Ajalugu

Esimesi teateid tervishoiutöötajate kujunemise kohta Eestis on juba XIV sajandist, mil suuremates linnades võis kohata esimesi kirurg-habemeajajaid ja ämmaemandaid, kes olid saabunud peamiselt Saksamaalt. Kohapeal algas nende ettevalmistamine XVII sajandil vaid individuaalses korras: praktiseerivad kirurg-habemeajajad ja ämmaemandad võtsid endale õpilasi nagu teisedki käsitöölised. XVIII ja XIX sajandi vahetusel tekkis vajadus koolitada ämmaemandaid Baltikumis, et neid piisaks kõikidesse maakondadesse.

1811. aastal asutas prof. Chr. Fr. von Deutsch Tartu Ülikooli sünnitusabikliiniku juurde ämmaemandate kooli – tänase Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäija. Kuna aga õppetöö oli saksakeelne, jäi see Eesti maanaistele vähe kättesaadavaks. Õpe kestis seitse kuud, kooli astujatelt nõuti vaid lugemise ja kirjutamise oskust. Aastatel 1812-1827 lõpetas kooli 21 ämmaemandat. Aastail 1881-1882 kool õppebaasi kitsikuse tõttu ajutiselt ei tegutsenud. Kooli avas taas 1883. aastal prof. M. Runge. 

 XX sajandi keskel kerkis teravalt üles küsimus ämmaemandate ettevalmistamisest maaelanikkonna jaoks. 1898. aastal asutati prof. A. Muratovi ettepanekul Tartu Ülikooli juurde erikool maa ämmaemandate ettevalmistamiseks, mis peatselt liitus prof. Chr. Fr. von Deutschi poolt asutatud ämmaemandate kooliga.

1930. aastal ühines see omakorda 1925. aastal Tartus asutatud Eesti Õdede Ühingu Õdede Kooliga. Eesti Õdede Ühingu Õdede Kooli esimeseks juhatajaks oli Voldemar Vadi, aastail 1928-1941 juhtis kooli prof Aadu Lüüs, kuid koolielu tegelikuks juhiks oli Eesti üks silmapaistvamaid õdesid – õde Anna Erma. Kooli võeti vastu kuni 25-aastaseid keskharidusega naisi ning huvi seal õppimise vastu oli nii suur, et kandidaatide arv ületas igal aastal õppekohtade arvu mitmekordselt. Sisseastumiseksameid küll polnud, kuid Anna Erma vestles iga sisseastujaga isiklikult.

1941. aastal sai Eesti Õdede Ühingu õdede kool uue nime – Tartu Meditsiinikool. 1944. aasta detsembris avati kool Vabatahtliku Tartu Meditsiinilise Keskkooli nime all. Koolis õpetati meditsiiniõdesid, ämmaemandaid, velskreid, velsker-laborante ja sanitaarvelskreid. Õppeaeg oli sõltuvalt erialast ja eelnevast haridusest 2-3,5 aastat. 1953/54. õppeaastal sai kool enda käsutusse peale Veski (Burdenko) 4 asunud koolimaja ka ruumid Pepleri (Pälsoni) 32 asuvas majas. 1964. aastal nimetati kool uuesti ümber Tartu Meditsiinikooliks ning 1976. aastal sai kool endale asukoha aadressil Nooruse 9. Kooli kõrvale, aadressil Nooruse 5 ehitati 1981. aastal ühiselamu.

Kui nõukogude ajal sai koolis õppida nii üld- kui keskhariduse baasil, siis 1992/93. õppeaastast mindi üle ainult keskhariduse baasil vastuvõtule. Seoses täieliku akrediteeringu saamisega (2004) ja kooli staatuse muutumisega kutseõppeasutusest rakenduskõrgkooliks nimetati Tartu Meditsiinikool 2005. aasta 28. augustist Tartu Tervishoiu Kõrgkooliks. 

Ühiselamu juurde valmis 2011. aastal juurdeehitus, kus praegu ka kõrgkool tegutseb. 2011. aastal pälvis Tarmo Piirmets kõrgkooli õppehoone sisekujunduse eest ka Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis saab õppida kuuel rakenduskõrghariduse, kuuel kutseõppe ning kolmel magistriõppe õppekaval. Kõrgkooli modernse kujundusega õppehoones on kõikidel erialadel olemas kaasaegsed võimalused õppetöö läbiviimiseks, sh praktikumide korraldamiseks.