VAKTSINEERIMISSOOVITUSED

Haigusi, mis võivad kanduda ühelt inimeselt teisele, nimetatakse nakkushaigusteks. Inimeste evolutsiooni arvestades peetakse neid suhteliselt uueks surma põhjustajaks, kuna nad hakkasid levima umbes 10 000 aastat tagasi seoses loomade kodustamisega. Sellest ajast saati on need haigused lõpetanud suure hulga inimelusid. Õnneks on käesoleval ajal tänu vaktsineerimisele võimalik suurt osa neist ennetada. MTO (Maailma Terviseorganisatsioon) andmetel päästetakse igal aastal tänu vaktsineerimisele 2-3 miljonit inimelu ja arvatakse, et seda tõhustades saaks päästa veel 1,5 miljonit. 

Epideemiate oht katkeb, kui enamus populatsioonist on vaktsineeritud (või immuunsed) – seda nimetatakse karjaimmuunsuseks. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et mida rohkem on immuunseid inimesi, seda väiksem on tõenäosus nakatuda ka immuunsust mitteomavatel isikutel. Erinevate nakkushaiguste korral on vastav vajalik vaktsineeritute protsent populatsioonist, mis on vajalik karjaimmuunsuse tekkeks, erinev, kuid tavaliselt on see >95%. 

Tänu vaktsineerimisele on maailmast likvideeritud rõuged ja likvideerimisel on poliomüeliit ehk rahvakeeles lastehalvatus, kuigi viimaste aastate jooksul on täheldatud viimatimainitu vaktsiinviiruse (cVDPV) ringlust mitmes riigis. Paraku sureb maailmas ikka vaktsiin-välditavatesse haigustesse aastas siiski ca 2,4 miljonit last ja sagedasemad surma põhjustajad on pneumokokknakkus, rotaviirus- ja Haemophilus influenzae tüüp B infektsioon ning läkaköha. Igas riigis on vastavalt vajadusele välja töötatud vaktsinatsioonikalendrid, kus on ära toodud kontingent, keda, kuna ja millise haiguse vastu vaktsineeritakse. Selle koostamisel arvestatakse MTO soovitusi, aga ka epidemioloogilist olukorda igas konkreetses riigis. Kalendrile vastavat immuniseerimist nimetatakse plaaniliseks. Eestis vaktsineeritakse plaaniliselt alates 2018. aastast 12 nakkushaiguse vastu: B-hepatiit, tuberkuloos, rotaviirusinfektsioon, difteeria, teetanus, läkaköha, poliomüeliit, Haemophilus influenza (tüüp B) infektsioon, mumps, punetised, leetrid ja papilloomiviirus (siia kuulub 11 nendest, mida soovitab MTO).

Erakorraline ehk plaaniväline vaktsineerimine viiakse läbi epidemioloogilise ohu korral, kui suureneb tõenäosus vastava nakkushaiguse levikuks. Selline olukord on kogu maailmas tekkinud COVID-19 leviku tõttu ja viiruse  likvideerimise aluseks on kiire efektiivse vaktsiini väljatöötamine. Mõtlema paneb, milline võib olla vaktsineerimise vastaste inimeste käitumine selle õnnestumise korral – kas aidatakse kaasa maailmas stabiilsema ja viirusevaba elukeskkonna loomisel või raskendavad viiruse leviku kontrolli alla saamist vaktsineerimisest keeldumisega. Aprill 2020 seisuga kulub töövalmis ja tõhusa COVID-19 vastase vaktsiini valmimiseks veel 1,5-2 aastat. Erakorralise vaktsineerimise põhjuseks võib olla ka konkreetse patsiendi suurenenud nakkusoht, näiteks loomahammustuse (marutaud) või trauma (teetanus) järgselt. Lisaks sellele on võimalik osade nakkushaiguste vastu vaktsineerida patsiendi või tema tööandja kulul, kui on suurenenud riski korral, või kui on soov vastava haiguse vastase immuunsuse saamiseks (näiteks, gripp, tuulerõuged, puukentsefaliit).

Vaadeldes nakkushaigustesse haigestumist  Eestis aastatel 2011-2017, siis moodustas Terviseameti andmetel gripi (võimalik vaktsineerida) ja ägedate respiratoorsete nakkushaiguste osakaal 91% registreeritud nakkushaiguste üldarvust. Ülejäänud nakkushaigustest 48% moodustasid kalendaarsesse vaktsinatsioonikavva kuuluvad (H. Influenzae infektsioon, leetrid, läkaköha mumps, punetised tuberkuloos), vaktsineerimisvõimalust omavad (pneumokokknakkus, tuulerõuged, meningiit) ja mitte-vaktsiinvälditavad (leegionärihaigus, sarlakid) piisknakkused,  9% moodustasid puukidega levivad nakkushaigused, millest puukentsefaliit on vaktsiinvälditav ja 4% viirushepatiidid, millest hepatiit B kuulub kalendaarsesse vaktsinatsiooniplaani ja hepatiit A suhtes on võimalik vaktsineerida.

Kuigi küllalt suure osa nakkushaigustest moodustavad ka kalendaarsesse vaktsinatsiooniplaani kuuluvad haigused, siis järgnevalt on lühidalt kirjeldatud haiguseid, mille vaktsineerimine toimub mitteplaaniliselt (selle eest tuleb tasuda), aga mille osakaal on kas suur või nendesse nakatumine võib sagedamini toimuda näiteks reisides.

Tasulised, mitteplaanilised vaktsiinid

Gripp on massiliselt leviv nakkushaigus, millel võivad olla ohtlikud tüsistused. MTO andmetel sureb sellesse maailmas igal aastal 650 000, nendest 72 000 MTO Euroopa regioonis. Eestis haigestub hooajalisse grippi keskmiselt 50 000, kusjuures tüsistuste tõttu tekkinud surmajuhte on mõnel hooajal olnud ca 100, mis teeb sellest Eesti kontekstis ohtlikuma nakkushaiguse. Aina enam propageeritakse haiguse ennetamiseks vaktsineerimist, kuigi saadav immuunsus on lühiajaline ja vahel on probleemiks vaktsiini täpne sobivus haigustekitajaga A-gripiviiruse suure muutlikkuse tõttu, seega vaktsineeritakse kord aastas. Soovitatakse eeskätt vaktsineerida tööalaseid riskirühmi (tervishoiutöötajad, hoolekandeasutuste töötajad, linnufarmide töötajad jt) ja tervisega seotud riskirühmi (hoolekandeasutuste ja pikaravihaiglate kroonilisi haigusi põdevad patsiendid; 0–5 a lapsed, 65-aastased ja vanemad; kroonilisi haigusi põdejad; rasedad). Eestis lasi ennast gripi vastu vaktsineerida 2019. aastal 134 109 inimest.

Puukentsefaliit on puukide vahendusel leviv looduskoldeline viiruslik nakkushaigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi. Haigus võib anda pikaajalisi neuroloogilisi jääknähte või põhjustada isegi surma. Eestis on haigus endeemiline, st meil on sobivad tingimused haiguse püsimiseks ja levikuks puukide vahendusel. Alates 2015. aastast on haigust diagnoositud alla 100 juhu aastas ja näiteks 2018. a vaktsineeriti puukentsefaliidi vastu 17407 inimest. Analoogsel tasemel on vaktsineerimisi läbi viidud alates 2008. aastast ja alates 2012. aastast esineb mõningane haigestumise langustendents. Vaktsineerimine on soovitatav inimestele, kes viibivad palju looduses, ka seoses tööga (metsatöölised). Vaktsineerida võib esimesest eluaastast alates. Puukentsefaliidivastast vaktsineerimist on mõttekas alustada talvel või varakevadel, et saavutada immuunsus puukide aktiivsuse hooajaks. Vaktsineeritakse kolmekordselt, kusjuures teine annus manustatakse 1–3 kuud peale esimest ja kolmas 9–12 kuud peale teist annust. Kui kahe doosi manustamise vahel esines puugihammustus, siis vaktsineeritakse edasi, kuna tagab immuunsuse ca kolmeks aastaks – st revaktsineerimine tuleb läbi viia iga kolme kuni viie aasta järel. 2019. aastal lasi ennast vaktsineerida 25 967 inimest. NB: soojadel talvedel (nt talv 2019/20) võivad puugid aktiivsed olla ka talvel!

Joonis 1. Puugi areng ja ringkäik looduses

Joonis 2. Puukentsefaliidi endeemilised alad

Ülejäänud mitteplaaniliselt vaktsiinvälditavad haigused tuuakse peamiselt kaasa reisidelt. Seetõttu on oluline enne sihtkohariiki saabumist külastada terviseameti kodulehte või mõnd muud andmebaasi, et saada teavet haiguse esinemisest vastavas piirkonnas ja vaktsinatsioonisoovitusi. Näiteks eriti ohtlikud nakkushaigused on kollapalavik ja koolera. Esimene neist levib troopilistes maades sääskede vahendusel. On riike, kes ei luba MTO ettekirjutusel enne reisijaid riiki, kui neile ei ole eelnevalt tehtud kodumaal kollapalavikuvastast vaktsiini, sellised riigid on näiteks Tansaania ja Keenia. Siinkohal on oluline märkida, et kollapalaviku-ohtlikesse välisriikidesse siirdujatele teostatakse kollapalaviku vastast vaktsineerimist ja väljastatakse sellekohane tõend vaid rahvusvaheliselt tunnustatud nõuetekohase sertifikaadi väljaandmise õigust omavates tervishoiuasutustes. Koolera korral saadakse haigus tekitaja fekaal-oraalsel teel ehk sissesöömisel, millele järgneb väga tugev kõhulahtisus ja oksendamine ning inimene võib kaotada kuni 20 l vedelikku päevas. Vaktsineerida tuleb 3 nädalat enne kooleraohtlikku piirkonda siirdumist. 2019. aastal vaktsineeriti vastavalt kollapalaviku ja koolera vastu 1456 ja 30 inimest.

Reisides peab ka jälgima, kas vastavas riigis esineb kõhutüüfust, meningikokk-nakkust (eriti Aafrika ekvatiriaal-ala), Jaapani entsefaliiti ja marutõbe. Viimatimainitu korral alustatakse tavaliselt vaktsineerimist peale looma hammustust lootuses, et vaktsiin jõuab hammustuskohast ajju enne viirust. Kui viirus on kiirem, siis on haigus põhimõtteliselt ravimatu. Vaktsineerida tuleb ka koduloomi ja aeg-ajalt viiakse läbi metsloomade immuniseerimist. Loomahammustusele järgnevat antiraabilist immuniseerimist teostavad antiraabilised kabinetid ja tervishoiuasutuste traumapunktid. Siiski vaktsineeritakse ka haiguse leviku riskipiirkondadesse siirdujaid.

Joonis 3. Aafrika – meningokoki vöö

Üheks sagedasemaks soovituslikuks vaktsiiniks, kui siirdutakse päikeselistesse lõunamaadesse, kus hügieenitingimused ei ole väga head, on A-hepatiidi vaktsiin. Kuigi selle haiguse korral kahjustatakse maksa, ei ole tegemist nii ohtlike viirustega kui B- ja C-hepatiidi tekitajad. 2019. aastal lasi ennast selle haiguse vastu vaktsineerida 4875 inimest. Kuigi pneumokoki vastu soovitatakse vaksineerida ka Eestis ja eriti vanemaid inimesi, kes viibivad hoolekandeasutustes, siis on vajalik jälgida seda ka reisides 2019. aastal kasutas seda võimalust 1839 inimest.

Joonis 4. Nakatumine A-hepatiiti

Näide: mis juhtub siis, kui vaktsineerimisest on palju keeldujaid

Sooviks meelde tuletada ka üht plaanilist vaktsinatsiooni, kuid mis vaktsineerimisest keeldujate tõttu on massiliselt levima hakanud – selleks on leetrid. Seda haigust loetakse kõige nakkavamaks nakkushaiguseks üldse ja pärast haigega kokkupuutumist nakatub 100-st mittepõdenud ja vaktsineerimata isikust 98. Haigus kulgeb iseloomuliku lööbega ja võib lõppeda surmaga. MTO andmeil registreeriti Euroopa regioonis veebruarist  2019 kuni märtsini 2020 104 392 leetrite haigus- ja 65 surmajuhtu. Enamik haigusjuhte esinesid Ukrainas (67310), Kasahstans (12804), Gruusias (4398) ja Venemaal (4054), aga haigusjuhtude vahemikku 1500-3000 juhtu jäid ka Türgi, Prantsusmaa, Kõrgistan, Usbekistan, Rumeenia ja Põhja-Makedoonia. Eestis esines samal aastal 27 juhtu. Siiski 1983.-aastast on leetrite levik Eestis tugevas languses (üksikud juhud teatud aastatel).

Joonis 5. Leetritele iseloomulik lööve

Lõpetuseks: olukorda vaktsiinvälditavate haiguste osas peetakse heaks tänu meie vanaemadele, kes ei vaidlustanud vaktsineerimise vajadust. Täna ollakse kahjuks tihti unustanud paljude haiguse ohtlikkuse. Seega ka meiepoolne soovitus: kui tahad kaitsta ennast ja teisi, siis täna teadlast nende saavutuse eest ja kasuta võimalust enda elu turvalisemaks muuta! Kui vaktsineerimist poleks, siis maailm näekski välja selline nagu praegu – isolatsioon. Kas sellist maailma tahaksimegi?

Allikaloend:
Andre, FE; Booy, R; Bock, HL; Clemens, J; Datta, SK; John, TJ; Lee, BW; Lolekha, S; Peltola, H; Ruff, TA; Santosham, M; Schmitt, HJ.  Vaccination greatly reduces disease, disability, death and inequity worldwide. Bulletin of the World Health Organization. Volume 86: 2008; 81-160.
Harper, K.; Armelagos, G. The Changing Disease-Scape in the Third Epidemiological Transition. Int J Environ Res Public Health. 2010 Feb; 7(2): 675–697.
Measles and rubella monitoring. (2013). Surveillance report.
Measles – WHO European Region. (2015). World Health Organization. http://www.who.int/csr/don/6-march-2015-measles/en/
Parm, Ü.; Parv, V. Nakkushaiguste ja epidemioloogia õpik. Härmametsa talu kirjastus. 2017. 295 lk.
Schlipköter, U., Flahault, A. (2010). Communicable Diseases: Achievements and Challenges for Public Health. Public Health Reviews, 32: 90-119.
Seither, R., Masalovich, S., Knighton, C.L., Mellerson, J., Singleton, J.A., Greby, S.M. (2014). Vaccination Coverage Among Children in Kindergarten – United States, 2013-2014 School Year. Centers for Disease Control and Prevention.
WHO. Measles. http://www.who.int/mediacentre/factsheets/fs286/en/ (01.05.2017)
WHO. Poliomyelitis. (2015)
www.Terviseamet.ee
https://www.vaktsineeri.ee/et/100-aastat-nakkushaiguseid-eestis
http://www.euro.who.int/en/health-topics/communicable-diseases/influenza/seasonal-influenza/burden-of-influenza

Foto:
Angelo Esslinger from Pixabay