STRESS KÕRGKOOLI LÕPETAMISEL – KUIDAS SELLEGA TOIME TULLA?

Viimastel aastatel on nominaalajaga kõrgkooli lõpetajaid alla 25% sinna astunutest. Kõige enam pikendatakse õppeaega ja katkestatakse õpinguid bakalaureuse tasemel õppes. 2020. aasta alguse seisuga oli rakenduskõrghariduse, bakalaureuse-, magistri-, doktorikraadi omandatute seas töötuid ~7300, sh naisi ca kaks korda rohkem kui mehi. Arvestada tuleb sellega, et kõrghariduse omandanute seas on tunduvalt enam  naisi (nt 2011 a 68%).

2020. aasta aprillikuu seisuga on Eesti töötukassa lehel täistööaja ja kuni ühe aastase töökogemuse nõudega ca 2500 töökoha pakkumist, kõrghariduse nõue on nendest vaid murdosal. Tegevusalade ja ametikohtade struktuuris on viimasel paarikümnel aastal toimunud muutused suhteliselt väikesed, mistõttu on haritud tööjõu pakkumine kasvanud, kuid nõudlus pole muutunud. Kõrgharitud inimeste ületootmine võib põhjustada äsja kõrgkooli lõpetanute seas ebakindlust ja hirmu töö leidmise võimaluste osas. Lisapingeid tekitab ka eelneva töökogemuse vajalikkuse tajumine. Tööd saades tuleb hakkama saada nii uue töö kui keskkonnaga, tuleb ennast ise majandada. Samas ollakse sageli liiga kõrgete ootustega.

Karantiiniperiood on paljude kõrgkooli lõpetajate elu aga nö segi paisanud, hetkel pole teada, paljud saavad lõpetada nominaalajaga ja kui paljudel tuleb õppeperioodi pikendada (nt seoses praktikate ärajäämisega kevadsemestril). See omakorda tekitab ebakindlust oma tuleviku suhtes. Tegemist on enneolematu olukorraga, see tähendab, et meil puuduvad varasemad kogemused, millele saaks toetuda ja mis annaks kindlustunnet.

Koroonakriisi perioodil on ilmselgelt keeruline ka meie põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajatel. 6. aprillil meediasse paisatud uudis põhikoolieksamite ärajäämisest on tekitanud noortes ebakindlust tuleviku osas, paljude jaoks on prestiižikasse gümnaasiumisse pääsemine ju nö elulise tähtsusega. Niisamuti ei ole siiani avalikustatud  paljudesse kõrgkoolidesse sisseastumistingimused.

Mida peale hakata olukorras, kus väliselt midagi muuta ei saa?

• Psühholoogilise eneseabi seisukohalt on võimalik end aidata läbi selle, et püüame muuta pilku, kuidas me toimuvat näeme – millise tähenduse me olukorrale anname. Ärevas olukorras kipub inimene katastrofiseerivalt mõtlema. Ka siis, kui olukord ongi tegelikkuses väga halb, on siiski võimalik enda mõtteid ja meelt rahustada. Selleks on näiteks kas hingamise teadlik juhtimine või juhendatud mõtteharjutused, mida leiab nii internetist kui mediteerimisäppidest.
• Väga palju abi võib olla harjutusest, mis esmapilgul võib näida naeruväärsena – teadlik muretsemise edasilükkamine kindlaks kellajaks. See tähendab kokkulepet iseendaga: ”Muretsen selle teema üle täna õhtul kl 18 ja teen seda 30 minutit”. Selle aja saabudes saab täie tähelepanuga keskenduda muretsemisele. Ülejäänud ajal pigem keskenduda muudele asjadele ning stressi tekitavate mõtete tekkides tuletada endale meelde kokkulepet.
• Lisaks on emotsionaalse tasakaalu säilitamise seisukohalt hoida teatud rutiine. Väga palju on päevakavas ja elukorralduses muutunud, ometi on võimalik teadlikult jätkata kasvõi väikseid tavapäraseid tegevusi iga päev, samadel kellaaegadel. See annab elule kindla raamistiku, mis omakorda aitab suurendada turvatunnet. Mõnikord võib abi olla ka kirjalikult päevaplaani tegemisest või lihtsalt soovitud tegevuste ülesmärkimisest.
• Ka iseenda ”poputamine” on tõhus meetod stressi vähendamisel ja tasakaalu säilitamisel. Enese heaolu eest hoolitsemine võib tähendada väga erinevaid asju. Hea on koostada endale nimekiri asjadest, mis võiks pakkuda veidigi rõõmu või rahulolutunnet ning iga päev sellest nimekirjast midagi ellu viia. Enese abistamine tähendab iseenda teadlikku juhtimist, mis võib olla veidi harjumuspäratu ja nõuda teatavat pingutust, kuid just väikesed sammud on need, mis võivad olla üllatavalt suure mõjuga ja tagavad igapäevaselt parema toimetuleku.
• Kui aga vaatamata eneseabivõtete rakendamisele siiski enesetunne on emotsionaalselt nii raske, et ei oska enam ise ega lähedaste abil toime tulla, on mõistlik otsida professionaalide abi. Näiteks on võimalik saada psühholoogilist esmaabi kriisiinfotelefonil 1247, samuti on nende kodulehel veebivestluse võimalus kriisitelefoni spetsialistidega. Hetkel pakuvad väga paljud psühholoogid ja terapeudid abi ka virtuaalkanalite vahendusel, seega võib otsida endale sobiv spetsialist ja paluda julgelt abi. Spetsialistide kontakte ning palju lugemist vaimse tervise kohta leiab siit.

Abi ja infot leiad:
peaasi.ee Facebook
Lõuna-Eesti laste ja noorte vaimse tervise keskuse Facebook
Psühhobussi Facebook
Eesti Noorsootöö Keskuse Facebook
Innove kodulehelt

Allikaloend:
Tasemehariduse omandajad hariduse liigi ja astme järgi, aasta. Statistikaamet 2020. (13.04.2020).
Hõiveseisund soo ja haridustaseme järgi. Statistika andmebaas 2020. (13.04.2020)
Tööpakkumised. Eesti Töötukassa 2020. (13.04.2020)
Kõrghariduse omandamine soo ja õppeliigi järgi. Statistika andmebaas 2020. (13.04.2020)
Naiste ja meeste võrdõiguslikkus. (20.04.2020)
Unt, M., Täht, K. (2014). Tööturu väljakutsed kõrgharidusele. (24.01.2019)
Arnett, J. J., Žukauskiene, R., Sugimura, K. (2014). The new life stage of emerging adulthood at ages 18–29 years: implications for mental health. Lancet Psychiatry, 1: 569-567.
Perrone, L., Vickers, M. H. (2003). Life after graduationas a “veryuncomfortableworld”: anAustraliancasestudy. Education + Training, 45(2): 69-78.
Kazjulja, M., Roosmaa,  E.-L. (2017). Noored tajuvad tööturul tõrjutust ka majanduskriisi järel. Eesti Statistika. (15.02.2019)