Rektori kõned

Lõpuaktus 20. juuni 2024

Kallid lõpetajad, head kolleegid, austatud külalised – olge tervitatud kõik siin kohapeal kõrgkooli aulas, auditooriumites ja aatriumis kui ka aktuse ülekande jälgijad!

Alustan tsitaadiga inglise füüsik ja matemaatik Isaac Newtonilt:

“Ma ei tea, kuidas teised inimesed mind näevad, aga mina näen ennast kui väikest last, kes jalutab teadmistemere laiadel kallastel. Iga natukese aja tagant leian ma väikese erksa kivikese, mille üle mõnda aega rahulolu tunda, ja samal ajal on minu ees avar ja suur ookean avastamata teadmistega.”

Teadmistemerel olete teiegi, kallid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetajad, seilanud ja nüüd on aeg ühe erksaima kivi korjeks. Täna saate enda kätte tunnistused ja diplomid, mis on välja teenitud teie töö ja pühendumisega.

Igaühe teie teekond teadmistemerel on olnud veidi erinev, mõnel tormisem ja teisel märksa rahulikum, kuid oluline on olnud sihtpunkt ja siin te olete – tulvil rõõmust ja saavutusest, saatjaks kaasõppijad ja lähedased ning meie kõrgkooli töötajate ning partnerite tunnustus ja tänu.

Head kuulajad!

Ma olen lähikuudel väga palju suhelnud meie rahvusvaheliste koostööpartnerite ja kolleegidega Euroopast ja veel kaugemaltki. Üks sõnum on olnud väga selge – oskusharidus on tänapäeval väga väärtuslik omada. Kui rääkida numbrite keeles, siis topp kolm enim nõutud ja kasvava vajadusega valdkondade hulgas on alati tervishoid. Olgu põhjuseks meie vananev elanikkond või kasvav tervishoiuteenuste tarbimine.

Seega, mitte ainult Eestis ei räägi me tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna tööjõupuudusest, vaid kogu maailmas. Niisamuti tõi eelmisel nädalal kõrgkooli külastanud Rwanda delegatsioon välja sarnase väljakutse – tervishoiutöötajate suurema koolitamise vajaduse ja professionaalsete töökäte puuduse.

See on huvitav dilemma, sest rahvusvahelistes aruteludes Euroopa erinevates nõukogudes ja komisjonides kuulen tihti, et puuduolevad

spetsialistid tuleks värvata kolmandatest riikidest, sest Euroopa on vananeva ja kahaneva rahvastikuga piirkond. Samas, kui me toome talendid nendest kolmandatest riikidest meie oma heaolu tagama ja väljakutsetega tegelema, siis kas see pole lihtsalt probleemide nö edasi lükkamine ja heaolu teiste arvelt kasvatamine?

Üks trend, mis meid kindlasti veelgi tugevamalt ees ootab – on erinevas eas õppurid. Tervishoid ei vaja oma töökäte puuduses mitte ainult gümnaasiumi või kutsekooli lõpetajat. Ta vajab igaüht, olenemata east ja eelnevast karjäärist. Kui Sinu süda on õige koha peal, soovid pühenduda õpingutele ja Sinu väärtused on paigas, mis tähendab et inimestest hoolimine ja nende heaks tegutsemine tundub loomulikuna, siis kehtib kahtlemata ütlus, et vanus on ainult number. Mul on väga hea meel, et Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on tavapärane, et meie lõpetajad on 20ndate algaastatest 50ndate lõpuni. See kogemus õppeprotsessis, nii erineva vanusega, erineva tausta, erineva kultuuri kui ka haridusega inimestest rikastab kogu hariduse teekonda ning teadmistemerel seilamist. Me ei pruugi seda ise märgata, vähemasti mitte kohe ja võibolla alles aastate pärast, kuid see on aegumatu kogemus, sest töömaailmas ootavad meid ees sarnased väljakutsed.

Meie kolleegid ei pruugi olla samaealised, nad ei pruugi olla samast rahvusest ja neil on kahtlemata erinevad elukogemused, kuid me oleme valmis nendega koos tegutsema, ühiste eesmärkide heaks pingutama. Me oleme aeg-ajalt valmis üksteise kingadesse astuma ja mõistma teineteist. Empaatial on seejuures suur võim ja see on omadus, mille kasvatamisele tasub pühenduda ning seda kõigi muude vajalike teadmiste ja oskuste kõrval arendada.

Empaatia on nakkav. Seda heas mõttes, sest empaatiavõime aitab tajuda teise inimese tundeid ja panna end mõttes tema olukorda, mis teinekord kolleegi, patsiendi või kliendina võib olla tegelikkuses väga keeruline. Aga ka juhina või alluvana, õppuri ja õppejõuna? Meil kõikidel on rollid, mida täidame ja mida esindame, aga kas me nendes rollides ka teist osapoolt piisavalt aktsepteerime ja mõistame. Ka ühes hiljutises uuringus (Zhou jt 2024) leidsid teadlased veelkord kinnitust sellele, et kui uuritavad nägid teiste inimeste reaktsioone, siis muutis see nende empaatiataset. Teiste empaatiliste reaktsioonide jälgimine tõstis osalejate empaatiavõimet, samas kui mitteempaatiline käitumine vähendas. See tuli ilmsiks nii ajuülesvõtetel kui ka iseenda

kohta käivates väidetes. Seega, kui me hoolime teistest, siis me aitame hoolimise jõul levida inimeselt inimesele ja kogukonnast kogukonda.

Tervishoiuvaldkonna ja tervishoiuhariduse olulised väärtused on, ma loodan, teile kõikidele olnud südamelähedased. Teid oodatakse pikisilmi neid edasi kandma ja levitama üheskoos teie ekspertteadmiste ja -oskustega.

Kallid peatsed Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vilistlased ja kõik head aktusel osalejad!

Üks soovitus veel teie tänasesse päeva ja edasisele eluteele – jätkake õppimist! Mis iganes vanuses, mis iganes rollis, mis iganes eluetapis.

Üheltpoolt hoiab see vaimu värske ja ärksana, teisalt hoiab alles õppimiseharjumuse ja siis ei tundu ka tasemeõppes alustamine või järgmisel hariduseastmel jätkamine nii hirmutava või suure väljakutsena.

Muidugi kutsun mina Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorina teid meie kõrgkoolis neid võimalusi leidma, kuid maailm on avar ja lai ning ennekõike loodan, et teis säilib see pühendumus ja huvi õppimise kui katkematu teekonna vastu.

Lõpetuseks jagaksin heameelega veel üht kõrgkooliga seotud uudist lähiajast, kus taaskord sai selgeks, et Eesti üks mainekamaid rakenduskõrgkoole nii kahe aasta taguse kui ka sellekevadise Kantar Emori maineuuringu põhjal – on Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Suurepäraseks või heaks hindasid kõrgkooli pea 60% vastajatest. Mida hinnati enim? Esiteks praktilist ja kõrgetasemelist haridust. Seejärel seda, et siinne haridus tagab kindla karjääriteekonna ja lõpudiplom on tööturul hinnatud ning et kõrgkool on usaldusväärne.

Mina olen tänulik nii vastajatele, aga ennekõike kogu kõrgkooli liikmeskonnale, sest ühe haridusasutuse mainet kujundavad kahtlemata meie õppejõud ja kõrgkooli töötajad, kuid täpselt niisamuti on meie mainekujundaja ja kõrgkooli esindaja meie õppur, aga veelgi enam – meie vilistlane.

Inimesed, kes töötavad inimestega ei jää kunagi anonüümseks. Nad pole lihtsalt üks ahel pikas lülis, vaid iga amet on võtmetähtsusega, et iga inimene – iga õppija, patsient ja klient – oleks hästi hoitud.

See võib kaugelt vaadates ja esmapilgul tunduda liiga suur koorem ja vastutus, mida kanda, kuid samal ajal on tegemist ka väga suurt tänu- ja missioonitunnet kandvate ametitega.

Head kuulajad!

KÕRGHARIDUSE AKTUSE LÕPU LÕIK

Meil on täna aktusel mitmeid inimesi, kes saavad lisaks diplomile veelgi enam märgatud, tänatud ja tunnustatud. Need tublid inimesed on teinud ja saavutanud enam kui näeb ette niinimetatud norm. Meil on tublid Playtechi stipendiumi stipendiaadid. Meil on Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu stipendiumi laureaadid. Meil on tublisid õppijaid cum laude pälvinuid, kogukonna teenijaid, sportlasi, kõrgkooli ja õppekavade nõukogude töödes aktiivselt osalejaid. Me oleme teile kõikidele väga-väga tänulikud, et olete pingutanud rohkem. Teinud selle ühe või kaks sammu enam kui see, mis oleks olnud piisav.

Aitäh teile kõikidele. Aitäh head kolleegid ja koostööpartnerid!

Kallid lõpetajad – tähistage, pidage pidu, kuid mõistlikult ja nii, et tervishoiu teenusvajadus ei kasvaks!

Ilusat suve kõikidele!

KUTSEHARIDUSE AKTUSE LÕPU LÕIK

Tänase kutsehariduse aktuse teeb eriliseks see, et meil on esmakordselt üle anda lõputunnistused meie podoloogi tasemeõppe lõpetajatele. Podoloogia õpe Eestis on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ainulaadne, seega on ka meie esimene lend ja värsked podoloogi õppekava vilistlased selles rollis ainulaadsed.

Meil on veel lisaks Narva haigla hooldustöötajate õpperühma lõpetajad ja kõik teised õppekavad ning kutseeksami edukad sooritajad. Aitäh, et pühendusite oma õpiteekonnale, et olete siia lõpuaktusele jõudnud. Iga meie lõpetaja on väärtuslik ja väga oodatud professionaal töömaailmas.

Kuid enamgi veel, meil on täna aktusel mitmeid inimesi, kes saavad lisaks tunnistustele kõrgkooli poolt tänatud ja tunnustatud. On tublid õppurid, kes saavutasid ja tegid rohkem kui on niinimetatud norm, on

kogukonna teenijaid, sportlasi, suurepäraselt kutseeksami sooritajaid, kõrgkooli ja õppekavade nõukogude töödes osalejaid. Me oleme teile kõikidele väga-väga tänulikud. Aitäh, et olete panustanud ja pingutanud rohkem. Teinud selle ühe või kaks sammu enam kui oleks olnud piisav.

Aitäh teile kõikidele. Aitäh head kolleegid ja koostööpartnerid!

Kallid lõpetajad – tähistage, pidage pidu, kuid mõistlikult ja nii, et tervishoiu teenusvajadus ei kasvaks!

Ilusat suve kõikidele!

Plaksutamine ja väike paus ning siis viimane lõik koos tänukirja üle andmisega

Meie kõrgkoolil on olnud üks väga hea koostööpartner, kellele soovime tänasel kutsehariduse aktusel üle anda kõrgkooli tänukirja.

Tema öeldud on intervjuus kõrgkooli ajakirjale Tervist! sellised sõnad: “Ma arvan, et keel on see, läbi mille saavad inimesed Eestis vabaks.”

Ma ise lisaksin siia veel juurde märksõna haridus. Haridus ja keel annavad vabaduse, mis iganes meie elutegevustes.

Meil on heameel ja suurepärane võimalus tänada Sind dr. Ago Kõrgvee Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Narva haiglaga sisutiheda koostöö algatamise eest eestikeelse õppe väärtustamisel.

Lõpuaktus 2. veebruar 2024

Hea lõpetaja, kallis kolleeg, austatud külalised ja kõik kuulajad!

Kuidas te kõik ennast praegu tunnete?

Kas hinges on rõõm, ärevus, rahulolu, ootus, kurbus või kõik need emotsioonid koos? Minul on hinges ennekõike tänutunne. Ma olen nüüdseks küll lõpuaktustel saanud oma tervitussõnad öelda juba tuhandetele lõpetajatele, kuid see ei vähenda, pigem kasvatab minu tänulikkust teile, kes te pingutate lõpuni. Ja ma ei väsi kordamast: “Õpinguid alustada on võrdlemisi lihtne, kuid jõuda edukalt lõpuni, see on kahtlemata nõudnud pingutust ja pühendumust.”

Samas tervishoiu valdkonnas töötades ei saa lihtsalt ilma teadmiste ja kogemusteta, sest vastutus, mida igaüks kannab – see mõjutab iga inimest, iga teie klienti ja patsienti. Teie hool ja hoolsus võib muuta väga keerulise teekonna inimlikumaks ja rahulikumaks.

Ma loodan, et teis kõigis püsivad väärtused, mis on meie kõrgkooli vundamendiks – professionaalsus, arengule suunatus, inimkesksus ja terviseteadlikkus.

Lõpuaktused on täpp i-le või siis finišijoone ületamise järel auhinnatseremoonia meie lõpetajatele. Suur töö jääb selja taha ning samaaegselt me kõik teame, et paljud teist juba õpingute ajal rassisid mitmel rindel – töö, kool, vabatahtlikud tegevused, kool, töö, pere. Me teame ka, et tervishoiu valdkonna tööandjad ootavad väga meie lõpetajaid ja inimesed, kes vajavad tervishoiuteenust – ootavad niisamuti.

Parim, mida te saate pakkuda, on kasutada oma omandatud teadmisi ja oskusi neid töömaailmas rakendades, sest haridus ei ole ainult isiklik hüve. Nii võib tunduda – minu õpingud, minu pingutus –, kuid see on ühiskondlik investeering. Selle teekonna teeb võimalikuks väga paljude inimeste panus, sest ühe riigikooli eelarve kujuneb suuresti riiklikust tegevustoetusest ning enamik meie riigi täiskasvanutest on need maksumaksjad, kelle toel me igaüks siin kõrgkoolis oma rolli täita saame.

Lõpudiplom annab kahtlemata töömaailma vaates teie kätte parimad trumbid, hetkel on tervishoiu valdkonna spetsialistidest puudus lihtsalt väga-väga suur. Teile, head lõpetajad, on sõna otseses mõttes kogu maailm avatud ja ma väga loodan, et te neid teadmisi ja oskusi tervishoiu valdkonnas päriselt rakendate.

Lisaks töömaailma valikuvõimalustele ootame meiegi teid edasi õppima magistriõppesse või avatud kõrgkooli.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on uute võimaluste ja oma arengu ning arendustegevuste avardumise potentsiaali julgelt kasvatanud. Meil on väga erinevad mikrokraadid ehk siis väikesed õpiampsud tasemeõppest.

Meil on uus rahvusvaheline füsioteraapia magistri taseme õppekava, kuhu õige varsti juba kandideerida saab. See on küll tasuline õpe, kuid see on unikaalne ja eristub kindlasti sellest, mis Eesti haridusturul seni pakkuda on olnud. Lisaks täiesti tuttuuele rahvusvahelisele füsioteraapia magistriõppekavale, on meil Haridus- ja Teadusministeeriumi loal võimalus tasuta pakkuda õppekohti rahvusvahelisel radiograafia magistriõppekaval ning isegi, kui see on kiiritusravile suunatud, siis see õpe avardab teie õpikogemust ja tööalaseid võimalusi oluliselt laiemalt. Mina soovitan seda võimalust magistrikraadi omandamiseks, sest Eesti on avatud ja rahvusvaheline õpe pakub nii õpingute ajal kui järel võimalusi tööalase karjääri teekonnal või rahvusvahelises koostöös, teadus- ja arendustegevuses ning kahtlemata akadeemilises karjääris – õppejõuna. Niisamuti, head tänased ja ka varasemad rakenduskõrghariduse tasemel õe ja ämmaemanda õppekava lõpetajad, teid ootab kindlasti terviseteaduse magistriõppekava neljal eriõenduse spetsialiseerumise suunal. Eriõe positsioon on täna kindlam ja selgem, kui aastaid tagasi ning siinkohal on suure töö ära teinud Eesti Õdede Liidu inimesed.

Samasugust entusiasmi ja selgust töömaailmas soovin kõikidele erialaühingutele, sest spetsialistiks ei saa lihtsalt tööandja uksest sisse astudes – õppimisel ja õppetöö raames sooritatud praktikal on väga oluline roll, et hiljem kvaliteetselt ja ohutult ning tõenduspõhiselt meie inimeste heaks töötada.

Head kuulajad!

Jätkan lugude rääkimise traditsiooni ja minu seekordne lugu tuleb taaskord raamatust “Mõnusad mõistulood” ning see kahtlemata hoiab fookuses meie endi heaolu ja emotsionaalse tasakaalu otsimise vajaduse. Lugu algab nii – psühholoogia õppejõud kõndis auditooriumis ja rääkis tudengitele, kuidas stressiga toime tulla. Ta tõstis üles veega täidetud klaasi ja kõik juba ootasid, et kohe tuleb see “pool-tühi-pool-täis klaasi” küsimus. Aga ta küsis hoopis, naeratus näol: “Pakkuge, kui raske see on?”

Vastused jäid vahemikku 200-280 grammi. Õppejõud selgitas: “Tegelikult ei mängi siiski tegelik kaal siin mingit rolli – kõik sõltub hoopis sellest, kui kaua ma seda käes hoian. Kui ühe minuti, siis pole see mingi probleem. Kui tund aega, siis hakkab mul käsi valutama. Kui terve päeva, siis muutub mu käsi tuimaks ja kangeks. Klaasi kaal ei muutu, ent mida kauem ma seda hoian, seda raskemaks see läheb.” “Stress ja mure on elus nagu see klaas vett,” jätkas ta. “Mõelge selle peale korraks ja midagi ei juhtu. Mõelge selle peale kauem ja see hakkab teile haiget tegema. Ning kui te päev otsa mure ja stressi peale mõtlete, tunnete viimaks ennast justkui halvatuna – võimetuna midagi tegema.”

Oluline on stressist vabaneda. Pange igal õhtul nii vara kui võimalik oma koorem maha. Ärge kandke seda õhtu otsa ja veel öösel takkapihta.

Loo lõpp.

Mina pean paraku tunnistama, et olen pigem suur öösiti probleemide lahendaja. Kuigi püüan ikka sättida oma meelsuse ja mõtted nii, et väga pingelistes olukordades näeksin head asjades, mis tegelikult on olulised. Väga keeruliste juhtumite puhul tean, et andes endast parima, olen teinud kõik, mis minu võimuses, kuid paraku mitte kõik pole minu võimuses. Aitavad hobid ja head sõbra- või peresuhted ning kindlasti aitab sport ja liikumine.

Lahendustele orienteeritud mõtlemine on minu arvates väga-väga suur väärtus, sest vigu leida ja mõtteviisi kanda, et miks midagi ei saa – on minu kogemuse kohaselt väga lihtsasti käivitatav ja paraku ka väga nakkav.

Ma olen rahutusega hinges kuulanud lugusid, kus klientide või patsientidega ei räägita või ei selgitata inimlikul ja viisakal viisil. Ma olen isegi korduvalt tajunud, et kui keegi on valmis sel viisil teist inimest solvama või olukorraga manipuleerima, siis taban end mõttelt, et kas see inimene ise ei vääri mitte samasugust kohtlemist. Aga enamasti on nii, et kui sa otsustad selle kivi visata ja teine otsustab, et nüüd on hea aeg vastu lajatada, siis algab n-ö kivisõda ja me tegelikult liigume lahendusest aina kaugemale.

Mina teen endaga tööd peaaegu iga päev. Loodan ja usun, et oleme suutnud teis, head lõpetajad, õpingute vältel kasvatada teadmisi, oskusi ja ka väärtusi ning hoiakuid, mis teid nn kivi viskama ei sunni. Vastupidi – te olete teadlikud, et raskusi tuleb ette, väljakutseid on tervishoius igapäevaselt, kindlasti ka keerulisi kliente ja patsiente, kuid mis iganes on ees ootamas, siis soovite maailma muuta oma eeskuju ja olekuga paremaks, kui oli see enne.

Ma ei näe tegelikult teist võimalust. Peab olema piisavalt kriitiline mass inimesi, kes otsustavad kivide loopimisest loobuda.

Tervishoiu ja hariduse valdkonnas on inimesed alati eeskujuks, nad on alati pildil ja kui me seda teadvustame ja iseennast ka hoida oskame, siis samm-sammult teemegi meid ümbritseva maailma paremaks.

Ma väga tänan meie aktiivseid ja tublisid lõpetajaid! Tänan oma kalleid kolleege ja soovin kõikidele kuulajatele ilusat päeva! Tunneme tänasest rõõmu ja tähistame meie lõpetajate pidupäeva!!!

Elagu Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

Avaaktus 28. august 2023

Austatud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, hea Narva Haigla juhatuse esimees Ago Kõrgvee ja kallid kolleegid, südamlikud tervitused kõikidele meie särasilmsetele õppuritele! 

Tere tulemast Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nii teile, kelle teekond algab esimesel kursusel, kui tere tulemast tagasi ja mõnusat, kuid kindlasti pingutust nõudvat teekonna jätku kõigile teile, kes juba pool aastat, aasta või siis aastaid tagasi selle olulise tee jalge alla võtsid! 

Iga õppeaasta on uus ja omamoodi. Kõrgkooli inimesed valmistuvad alati põhjalikult, olgu siis teadmisi kogudes, õppevahendeid korrastades või meie rõdusid värvides, päikesepaneele sättides. Iga detail peab olema paigas just sel viisil, et saaksime luua parima keskkonna, mis soodustaks õppimise tahet ja töötamise indu.  

Suvi lubas loodetavasti enamikule teist veidigi puhkust ja veidi teises rütmis toimetamist. See on oluline, et ise enda karikat täita, sest koolielus kulub energiat kuhjaga. 

Mis on käesoleval õppeaastal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis uutmoodi? 

Alustame uue õe õppekava õpperühmaga Narvas, kus juba augustikuu vältel on eesti keelt õppinud need üliõpilased, kes on seda soovinud ja vajanud. Meil on heameel olnud Narva Haigla meeskonnaga teha koostööd juba alates eelmisest hooajast, mil alustasid tegevusjuhendajad ja hooldustöötajad. Tegevusjuhendajad on oma õpingud edukalt ka lõpetanud. Tean, et see pole olnud mingi lihtne teekond, kuid ühiselt pingutades teeme olulist tööd kogu piirkonna ja valdkonna tuleviku heaks. 

Käesoleval aastal stardib koostöös Lõuna-Eesti Haiglaga ka hooldustöötajate õpperühm Võrus. Lisaks uutele regionaalsetele õpperühmadele jätkavad varasematest aastatest radioloogiatehnikud Virumaal ja Tallinnas, niisamuti bioanalüütikud Virumaal, füsioterapeudid Tallinnas ning õed Viljandis.  

Regionaalne õpe on saanud osaks meie kõrgkooli koostööst meie partneritega, kuid see ei tee kuidagi vähem tähtsamaks meie traditsioonilist õpet Tartus. Selles suurepärases keskkonnas saab tegutseda iga õpperühm. Kokku on kõrgkoolil kuus rakenduskõrghariduse õppekava, kuus kutsehariduse õppekava ja kaks magistriõppekava. Ma soovin kõigile edu ja püsivust oma õpiteekonnal. 

Head kuulajad! 

Jätkan veel uute väljakutsetega.  Nimelt on meie kõrgkool teinud omaltpoolt kõik ettevalmistused selleks, et saaksime järgmisel õppeaastal avada ka rahvusvahelise füsioteraapia magistriõppekava. Jäänud on veel viimane ametlik samm ning elame lootuses ja ootuses, et saame ka lõpliku kinnituse Haridus- ja Teadusministeeriumilt. 

Kõrgkool on lähiaastate jooksul olulisel määral kasvanud õppurite ja ka töötajate arvult. Meil on uusi õppekavasid kutseõppes ja magistriõppes. Seda on ennekõike toetanud järjepidev ning kasvav spetsialistide vajadus Eesti tervishoiumaastikul, aga ka selged arenguvajadused eriala rollide muutuses ja kasvus. 

Me oleme väga tänulikud ja hindame kõrgelt seda, et alates käesolevast aastast toetab Haridus- ja Teadusministeerium oma haldusalas olevate rakenduskõrgkoolide teadustegevust. Esmane roll teadustegevusel kõrgkoolis on kahtlemata kvaliteetse kõrghariduse pakkumise kindlustamine. Laiemalt ka rakenduskõrgkoolide tihe seos ja koostöö töömaailmaga, mis kasvatab üheskoos tehtavate rakendusuuringute osakaalu. Samas ma väga loodan, et arvestatakse ka rakenduskõrgkoolide valdkondlike ja sisuliste eripäradega. 

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli missioon on sõnastatud nii: “Loome võimalused parimaks tervishoiuhariduseks ja arendame ühiskonna terviseteadlikkust”. See on väga selgelt vastavuses ka Eesti riigi rahvastiku tervise arengukava prioriteetidega. Terviseteadlikkus on nii ennetus, teadmised kui ka oskused igal osapoolel selleks, et Eesti inimesed elaksid kauem ning mis veelgi olulisem – elaksid tervemana kauem. 

Meie inimeste heaolu saab väärtuslike rakendusuuringute tulemusel kindlasti tuge ja eestvedamist.  

Ma väga loodan, et rakenduskõrgharidust ja rakenduskõrgkoolide rolli kõrgharidusmaastikul, ja tegelikult ka kutsehariduse valdkonnas, hinnatakse üha rohkem. Paraku olen nende aastate jooksul pidevalt tundnud, et isegi kui tervishoiu valdkond tervikuna on suuresti inimestele nii lähedal, arusaadav ja kahtlemata vajalik – tuleb haridusmaastikul pidada ikka korralikku ellujäämise ja enese olemasolu tõestamise võitlust. Kuid me teame, miks me seda teeme. Ikka selleks, et meil oleks piisavalt hädavajalikke spetsialiste, kes Eesti inimeste eest hoolt kannavad ning suure missioonitundega oma tööd teevad. 

Ma olen tänulik oma kolleegidele, sest tean, et paljudel teie seast oleks ametikohti kõrgepalgalisemaid ja ehk teinekord rahulikumas  keskkonnas, kuid te olete siin ja pühendute ja panustate. Kui poleks neid inimesi – õppejõude, tugitöötajaid, valdkonna juhte, siis poleks ka neid tublisid õppureid – tulevasi tervishoiuspetsialiste, kes töömaailmas väärtust loovad ja elusid päästavad.  

Head õpilased ja üliõpilased, ma ei väsi kordamast: “Sõel, mille läbisite oli tihe, väljakutsed ootavad teid ees, õppimine nõuab pühendumist ja tähelepanu, kuid selle kõrvale las jääb ka nalja ja naeru”. Nii nagu ütlesin ka oma kõne algul: enda karikat peab hoidma samuti täidetuna. Ise läbi põledes ei saa me abistada teisi. Hoolimine nii iseendast kui teistest on kõige inimliku alus.  

Lõpetuseks üks lugu ka. See pärineb raamatust “Mõnusad mõistulood”. 

Loo nimeks “Väike heategu” ja see on kirja pandud siia veidi lühendatud versioonis.  

Käin igal pühapäevahommikul kodu lähedal pargis sörkimas. Seal on tiik ja iga kord, kui ma sellest mööda jooksen, näen üht vana naist selle kaldal istumas, väike metallpuur kõrval. Läinud pühapäeval sai uudishimu minust võitu ja läksin tema juurde. Nägin, et metallpuur on õigupoolest püünis. Ja parasjagu oli seal sees kolm kilpkonna. Üks oli aga veel naise süles, kes küüris teda ettevaatlikult käsnaga.  

“Tere!” Ma näen Teid siin igal pühapäeval. Ärge pange mu uudishimu pahaks, aga mida te nende kilpkonnadega teete? 

Naine naeratas ja ütles: “Puhastan nende kilpi. Muda ja vetikad ei lase neil soojust imada ja korralikult ujuda. Pealegi võib see pika peale kilpi kahjustada.” 

“Vau. See on teist tõesti kena!” ütlesin mina.  

Ta jätkas: “Veedan iga pühapäev siin paar tundi, puhates tiigi  ääres ja aidates  neid väiksekesi – see on minu kummaline viis midagi maailmas paremaks teha.”  

Kratsisin kukalt “Mhm, teil on hea eesmärk, aga kõikjal maailmas on järvesid ja tiike, kus elavad mageveekilpkonnad. Ja neid ei käi inimesed puhastamas. Ärge palun solvuge, aga teie pingutus ei muuda ju midagi.” 

Naine kihistas naerda, vaatas kilpkonna oma süles ja ütles: “Kui see väike kilpkonn siin suudaks rääkida, siis ta ütleks kui väga see tema elu muudab”. 

Loo moraal? See on igale kuulajale oma, kuid mina olen veendunud, et suured asjad saavad enamasti alguse väikestest ning hoolimises peitub jõud. Alustage iseendast ja siis – üks samm korraga! 

Meie kõrgkooli hüüdlause “Süda õige koha peal!”  saatku teid kõiki ja innustagu nii õppimises kui töötamisel. 

Ilusat algavat õppeaastat kõikidele! 

Lõpuaktus 21. juuni 2023

Kallid lõpetajad! Head kolleegid! Austatud külalised!

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on täna traditsiooniline, kuid siiski igale meie lõpetajale eriline ja ainulaadne pidupäev. Esimest aktust alustame meie kõrghariduse õppekavade lõpetajatega, keda on kokku 116 – õed, füsioterapeudid, tervisekaitsespetsialistid, ämmaemand, terviseteaduse magistrid ning 10 värsket mikrokraadi omanikku. Meie teisel aktusel saavad kutseõppe lõpetajatena tunnistused hooldustöötajad, massöörid, lapsehoidjad, erakorralise meditsiinitehnikud ja tegevusjuhendajad – kokku 108 edukat kutseeksami sooritajat.

Palju-palju õnne teile kõikidele ja aitäh, et tegite selle teekonna meie kõrgkoolis võidukalt lõpuni. Eriline tänu väga paljudele teie seast, kes te esindasite kõrgkooli nii rahvusvahelistes kui siseriiklikes arendustegevustes, kogukonna teenimises, spordis, vedasite rühmavanematena eest oma kursustel info liikumist, õppisite silmapaistvalt hästi või olite kõige laiemas vaates meie kõrgkooli esindajad igas oma tegevuses. Midagi alustada on enamasti lihtsam, kui see visalt ning pühendunult lõpetada. Teie olete seda teinud ja meie tunneme uhkust selle saavutuse üle koos teie ja teie lähedastega.

Head kuulajad!

Minu jaoks on siin puldis teie ees seista ning kõnelda väga suur au, kuid see on alati ka väljakutse –mida ma saan öelda sellist, mida varem pole veel öeldud. Mida teile südamele panna või mõtlemiseks kaasa anda, et see oleks pidulik, aga ka kasulik? Lihtsalt toredaid sõnu ritta seada, see pole minu loomusele omane, ning kiitmistki tuleb mul palju rohkem harjutada.

Mingil põhjusel oli seda kõnet ette valmistades minu esimene mõte rääkida teile mõni anekdoot. Võibolla on see ajastu märk, sest me räägime palju vaimsest tervisest, sõdadest, haigustest, tuleohust, kliimamuutustest, poliitikast, tervishoiuvaldkonna spetsialistide puudusest. Oma sisetunnet olen ma tavaliselt ikka usaldanud, kuid kahjuks on nii, et spontaanselt ja tõsise näoga, nii nagu hea kolleeg Jaan (meie kõrgkooli teadustegevuse koordinaator ja aktuste juhtimise meister) – mina nalja teha ei oska. Kuigi ma päriselt tahaks, sest naer pakub pingelistele olukordadele alati leevendust. Seejuures iseenda üle naermise oskus, see on minu arvates veel kõige väärtuslikum oskus. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond tunduvad pigem tõsised. Samas on näiteks minuni jõudnud kuuldused ämmaemandate veidrast huumorisoonest. Kas see nii ka on, see jääb igaühe teie enda avastada ja kui te veel ei tunne mõnda ämmaemandat, siis loodetavasti on igaühel teie eluteel vähemalt üks selline hetk, kus saate tundma.

Kuna ma ise nalja teha ei oska, siis mõeldes tänasele päevale, ostsin mõned nädalad tagasi ühe naljade kogumiku, mille pealkirjaks oli “Naera terviseks” ja koostajaks Anti Kidron. Pealkiri kõlas paljulubavalt – naera terviseks! Just see, mida olingi mõelnud. Lootsin sealt leida mõnda huvitavat lugu, mida teiega jagada. Tegelikkus osutus otseloomulikult palju keerulisemaks, sest naljasid oli palju ja need tundusid olevat muutunud. Lõppude lõpuks tekkis kahtlus, kas selline asi sobib ikka akadeemilisele aktusele, kuid vaatamata sellele viimasele kahtlusele, ning kuna ma need naljad juba teemaks võtsin, siis on aus ühte anekdooti teiega ikkagi jagada.

Tegevus toimub sünnitusmajas.
Õde toob vastsele isale talle sündinud kolmikuid.
Jahmunud isa ütleb väriseva häälega: ”Kui sobib, siis valin selle keskmise.”

Meie vastuvõtlikkus naljadele või ka ootamatutele olukordadele nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis on palju muutunud. Meie arusaamad, kogemused ja ehk isegi põhimõtted on kultuuriti ja ka põlvkonniti erinevad. Samas, kõigele sellele vaatamata, siis minu esimene soov teile head kuulajad – aidake inimestel endid hästi tunda. Tehke nalja, kui vaja. Naerge iseendi üle ja naerge koos teistega –südamest!

Teine mõte ja soov teile, head lõpetajad, on seotud küsimustega.

Kui ma saaks igaühega teiega vestelda, siis kindlasti uuriksin, miks te valisite just selle eriala, mis tunnistuse või diplomi te täna väljateenitult enda kätte saate. Miks tulite Tartu Tervishoiu Kõrgkooli? Miks üleüldse tasub õppimise teekond ette võtta ja see ka lõpetada?

Minu arvates on väga oluline endale aegajalt esitada küsimust MIKS. Miks ma teen seda, mida teen?

Me tõenäoliselt esitamegi neid küsimusi töistel ning tegusatel ajahetkedel, eriti siis, kui kohustuste tulv tahab enda alla matta, oma hobidega maadeldes või lustides või isiklikumas plaanis pereelu rõõme ja muresid jagades.

Minu laps, kes on 6-aastane, küsib tavaliselt mõne ebaõnnestumise järel – miks see alati minuga peab juhtuma? Mina ausalt ei tea enamasti, mida talle vastata. Statistiliselt ju tõenäoliselt ei juhtugi need asjad ainult temaga, kuid see ei lohuta. “Miks” küsimus ise paneb aga alati mõtlema ja loodetavasti ka analüüsima. Olen veendunud, et mõned “miksid” kuluvad igaühele aeg-ajalt ära. Samas küsimus MIKS pole kindlasti mitte see viimane küsimus, mida teile kõigile või ka iseendale esitada, vaid sellele võiks järgneda kindlasti KUIDAS.

19. sajandi saksa filosoof Friedrich Nietzche on öelnud: “See kelle elus on olemas “miks”, talub ära peaaegu kõik “kuidas” viisid. Inglise keeles kõlab see veidi paremini “He who has a why to live can bear almost any how.” Kuigi Nietzche oma mõttes viitas palju elus ette tulevatele kannatustele, siis ükskõik kui raske meie elu ka ei ole, siis kui elul on mõte, siis sa elad. Meie kõigi eludes on rohkem või vähem raskemaid aegu. Eks ole ka õppimise teekond väljakutsete rohke ning teinekord ehk isegi võimatuna tunduv. Pingutus on see, mis teeb minu arvates saavutuse suuremaks. Kui kõik meie elus tuleks või mööduks väga lihtsalt ehk me siis ei märkakski seda.

Minu viimane nn öökapiraamat on samuti olnud väga õpetlik: “Saja-aastaste tarkus”, mille autoriteks Klaus Brinkbäumer ja Samiha Shafy. Selles on rohkelt kirja pandud lugusid ning mõtisklusi eakate inimestega üle terve maailma – mida nad on oma eluteel teinud, mida oluliseks pidanud ja millist elu elanud. Selliste lugude lugemine paneb samuti mõtlema MIKS ja KUIDAS küsimustele. Miks on mõnel inimesel elutee näiliselt lihtne, teisel väga-väga raske. Miks on nii, et kui näeme või loeme teiste raskustest, siis ise tunneme kergendust või vastupidi, väga suure empaatiavõimega inimesed elavad kaasa nii, et kaotavad endid nendes keerulistes saatustes.

Miks ma sellest räägin? Esiteks ma arvan, et lugeda raamatuid või artikleid – see on oluline. Ka siis, kui meie ametlik õppimise teekond saab ühel hetkel lõpu, siis tänapäeva maailmas on õppimine elukestev. Eriti kriitiliselt allikaid valides ja tarkust või elamust ammutades, on uue info omandamise kohustus ja vastutus oluline igal ajal ning igas valdkonnas, kuid olen veendunud, et lausa elementaarne sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas. Olgu need uuendused metoodikas, tehnoloogias, teenustes või lihtsalt lai silmaring erinevate inimeste kogemus- ja elulugudest. Lugemise kogemus harib, see paneb mõtlema ja annab võimaluse olla kellegi teise kingades. Uskumatuna näiv oli saja-aastaste või peaaegu saja-aastaste lugusid lugedes see, et enamasti elu hilises faasis meie ootused või ka vajadused on väga lihtsad. Näiteks Roger Angell kirjutas enda loos lehekülgedel 78-79 raamatus “Saja-aastaste tarkus”, et tal läheb hästi. Nimelt siis, kui ta ei unusta võtta iga nelja-viie tunni tagant Tylenoli, mis aitab vaigistada valu vasakus küünarvarres ja vasakus pöidlas. Tal läheb hästi, sest stendid ju laiendavad ta artereid. Tal läheb hästi, sest auk südames pandi ju operatsiooni abil kinni. Hästi läheb ka sellepärast, et need paljud tunnid, mille ta on veetnud alasti ja juhtmete küljes kusagil operatsioonisaalides, on ilmselgelt olnud elu pikendava toimega.

Ise võiksin ju mõelda, et kas see ongi siis hästi? Või on see “hästi” ajas tõesti nii palju muutuv?

100-aastane muusik Irving Fields jagas aga selles raamatus kaheksatteistkümmet vanaduse tarkust, millest noppisin teile välja kolm, ülejäänud tuleb teil ise avastada.
1) Ole esimene, kes ütleb “tere”, soojalt ja naeratusega.
2) Ära kadesta kedagi. Väga paljudel läheb halvemini kui sinul.
3) Tee iga päev kellelegi üks hea tegu.

Lihtsad mõtteterad ja ometigi vajavad ikka ning jälle meeldetuletamist.

Minule endale tuletati viimati meelde kiirelt mööduvat aega ja vananemist, kui sel kevadel möödus gümnaasiumi lõpetamisest 25 aastat. Toimus aktus hõbekellalistele samal ajal nooruslike tutipäevalistega. Oh, ma ju mäletan, et kuidas tundusid siis – 25 aastat tagasi – need hõbekellalised kui vanad mutid ja  ätid. Ometigi ei tundnud ükski minu klassikaaslane end tol päeval vanana.

Kõrgkoolis on minu arvates vanusega oluliselt paremad lood. Kas see tuleneb valdkonna teadlikkusest või millestki muust, aga meil on tõesti väga palju erinevas eas õppureid ja töötajaid. Tänagi me anname tunnistused ja diplomid ning kõige noorem õppur on 20-aastane ja kõige kogenum 65-aastane. Meie töötajatest kõige lühem staaž on vähem kui üks kuu ja kõige staažikamal kolleegil saab peagi 50 aastat. Igaüks neist on ainulaadne ja teeb meie kõrgkoolist just selle kooli, millisena me kõik kokku oleme ja kokku kõlame.

Usun, et nõustute, et igaühe meie elukogemusel pole väärtust mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Seega, head lõpetajad, võtke siis teadmiseks, et olete läbinud õpiteekonna Nooruse tänaval, Eesti kõige vanimas ja eelmise aasta uuringu tulemuste põhjal ka kõige mainekamas rakenduskõrgkoolis ning olete sellega seoses alatiseks kirjutatud meie kõrgkooli ajalukku. See on kindlasti väärt saavutus!

Mis iganes teie elutee siit edasi toob, siis loodan, et hoiate oma südamed ikka õigel kohal ja oma meeled avatud. Hoidke alles õpihimu, märgake kaasteelisi, peatuge ja puhake, kui vaja, kindlasti lugege ning mis kõige tähtsam – teadke, et olete alati oodatud tagasi!

Ilusat suve kõikidele ja palju õnne veelkord, kallid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetajad!

Lõpuaktus 3. veebruar 2023

Kallid päevakangelased – meie lõpetajad, austatud kantsler, abilinnapea, kallid kolleegid, lugupeetud külalised ning kõik kaasaelajad!

Esmaspäeval tähistati esimest korda eesti kirjanduse päeva ja president Alar Karis kutsus seda tähistama jätkates Artur Alliksaare sõna- ja mõttemängu. 

“Kas rõõmu tunnetada või tunnet rõõmustada?” 

“Kas hirmsalt viriseda või virinat hirmutada?” 

Need read pärinevad Eesti Vabariigi presidendi Facebooki postitusest.  

Millised oleksid aga teie read? Minul tulid esimesena meelele sellised sõnad: “Kooli lõpetada või lõppu koolitada.”

Mõtlesin natuke veel ja kuna hiljuti räägiti koolitusel muretsemisest, et eestlane lausa armastab muretsemist, et muretseb endale lapsed ja muretseb kodu ning auto, siis teine sõnamäng ongi seotud murega. 

“Haridust muretsema või muret harima.” 

Ehk need pole nii säravad näited kui presidendil, aga mis oli oluline, see käivitas koheselt loova mõtlemise. Ma kohe soovisin leida ise ka mingit nutikat sõnade mängu. Loodan, et ehk mõnegi kuulaja peas käivitus niisamuti mõttemäng ja hakkasid vaikselt mõned sõnad keerlema ning kui leiate mingi eriti ägeda seose, siis märkige see endale üles. Eesti keel on lihtsalt nii rikkalik ja põnev.  

Head kuulajad! 

Kui nüüd muretsemise teemal jätkata, siis kuidas teile, kallid päevakangelased, tundub? Kas see teekond hariduse omandamisel oli pidev mure, paras töö või õnn ja rõõm? Seda viimast armastas  öelda õppimise ja töötamise kohta üks meie endiseid osakonna juhatajaid Zinaida Läänelaid. Või on nagu ikka meie elus, et natuke ühte, siis natuke teist ja kuidas seda kõike üleüldse mõõta? 

Minu lapsel on vahel kombeks söögilaua ääres hinnata toidu maitset väga lihtsalt. Kui küsid, et kuidas maitses, siis ta näitab pöidlaga. Ja kui pöial on püsti, siis sellega kaasneb alati selline lai naeratus. No ja see naeratus tegelikult teeb rõõmu. Ega siis pöial all ei tee kurvaks, sest maitsed ongi erinevad, arvamused ja tunded ka. Teinekord on pigem nii, et see pöial all utsitab just pingutama ja midagi muutma. 

Seega kui teie, head lõpetajad, saate lõpetajatele suunatud tagasiside küsimustiku kõrgkoolilt, siis olge aktiivsed. Vastake ja andke meile teada, et kuidas oli ja millised on ettepanekud. 

Hariduse teekond ei saa siinkohal muidugi mitte päriselt otsa ja sellega, et õpime kogu elu või läbi elukaare – sellega te olete kindlasti kursis. Nii lihtsalt on, et meie tänane kui ka tuleviku maailm, ametid, väljakutsed – need on sellised, et me peame olema järjepidevalt valmis juurde ja ümber ning täiend õppima. Muutujaid on palju ja seda kunagist luksust, et tegin nii aastaid – teen täna, homme ja veel kümme või kakskümmend aastat – seda minu arvates enam lihtsalt ei ole.  

Seega võtke rahulikult, kohe homme ei pea uuesti õppimise teekonda alustama. Saate pühendunult ehk isegi aastaid väga suurt tervishoiu või sotsiaalvaldkonna põldu harida, kuid siis kui tundub, et nüüd on midagi veel vaja, siis tulete jälle õppima. 

Kolleegid ütlesid hiljuti laua ümber arutledes, et tervishoius täna töötavad inimesed, enamasti need, kes tulevad meile magistrantuuri õppima, nende jaoks on õppimine kui puhkus. Ja see oli nii positiivne mõte, sest tahaks ju väga, et täiskasvanuna õppimine motiveeriks, murraks rutiini ja rikastaks meie vaimu. 

Head kuulajad! 

Need, kes on mind varasemalt juba siit puldist kõnelemas kuulnud, teavad, et minu kõnedes leidub tavaliselt mõni mõtisklus või lugu. Nii on ka täna ja ma jagan teiega ühte mõtlemapanevat killukest, mis loodetavasti aitab hoida fookust inimlikkusel, hoolivusel, viisakusel ja kaastundevõimel, sest teisiti ei kujutaks ma ette tervishoiu- või sotsiaalvaldkonna teenust, milles ise sooviksin osaleda või mida me kõik tahaksime kogeda. 

Kas te olete kuulnud katkiste akende teooriast? Selle teooria lühikirjelduse noppisin Heiki Raudla raamatust “Huvitav inimene”. Nimelt on katkiste akende teooria loojad väitnud, et kui keegi on maja akna katki löönud ja see on jäänud või jääb parandamata, siis ei ole majal varsti enam ühtegi tervet akent. Ehk teiste sõnadega: ilmne korralagedus ja kehtivate normide ignoreerimine provotseerib paljusid reegleid unustama.  

Tundub, et see võiks ju kehtida väga erinevate elu aspektide kohta. Minu arvates me näeme või kogeme ümberringi küllaga katkiseid aknaid. Tänasest maailmast ja selle korraldusest või korratusest võiks väga erinevaid näiteid tuua, kuid toon vaid mõned. Näiteks me laseme kellelgi, kellel on jõu positsioon, muudkui suruda ja suruda ning siis see inimene või riik arvabki, et nii on õige. Või kui me laseme ebaviisakal inimesel räusata, eriti kui ta on ekraanil või kõnetoolis, ning teda korrale ei kutsu, siis niisamuti me normaliseerime seda olukorda. Või kui me ei hooli endast, ei leia aega liikumiseks ja vabaaja veetmiseks, et oma mõtteid ja keha turgutada, siis ka meie keha ning, veelgi hullem, vaim kipuvad varem või hiljem lagunema. 

Üks purustatud aken, üks ebaviisakus, üks magamata öö, üks ületund – need pole iseenesest mainimist väärt ega ka mitte katastroof, kuid me ju teame – lumepall läheb veerema ja siis me lasemegi sellel kõigel kasvada.  Aken akna haaval. Mis on seejuures kõige hullem? Mulle tundub, et see on ükskõiksus, et me ei proovigi seda akent parandada. 

Ma olen lähiajal päris mitmeid kordi kuulnud, jah kuulnud ja mitte kogenud, sest ma pole tervishoiu valdkonnas töötanud, küll aga hariduses, et nende valdkondade inimesed, kes on pühendunud teiste inimeste teenimisele, põlevad läbi, sest me kipume iseennast unustama. 

Seega minu tänane soovitus, kui vähegi võimalik, siis sekkuge. Kui tunnete, et see hea ja kaastundlik teie TAVALINE MINA hakkab väsima, siis puhake. Igaühel on oma erinev viis, kes teeb mõned hingamise harjutused kiireks rahunemiseks, kes sunnib end naeratama, sest naeratusel on jõud, kes vajab eemaldumist ja natuke omaette olemist. Me ise ei pruugigi alati seda hetke ära tunda ja siis on hea, kui sinu kõrval on üks hooliv kolleeg. Püüdkem olla see hea kolleeg! 

Seega veelkord hoides ennast, aitate hoida kõiki teisi. Need kutsealad, kus oodatakse meie lõpetajaid – seal on pidev pingutus ja töö garanteeritud, kuid samamoodi on kindlustatud ka tänulikkus ning teadmine, et see, mida te teete, on oluline, vajalik ning kangelase mõõtu.  

Head kolleegid! Ma ei ole teid unustanud. Minu tänukõne ja sõnumid – need on ka teile. Ilma teieta ei oleks meie lõpetajaid. Vahel võib ikka tuua võrdluse muna ja kanaga, et kumb oli enne. Selge see, et ei ole kooli ilma õppuriteta, aga täpselt niisamuti pole teda ilma õpetajateta. Seega tasakaal ja püüdlus läbi selle rahulolu kasvu poole, see on see, mida soovin. Mina olen uhke, et saan siin koos teiega seda teed käia ja minu üks tähtsamaid rolle on teha nii, et teiegi kõik tahaksite olla just siin. Oma teadmisi ning kogemusi jagada, seda suurepärast õpi- ja töökeskkonda hoida ning parendada ja meie õppureid innustada. 

Täna ma ei rääkinud sellest, et tervishoiuspetsialistidest on suur puudus ja raha nende koolitamiseks on vähe, sellest mõni teinekord, sest täna on pidupäev. Lõpuaktused on suured sündmused kogu kõrgkooliperele. Need on olulised tähtpäevad kogu valdkonnale. Me saame südamest rõõmustada nii teie üle kui ka teiega koos, head lõpetajad, aga kindlasti saame rõõmustada ka sel põhjusel, et jälle on töömaailma lisandunud pädevaid inimesi, kes on sinna väga-väga oodatud. 

Püsigu rahulolu valitud kutsest ning hoidke ennast ja teisi! 

Aitäh ja palju-palju õnne kõikidele! 

Avaaktus 29. august 2022

Kallid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esmakursuslased, head õppurid, armsad kolleegid, lugupeetud minister, head koostööpartnerid!

Südamest heameel on teid kõiki tervitada, siin ja päriselt – teie ees ja teiega koos ning muidugi kõiki neidki, kes veebis meie aktust jälgivad ja oma õpinguid õhinaga alustavad või juba jätkavad. Suvi on loodetavasti teile kõigile lubanud vähemalt korraks teises tempos toimetamist, päikese soojuse ja rannamelu või siis hoopis metsavarju ja loodushäälte nautimist.
See on eriline õppeaasta algus Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile, sest nii palju tähelepanuväärseid sündmusi mahub sellesse algusesse.

Esiteks – taaskord saame tähistada täiesti uue õppekava avamist meie kõrgkoolis ning seekord on selleks podoloogi õppekava, kus kutseõppe tasemeõppes esmakordselt 16 vaprat õppurit oma õpiteekonda alustamas.

Teiseks, laialdane regionaalne koostöö – Viljandist Tallinna ja Rakverest Narva – olge tervitatud head koostööpartnerid Viljandi Haigla, Ida-Tallinna, Lääne-Tallinna ja Ida-Viru Keskhaiglad, Rakvere Linnavalitsus ning Narva Haigla, kelledest viimasega sõlmime täna ka koostöölepingu hooldustöötaja ning tegevusjuhendaja õppe rühmade avamiseks ning loodan, et ühe pika ning eduka teekonna stardiks.

Kolmandaks – suvised uudised tervisliku ülikoolilinnaku kuldmärgise pälvimisest. Nimelt liitusime eelmisel aastal Rahvusvahelise Üliõpilasspordi Föderatsiooni (FISU) algatatud Tervisliku ülikoolilinnaku (Healthy Campus) programmiga, et hinnata ja parandada meie kõrgkooli keskkonna ning inimeste heaolu nii tervise, liikumise kui keskkonnateadlikkuse ja säästlikkuse teemadel. Olime edukad. Eestis on hetkel kaks sertifitseerimismärgisega kõrgkooli – meie ja Sisekaitseakadeemia.

Neljandaks – väga edukalt läbitud rahvusvahelise radiograafia magistriõppekava kvaliteedihindamise kordusekspertiisi tulemusel on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil tänasel päeval juba kaks tähtajatu õppeõigusega magistriõppekava.

Ma tänan neid inimesi, kes on kõik selle, mille üle me kõrgkoolina uhkust tunneme, mille nimel tegutseme, võimaldanud ja teoks teinud. Head kolleegid – teie järjepidev töö ja pühendumine teeb Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist koos meie õppurite ja koostööpartneritega Eesti mainekaima rakenduskõrgkooli vastavalt kevadisele rakenduskõrgkoolide Kantar Emor maineuuringule.

Head kuulajad!

Meil on loomulikult muresid ja väljakutseid ka, sest kohtudes tööandjatega ma kuulen järjepidevalt, et spetsialiste pole piisavalt ning seda juba aastaid. Lisaks kaks ja pool möödunud koroona-aastat, nüüd juba 6 kuud Ukraina sõjaaega – need on muutnud meie hoiakuid ja ootusi, aga ka vajadusi. Inflatsioon närib niigi nappi akadeemilises keskkonnas toimetavate inimeste palgataset ja kõrgenenud energiakulud vähendavad kõrgkooli võimalusi arendustegevusteks. Rääkimata puudulikust kõrghariduse rahastamisest.

Näiteks tänavu, mil meie kõrgkooli vastuvõtu tulemusel on edukalt immatrikuleeritud 490 õppurit, siis vähemalt sama palju ja enamgi inimesi, kes sooviksid õppima tulla – ei saa seda teha. Ja me teame, et töökohti neile nii tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonnas pakkuda oleks, aga meil koolituskohti paraku mitte.

Veidi nokk kinni ja saba lahti tunne, kas pole?

Ma tegelikult ei usu, et on olemas ideaalseid olukordi, lahendusi, asutusi või inimesi, aga see mida soovime ja millest unistame ja mille nimel töötame, siis seda usun küll, et paljutki on võimalik mõjutada ja saavutada. See on järjepidev töö ja pingutamine. Need, kes Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis juba õpivad, teavad, et õpiteekond siin ei ole alati kindlasti mitte „mee lakkumine“. Peame oluliseks õppetöö kvaliteeti ja lihtsalt niisama aega veeta siin ei saa. Kõik õppekavad on seotud kutsestandarditega ja erialadega, kus hiljem tööturul on teie roll ja vastutus suur, igal teol ja otsusel tagajärg. Ma usun, et nõustuste, et hea ettevalmistus on parim, mida iseenda heaks teha. Seega, pühendumine õpingutele – see on teie tulevikku ja ettevalmistust silmas pidades parim võimalus, millest soovitan kinni haarata.
Need, kes mind tunnevad või lihtsalt rohkem on pidanud kuulama mu sõnavõtte, teavad, et mulle meeldivad tsitaadid. Need on tavaliselt inspiratsiooniks minu kõnedele, sest kui võtad ette valge lehe, siis selleks, et tuleksid tähed ja sõnad ja laused – selleks on vaja seda tunnet. Täna ma jagan teiega aga hoopis üht lugu, see pärineb raamatust “Mõnusad mõistulood”.

Elas kord poiss, kes oli andekas ja väga nutikas. Kuid ta oli ka enesekeskne ja tujukas. Kui ta vihastas, solvas ta inimesi ja tegi neile sellega haiget. Õigupoolest paistis, et ta ei hooligi üldse inimestest enda ümber. Isegi mitte sõpradest. Neid oli tal ka väga vähe.

Poiss kasvas suuremaks ja vanemad hakkasid tema iseloomu pärast muretsema. Nad murdsid kaua pead, et mida küll teha. Viimaks tuli isal mõte. Ta andis pojale kotitäie naelu ja suure haamri ning ütles: “Iga kord kui sa vihastad, ela see välja: võta nael ja löö see meie vana tammepuidust aia sisse. Ja löö seda nii kõvasti, kui vähegi jaksad!”

Muidugi olid need päevinäinud tammised aialipid raudkõvad ja haamer oli raske, nii et see polnud kaugeltki lihtne. Sellele vaatamata oli poiss esimese päeva lõpuks sinna löönud 37 naela. Vähehaaval, nädalate jooksul, hakkas aga löödud naelte hulk kahanema. Poisile näis palju lihtsam ennast talitseda kui naelu aialattidesse taguda. Viimaks jõudis kätte päev, kui ta ei läinudki enam endast välja. Ta oli väga uhke enda üle ja rääkis sellest vanematele.

“Nii, selle tähistamiseks pead sa nüüd iga päev, kui sul on õnnestunud ennast talitseda, ühe naela sealt aia seest välja tõmbama.”

Möödus nädalaid. Viimaks teatas poiss võidukalt, et kõik on väljas. Isa ja poeg läksid aeda vaatama. “Sa said sellega kenasti hakkama, mu poeg,” ütles isa. “Aga vaata neid auke, mis sinna järele on jäänud. See aed pole enam kunagi selline nagu enne, ükskõik mis edaspidi ka ei juhtuks. Samamoodi on siis, kui sa ütled või käitud halvasti, solvates vihaga inimesi. Sellest jääb alati arm. Ja see jääb alles, vahet pole, kui palju sa vabandust palud või kui palju aastaid möödub. Sõnadega tekitatud haav on sama hull kui füüsiline. Ja inimesed on muidugi palju väärtuslikumad kui see vana aed.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tunnuslause on “Süda õige koha peal” – me väärtustame professionaalsust, arengule suunatust, inimkesksust ja terviseteadlikkust. Me usume, et ennetus on parem ning tõhusam kui tagajärgedega tegelemine.

Tervishoiuvaldkonnas on kahtlemata teadmised olulised, oskused väga tähtsad – selleks te olete kõik oma teekonda meie kõrgkoolis alustamas või siis jätkamas ja meie inimesed teid suunamas, juhendamas või toetamas. Kuid teadmiste ja oskuste kõrval on ja jääb sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas alati veel see miski: kuidas inimene, see kes teie abi või teenust saab ja vajab – kuidas ta ennast see juures tunneb.

Just see tunne on märk lõpuks sellest maksimaalsest pingutusest ja sooritusest: endast parima andmine, eksimisel uuesti proovimine. Eriti õppeprotsessis, sest see on just see õige koht, ka eksimused õpetavad. Kuid see õige ja hea tunne – see tuleb enda seest üles leida ja seda siis teistega jagada. Hoolimist ja inimeseks olemist ei asenda miski, see on kõige alus.

Ma tean, et lugusid kirja panna on lihtne ja argipäev mitte alati, kuid kui me vähemasti püüame, siis me näeme tänulikkust, me tunneme seda – ja see on hea tunne!

Soovin teile kõikidele inspireerivat ja rõõmuderohket uut õppeaastat!

Lõpuaktus 22. juuni 2022

Kallid lõpetajad, head kolleegid, austatud külalised!

VASTUTUS, UNISTUS, JULGUS – need on kolm märksõna, millest kavatsen täna rääkida ennekõike teile, head Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetajad. See päev ja aktus on pühendatud just teie saavutuste austamiseks, kursuskaaslate ja lähedaste seltsis

Iga päev meie eluteel koosneb astutud sammudest, sellel teekonnal omandatud teadmistest, kogemustest, aga ka õppetundidest. Meie endi otsustada ja teha on selle teekonna sammude pikkus, kiirus ja sihtpunkti jõudmise tulemuslikkus. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas on need sammud eriti vastutusrikkad. See vastutus on nii meie kätes kui ka südames ning esimestest astutud sammudest alates. Sellest hetkest mil otsustasite, et tulete meie kõrgkooli õppima ja siis juba päev-päeva järel teadmistepagasi kasvades tänasesse hetke välja. Ma loodan, et see hoiak ja väärtused, et miks seda kõike nii suure pühendumise ja põhjalikkusega teha, jääb teiega alatiseks. Sest me teame, et mõjutame ja suuname oma teadmiste, oskuste ja südamesoojusega kellegi teise, väikese või suure inimese elu ja käekäiku, nii tervenemisel, kasvamisel, taastumisel kui tervise hoidmisel.

Seega vastutus oli suur osa teie õpingutest ja jääb väga oluliseks osaks teie tööst – iga päev. Seejuures vastutus südamesoojust ja inimlikku headust kanda ning edasi anda – sellel on ehk suuremgi jõud kui arvata oskame!

Unistus.

Tom Walsbergi raamatus «Eluterve pohhuist» kirjutab kirjanik muhedalt muigavast ja huumorit armastavast tegelasest, kes elab kõigi meie sees. Loodetavasti ikka elab.

Mõnel on seda ennetavat ja põhjalikku ettevalmistust hindavat mõtteviisi kandmist natuke rohkem ja teisel vähem. Näiteks kui jõuate poksimatšile ja näete, et vastane on jube jurakas, siis on liiga hilja hakata kätekõverdusi tegema. Selle tõttu tasubki olla nii tööks kui väga erinevateks elus ette tulevateks juhtumiteks võimalikult hästi ettevalmistatud. Elukestev õppimine ja hariduse teekond laiemalt – see on minu arvates vähim, kuid kindlasti parim ettevalmistus. Põhjaliku valmistumise kõrval on aga veel miskit, mis aitab sihte seada, mis kannustab ja viib edasi. Need on meie unistused. Raamatust “Alice Imedemaal” pärineb järgmine mõttevahetus: Alice ütleb: «Ma ei suuda seda uskuda!» «Tõesti?» ütleb kuninganna halvustaval toonil. «Proovi uuesti, hinga sügavalt sisse ja sulge oma silmad.» «Mul pole mõtet proovida,» ütleb Alice «Ma lihtsalt ei suuda uskuda asjadesse, mis on võimatud!» «No siis ma eeldan, et sa pole piisavalt harjutanud,» lausub kuninganna, «kui ma olin sinuvanune, siis ma tegin seda vähemalt pool tundi päevas. Vahel ma uskusin seitsmesse täiesti uskumatusse asja juba enne hommikusööki.»

Mitu unistust on teil enne hommikusööki? Kas te unistate võimatuna näivatest asjadest? Tegelikult on nii, et väga paljud asjad tunduvad tihti võimatud enne kui nad tõeliseks saavad. Nii on olnud magistriõppekavade loomisega meie kõrgkoolis ja nüüdseks on neid kaks. Seejuures rahvusvahelisele radiograafia magistriõppekavale tähtajatu õiguse andmiseks soovituse ning väga positiivse tagasiside saime Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteedi Agentuuri kõrghariduse hindamise nõukogult käesoleva aasta 26. mai otsusega.

Mina usun unistamisse ja unistuste ellu viivasse jõudu. Ehk oli nii mõnegi teie jaoks unistus tulla õppima seda eriala, mille valisite ja edukalt lõpetasite. Ma väga loodan, et unistasite ka just selles valdkonnas töötamisest, sest te olete spetsialistidena väga oodatud ja vajalikud.

Minu unistus täna seoses Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga on seotud kooli jätkusuutlikkuse ja arenguvõimalustega. Eelmisel reedel kui korraldasime pidu meie vilistlastele, kellede hulka ka teie kohe-kohe 199kesi peale tänaseid aktusi kuulute, siis ma ka ütlesin, et unistan ja soovin, et tervishoiuharidus oleks palju enam väärtustatud meie riigis, et õppejõud ja töötajad saaksid vääriliselt tasustatud, et teadustegevus, millesse suudame sisuliselt rakenduskõrgkoolina panustada, see saaks toetatud, selleks et kasvada ning ühiskonda teenida. Hetkel tundub paraku veel liigagi tihti, et lausutud sõnad kuulajaid ei kõneta ja kui kõnetavad, siis on sõnu palju, kuid tegudest jääb vajaka. Samas ei saa lõpetada unistamist ja selle nimel töötamist.

Hoidke teiegi oma unistusi ja see ei tähenda, et nende unistuste poole liikumisel poleks raskusi või kurbust või ebaõnnestumisi, neidki jagub meie kõigi ellu tavaliselt piisavalt, kuid veelgi enam on põhjust olla rõõmus ja tänulik kui saabuvad edusammud.

Mida me aga enamasti vajame selleks, et oma unistusi täide viia või siis niipidi, mis on eelduseks sellele, et unistused täituksid? See on julgus. Julgus muutusteks, julgus arenguks, julgus teisiti mõtlemiseks ja tegutsemiseks.

Tänapäeva maailmas pole ammu enam kohta paigalseisuks ning jällegi tuleb tõdeda, et parim viis muutuste elluviimisel on julgus ja tahe õppida – vanusest ja kohustustest hoolimata. Seda julgust ma näen paljude teie seas. Teil on olnud piisavalt julgust tulla välja ebamugavustsoonist. Valida valdkond, kus vastutus on väga suur, kohustusi palju, aga ka tänulikkus ja rõõm ei jää tulemata.

Julgus olla iseseisev, teistele eeskujuks, valdkonda tundev spetsialist, pidevalt areneda ja aidata inimesi – see on teie kõigi elukutsete ühisosa.

Aitäh teile head lõpetajad, et olite edukad oma õpingutes. Aitäh, head õppejõud ja kolleegid, et olite teejuhid, võimaldajad ja toetajad.

Head kuulajad!

Midagi lõpetuseks kõigile teile – üks soovitus – ka siis kui enesetunne on kehv või tundub raske: naeratage! Naeratus teeb olemise kergemaks ja inimesed helgemaks. Charlie Chaplingi on öelnud “Päev ilma naeruta on raisatud päev.” Ärgem raisakem siis päevagi!

Palju õnne ja edukat teekonda!

Elagu lõpetajad! Elagu Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035

2021. aasta 10. novembri seisuga õppis vastavalt Haridussilma andmetele rakenduskõrgharidusetasemel Eestis kokku 11 462 üliõpilast. Neist Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukokku (RKRN) kuuluvates kõrgkoolides enam kui 70%. Ülikoolide bakalaureuseõppes 15 786, lisaks veel 3324 integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppes. Rakenduskõrghariduse õpe on üldjuhul praktilisem ning sellel on selge sidusus õppekavade ja tööturu vajaduste vahel.

Seega on rakenduskõrgharidusel arvestatav roll kõrghariduse esimesel astmel spetsialistide koolitamisel. Arenguseire Keskuse aruandes välja toodud personaliseerumise arengusuundmustena on selgelt viidatud ka elukestva õppe tähtsusele ja selle kasvule, eraldi rõhutades mikrokvalifikatsioonide osa, aga ka kutseõppe ja kõrghariduse suurema integratsiooni võimalust. Neist viimane on väga selges seoses rakenduskõrghariduse osakaalu kasvu potentsiaaliga. See on tegelikkuses trend ja liikumine, mida järgib enamik Euroopa riike ning midagi uudset siinkohal pole. Lihtsalt need pole mitte ainult iseeneslikud liikumised tööandjate või õppurite nõudmisel, vaid ikka ja alati seotud ka rahastamise otsuste ja valikutega.

Nõustun kõrghariduse tuleviku raportis välja toodud nelja peamise arengusuundumusega, milleks on digitaliseerumine, rahvusvahelistumine, personaliseerumine ja kõrged ootused kõrgkoolide rollile ühiskonna probleemide lahendajana. Neid arvesse võttes me kindlasti kõrgkoolides tegutsemegi. See pole paraku jätkusuutlik tegutsemine – kõrghariduse rahastamine hetkel seda ei toeta, see pole jätkusuutlik.

Lisaks rahastamise väljakutsetele, mis on käsitluses täna, peitub eelnimetatud arengusuundumustes kõrgkoolide ootus vähemalt veel ühele riigi strateegilisele visioonile, milleks on rahvusvahelistumise strateegia kõrghariduse valdkonnas, aga sellest teemast mõnel teisel arutelul ja kohtumisel.
Ma kindlasti tunnustan aruande kokku panijaid, sest olgem ausad – erinevaid lahendusi, rahastusmudeleid, eeskujuriike ja nii edasi – neid võimalusi on tohutult palju, kuid arvan, et olulisemad ja peamised suunad, sh loodud kõrghariduse rahastamise kalkulaator, on küll lühidalt, kuid siiski ülevaatlikult raportis kirjeldatud.

Neljast kirjeldatud kõrghariduse rahastamise stsenaariumist esimene, mis pakub võimaluseks jätkata tänase olukorraga kõrghariduse rahastamisel ja korraldamisel ehk “samamoodi edasi” – ma üldse ei räägiks, sest see pole lihtsalt võimalik. Seda arvamust jagab nii rektorite kui rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu ühiselt ning väga selgelt. Kui täna meie kõrgkooli näitel on kulutused personalile ligi 80% eelarvest, siis rääkida mingitestki edasistest võimalustest või arenguruumist – seda lihtsalt ei ole ja tegelikkuses mitmel erialal me suudame heal juhul tagada miinimumi Eestile vajalike spetsialistide koolitamisel.

Jätkusuutlik rahastuse stsenaarium tagaks vahendid kõrgkoolidele stabiilselt ning väga selgelt oleks nn riigipoolne vaade siinkohal – me väärtustame haridust. Jagaksime laiemalt sõnumit, et tahame olla nagu meile eeskujuks olevad Põhjamaad. Kõrgharitud inimesed on riigi arengumootor. Siia leiaks positiivseid sõnumeid küllaga. Samas ma kindlasti esitaks siingi küsimuse, et kas kõik peab olema tasuta, õigemini, et kui meil on inimesi, kes tahavad õppida teatud erialadel ja neid on rohkem, kui meil on neile n-ö riiklike koolituskohti pakkuda, siis kas selle klausliga, et täiskoormusel eesti keeles kõrgharidust tohib omandada ainult tasuta – peaksime jätkama? Mina arvan, et mitte. Minu arvates see tegelikkuses piirab ligipääsu kõrgharidusele. Näiteks kutsehariduse 5. tasemel on meie kõrgkoolil uute õppekavade loomisel olnud ainuke võimalus teha need tasulisena ja need on eestikeelsed õppekavad, sh podoloogia – ainulaadne Eestis. Siinkohal tooksin välja ka selle, et väga paljudes Euroopa riikides on 5. taseme õppekavad lühikese tsükli kõrghariduse õppekavad. Miks kutsehariduse tasemel õppija on kuidagi võimekam oma hariduse eest ise maksma kui kõrghariduses?

Teised alternatiivid, mis on analüüsitud ja välja pakutud rahastamise stsenaariumitena toovad sisse õppuri omavastutuse nn õppesse sisenemise tasu. Teatud filter, mis paneb kaaluma, kas see samm kõrgharidusse, mis ma astun, on õige ja vajalik. Ka on see tõenäoliselt üks võimalus kutsehariduse esimese otsuse ja valiku parandamise eesmärki silmas pidades ning seetõttu pigem asjakohane. Samas pole midagi teha, võimalus raha rohkem küsida ehk suurem omaosalusmäär, see sõltub kindlasti valdkonnast. Teatud erinevused peegelduvad näiteks Arenguseire Keskuse raporti tabelis 4, kus on toodud õppevaldkondade kaupa nende üliõpilaste osakaal, kelle eest tuleb sissetulekuga seotud õppelaenusüsteemi korral laen tagasi maksta riigil (piiriks on seatud 1,5-kordne keskmine palk).

See näitab selgelt, et kasu, mida saab isik indiviidina kõrgharidust omandades, pole valdkonniti võrdne. Seega omaosalusega mudelit – ning vahet pole, kas omaosalus on suurem või väiksem –, seda ei saa kindlasti rakendada ilma väga selge toetusmudelita erineva taustaga õppuritele, nii sisenemisel kui väljumisel. Kas see on riigile lõpuks odavam? Siinkohal püsib minus suur skeptilisus, mida ma olen ka varasemalt väga selgelt väljendanud, et lihtsam ning võib-olla ka selgem on siiski toetada suurema riigiosalusega kõrghariduse rahastamist, kui luua need skeemid läbi toetuste ja laenu tagasimaksete süsteemi.

Kui keegi nüüd mõtleb, et aga raha ikkagi ei jagu, siis tuleb seada prioriteedid kõrghariduse rahastamisel. Rahastatakse teatud määral enam neid erialasid, mida kas riik või ühiskond rohkem vajab või millise valdkonna spetsialistidest on suurem puudus. Selle erineva hinnastamise mõttele tuge sain ma hiljutiselt Belgia Flaami kogukonna haridusministeeriumi külastuselt, kus tutvustati sealset kõrghariduse rahastamise süsteemi, mis on nii sisendi kui väljundi põhine. Toon näiteks ühe detaili, sest ma isiklikust huvist ajendatuna uurisin, et kui neil on kõrgkoolide rahastamisel niinimetatud valdkondade kaalumise põhimõte või siis teisiti nimetatult koefitsendid 1-1,6, siis milline on tervishoiuhariduse koefitsent ja nad ütlesid, et see on kõrgeima koefitsendiga: 1,6. Meie oleme oma kõrgkoolis jõudnud täna olukorda, kus ühe õppuri koolitamine Eesti kõrgharidusmaastikul on kõige soodsam riigile. See pole tegelikult saavutus, mille üle uhke olla. See teeb kurvaks.

Olgem ausad, lahendused olenevad lõppude lõpuks alati poliitilisest tahtest ja kokkulepetest. Kõrgharidus kas on väärtus, kas see on riiklikult oluline? Kas siin on valdkonnad, mida riik eelisarendaks ja ka vääriliselt rahastaks või siis pole?

Ma lõpetan tsitaadiga raportist: “Kõrgharidus pole üksnes teadmiste ja oskuste vahendamine, vaid eelduste loomine elukestvaks õppeks; mitte üksnes praeguse parima teadmise rakendamine, vaid uute teadmiste tekkeks vajalike tingimuste loomine, muutuste haldamine. Väikeses keeleruumis on omakeelne kõrgharidus ka peamine keelelise jätkusuutlikkuse tagatis.”

Loodan arukatele otsustele ja usun, et kõrgharidus on väärtus Eesti riigis ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Ulla Preedeni ettekannet raporti “Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035” pressiesitlusel saab järele vaadata.

Lõpuaktus 4. veebruar

Head lõpetajad! Kallid kolleegid! Austatud külalised ja kõik kaasaelajad, kes on jälgimas tänase aktuse ülekannet!

Lõpetajate tunnustamised, jagades kätte Tartu Tervishoiu Kõrgkooli diplomid, on pidupäevad. Need on helged hetked saavutatust teile, auväärt lõpetajad, aga need on ka südamlikud tunnid meile koos kolleegidega. Nendes tundides on rõõmu, tänulikkust, ilu ja natuke sellist lahkumise tuikavat magusvalu ning samal ajal teadmist, et uued väljakutsed ootavad ees.
Ootavad nii teid kui meid.

Tänane aktus on aga taaskord ajalooline. Ma olen saanud seda oma ametiaja jooksul öelda nüüd korduvalt ja uskuge, see on siiras rõõm ja hindamatu panus kõigilt asjaosalistelt.

Esimesed radiograafia rahvusvahelise magistriõppekava vilistlased on kõrgkoolis oma õpingud lõpetanud ja on see vast tormiline teekond olnud. Kiiritusravi suunal, kõige kaasaegsemal kujul, parimaid rahvusvahelisi professionaale kaasates. See on rõõmupäev õppekavale, valdkonnale ja kõikidele asjaosalistele.

Head kuulajad! Hetkel on Eestis aktiivselt toimumas arutelud kõrghariduse rollist, vajalikkusest, aga ka selle rahastamise võimalikkusest ja vastutusest. Tegelikkuses on see arutelu laiemgi – hariduse väärtusest tervikuna Eesti Vabariigis.

Nädalapäevad tagasi oli mul võimalus osaleda Riigikogu Kantselei juures tegutseva sõltumatu mõttekoja, Arenguseire Keskuse korraldatud “Eesti kõrghariduse tuleviku seire” ekspertgrupi koosolekul. Arenguseire Keskus on ette valmistamas raportit Eesti kõrghariduse tuleviku stsenaariumitest aastani 2035, mis omakorda peaks kaasa aitama tulevikku vaatavale poliitikakujundusele.

Miks ma sellest täna räägin? Esiteks – kuhu liigub seier Eesti kõrghariduses, puudutab väga paljusid inimesi. Mitte ainult tänaseid lõpetajaid, vaid kõiki õppijaid, sest tänapäeva maailmas õppimise vajadus ei saa enam kunagi otsa. On need siis pisikesed hariduseampsud täienduskoolituse rindel ja mikrokraadide tulevikumaailmas või siis ikkagi traditsioonilisemad tasemeõppekavad spetsialistide koolitamiseks. Elukaare vältel kestev õppimine pole uudsus, see on normaalsus või siis paratamatus, oleneb vaatenurgast.

Teiseks – haridus on midagi, mille väärtust alahinnata oleks minu arvates lihtsalt lühinägelik.

Mida siis majandusteadlased eelmainitud kohtumisel välja tõid ja siinkohal tõesti kõigest mõned mõtted minu lihtsustatud tõlgenduses. Haridus on vahend või tehnoloogia mis väärindab ressurssi. Hariduse tarbija ehk siis õppija on ühtlasi ka selle hüve looja – mitte ainult saaja ning lõppude lõpuks õppija, kes seda hüve loob ja samal ajal ka kasu saab, naudib juba hilisemas elus kaudset haridushüve läbi kõrgema elukvaliteedi.

Sellises sõnastuses kõlab see mõnele kuulajale ehk suurustavana, mõnele võib-olla hoopis kuiva tekstina, aga selles kõiges on tegelikkuses tõde, mis majandusteadlastele väljendub numbrite keeles. Niisamuti kõnetavad numbrid paljusid ametnikke ja poliitikuid. Seejuures tõde ja tegelikkus iga inimese jaoks – see saab selgeks meie eluteel.

Lisaks muidugi üksikisiku kasule on loomulikult olemas ka ühiskondlik kasu, kasu riigile, mille üheks väljundiks on hariduse positiivne mõju läbi madalamate sotsiaalkulutuste. Rääkimata sellest, kui tööturule suundub tervishoiukõrgkooli vilistlane, kelle roll, vajalikkus ja väärtus on tegelikkuses iga päevaga üha kõrgemas hinnas.

Teemat kokku võttes, siis kõrghariduse ja hariduse toetamisest on riigil võita rohkem kui kaotada. Muidugi teeks hariduse veelgi väärtuslikumaks, kui tööturul oleks suurem nõudlikkus kvalifikatsioonile. Eesti paraku on siin võrdluses teiste Euroopa riikidega pigem kehvemas kirjas.

Siinkohal on mul aga väga heameel tõdeda, et tervishoiu valdkonnas see suuresti nii ei ole, sest väga paljudel erialadel spetsialistina töötamiseks peab olema kindel õppekava läbitud, selleks et töömaailma kutset omandada ning tööturul edukalt karjääri teha. Isegi tervishoiuspetsialistidel on magistrikraadi omandamine saamas nö normaalsuseks ja võiks isegi täna öelda, et ootus tööturul annab kindlust, et kraadiõppes õppimine on aina enam väärtustatud.

See on kindlasti üleskutse ja mõtlemisaine teilegi, head õe õppekava lõpetajad, sest ennekõike teile on suunatud tervisetaduse magistriõppe õppekava nelja spetsialiseerumise võimalusega. Mida tugevam on meie hariduse vundament, seda kindlamad ja turvalisemad on ka meie teod.

Paraku saab nii mitmetelgi erialadel ka teisiti. Näiteks mõne kuuga või lausa lihtsalt töökohal praktiseerides hooldustöötajaks, aga uskuge – see mida teie, head Tartu Tervishoiu Kõrgkooli hooldustöötaja õppekava läbijad, olete võitnud haridust omandades selle kahe aastaga – see on enamat kui kiire paber koolitusfirmast. Õpime me lõppude lõpuks ennekõike enda heaolu hüvanguks ehkki ka tööandja toel ja soovil, kuid läbi kvaliteetse õppe võime me muuta, isegi teatud olukordades päästa kellegi elu. Seega, mida tugevam on meie haridusevundament, seda kindlamad ja turvalisemad on meie teod.

Head lõpetajad: hooldustöötajad, ämmaemandad, õed, bioanalüütikud, radioloogiatehnikud, terviseteaduse ja radiograafia magistrid!

Õppimine on loodetavasti midagi, mis jääb teie meeldivaks harjumuseks. Ehk mitte kõigil täna ja kohe, sest kindlasti on teil olnud erinevad teekonnad selle hetkel veel laual lebava diplomini. Ehk nii mõnelgi meenutab see pigem Ameerika mägede tüüpi elamusi ja teistel sujuvat ning rahulikku kulgemist Eestimaa küngastel – kuid uhke tasub olla kahtlemata kõigil oma saavutuse üle. Tahe jõuda oma õpiteekonnal finišisse on see, mis teid edukalt tänasesse päeva tõi.

Kindlasti on siia jõudmisel oma osa teie lähedastel või sõpradel, aga ka kursuse- ja rühmakaaslastel. Seega jagage nendega oma rõõmu ja nautige tänast päeva, ohutult ja üksteisega arvestades muidugi!

Head kolleegid!

Suur tänu teile. Nii nagu on rõõm ja sära meie lõpetajate silmades, nii tean, et elate kaasa meie värsketele ja peatsetele vilistlastele. Teie töö ja pühendumus on see, mis loob kõrgkoolis kõik need tingimused, et meie õppuritel oleks parimad võimalused suurepärase tervishoiualase hariduse omandamiseks. Olla teejuhiks, suunajaks, mentoriks – teinekord kindlasti ka utsitajaks ja nõustajaks. Minu ja teiste juhtide roll on luua parimad tingimused omakorda teile.

Head kuulajad!

Lõpetuseks üks tsitaat Henry Fordilt, mis Nooruse tänaval asuvasse kõrgkooli eriti hästi sobib: „Kõik, kes lõpetavad õppimise, on vanad, on nad siis kakskümmend või kaheksakümmend. Kõik, kes jätkavad õppimist, püsivad noorena.“

Ma soovin, et igaüks teist kannaks endas ikka ja alati seda õppimise pisikut, tahet uute teadmiste ja oskuste omandamise järele. Kõrgkooli uksed on siin, Nooruse tänava majas number viis alati avatud. Ja kõigil, kes siin majas, süda õige koha peal.

Palju õnne ja elagu meie vilistlased! Elagu Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

17. november

Kallis kõrgkoolipere – kolleegid, õppurid! Head vilistlased ja partnerid!

Viis aastat tagasi 205ndat aastapäeva tähistades, poleks keegi meist osanud arvata, et tähistame kõrgkooli aastapäeva just nii. Astud maskis, kõrgkooli liftist ja aatriumist mitte oma inimeste, vaid üksi ja paberid näpu vahel kaamera ette. Samas, juba aasta aega tagasi ja veel lähemas ajas – see kõik tundub juba enam-vähem igapäevane ning ratsionaalselt ehk isegi mõistetav, aga emotsionaalselt kindlasti mitte. See pole ka see, mida me kõrgkooli 210nda aastapäeva korraldamist alustades soovisime. Kuid taaskord olime olukorras, kus tuli päeva kaupa kohaneda, kiirelt reageerida ja teha selles ajahetkes parim. Mitte alla anda, sest alati on lihtsam mitte midagi teha, kuid leiutades viise ja pidades läbirääkimisi, leidsime lahenduse. Muusika ja tänusõnad käsikäes tunnustustega. Loodame, et kuulate meid ja elate ning mõtlete kaasa. Olgu siis nendele sõnumitele, mida jagavad meile olulised partnerid või mõeldes oma inimestele. Siinkohal võiksime kindlasti mõelda ka tänutundes kõigile neile – tänu kellele on kõrgkool üleüldse olemas.

Usun, et saame vaatamata kogu sellelele veidi hektilisele, teinekord väsitavale, kindlasti omamoodi ajahetkele nautida kõrgkooli aastapäeva. Et olemegi igaüks oma ekraani ees erinevates kohtades, kuid tänulikud, et meil on kõrgkool, mille juured asuvad sügaval nii tervishoiu- kui haridusmaastikul, et meil on kolleegid, kellega saame rõõme, aga ka oma muresid jagada, et meil on õppurid, kellest igaüks on eriline ja oluline ning kelle teha on juba täna, aga veelgi enam edaspidi järgmise põlvkonna suured teod Eesti tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusmaastikul. Ning loomulikult meie partnerid – aastapäevad ja saavutused, mille üle uhkust tunda, ilma nendeta seda lihtsalt ei oleks, sest just nii tihedalt ja praktiliselt seotud oleme me oma koostööpartneritega.

Head kuulajad!

Nende möödunud viie aasta sisse jääb kõrgkoolile olulisi väljakutseid, katsumusi, saavutusi, eduelamusi ja ka tunnustusi.
Järgnevad tänumõtted ja -soovid pole minult üksi, vaid olen need kirja saanud koos rektoraadi ja pedagoogilise nõukogu kolleegidega. Seda, mida viie aasta jooksul tehtud, on väga palju. Järgnevalt saan tuua teieni killukese valitud sündmustest ja teemadest. Üheltpoolt peegeldavad need seda muutlikku aega, teisalt kõrgkooli järjepidevat arengut, aga ennekõike meie inimesi ning ma isegi ütleksin, et mingis mõttes nende uskumatult visa tahet, et vaatamata raskustele edasi liikuda. Seejuures trotsides täiesti ebasoodsat kõrghariduse puudulikku rahastamise või tervishoiukriisist räsitud keskkonda.

Esiteks – kõige ajakohasem. Tänusõnad kogu meie õppurite ja töötajate panusele vabatahtlikena ja tervishoiuvaldkonnas töötamisele, koroonakriisi panustamisele õppimise ja õpetamisega samaaegselt. See näitab suurt vastutustunnet ja hoolimist. Praegused õppurid näevad sellist poolt tervishoius ja tervishoiu õpingutes ning saavad kogemuse, mida me õppekavadesse kunagi sisse kirjutada ei saa ja mida ei olegi võimalik päriselt teisiti kui kriisis õppida ning kogeda. Samas me teame, et sellel kõigel on oma varjuküljed – ülekoormus, inimliku igapäevase kaasõppurite ja ka kolleegide suhtluse vähesus, vajadus kiirelt muudatustega kohaneda ja ometigi on selles kõiges olnud ka väga palju õppimist. Loodetavasti me võtamegi kaasa need kasulikud, positiivseid muutusi ellukutsunud momendid sellest olukorrast nii ühiskonnana, koolina, kuid ennekõike inimestena.

Teiseks – käesoleva aasta sügisel pälvisid Tartu ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool Haridus- ja Teadusministeeriumi aasta haridusteo tunnustuse just asendamatu panuse eest pandeemiakriisi leevendamisel. Niisamuti saab esile tõsta juba teistkordselt jagatavat õendustudengite Palytechi stipendiumi, mille eesmärk on toetada motiveeritud ja edukaid üliõpilasi nende õppetöös ja ühiskondlikus tegevuses. See on tähenduslik ja tänuväärne, et Playtech kui mõjukas tarkvaraarenduse ettevõte toetab ja tunnustab üliõpilasi, kelle tulevikuelukutse on inimese ja ühiskonna tervise kui kõige väärtuslikuma vara säilitamine ja parandamine. Sellised märkamised on olulised ja kahtlemata teevad need rõõmu.

Kolmandaks – sellesse viieaastasesse perioodi eelmisest aastapäevast tänaseni jääb uus ajajärk kõrgkooli ajaloos. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on kaks magistri taseme õppekava – terviseteadus ja radiograafia. Nendest esimese puhul oleme me kevad-suvise kordusekspertiisi väga eduka läbimise toel saanud tähtajatu õppeõiguse. Teise, rahvusvahelise magistriõppekava puhul tooksin esile õppekava ettevalmistamisel igasuguste takistuste ja väljakutsete kiuste, et meil on pühendunud eriala fännid – meie oma inimesed ning väga head ja tugevad rahvusvahelised partnerid. Me anname endast parima, et ka see kordusekspertiis tooks tegijatele naeratuse suule, rahulolutunde südamesse ja kindluse, et liigume edasi. Niisamuti on meil uusi mõtteid ja plaane tulevikuks, uued spetsialiseerumised, aga ka füsioteraapia magistriõppekava avamine. Minu tänusõnad senise tehtud töö eest kõikide õppekavade meeskondadele ja nende eestvedajatele.

Neljandaks, tänusõnad teile, head õpetajad! Head ellujääjad ja võitlejad!

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on rakenduskõrgkool, kus koos tegutsemas rakenduskõrghariduse ja kutseõppekavad. Kuna me ei saa pidu pidada nii, et igaühele teist saaks päriselt silma vaadata, et teie oma meeskonnas kuuleksite häid ja tunnustavaid sõnu ning õnnitlusi üksteiselt ja oma juhtidelt, siis olen ma koostöös teie vahetute juhtidega püüdnud leida üles just need kohad, mis jätsid jälje aastani 2021, kõrgkooli 210ndasse aastapäeva, sammudena eelmisest juubelist.

Ma alustan meie kutseõppekavadest, sest nende roll ja olemasolu meie kõrgkoolis on meie eripära. See sünergia kõrgkooliüleselt õppejõudude meeskondades, täienduskoolituste korraldamisel, kogukonna teenimises, aga ennekõike kutseõppekavade õppejõudude lähedus oma õppuritega – kuigi õppeaeg on oluliselt lühem kui kõrghariduses –, siis see on tähelepanu vääriv. Me oleme enamasti harjunud mõtlema pigem niipidi, et kõrgkool toetab kutseõpet selle elluviimisel, keskkonna kujundamisel, kuid tegelikkuses ma usun, et oleme just seetõttu valdkonnas tugevamad, et oleme koos. Viimastel aastatel on kutseõppeosakond ka oluliselt kasvanud: uued inimesed tegutsevad erakorralise meditsiini tehnikute meeskonnas, uue õppekava ja õpetajaskonnaga on tegevusjuhendajad ja massöörid, alles maru värskelt tegutseme lapsehoidja tase 5 õppekaval ning loodame, et õigepea saame vastuvõtta õppurid uuel podoloogia õppekaval. Aitäh teile!

Rakenduskõrghariduse meeskond, õppejõudude, tugispetsialistide, osakonnajuhatajate ja kõikide väga oluliste oma valdkonna tippspetsialistidega – see on meie kõrgkooli tuumik.
Kui see kool on alguse saanud ämmaemandadate koolitamisest, siis koos õenduse ja terviseteaduse õppekava inimestega moodustavad nad kõrgkooli suurima osakonna. Konsensulepe, mis sõlmiti aastal 2016, kasvatas oluliselt veelgi sealset üliõpilaskonda ja ometigi – me kuuleme jätkuvalt suurest õdede puudusest, kus lahenduseks kõrgkooli enda tahtest, aga ka vahenditest ei piisa. Selles osakonnas toimetavad inimesed, kelle kogemustepagasis on aastakümneid õppejõuna töötamist, aga ka kõrgkooli juhtimisega seotud vastutust. Suur panus on antud hooldus- ja immuniseerimisalaste koolituste läbiviimisel elanikkonnale ja tervishoiuspetsialistidele. Niisamuti saab välja tuua viimase aja arengusaavutusena maailmapraktikas tunnustatud standardiseeritud õenduskeele integreerimise õe põhiõppe õppekavasse. See on oluline, sest süsteemi juurutatakse praegu ka Eesti tervishoius, et seeläbi tagada parema kvaliteediga õendusabi. Vastavalt ämmaemanduse arengusuundadele panustatakse täna aktiivselt ämmaemandusabi tervikliku käsitluse realiseerimisse ning keskendutakse esmatasandi- ja kogukonna ämmaemanduse arendamisele. Kindlasti on ka just selles osakonnas õppekavade õppurid saanud kõige suurema koormuse koos õppejõududega koroonapandeemia otseses lahendamises haiglate koroonaosakondades töötamisel ja vabatahtlikena panustamisel.

Meie füsioteraapia meeskond tähistab kõrgkooli juubeliaastal 20ne aasta professionaalse õppe olemasolu Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ning seejuures on kindlasti tegemist meeskonnaga, kus nii õppejõudude eneseareng kui valdkonna areng on väga tähtsad. Julgelt ja suurelt on ettevõetud dokoriõpinguid ja neid ka lõpetatatud, aga niisamuti vaatamata kõrgkooli suhteliselt kasinatele teadustegevuse toetamise võimalustele – oldud aktiivsed ning tegusad rakendusuuringute elluviimisel ja publitseerimisel. Füsioteraapia osakonnas on hetkel meil ka kõrgkooli ainuke osakoormusega õpe Tallinnas.

Tervisekaitse spetsialistid jäävad ehk aegajalt varju, kui üldiselt räägitakse meie kõrgkoolist ja erialadest ning tervishoiuspetsilistide rollist või vajalikkusest. Ometigi mõjutab meid ümbritseva keskkonna tervis kõige laiemas mõttes igapäevaselt. See on väike meeskond, aga see lähedus oma valdkonna õppuritega, abivalmidus ja toetus teineteisele – see paistab silma ning kui mõelda inimestele ja kolleegidele sellest meeskonnast, siis nõustun kindlasti ütlemisega, et see seltskond lisab meie kõrgkooli akadeemilisele liikmeskonnale eredaid värve kõige paremas mõttes.

Ja kuigi senises meie akadeemiliste üksuste pisikeses ülevaates jäi hetkel viimasena tutvustatavate ritta radioloogiatehnikute ja bioanalüütikute meeskondade panus, siis tegelikkuses on nad olnud liidrid ja eestvedajad mitme olulise muutuse või algatuse eestvedamisel. Niisamuti minu enda esimese ametiaja esimestest päevadest ja kuudest alguse saanud magistriõppekavade õppeõiguse ja rakenduskõrgkoolides loomuliku osana käsitlemise ühise võitlusena.

Tänaseks on rahvusvahelisel radiograafia magistriõppekaval kiiritusravi spetsialiseerumise suunal toimunud kaks vastuvõttu, talvel peaksid lõpetama esimesed magistrid ja samal ajal ootab ees õppekava kordusekspertiis. Lisaks sellele on radioloogiatehniku õppekava õppejõud saavutanud edu mitmes muus vallas: näiteks esmase kutse andmise õigus tasemel 6 ja väga suurt tänu ja tunnustust vääriv panus tervishoiusüsteemi probleemide lahendamisse ulatusliku regionaalse õppe ettevalmistamisel ja läbi viimisel. Niisamuti on edukalt osaletud ja hetkelgi juhitakse valdkonnas olulist rahvusvahelist suurprojekti “Ebreast2”.

Bioanalüütiku õppekaval on õppejõud edukalt panustanud kutseala tutvustamisüritustesse suurepäraste loengutega rahvusvahelisel bioanalüütikute päeval, gümnasistidele terviseteadlikkuse päevadel, bioloogia õpetajate koolitamisel ning teenus kogukonnale õppetöö raames pakkumisel. Hetkel oleme me väga tänulikud nende osalusele ja olulisele panusele koroonaviiruse nakkuse ennetamistegevuste elluviimisel kõrgkoolis.

Head õppekavade meeskonnad! Tõesti tunnustust vääriv on see, et väga pingelises koroonapandeemia ja tervishoiuskriisi olukorras olete te kohanenud uute õpetamise väljakutsete ja tingimustega, panustanud kvaliteetse õppetöö elluviimisele ja selle püsimisele, mis omakorda on toetanud meie õppurite edukat toimetulemist. Suur-suur tänu teile!

Soojad ja tunnustavad tänusõnad kuuluvad ka meie erinevate tugiüksuste struktuurides toimetavatele inimestele. Ilma nendeta poleks meie kõrgkool kindlasti see, mis ta on. Ei õppekorralduses, nõustamiste laialdases toes, ei personalitöös, kommunikatsioonis, töötervishoius, raamatukogunduses, meie kõrgkooli hoonete haldamise, korrashoiu, väga erinevate teenuste korralduse, finantside juhtimises, rahvusvahelistumises ja täienduskoolituste, arendus- ning IT tegevuste elluviimises. Kui ma mõtlen inimestele, keda ma tunnen ja tean, kellega nende aastate jooksul olen kohtunud, siis teist mööda minna ei saa. Vastupidi – see on inimlikult hea ning soe tunne, sest julgelt võib teie poole pöörduda, teie toetus on tuntav ning igaühe teie roll on võtmetähtsusega. Toimiv tugi- ja infrastruktuur on kvaliteetse ja tunnustatud õppetöö alustala, omamoodi vundament, kus millegi lagunemine, kulumine või väsimine annab kindlasti tunda kogu tervikus. Suur aitäh, et olete meil olemas, olete valmis aitama ja ära kuulama – meie tahame olla teile sama headeks koostööpartneriteks ja kolleegideks!

Head juhid! Erinevates rollides, erineva hulga inimeste innustajad, väga suure vastutusekandjad. Iga inimene meeskonnas ja kindlasti kõrgkooli liikmeskonnas tunneb just teie õlg-õla tunnet või tuge – teie olete neile kõige lähemal. Juhid koos oma inimestega, oma üksustes, loovad selle kõrgkooli kõige sügavama olemuse, selle erilimelised tahud ja ka maine. Igaüks teist on tugisammas, oma suurpäraste teadmiste ja kogemustega. Te kõik olete väärtuslikud kõrgkoolile.
Ma väga loodan, et see aastapäev on omamoodi murdehetk väga pöördelisel ajal, et juhtide meeskond ise saab palju enam olema toeks mitte ainult oma meeskondadele ja üksustele ning seal tegutsevatele inimestele, vaid ka teineteisele ja kogu kõrgkoolile. Meil on nii palju anda ja väga palju teha ning meil on üks kool – Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

Kallid õppurid! Ma ei tea, paljud teist on hetkel ekraanide taga, ei tea ka paljud aastapäevaaktust kui sellist külastaksid ning palju sellest rektori kõnest teieni jõuab, aga ma loodan, et jõuab, sest õppurite heaks ja teie nimel me tegutseme. Ilma teieta pole kool lihtsalt mitte mingi kool. See aeg igaühe teie elus õppurina on niivõrd ainulaadne, selles on väljakutseid omajagu juba nn rahuajal. Ja ometigi varsti juba kaks aastat – me tegutseme kriisiajal. Teisti kui varem. Ma tean, et paljude teie sees on ootus ja lootus, et tahaks päriselt rohkem kõrgkooli kohapeale ja ma väga loodan, et juba kevadel me saame seda kasvõi natukese võrra rohkem võimaldada. Niisamuti kogu tänu ja tunnustus, mida kõrgkool pälvis aasta haridosteo tiitli laureaadiks saades koos Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga, siis teie roll selles on hindamatu. See, et te olete õpingute kõrvalt teinud rohkem, pingutanud rohkem – selle tänuks sõnadest ei piisa, kuid ükspäev diplomile järgi tulles ja selle oma kätte saades kui tunnistus sellest erilisest teekonnast, siis see on suurim tunnustus teile. Siis saate öelda, et tegite ära. Ja mina olen olemas – jään seda hetke siis ootama!
Head kuulajad, vaatajad, kõrgkooli 210nda aastapäeva tähistajad!

Anda endast parim, sellega ma iseloomustaksin täna tegelikult kogu kõrgkooli peret. Me vahel kipume iseendid ehk äragi unustama, sest me teame, et meid vajatakse. Ja ometigi just iseenda eest hoolt kandes, oma tervist ja positiivset mõtlemist hoides saame me hakkame, suudame toetada abivajajaid enda ümber. Aga ka siis, kui tunneme, et nüüd on jaks otsas, julgeme küsida ja pöörduda oma inimeste poole. Igaühel on loodetavasti see hea tugi, kaasõppur või kolleeg – keda usaldades, kellele toetudes rasketest aegadest välja tulla ja üheskoos õppides ning muutustega kohanedes edasi minna. Kõrgkooli väärtuste järgimine, ühtehoidmine, üksteise toetamine – selle üle võiks me kõik tõenäoliselt ehk enamgi mõelda, et mida mina konkreetselt teen selleks, et meil kõigil oleks siin hea ja turvaline olla.
 
Meil lihtsalt pole muud võimalust kui minna edasi. Uued sihid ja eesmärgid on seatud. Ootused ajas, kindlasti ka väljakutsed ei kahane, vaid ikka kasvavad, aga kasvame meiegi ja saame hakkama kui teeme seda koos.
Lõpetan oma kõne tsitaadiga Nelson Mandelalt «See, mis elus on tähtis, ei ole vaid see, et me oleme elanud. See, mida me oleme teinud teiste heaks, annab meie elule tähenduse.»

Edukalt järgmisesse aastapäeva jõudmist meile kõikidele!
Palju õnne ja elagu Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

4. oktoober

Head kolleegid, kallid õppurid!

Laupäeval, 2. oktoobril pälvisid Tartu ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool “Eestimaa õpib ja tänab” galal aasta haridusteo tunnustuse asendamatu panuse eest pandeemiakriisi leevendamisel.

Tiitli selgitusest võib lugeda: “Koroonapandeemia esimestest päevadest alates tulid Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolid vabatahtlike tegevuste ja praktika koordineerimise kaudu tervishoiusüsteemile appi.

Kriis andis õppuritele parima praktika. Tervishoiukõrgkoolide õppurid abistasid viiruse leviku ajal rohkem kui sadat asutust. Õppurid suundusid appi uskumatu innukusega – analüüse võtma, Terviseametit toetama, hooldekodudesse tööle jne. Samal ajal jätkati õppetööd, mis ühtlasi tähendas, et lisaks praktilistele oskustele ja teoreetilistele teadmistele õpiti ka ajaga toimetulekut ja pinge talumist.

Pandeemia olukorras on abikäte vajadus ajakriitiline. Seetõttu pakkusid tervishoiukõrgkoolid täienduskoolitusi ka arstitudengitele ja hoolekandeasutuste töötajatele. Tervishoiukõrgkoolid ja -asutused on koostöös teinud ära suure töö viiruse vastu võitlemisel.

Kunagi varem pole vajadus tervishoiutöötajate järele olnud nii kriitiline, mistõttu on tervishoiukõrgkoolide missioon – pakkuda olukorrale üliolulist leevendust – imetlust väärt.”

Kindlasti pole see olnud lihtne aeg, väljakutseid oli ja on palju: õppimise teekonna, aga ka õpetamise ühildamine kriisis panustamisega.

Teie pühendumus, abivalmidus, hoolivus – AITÄH teile kõigile. Mina olen väga uhke, rõõmustan koos kõikide teiega.

Süda õige koha peal!
Palju õnne meile kõikidele!

Avaaktus 30. august

Väärtused – meie teejuhiks
Haridus – meie pagas sel teekonnal
Oskused – meie läbitud kogemused

Kolm märksõna, ja just selles järjekorras, on meie hetkemaailmas tähtsamad kui kunagi varem. Ma olen alati olnud hariduseusku, kuid praegu seaksin esikohale väärtused. Need väärtused, mis teevad meist inimesed, need väärtused, mida vajame, et töötada koos inimestega. Väärtused, mis ühendavad ja väärtused, milles inimlikkus ja inimkesksus on iseenesestmõistetatavad.
Head esmakursuslased – tere tulemast Tartu Tervishoiu Kõrgkooli!

Ja head uut õppeaastat kõikidele teistelegi meie juba kogenud õppuritele, nii teile, kellel selja taga esimene semester või kellel algamas viimane.

Niisamuti saan ma tervitused saata läbi veebi meie kõrgkooli toimekale meeskonnale ja meie headele koostööpartneritele.
Käesoleva, 2021/2022. õppeaasta algus on eriline mitmel viisil. Kunagi varem pole me alustanud ühe ja sama õppekavaga kolmes erinevas regioonis korraga – nüüd saab seegi väljakutse alguse radioloogiatehnikute koolitamisel –, Tartumaal, Harjumaal ja Virumaal. Selle teostumise kõige olulisem kese peitub meie kõrgkooli inimestes ja nende valmiduses ette võtta uus, aga väga tarvilik väljakutse. Teisalt, see poleks teostunud ilma heade koostööpartneriteta ning niisamuti saab ainult rõõmu tunda selle üle, et ka huvi õppida oli väga suur ja vastuvõtukonkursside keskmised tavapärasemast kõrgemad. Nüüd siis jääb kõikidele vaid edukat õppe- ja koostööd soovida!

Head kuulajad lähemal ja kaugemal!
Tartu Tervishoiu Kõrgkool tähistab käesoleval aastal oma 210. aastapäeva. Me oleme pika ajalooga, aga pidevas arengus püsiv kõrgkool. Selle suve 30. juuni Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu otsusega sai kõrgkooli esimene magistriõppe õppekava, terviseteadus tähtajatu tegutsemise õiguse. See on märk usaldusest ning kvaliteedist, aga see on ka märk liikumisest, töökusest ning valdkonnale pühendunud inimeste püüdlustest.

Meie kõrgkooli põhiväärtused on professionaalsus, arengule suunatus, inimkesksus ja terviseteadlikkus. Nendest juhindumine on lähtekoht sarnast väärtusruumi ja tõekspidamisi hindavatele, aga ka austavatele inimestele.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on teadmiste- ja tõenduspõhine õpe ning meie fookus püsib valdkonnas parimal hariduse võimaldamisel. Head esmakursuslased! See mis teid päriselt ees ootab, kas siis aasta või nelja ja poolega, sõltuvalt õppekava pikkusest – see on suuresti teie enda teha. Keskkond, mis valdkonnas parimat haridust võimaldab, on meie vastutus, teadmised ja oskused, mida omandate – teie vastutus. Haarake, siis pigem rohkem kui vähem nendest pakutavatest võimalustest kinni.
Tänapäeva maailma infokülluses on lihtne saada piisava jälgijaskonnaga iidoliks ja niinimetatud tervishoiuspetsialistiks päriselt erialast haridusteed läbimata. Sotsiaalmeedia infokülluses on paraku üha lihtsam saada mõjutatud infost, kus algallikas on tegelikkuses teadmata. Üheltpoolt on see paratamatu ja isegi osaliselt ehk mõistetav, et inimlikult meie otsingud viivad tihti selleni, mis õigustaks minu maailmavaatelisi tõekspidamisi, mitte selleni kus peitub päriselt tõde. Ei, mitte lõplik tõde, vaid tõde hetketeadmistele ja uuringutele tuginedes ning seejuures ka mõistmine, et see kõik on pidevas arengus.
Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna hariduses laiemalt ei saa olla minu arvates esikohal mina, vaid siin on alati meie. Need erialad ja ametid, mis on aastasadu käinud käsikäes ja üheskoos inimestega – klientide, patsientide, õppurite, hoolealuste, juhendatavatega – selle vastutuse ulatust ei saa alahinnata.
See on suurem kui mina ja minu isiklikud veendumused.
Nüüd te ehk küsite, et kas siis peaks pimesi uskuma? Ei, kindlasti mitte, aga siis tulebki päriselt küsida, lugeda, õppida, uurida, analüüsida ning teatud ajahetkel ka usaldada. Usaldada neid, kes valdkonnas aastaid ja aastakümneid vastutust kandnud. Teaduses on info uuenemine järjepidev protsess, aga kinnitan, et seda tehakse vastutustundlikult ning parimat sel ajahetkel saadaolevat teadmist silmas pidades.
Hiljem on tagantjärgi tarkuseks alati ruumi. Alati. Ükskõik, millised on meie igapäevased otsused, siis hiljem neid analüüsides, fakte ja kogemusi kõrvutades me tegelikult õpime ja teeme paremaid otsuseid juba uue tuleviku tarbeks.

Seega täna kutsun ma kõiki, kes pole veel jõudnud – minge vaktsineerima. Lisaks sellele, et praktikal on see suure tõenäosusega eelduseks üleüldse praktikabaasi pääsemiseks, siis ka hiljem on tõenäoline, et vajate seda tõendit oma tulevasel töökohal. Isikliku poole pealt ka – kuigi on teada, et vaktsineerimine nakatumist ega ka haigestumist täielikult ei välista, siis see siiski vähendab nii haigestumise, aga eriti just raske haiguse väljakujunemise riski. Ja kui teil on küsimusi, siis me oleme olemas. Oleme korraldamas infopäevi, aga usun, et saate oma mõtteid jagada ja arvamusi vahetada õppejõudude ja kaasõppuritega ka eelseisvates loengutes, seminarides ja praktikumides.

Mul jääb lõpetuseks üle soovida, et olge aktiivsed, uudishimulikud, pühendunud, kriitilised, kui vaja, aga alati konstruktiivsed ja lugupidavad ka eriarvamuste suhtes ning hoidkem oma kaasteelisi. Ohutut ja tegusat õppeaastat meile ning veelkord: tere tulemast Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, head esmakursuslased!

Süda õige koha peal!

Lõpuaktus 18. juuni

Kallid lõpetajad, austatud tervise- ja tööminister, head kolleegid, kõik külalised!

Alustan täna oma pöördumist ühe tsitaadiga, mis kõnetab iga päevaga üha enam mind, tõenäoliselt iga inimest siin saalis ja loodan, et ka ekraanide taga vaatajaid selles muutuste ja väljakutsete rohkes maailmas.

“Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest või inimeste kiitusest, vaid väärtusliku tegemisest.”
/sir Wilfred Grenfell (1865-1940)/

Mina usun, et kõige olulisem on teadmine, aga ka tunne, et maailma muutmine algab ennekõike minust endast. Minu valikutest, minu suhtumisest, minu eeskujust. Elu, mida elan, töö, mida teen – sellel on tähendus.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tunnuslause “Süda õige koha peal” viitab selgelt, et meil peavad olema teadmised, me peame omandama oskused, aga niisama tähtis on see, et me hooliksime – et meis oleks piisavalt empaatiavõimet, mõistmist ja inimlikkust.
Head lõpetajad! Teid kõiki ootab ees töö inimestega: väikeste ja suurtega, rõõmsate ja pahuratega, teiega sarnaselt mõtlevate või käituvate, aga ka erinevalt maailma tajuvate indiviididega. See on ühelt poolt kindlasti väljakutse, aga teisalt ka võimalus. Sest see emotsioon, mis jääb teie tööst, teiega koos olemisest – see võib muuta nende inimeste elu.

Täna saavad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vilistlase staatuse 89 rakenduskõrghariduse ja 59 kutseõppe lõpetajat ning 5 magistranti.

Teadke, et igaüks teist on tööturul, Eesti tervishoiu ja sotsiaalhoolekande süsteemis väga oodatud. Me oleme uhked, et olete olnud edukad oma õpingutes. Väga paljud teist on olnud vabatahtlikuna abis koroonaepideemias, panustanud kõrgkooli kogukonnale suunatud tegevustes, toetanud ja innustanud kaasõppureid.

Tervishoiu valdkonnas pole küsimus tegelikult ju kasus, et kas see valdkond on oluline või mitte, sest kasulik olla saab nii mitmel viisil. Vahel on see kasu koheselt tuntav ja väga otsene ning teinekord mõistame alles aastate pärast, kuidas see tegelikult mõjutas meie elu. Kas teil endil on sellist kogemust tervishoiu või sotsiaal- ja hoolekandesüsteemis? Loodan, et need lood, millele mõtlete, on sellised, kus teie sees tekib soe tunne ja on tänulikkus. Mitte lood, kus parema meelega haiglas veedetud aja või hoolekandeasutuses olnud lähedase kogemuse pigem tahaksite unustada.

Just see meenutus võiks teis, head lõpetajad, kanda seda tunnet või meelekindlust, et tahan tegutseda nii hästi, et kokkupuude ja teenus, mida pakun, jätab inimesele just selle esimese – sooja ja rahuloleva tunde. Ning siinkohal ei tähenda see sugugi mitte alati kergeid otsuseid või ilma valu või raskusteta tegevusi, vaid suhtumist: kuidas me seda teeme.

Ärge alahinnake positiivse ja heatahtliku suhtumise jõudu, vaid kasutage seda!

Küsimus pole ka valdkonna tähenduses või tähtsuses, sest see oleks justkui iseenesestmõistetav. Paraku tuleb küll tunnistada, et sõnades oleme me enamasti suurejoonelisemad. Kriis, mille sarnast ei oldud maailmas ja kindlasti kohe Eestis selliselt juba ammu kogetud ega tunnetatud, tabas ootamatult. Kas see on viimane selletaoline? Tõenäoliselt mitte.

Juba pikemat aega on räägitud, et Eestis on tervishoiuspetsialistidest puudus, eriti õdedest, aga ka radioloogiatehnikutest, bioanalüütikutest, füsioterapeutidest, hooldustöötajatest ja nii võiksingi jätkata. Elanikkond vananeb, teenusete vajadus pigem kasvab, kui kahaneb.
Me oleme Eestis koroonaviiruse, COVID-19-ga elanud nüüdseks koos enam kui aasta ning selles olukorras said tervishoiutöötajatest kangelased. Nende roll ja vajalikkus sai veelgi selgemaks, aga selgeks sai ka nende puudus.
Ja mitte, et me tegelikult poleks seda teadnud, vaid nüüd oli seda ka füüsiliselt ja kindlasti ka emotsionaalselt tunda.

Mis on aga sellele järgnevad sammud?

Kas te teate, et tervishoiukõrgkoolides maksab õppuri keskmine koolituskoht vähem kui enamikus teistes Eesti kõrgkoolides?
Või et juba täna saab suure tõenäosusega kõrgkooli vilistlane koheselt peale lõpetamist kõrgemat mediaanpalka kui magistrikraadi nõudega lektor, kelle suunamisel ja toetusel õpiti?

Head kuulajad!

Üldlevinud on ütlemine, et alati saab paremini, kuid olen veendunud, et meie kõrgkoolis olemasoleva ressurssiga tehakse maksimum. Oma visioonis käesoleva aasta maikuus uuesti rektoriks kandideerides kirjutasin, et tänapäeva maailmas saab detailides kokku leppida vaid suhteliselt lühikeses ajas ning seda kinnitab kindlasti ka ennustamata ja laialdase mõjuga koroonaepideemia. Samas, pikaajalised sihid ning ühiselt jagatud väärtused annavad veendumuse ja kindluse, et tervishoiu valdkonnas ja tõenäoliselt ka laiemalt julgeoleku valdkondades me ei peaks lähtuma ainult konkurentsipõhistest mudelitest. Me peame valmistuma alati enamaks. Seetõttu ka tervishoiuspetsialistide koolitamisel, kus kõrgkooli esimene vastutus on ajakohane, rakendatav ning kvaliteetne haridus, on koolitatavate hulk ning tegelik vajadus töömaailmas jagatud vastutus. Ühelt poolt toetab seda kvaliteetse õppe korraldust võimaldav jätkusuutlik rahastamine, aga teisalt kindlasti ka praktilise õppe võimaluste hulk tulevases töökeskkonnas.
Ma loodan väga, et me võtame kaasa kõik väärtuslikud ja ajakohased õppetunnid sellest epideemiast. Me kõik oleme pidanud inimestena andma endast rohkem, aga see ootus ja lootus, et inimesed jaksavad pingutada veel natuke enam ja siis veel natuke – ei saa kesta igavesti.

Kuigi tuleb tunnistada ja tunnustada, et heal sõnal on jõud. Väärtuslikuna tundmisel on jõud. Tänulikkusel on jõud.

Head kolleegid!

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on see, milline ta on – ennekõike tänu teile. Igaühe teie pühendumus, õppehoone uksel tervitavatest rõivahoidjatest kuni õppetööd läbiviivate ja teadus- ja arendustegevust juhtivate õppejõududeni, IT-toest üksuste juhtideni. See pole olnud kerge õppeaasta, aga me oleme hästi toime tulnud.

Aktused on meile pidupäevad. Meie kõrgkooli missioon, parima tervishoiuhariduse võimaldamine, on olnud tulemuslik. Oma elus väärtuslikuna tundmises või millegiks kasulik olemises on midagi, mis annab elule mõtte. Just see pakub rahulolu ja usun, et see on see, mis väljakutsete rohkel ajal ei lase meil kergekäeliselt alla anda.

Kallid lõpetajad!

Me saadame teid täna teele tänutunde, rõõmu ja uhkusega. Nii keerulisel ajal olete te andnud endast parima, et jõuda siia. See on väärikas punkt ühele eluetapile, mille tõenduseks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli diplom.

Enamik teist on juba ammu tööga hõivatud, seega uut lisaressurssi lisandub valdkonda vähe. Tean seda kõikidest nendest pöördumistest, mis meie inimesteni jõuavad. Ma loodan, et te saate jätkata nii, et tunnete endiselt rahulolu ning vastutust, et teil rasketel hetkedel oleks toetavat õlga või kuulajat. Kui teadmised vajavad täiendust, siis avage julgesti uuesti kõrgkooli uks. Aga ennekõike soovin, et selles ootuste ja nõudmiste ning vastutuse ja usalduse teekonnal leiaksite aega iseendale ning oma lähedastele.

See on see, mis hoiab meid inimestena tasakaalus. Kui me oleme ise eluga rahul ja õnnelikud, siis suudame hoolida ja naeratada ka meid ümbritsevatele inimestele!

Süda õige koha peal – hoidke seda!

Palju õnne ja ilusat suve!

Lõpuaktus 5. veebruar

Head lõpetajad! Kolleegid! Kõik kuulajad-vaatajad!

Igaühel meist on oma lugu. Need lood on erilised, unikaalsed. Iga lugu kõneleb muuhulgas sellest, kuidas me tänasesse päeva oleme jõudnud.

See kõneleb sinust, hea lõpetaja, kes sa alustasid oma teekonda aasta, kolm või enam tagasi. Läbisid edukalt oma õpingud, kaitsesid lõputöö või -projekti ja nüüd oled sealpool ekraani, loodetavasti õnnelik ja rahul enese ning saavutatuga. Tänased lõpetajad on valinud omale eriala tervishoiu valdkonnas, kus spetsialistina tegutsemisel on suur vastutus. Valdkonnas, kus juba enne, aga eriti nüüd, koroonaepideemias, on puudus ja tarvidus iga spetsialisti järele üüratu. Valdkonnas, kus eraldi võib esile tõsta inimeseks olemise ja sellega käsikäes – inimkesksuse, inimlikkuse ja ime. Olgu see sünni ime või elutahe: iga inimene on tegelikkuses parimat hoolt ja teenust väärt.

Kui ma kirjutasin allkirju teie diplomitele ja lugesin nimesid – Margit, Kalle, Kärt, Vladislav, Karolina, Kadri, Ksenija ja nii edasi ja edasi – siis püüdsin mõelda igaühele, kasvõi hetkeks. Igaühel teist on oma lugu, miks te valisite just selle eriala, mida õppisite ja kogesite sel teekonnal, kellega kohtusite ning kõige lõpuks: tänasesse päeva jõudsite. See on kuidagi teistmoodi, see hetk ja tänulikkus edukalt lõpetatud õpingute ees tundub kuidagi suurem. Te olete pidanud tegema enam kui ehk eelnevad lõpetajad, olema iseseisvamad, loovamad, aga mingis mõttes ka nõudlikumad. Kindlasti oli ootamatuid olukordi, kuid loodan, et võtate endaga kaasa parima teadmise ja kogemused.
Kuid teie loos on ka teie lähedased või siis kolleegid, kelle tugi mõnel kriitilisel hetkel eriti vajalik tundus ning usun, et just nüüd nad jagavad ka teiega koos seda rõõmu ja rahuolutunnet saavutatust, kasvõi hetkeks. Paljude teie jaoks on töömaailma uksed olnud juba ammu avatud, aga niisamuti on neid, keda ootavad just nüüd uued väljakutsed ja vastusrikkad seiklused. Edu teile kõigile!

See tänane lugu jutustab aga ka teist, head õppjõud ja kolleegid, kes te olete olnud saatjaks sellel teekonnal. Paljude jaoks on juba aastaid ja aastakümneid oma erialal tegutsemist. Samas just viimasel aastal hoopis teisiti ja uutmoodi. Niisamuti uues olukorras ja teinekord ise õppija rollis. Keda koroonapandeemia mingil hetkel ehk heidutaski, sundis juba mõni aeg hiljem loovalt tegutsema ja mõtlema.

Aitäh kõikidele kolleegidele ja loomulikult meie koostööpartneritele. Just praktika teeb selle hariduse – rakenduskõrghariduse – nii eriliseks. Vahetu kokkupuude ja kogemus töömaailmaga juba esimesest kursusest saati.

Head kuulajad!

Igal inimesel ja tegevusel on nii meie isiklikes kui tööelu lugudes kanda toetaja või suunaja, võimaldaja või märkaja roll. Kõik kokku on see aga siiski ühe armsa ning tähtsa kooli lugu – Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lugu ning seda juba enam kui paarsada aastat. Sest just käesoleval aastal tähistab meie kõrgkool oma juubelit, 210. aastapäeva.

Tänane päev on väärikas algus meie juubeliaasta sündmustele, järgmine lend edukaid vilistlasi saavad diplomi, uued spetsialistid saavad tuule tiibadesse, uued teadmised olemasolevatele lisaks teevad teist veel paremad professionaalid.

Kallid lõpetajad – õed, ämmaemandad, radioloogiatehnikud, bioanalüütikud ning loomulikult meie teine lend terviseteaduse magistreid – me rõõmustame teiega koos ja oleme uhked!
Maailm, kus me elame, on justkui sama kõikidele, aga see, kuidas me seal toimetame, aga veelgi olulisem see, kuidas me ennast tunneme – see on suuresti meie endi teha.

Täna saame pakkuda seda tunnet ja kinnitada, et olete ära teinud midagi väga olulist. Lõpetanud ühe teekonna, kus teadmised-oskused viivad teid uutele radadele ning usun, et see on see, mis pakub rahulolu ja õnnetunnet.

Palju õnne teile veelkord ja uute kohtumisteni!

209. aastapäev

Hea kõrgkoolipere, kõik ülekande kuulajad-jälgijad!

Palju õnne Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 209. aastapäeval! Nii nagu juba aastal 2020 tavaks on saanud, siis mitmed traditsioonilised sündmused, kus varasemalt kohtusime teiega aulas, kõrgkooli punastes koridorides, helges ja valgusküllases aatriumis, õpperuumides, siis nüüd kohtume veebiekraanil.

Veebil on oma võlu – ajal ja ruumil pole tavapäraseid piire ning osalejaid mahub lõpmatult –, aga samal ajal ka “valu” – silmast silma kohtudes, eriti tunnustust ja tänu jagades sooviksime me tegelikult päriselt kohtuda. Tunda head meelt ja uhkust, kõrvuti istudes, kaasa elades, kui hea kolleeg saab märgatud, tubli õppur tunnustatud ja meie suurepärased koostööpartnerid praktikabaasidest esile tõstetud.

Seekord siis siiski teisiti, enamik kõrgkooli sünnipäeva külalisi jälgib meid teisel pool ekraani.

Head kuulajad!

Vaatamata sellele, et aasta 2020 jääb erilisena meelde tänu koroonaepideemiale, siis meie, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 209. aastapäeva tähistamisel saame rõõmustada, et kõrgkooli ajalukku läheb aasta 2020 seoses esimese tervisteaduse magistriõppekava lõpetajate lennuga, kus diplomi said aasta algul 50 magistrit ning esimesel rahvusvahelisel radiograafia magistriõppekaval, spetsialiseerumisega kiiritusravi suunal, alustanud magistrantidega. Rahvusvahelisel õppekaval on toimumas hetkelgi veel järelkonkurss vastuvõtuks Euroopa riikidest ning niisamuti jätkuvad vestlused seni kandideerinud inimestega.

Kui 2015. aastal kinnitati hetkel kehtiv kõrgkooli arengukava, milles kirjas, et aastaks 2020 on kõrgkoolil 2 magistriõppekava, siis ma ütleksin, et oli pühendunud unistajaid, sest unistus ta sel ajal kindlasti oli. Ma mäletan seniajani üsna selgelt reaktsioone, mis aegajalt tekkisid, kui 2016. aastal tööle asudes rääkisin erinevate inimestega väljastpoolt kõrgkooli. Üleliia positiivsust need paraku ei sütitanud, aga mina uskusin, meie inimesed uskusid ning kuigi rohkelt tööd ootab meid ees, siis märgiliseks ja ajalooliseks jääb aasta 2020 meie kooli jaoks alati.

Vot sulle, koroona – sina polegi superstaar, meie inimesed ja meie kõrgkool on!
 
Üks minu lemmikkirjanik Paulo Coelho tsitaat on: „Võimalus, et unistused täituvad, muudab elu huvitavaks.” Ja nii on, unistused ei realiseeru enamasti kohe või kergelt, see on suur töö ja ühine pingutus, kuid nad saavad teoks, kui seda tahta.

Kokku on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis aastal 2020 viis kutseõppekava, kuus rakenduskõrghariduse õppekava ja kaks magistritaseme õppekava, rohkelt täienduskoolituse võimalusi ning erinevaid teenuseid kogukonnale ja meie headele koostööpartneritele. Sellesse aastasse jääb loomulikult palju enam märksõnu ja tegevusi: institutsionaalse akrediteerimise positiivne tulem, uus protsess õppejõudude atesteerimisel, vabatahtlike tegevus, mitmed edukad projektid, sh praktikabaaside enesehindamise mudeli välja töötamine, Zoom, Moodle, TAHVEL, arengukava 2021-2025.

Oleme uute sihtide seadmise teekonnal ja uue arengukava kinnitamise lävel, palju mõtteid – uued eesmärgid aastani 2025 – on suuresti kirja saanud. Mitmeid teemasid ja sõnastusi nüüdseks juba enam kui aasta aega arutletud, vaieldud, ühisosa otsitud ja usun, et ka leitud. See protsess pole veel sugugi lõppenud, aga võime öelda juba täna, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli missioon on jätkuvalt luua parimad võimalused tervishoiuhariduseks ning me tahame arendada ja kasvatada ühiskonna terviseteadlikkust.
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on oluline roll ja vastutus Eesti haridus- ja tervishoiumaastikul, aga ka palju laiemalt – rahvusvahelises konkurentsis ja koostöös. Meie kõrgkool on meie inimeste nägu ja tegu ning ma ei väsi sedagi kordamast ja meelde tuletamast.

Head kuulajad!

209. aastapäeva tähistame erilisel ajal. Tervishoiu valdkonda kõige vahetumalt puudutav kriis on toonud suurelt pildile tervishoiuspetsialistide rolli ja väärtuse, aga paraku ka nende puuduse, millele kindlasti tuleb senisest palju enam tähelepanu pöörata. Kriisist väljumise üheks edukuse mõõdupuuks saab lugeda selle, kui palju me sellest õpime ning järgmiseks väljakutseks paremini valmistume, sh tervishoiuspetsialistide koolitamist tänasest enam toetame ja ka väärtustame.
Väga paljud meie õppejõud, aga ka õppurid töötasid kevadel ja töötavad täna eesliinil – me võiksime nende üleskutseid kuulda võtta, nad vajavad tuge, aga nad vajavad iga inimese hoolimist antud olukorras. Et meil poleks ükskõik, sest ise viirusesse mitte uskuda, see on vabadus, aga minnes seltskonda, tulles kõrgkooli, siis lisandub vastutus. Seega, jälgime palun meie tervishoiu valdkonna spetsialistide üleskutseid, kõrgkoolis kehtestatud ohutusjuhendit – hoiame distantsi, jälgime hügieenireegleid ning kanname maski.

See kõlab paljude jaoks juba iseenesestmõistetavana, aga paraku väga paljude jaoks ka mitte!

Head kolleegid, head õppurid, koostööpartnerid, kõik vaatajad-kuulajad!

Tänane aktus annab hea võimaluse võtta aasta kokku, anda üle tänukirjad ja tunnustused. See on olnud tormiline aasta ja kui ma ütlesin need sõnad ka mõned aastad tagasi, siis seda ma ette kujutada ilmselt poleks osanud, mida toob endaga kaasa aasta 2020. Igaüks meie kõrgkoolis, iga liige – õppur, tugitöötaja, õppejõud, juht – väärib tunnustamist ja tänu. Need meeletud ajad, muudatused, uued programmid, töö-kodu-töö-pere tasakaal, enesejuhtimine, ajaplaneerimine – see on olnud igaühe teie väljakutse. Küll erineval moel igaühe jaoks, aga selge on see, et koroonaepideemia on puudutanud meid kõiki.

Tunnustuse pälvivad täna küll ainult osad teist, aga tean, et nende inimeste selja taga ja kõrval seisavad paljud. Kahju on, et väga paljud tunnustuse saajatest ei saa siin täna meiega koos olla, kuid teadke, et Teie tunnuskirjad jõuavad teieni ning loodetavasti juba järgmisel aastal saame taas üheskoos tähistada meie kõrgkooli juubelihõngulist 210. aastapäeva.

Ma soovin siinkohal tõesti kõikidele rõõmu kõrgkooli tähtpäevast, palju õnne tunnustuse ja tänukirja saajatele ning loomulikult pikka iga ning tegusaid uusi aastaid ja aastakümneid meie kõrgkoolile!
See pole aga veel kõik…

Mul on täna au ja suurepärane võimalus välja kuulutada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uus auliige, kelle on kinnitanud kõrgkooli nõukogu ühehäälselt oma 2000. aasta 28. oktoobri otsusega.
Värske auliige on andnud olulise panuse radiograafia magistriõppesse ja selle saamisloosse – tuginedes oma tegevuses pikaajalisele radioloogiatehnikute koolitamise rahvusvahelisele pädevusele ja kogemusele kiiritusravis. Ta on innustanud, motiveerinud ja arendanud magistriõpingute läbiviimisel kolleege ja üliõpilasi isikliku eeskujuga. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert kiiritusravi valdkonnas tegutsedes Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) ja Euroopa Kiiritusravi ja Onkoloogia Ühingus (ESTRO). Meie hindame kõrgelt ja meil on väga hea meel, et olles osa ka meie kõrgkooli liikmeskonnast, on ta suurendanud kõrgkooli rahvusvahelist tuntust, mainet ja nähtavust.

Palju õnne, värske Tartu Tervishoiu Kõrgkooli auliige Mary Anne Coffey!

Avaaktus 31. august

Hea kõrgkooli pere – õppurid, kolleegid, head koostööpartnerid ja kõik kuulajad!

Me alustame täna taas. Teisiti kui varem, ent samas — ikka nii nagu enne.

Teisiti, sest maailm meie ümber on muutunud. Õppimine ja õpetamine on saanud uusi vorme ning ka värve. Me oleme pidanud muutma oma harjumusi ja see pole olnud alati lihtne. Tehnoloogiast on saanud igapäevane tugi, teinekord paraku ka takistus, aga ennekõike vahend selleks, et jõuda sinna, kuhu tarvis.

Mis siis kui ma täna ei õpi, ei tee, ei muutu, siis kas vana ja harjumuspärane elu tuleb tagasi?

Ei, paraku mitte. Täna oleme olukorras, kus tagasiteed enam ei ole ja sellel pole ka mõistlikku põhjendust.

Samas on ju kõik ikka nii nagu ennegi: kõrgkooli õppehoone uksed on avatud, meie mission on sama, meie motivatsioon ja tahe pakkuda parimat tervishoiuharidust ning panustada ühiskonna terviseteadlikkuse kasvu on alles ning meie roll Eesti kutse- ja kõrgharidusmaastikul rohkem märgatud ja teadvustatud.
Nii võiks kokku võtta selle, mis oli. Siit saab alustada seda, kust me täna edasi liigume.

Uus õppeaasta 2020/21 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis stardib nüüd.
Oma teekonda alustavad 412 esmakursuslast, 939 juba vanemate kursuste kaaslast ning teid kõiki saadavad, suunavad ja toetavad 134 töötajat.

Mis on see sõnum, mida tahan, et kannaksite sel õppeaastal endaga kaasas?

Esiteks — hoolime iseendast ja nendest, kes on meie ümber. Hoiame vajalikku distantsi, haigena kooli ei tule ja tutvume kõrgkooli kodulehel kirjas oleva ohutusjuhendiga, mida uuendatakse pidevalt. Ma olen kuulnud inimesi enda ümber ütlemas, et mina seda viirust ei karda, aga uskuge – küsimus pole mitte selles, mida Sina ise kardad või ei karda, sest Sa ei ole üksi ja paraku ei püsi ka viirus ainult sinu „hõlmas“.

Teiseks — toetame kaasõppureid ja kolleege, kui uuel viisil õppimine, õpetamine ja töötamine vajab harjumist.

Kolmandaks, me ei tohi ära unustada, et me kõik juba oleme kogemuse võrra rikkamad ja tegelikult ka tugevamad. Võimatuna näivad asjad said kevadel võimalikuks ja usun, et see muutis meid kõiki.

Käesoleval õppeaastal võtab kõrgkool kasutusele uue õppeinfosüsteemi, millel nimeks Tahvel. See on uus väljakutse kõikidele. Siinkohal palun nii kolleegidelt kui õppuritelt mõistvat suhtumist: kui märkad, et miski on õppeinfosüsteemis teisiti kui peaks või kui vajad abi, võta kindlasti ühendust. Iga uus asi vajab harjumist ja sisse elamist, kuid teie tagasiside põhjal leiame kindlasti parimad võimalused ja lahendused.

Me alustame täna nii, et õppehoone uksed on avatud. Paljud loengud-seminarid toimuvad distantsilt, ent meil on väärtuslik võimalus korraldada kõrgkoolis kõike seda, mis tarvilik ja otstarbekas. Hinnake neid praktikume ja seminare, mis teid siin kõrgkoolis õppides ees ootamas on, kasutage iga võimalust uurida ja küsida. Samas, me kõik peame olema valmis ja teadlikud, et kui olukord riigis või meie koolis peaks muutuma, tuleb meilgi uutest otsustest lähtuda. Me peame olema valmis ja teadlikud, et see võib tulla päeva pealt. Me oleme seda juba korra teinud, ning olen enam kui kindel, et kui vaja, saame hakkama ka nüüd.

Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna haridus ja ametid kannavad juba oma loomult märksõna vastutus – see on teadmine, tunne ja taju, mida loodan, et kogu kõrgkooli pere ja meie partnerid oma tegemistes jagavad.

Kuigi aeg on eriline ja väljakutsed suured, pole siiski aeg pead norgu lasta. Positiivsed sõnad ja mõtted ning naeratus – need on abimehed nii isiklikult Sulle, aga ka kõikidele Sinu ümber. Muutke läbi iseenda maailm paremaks.

Head uut õppeaastat ja edukat kooliteed!

Lõpuaktus 28. august

Head lõpetajad, kallid kolleegid, külalised, kõik veebiülekande jälgijad!

Kõrgkoolis saab täna väärika punkti väga eriline õppeaasta 2019/2020. Kes oskas aimata, et see just nii läheb? Tõenäoliselt mitte keegi.

See oli meeldejääv kevad, nii heas kui halvas, ja isegi kui meid ootavad ees uued väljakutsed, siis nii ootamatu pole see ometigi. Me oleme saanud aega harjuda ja kohaneda. Me oleme saanud suvist päikest tunda ja loodetavasti kasvõi korraks võimaluse ennast välja lülitada.

Kevadel rääkisime eesliinist, meie tervishoiu valdkonnas töötavatest inimestest ja sellest, mida see endaga kaasa toob, kui see ei toimi — kui neid inimesi pole lihtsalt piisavalt.
Kas me olime selleks kriisiks tegelikult valmis?

Suveks me veidikeseks vaikisime, aga täna oleme jällegi olukorras, kus meil tuleb rääkida ja seda valjul häälel. See on äärmiselt oluline, et meil oleks piisavalt haritud, pädevaid, motiveeritud ja pühendunud spetsialiste.

Erialad, mille igaüks teist valis – need on kõik olulised ja ühiskonnas väärtustatud. Need on erialad, kus on igapäevane rõõm, mure, toetus, hoolimine inimestest – väikestest ja suurtest.
Tänased lõpetajad on valdavalt kutseõppe õppekavadelt: erakorralise meditsiini tehnikud, lapsehoidjad, tegevusjuhendajad, aga lisaks rakenduskõrghariduse õppekavadelt õed ja ämmaemandad.

Sellist viisi õppimist nagu oli teil, kallid lõpetajad, seda pole varem olnud. Õppimise ja igapäeva töö ühildamine, vabatahtlikuks olemine, paljudel selle kõrval pereelu korraldamine – see oli väljakutse ja see oli proovilepanek, aga te saite hakkama.
Tagasi sinna, kus me olime enne nn koroonakevadet, ei liigu me enam tõenäoliselt üheski valdkonnas ja nii on ka koolieluga. See on uus, muutunud maailm, mis nõuab valmidust tegutseda nii harjumuspärasel kui uuel viisil, ühildades vana ja leiutades uut, töötades välja sobivaid lahendusi ja kasutades ära kõiki võimalusi. Samal ajal meeles pidades, et ohutus ja hoolimine oma kaasteelistest ennekõike!

Milleks sellised katsumused head on? Sellele küsimusele ma vastust täna ei paku ega otsigi, aga ühte saan öelda küll, et see teeb meid tugevamaks. See annab teadmise ja kindluse, et tegelikkuses me saame hakkama. Tuleme toime ka siis, kui päriselt on keeruline. Kui meie argipäev pole rutiin, vaid iga päev uute uudiste ootamine, valmis tegudeks ja valmis appi tõttama.
Aitäh kõigile neile, kes olid vabatahtlikena ja oma tööga toetamas seda kevadist eriolukorda.

Aitäh head kolleegid! Ilma teieta poleks meil nii suurepäraseid õppureid ja vilistlasi. Teie töö toel, üheskoos, me anname võimaluse uutele ja uutele spetsialistidele, keda meie riigis nii hädasti vaja on.

Aitäh ütlen ma ka kõigile neile, kes toetasid tänaseid lõpetajaid, kas kodudes, sõpradena, kaasõppuritena, juhendajatena. Üksi saab, aga koos on kergem!

Kus iganes me oleme, mida teeme, siis teadmine, et me oleme vajalikud, meie tegudel on mõte ja meie elul eesmärk, siis usun, et see on vähemasti üks viis tundmaks, et me oleme õnnelikud ja rahul oma valikutega.

Kallid värsked Tartu Tervishoiu kõrgkooli vilistlased!

Kõrgkooli poolt – suur tänu, et tulite meiega kaasa ja et te viisite võidukalt lõpuni oma õpingud. Õppimise teekond ei saa kunagi otsa, aga see üks etapp teie elus saab täna väärika punkti diplomiga, mis tõendab teie edukat valikut.

Ma soovin, et te hoiaksite alles kõik selle, mis õpingute ajast on tarvis endaga kaasa võtta, teadmised, uued tutvused, kogemused ja oskused eriolukorras toimetulekust ja laseksite minna nendel mõtetel ja tunnetel, mis edasi ei vii.

Teie tee läheb edasi, kuid teadke, et meiegi ootame teid tagasi. Kõigile leidub midagi, kas siis rakenduskõrghariduse bakalaureuse tasemel, meie avatud kõrgkooli koolitustel või siis juba magistriõppes.

Palju õnne veelkord ja kohtumiseni!

Lõpuaktus 19. juuni

Hea kõrgkooli pere, kallid lõpetajad!

Erilisele ajale kohaselt on ka meie lõpetamise tseremoonia käesoleval aastal teistmoodi. Nii nagu oli ebatavaline tänaste lõpetajate teekond lõpudiplomini.

Kes oskas seda ette näha, et just see viimane pingutus kooliteel osutub nii eriliseks väljakutseks. Ma tean, see pole olnud lihtne. Ei teile, head lõpetajad, ega ka teile, head õppejõud ja kõik kolleegid. Tervishoiu valdkonda puudutas COVID-19 pandeemia eriti lähedalt ja kahjuks ei saa ma täna veel öelda, et viirus on võidukalt seljatatud. Kes teab, kas seda kunagi saamegi? Uus reaalsus tundub olevat uus normaalsus. Samas – ehk polegi see viiruse seljatamine enam kõige tähtsam. Palju olulisem on küsida nii igaühel meil isiklikult, lähedaste ringis, kõrgkooli liikmeskonnas, kogu riigis, et mida me õppisime ja kuidas uued teadmised ja oskused ära kasutame.

Kohe kevade esimesest poolest jäi tunne justkui tervest maailmast, aga eriti meie väikesest Eestist, on puudu terve rida olulisi abikäsi ning tervishoiutöötajate read paistsid seejuures eriti hõredad. Meie kõrgkoolile saabus abipalveid mitmelt rindelt – otsiti nii vabatahtlike kui täiendavaid töötajaid tervishoiuasutuste ridadesse.

Me oleme üldiselt harjunud tõttama appi, kui vaja, kuid selles tormis tuli meilgi leida tasakaal ja usun, et saime sellega hakkama. Niisamuti õppetöö korralduses kiirelt ümber orienteerumisega, loovalt erinevate ülesannete lahendamisega ja uute oskuste omandamisega digivahendite kasutamisel. Tehnoloogilisel võimekusel ja võimalustel oli selles kriisis oluline roll ning loodan, et ka selles vallas on edasised arengud hoogu juurde saamas. Ma usun, et oleme kindlasti kõrgkoolina ja ka inimestena paremini valmis, kui tarvidus taoliseks eriolukorraks edaspidigi peaks olema. Ka meie õppurid on saanud kogeda midagi, milleks sellisel kujul päriselt valmistuda teisiti, kui kõike praktiliselt läbi tehes, polekski võimalik.

Samas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas me ei tohi kaotada tasakaalu. Inimene, väike või suur, on kõige selle keskmes. Tegelikkuses me igaüks vajame teadmist, et kui meie lapsed on hoius või lasteaias, meie lähedased või meie ise ühel hetkel vajame ravi, hooldust, nõu, siis me saame parima teenuse ja seejuures saame usaldada pädevaid spetsialiste.

Head lõpetajad!

Ebatavaline aeg ootab ja nõuab erilisi inimesi. Kogemused, mida olete saanud teie sel kevadel – need on erilised. Samas usun, et postiivses mõttes on see toetanud teie valmisolekut keerulistes olukordades toime tulla ja oskust muutustega kaasa minnes loovalt lahendusi leida. Te olete lõpetamas üht olulist etappi oma hariduse teekonnal ja ma loodan, et seda erialal, mis teile südamelähedane ja motiveeriv. Südamelähedane, sest tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas ei saa teisiti kui hoolides ja nii valdkonnast kui inimestest vaimustudes. Valitud eriala on loodetavasti teile motiveeriv, sest see ei ole lõpp: elukestev õpe on argipäev. Usun, et kui sammute edaspidi oma karjääri teekonnal, siis läbitud kuud ja aastad teadmiste ja kogemuste omandamist Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis toetavad teid. Niisamuti teadmine, et olete alati oodatud meie juurde tagasi. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna inimestel peab süda olema õige koha peal ning hoolivust ja empaatiat pole tänases maailmas kindlasti üleliia.
Aitäh kõigile neile, kes tegutsesid vabatahtlikena ja kes tegid sel väljakutsete rohkel perioodil oluliselt rohkem kui neilt nõutud. Siirad tänusõnad kogu kooliperele, et olete olnud mõistvad, nutikad, avatud ja lahendustele orienteeritud. Koos oleme tugevamad ja edukamad!

Kallid peatsed Tartu Tervishoiu kõrgkooli vilistlased!

Täna on teie päev. Tundke rõõmu saavutatust ja meie rõõmustame koos teiega. Nüüdsest on teil endil kanda vastutus oma ala spetsialistina, aga seejuures ka mänguruum ära kasutada kõik võimalused edasiseks arenguks ja näidata eeskuju – head teed teile ja edu uutes väljakutsetes!
Ilusat ja rahulikku suve kõikidele!

24. aprill

Oleme toimetanud eriolukorra tingimustes nüüd juba enam kui kuu. Olukorras, kus loetud päevadega kogu meie igapäevane rutiin ja harjumused nii töö- kui isikliku elu korralduses otsekui peapeale keerati – on meie inimesed hästi hakkama saanud. On olnud õppimist, õppimist ja veelkord õppimist ning loomulikult on see väljakutse, kuid me saame hakkama. Õppetöö toimub kõrgkoolis distantsilt, kus meile e-lahendustena on abiks nö hea vana-tuttav Moodle ja uus nutikas abimees Zoom. Just, see viimane on keskkond, mille nimetus täna enamiku koosolekute, videoloengute ja veebikohtumiste kutsete linkides seisab. Oleme õppinud ja õpime iga päev ja elame teadmises, et ootamatusteks saab valmistuda, aga see ei tähenda, et nad ei tuleks siiski ootamatult. Natuke nagu esimese lumega igal sügisel.
Esimesed nädalad möödusid koolile kõnede ja kirjade tulvas, kus uuriti, et milline oleks nii meie õppurite, aga ka personali võimekus ja võimalused tulla appi vabatahtlikuna või siis isegi tervishoiutöötajana tööle. Samal ajal katkes ning katkestati juba planeeritud õppurite praktika, mis on oluline osa väljaõppest selleks, et saavutada just sellel konkreetsel erialal nõutud õpiväljundid.

Eriolukorra algul keerles meie inimeste peades väga erinevaid küsimusi. Mida ikkagi teha, kas suunata kõik õppurid ja õppejõud appi vabatahtlikena, sest abi tõesti tundus, et oli vaja. Sel hetkel oli pöördujaid ning küsijaid kindlasti rohkem kui oli meie võimekus. Või hoida fookus ikkagi õppetööl, kõrgkooli kui haridusasutuse tegutsemise aluspõhimõtetel ja vastutusel?
Me otsustasime, et liigume päev korraga. Me oleme ennekõike haridusasutus ja meie vastutada on kõik meie õppurid. Me ei saa saata inimesi täitma ülesandeid, mis ei vasta väljaõppele.
Me püüdlesime tasakaalu ja mõistlikkuse poole ning meie õppurid on täna tegutsemas Saaremast Tabivereni ning õppejõud neid toetamas, aga niisamuti oleme välja pakkunud koolitusi ja hea nõu meie kooli koduleheküljel laiemale huvilisteringile. Näiteks on meie veebikeskkonnas toimuvad perekoolid osutunud populaarsemaks kui algselt arvatagi oskasime.
Kuidas läheb täna?

Kirjadevoog on ehk vähenenud meie koolivälistelt partneritelt ja tundub, et ka praktikakorraldust ootab ees normaliseerumine, kuid paratamatult see tunne, et ootused on suuremad kui meie võimekus – see jääb. Tegevused ja ametid tervishoiu ja sotsiaalhoolekande sektoris, kus töökäte puudus on teravalt üleval praegu ja on olnud ka enne eriolukorda, on saanud pigem võimenduse ning head lahendust silmapiiril ei paista. Meie inimesed kõrgkoolis, me kõik püüame anda endast parima, et olla toeks, leida üheskoos toimivaid lahendusi ja et edastada infot meie inimeste kaasamise võimalustest.

Me ei saa aga teha allahindlusi meie õppurite õppetöö kvaliteedis, ka eriolukorras mitte. Me kõik soovime, et ükskord kui meie tänased õppurid lõpetavad ja saavad diplomid, siis me saame olla kindlad ja uhked, et nad on oma erialal pädevad, õpiväljundid on saavutatud ja me saame neid usaldada uute spetsialistide ja kolleegidena.

Tervishoiu valdkonnas on tõesti juba aastaid räägitud sellest, et meil ei ole piisavalt spetsialiste, eriti õdesid, aga ka koolitatud hooldustöötajaid. Seega ma loodan, et kriisi tipu möödudes istutakse taas laua taha läbirääkimisteks, aga mis veelgi olulisem – kokkulepeteks ning leitakse ressursid tervishoiuspetsialistide piisava arvuliseks koolitamiseks. Me ei tea, milliseks täpselt kujuneb olemasoleva eriolukorra ja pandeemia lõpp, aga me saame olla paremini valmistunud uueks.

Heale koostööle ning lahendustele lootes ja ikka positiivselt mõeldes!

31. märts

Eriolukord on nüüdseks kestnud juba enam kui kaks nädalat. Uuel režiimil toimetame nii koolis kui kodudes. See on nõudnud kõikidelt suuremat või vähemat pingutust ning lisatööd. Veelgi enam tuleb tähelepanu suunata nii oma aja kui tegevuste planeerimisele, sest meie päevades on ikka niisama palju tunde kui oli enne, aga ülesandeid ja uue olukorraga kohanemist – seda on kindlasti palju enam. Isegi siis kui olete rööprähklemises osavad, ehk isegi meistrid, ja see on pigem teie tugevus kui nõrkus, tuleb aegajalt endale meelde tuletada, et on eriline aeg ning paraku pole tegemist mitte sprindi, vaid pigem maratoniga, mis nõuab läbimõeldud nii isiklike kui ka tööalaste ressursside kasutust, et distants ja väljakutse tervikuna läbida.

Niisamuti kui meie harjumuspärases nö eelmise elu argipäevas, siis nii ka täna eriolukorra argipäevas on tasakaalu leidmine, empaatiavõime ja mõistlikkus need omadused, mis aitavad rahu säilitada ja edasi liikuda. Vaatamata sellele, et füüsiliselt on kõrgkooli uksed suletud, oleme me avatud. Õppetöö ja ka töökorraldus on liikunud erinevatesse elektroonilistesse kanalitesse – valdavalt Moodle`i ja Zoom keskkondadesse. Praktiline tegevus õppetöös toimub võimaluste piires, seda on osaliselt asendamas meie valdkonna inimeste vabatahtlik tegevus ja nendel, kellel see võimalik, on leitud asendus muude ülesannete kujul või siis lükatud edasi paremate aegade ootele. Online koosolekud annavad võimaluse suhtluseks ja info jagamiseks otse kodusest kontorist ning me saame olla tänulikud, et meil kõigil on olemas need vahendid selleks, et võimalikult tavapäraselt edasi liikuda.

Olulisem kui kunagi varem on anda teada, millised on tekkinud mured ja mida on võimalik pakkuda lahenduseks. Samas tuleks arvestada ka sellega, et alati head ja kõigile ühtemoodi sobivat lahendust pole, me kõik oleme esimest korda nii drastiliselt erinevas igapäeva eluolu korralduses. Mida me saame siis teha? Igaüks. Me anname aega kohanemiseks, me oleme valmis eranditeks, me loome võimaluse suhtluseks ja me toetame neid, kes vajavad abi. Me teeme oma tööd suure südamega majas, me kõik õpime ja kui komistame, siis tõuseme ja läheme edasi, kui vajame tuge, siis küsime ja kui vaja, siis peatume korraks, puhkame, vaatame loodust, naudime kevadet ja siis läheme jälle edasi.

Olge terved, hoidke endid ja vastupidamist meie kõikidele kaasteelistele, kes eesliinil toimetamas!

Lõpuaktuse kõne 31. jaanuaril

Head lõpetajad, austatud külalised, kallid kolleegid!

“Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest või inimeste kiitusest, vaid väärtusliku tegemisest.”
/sir Wilfred Grenfell (1865-1940)/

Selliste sõnadega juhatame me sisse oma vilistlastele pühendatud peatüki meie kooli kodulehel. Täna on sellesse nimekirja lisandumas järgmised 217 lõpetajat. Samas pole see lõpuaktus nagu iga teine, nii nagu pole olemas vilistlast – nagu iga teine. Igaüks teist on eriline ja andnud oma panuse nii isiklikul kui ka valdkonna arengu teekonnal. Meie kõikide eludes on hetki ja sündmusi, mida meenutada ja millest rõõmu tunda – täna on see päev. Lisaks kõigele eelnevale saame me täna öelda sõnad, mida kinnitavad teod ja milleks teist täpselt samasugust võimalust ei ole.

Kui 2000. aastal lausuti esimesed tunnustavad sõnad ja jagati esimesed kutsekõrghariduse diplomid tollastele meditsiinikooli lõpetajatele, siis nüüd 20 aastat hiljem saame kätte anda esimesed magistrikraadi omandamist tunnistavad diplomid. Seega oleme me kõik osalised ühes uues eduloos, mis läheb Tartu Tervishoiu kõrgkooli ajalukku.

Magistriõpe kõrgkoolis pole võib-olla midagi iseenesest erakorralist, aga magistriõpe meie kutsekoolist kasvanud rakenduskõrgkoolis – on väga eriline. See võib teinekord tunduda sõnades lihtne ja loomulik, aga see on olnud meeletult suur töö. Seda nii kõikidelt eelkäijatelt, tänu kellele said külvatud seemned, et ideest saaks teostus kui ka sellel teekonnal meie oma inimeste pühendunud tegutsemine ja eestvedamine ning koostööpartnerite toetus.

Magistriõpe annab olulise panuse eriala ja valdkonna arengusse. See loob paremad võimalused kõrgkoolile õppekava arenduses, uuringute tegemisel ja rahvusvaheliste kolleegide kaasamisel ning magistritöö arendusprojektid pakuvad lahendusi reaalsetele probleemidele tervishoius ja ühiskonnas laiemalt. Aitäh kõikidele!

Head kuulajad!
Tänapäeva maailmas on väga palju väljakutseid, mis vajavad tähelepanu ja kahtlemata on meie kõikidel õppekavadel, meie töötajatel ja kindlasti meie vilistlastel laiem vastutus ühiskonnas tervishoiu valdkonnaga seotud teemade käsitlemisel. Õppimine kogu elukaare vältel, tervist hoidev ja väärtustav kodanik – need on vaid mõned märksõnad paljudest, mis on esile kerkinud hetkel Eestis erinevate riiklike strateegiate koostamise juures. Kindel on see, et millisel ametikohal me ka hetkel või tulevikus poleks, siis aina enam tuleb rääkida ennetusest ja terviseteadlikkuse kasvatamisest. Inimesed elavad kauem ja inimesi on maailmas aina rohkem. Seetõttu on nii valdkonadade kui erialade ülene koostöö võtmetähtsusega. Seda nii meil kõrgkoolis kui meie partnerite juures töökohal. Ajastul mil infot on meeletult palju, saame meie kõik olla suunajaks ja teejuhiks tervishoiu valdkonnas. See on võimalus ja vastutus.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on käesoleva aasta esimeses pooles koostamisel kõrgkooli uus arengukava. Kuhu ja kuidas soovime edasi liikuda aastaks 2025? Meie õppurid ja vilistlased annavad kõrge hinnangu omandatud haridusele ning meie kootööpartnerid hindavad meid. Meie lõpetajad on tööturul väga edukad, mida näitavad ametlikud uuringud ning kogutud tagasiside.

AGA …

See „tore“ AGA jääb saatma nüüd mind tõenäoliselt mõneks ajaks seoses institutsionaalse akredtiteermise ning õdede ja ämmaemandate konsensuleppe aruteludega. Nimelt on sellel AGA-l laiem taust ja seda vastutust jagab ka kõrgkool. Me teame, et Eesti riigis on tervishoiutöötajatest puudus, eriti õdedest, sest koheselt, juba täna vajaks täitmist 500 vaba ametikohta. Me teame ka, et tervishoiusektorit võib maailma mastaabis kinnitatud uuringute ja raportite valguses pidada võtmesektoriks ning panustamine haridusse ja tervishoiu valdkonna töökohtade loomisse on põhimõtteliselt parim investeering, nii ühiskondlikult tervisega seotud tulemusnäitajate parendamisel, aga ka riigi majanduskasvu panustamisel ning ometigi, on lahendused rasked tulema.

Sellega seoses tekib ka küsimus, kas tervishoiu kõrgkoolides pakutav haridus peab ikka Eestis olema üks odavaimaid üliõpilaskoha maksumust arvestades?

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tunnuslause kehtivas arengukavas on „Haridusinvesteering tervishoidu“. Meie soov olla partneriks, kes tunneb vastutust tervishoiutöötajate harimisel ja terviseteadlikkuse kasvatamisel ühiskonnas, nii täna kui tulevikus pole kuhugi kadunud, kuid me saame seda teha ainult koos oma võtmepartneritega, jagades sarnaseid väärtusi ja vastutustunnet.
Vastutust võtame ja anname tavapäraselt siis, kui midagi on tehtud või tegemisel, kuid mitte vähem tähtis pole vastutus olukorras, kus jätsime midagi tegemata.

Head lõpetajad! Üks etapp teie haridusteekonnal on läbitud. Olete olnud tublid! Teadke, et te olete oodatud ja vajalikud nii töömaailmas, aga ka meie kõrgkoolis. Ma väga loodan, et teie teekond jätkub innukalt ja pühendunult tervishoiu valdkonda panustades.

Siinkohal on mul hea võimalus tervitada ja soovida õnne ka samal ajal aktust korraldavale Tallinna Tervishoiu kõrgkoolile, kus niisamuti lõpetab esimene lend terviseteaduse magistreid.
Veelkord palju-palju õnne kõikidele ja tuult tiibadesse teile, kallid lõpetajad!

Rahulikke pühi ja edukat uut aastat

Jõulud on aeg mõtiskluseks ja tänulikkuseks. Kui meie pere ja sõbrad ning me ise elame hästi, oleme terved, siis on tänulikkuseks põhjust enam kui sel ajahetkel koheselt hinnata osakame. Kui me aga lisaks sellele tunneme, et ka tööelu või koolielu või muud erinevad olulised ettevõtmised teoks said ja õnnestusid, siis saab rahulolutunne veel suurema impulsi. Kas me oskame seda hinnata ja oma saavutustest rõõmu tunda? Või kui olukord nõuab, kas me oskame olla ka õiglaselt ja õigel hetkel konstruktiivsed?

Täna olen tänulik selle aasta ja nende tegemiste eest. 2019 on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kahtlemata olnud suurte ettevalmistuste, aga ka kokkuvõtete ja samal ajal tulevikku suunatud aasta. Ettevalmistused ja suured tegevused, mis minu jaoks käesolevat aastat iseloomustama jäävad, on institutsionaalne akrediteerimine ja ingliskeelne radiograafia magistriõppekava. Nende mõlema puhul on olnud oluline kogu meeskonna motivatsioon ning toetus, õigel hetkel jõudude ühendamine, kiirusest tingitud suuremate pingutuste tegemine kui meie igapäevane rütm ja pühendumus – see ääretu, ennastsalgav, tööajanormi ületav ja inspireeriv valdkondlik pühendumus.

Samas ma tunnen ja näen, et mitte alati me ei kasuta ära kõike seda, mis meile on antud. Vahel, kas siis ajapuudusest või ka harjumusest teeme vähem kui nõuaks olukord. Tervishoiu- ja haridusemaastikul, sellises peaaegu et ideaalses kombinatsioonis toimetades – meil on, mida teha teisiti ning mida teha paremini. 2020. aasta ootab ees ja Tartu Tervishoiu kõrgkool on seadmas uusi sihte ning me oleme koostamas uut arengukava. Selleks, et arengukavasse saaksid teemad, mis on meie tugevused, mis meid ühendavad, aga veelgi enam – visioon, et kuhu edasi liikuda, siis palun olge aktiivsed ja kasutage võimalust, kui kutsutakse, lugege, kui palutakse tagasisidet, ja tulge julgelt rääkima, kui asjad vajavad muutmist või vastupidi, on miskit, mis kindlasti vajab hoidmist.

Uue hooga edasi, rahulikke pühi ja edukat 2020. aastat meile!

208. aastapäev

Hea koolipere, kallid kolleegid, õppurid, külalised!

Novembrikuu kolmandad nädalad mööduvad Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis alati veidi meeleolukamalt ja rahvarohkemalt. Oleme juba aastaid võõrustanud kõrgkooli sünnipäevanädalal rahvusvahelise nädala külalisi, niisamuti korraldanud konverentse ning nädala lõpetab praktikajuhendajate tänuüritus.

208 aastat on väärikas sünnipäev koolile ja ma usun, et nii meie õppurid kui ka vilistlased kannavad uhkusega endas teadmist, et vaatamata sellele, millist nime ja vormi on kandnud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäijad, püsib kooli vaimsus ja me hoiame väärtusi, mis meid ühendavad. Ümbristeva, kohati äärmustesse kalduva ja aegajalt igasuguse lugupidamise minetanud suhtlusel pole kindlasti kohta tervishoiu- ja haridusmaastikul. Vastupidi, meie kanname vastutust, et jagada tõenduspõhiseid fakte ja eluterveid hoiakuid. Kui me küsime abi dr. Google`lt või postitame midagi sotsiaalmeediasse, siis see, mis kajab vastu – see on üsna hirmutav. Me elame täna maailmas, kus meie uskumused ja veendumused saavad tuge sellest, mida igapäevaselt loeme ja tarbime. Seetõttu on ka meie koolil nii laiemalt terviseteadlikkuse tõstmisel kui ka teaduspõhise info jagamisel üha suurenev roll. Kaks nädalat tagasi tõi Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen oma kooli aastapäeva kõnes välja, et kahjuks on üha enam pead tõstmas nn uhhuu-teadus, millel pole teadusega vähimatki pistmist. Üha raskem on vahet teha päris- ja võltsteadetel. Ka erinevate faktide kasutamine on üha enam valikuline. Tema sõnavõtt ja mure oli ennekõike suunatud vaktsineerimise teemale ning see on mure, mida ka meie jagame.

Ma tean, et ka meie inimestel tuleb aegajalt meedias sõna võttes ning müüte murdes hakkama saada pahameelega, aga me ei saa kaotada sihti. Meil on vastutus. Kõrgkooli sünnipäevanädal on hea aeg üleskutseks ja meeldetuletuseks – meie oleme eeskujuks, me saame mõjutada kogukonna tervisekäitumist ja kujundada tervislikku elukeskkonda. Me hoolime inimestest, me suhtume lugupidavalt oma kaasteelistesse ja lähtume tõekspidamistest, teadmistest ja hoiakutest, mida tervishoiumaastikul tõenduspõhiselt viljeletakse.
Heaks näiteks on meie kooli korraldatud konverentsid, mis üle aasta on suunatud nii meie rakendusuuringu tulemuste tutvustamisele Eestis või nii nagu käesoleval aastal, üliõpilastele, kes saavad rahvusvahelise kogemuse ja hea võimaluse oma lõputöö või uuringu tulemuste esitlemiseks. Niisamuti kuuluvad tänusõnad kõikidele õppejõududele, kes aitasid elluviia ja edukalt lõpetada praktikajuhendajate koolitamise projekti.
Elukestev õpe pole ammu enam märksõna strateegiates, vaid see on argine reaalsus. Muutunud ja üha kiiremini muutuvas maailmas, me peame olema valmis õppima – kogu aeg. Niisamuti peame olema valmis selleks, et õpetamine pole nii nagu oli see aastakümneid, isegi aastaid tagasi. Tasakaal üldoskuste ja erialaste oskuste omandamisel on suurema tähelepanu all kui iial varem. Kooli arengu ja eesmärkide seadmisel on üheks alusdokumendiks arengukava ja me oleme hetkes, kus olemasolev hakkab lõppema ning järgmiseks kevadeks tuleb kokku leppida uued suunad ja sihid. Sissejuhatuseks dokumendi koostamisele oleme saatnud avatud küsimused nii personalile, õppuritele, vilistlastele kui ka meie koostööpartneritele. Olge siis aldid vastama, sest teie kõigi tagasiside on väga oluline, sest ühiselt seatud eesmärkidel on suurem tõenäosus teostuda.

Hea kõrgkoolipere! Me oleme nende peagi viie aastaga teinud julgeid ja suuri samme. Koolil on kaks magistriõppekava, uued kutseõppekavad, parendatud on koostööd meie põhiõppekavadel, neid on kaasajastatud ja arendatud nii vastavalt töömaailma, aga ka õppurite tagasisidele. Selleks, et paremini toetada nii meie õppureid kui ka personali, on ümberkorraldusi ja uuendusi ellu viidud tugiprotsessides ning parema elu- aga ka töökeskkonna tarbeks on täielikult renoveerimise lõppjärgus meie ühiselamu.
Need on kõigest mõned märksõnad, mida tänasel päeval saab välja tuua ja selge on see, et põhjust tänulik ning uhke olla on küllaga.

Sünnipäevanädala aktus on traditsiooniliselt olnud hea aeg selleks, et aastale tagasi vaadata ja tõsta esile neid tegusid ja saavutusi, mis erilisemad ning silmapaistvamad. Tänagi tunnustame oma kolleege tööjuubelite puhul, lisaks on 2019. aastas olnud ka märkmisväärseid sündmusi, mis korraldatud kogukonnale ja niisamuti inimesi, kelle tuge ja eestvedamist väga hindame. Meil on ka rohkelt aktiivseid õppureid, kes löövad kaasa kõrgkooli jaoks olulistel esindus- kui turundusüritustel.
Kooli jaoks on aasta 2019 olnud võrdlemisi rutakas, aga kindlasti väga tähtis. Juba eelmisest aastapäeva tähistamisest alates valmistusime kõrghariduse kvaliteedihindamisel oluliseks verstapostiks- institutsionaalseks akrediteerimiseks. Eneseanalüüsi dokumendid said esitatud suvel ning rahvusvaheline hindamiskomisjon külastas kõrgkooli oktoobri keskpaigas. Usun, et enamikule teist ei jäänud see märkamata. Esmase tagasiside saame loodetavasti detsembri algul ning lõpliku otsuse uue aasta esimeses pooles. Siinkohal on suurepärane võimalus tänada teid kõiki veelkord. Aitäh kõikidele, kes aitasid dokumenti ette valmistada. Teie panus oli ja on oluline, aitäh meie osakonnajuhatajatele, kes sisulist tööd oma valdkonnas vedasid ja koordineerisid. Aitäh kõikidele peatükkide koostamise vastutajatele ja veelkord õppeprorektor Kerstile. Niisamuti Geritile ja Tiinale. Tänu Tiinale saime me väga hea tagasiside ka eneseanalüüsi laduse ning hästi loetava inglise keele kasutuse kohta.

Me saame tõesti rahul olla, et meie inimesed tahavad kooli esindada, nii meie õppurid kui vilistlased, aga ka head koostööpartnerid.

Lõpetuseks sobivad Artur Alliksaare aegumatud read.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole…

Elagu Tartu Tervishoiu Kõrgkool! Palju õnne!

Uus õppeaasta

Head esmakursuslased, kallid kolleegid, külalised!

Uue õppeaasta uksed on taas valla ja avali me ees on jälle teadmiste maailm. Täna saame öelda, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uksed avab ja oma õpingute teele astub 434 tegusat ja loodetavasti väga pühendunud inimest. Paljudel teie seast on selja taga juba mitmed koolid ja isegi töökohad, kuid tean, et iga algus on uus ja ootusärev.

Tere tulemast, meil on väga hea meel, et olete meiega!
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on oma peaaegu 208 aasta pikkuse ajaloo jooksul alles viimastel aastatel olnud võimalus koolitada magistriõppekaval. Sel sügisel alustab juba teine lend terviseteaduses ning niisamuti loodame, et juba eesootaval kevadsemestril saavad hea alguse rahvusvahelisel õppekaval ka tulevased radiograafia magistrid. Vastuvõtt on avatud.
Meie kool on eriline, samast uksest astuvad sisse nii kutse- kui kõrghariduse õppekavadel õppijad. On lapsehoidjad ja hooldustöötajad, erakorralise meditsiini tehnikud ja tegevusjuhendajad, massöörid ja bioanalüütikud, füsioterapeudid ja radioloogiatehnikud, tervisekaitse spetsialistid ja eriõed ning loomulikult on kõrgkoolis juured kõige sügavamal ämmaemandatel ja õdedel. See on omamoodi sümbioos, kus igalt tasemelt ja erialalt ning meie headelt koostööpartnerilt saab killukese kooli vaimu.
 
Kui me vaatame tagasi möödunud suvele, saame olla rahul, sest suvised vastuvõtud läksid hästi. Me saime avada kõik planeeritud õppekavad ja ma tänan, head esmakursuslased, et te tegite selle valiku. Loodetavasti on teil püsivust ja innukust, aga ka kannatlikkust käia teekond lõpuni ning kui vahel tundub, et vajate tuge, siis julgege abi küsida. Tervishoiu erialadel õppimises paraku allahindlust ei saa, sest amet, mida omandate, on vastutusrikas ja nõuab, et annaksite endast parima.
Nii saab ka kirjanik Lin Yutang sulest oma elutee valikuteks sihi ja kinnituse: „MINA olen andnud endast parima. See on ainus elufilosoofia, mida inimene vajab.“

Meie — kõrgkoolipere roll — on toetada ja suunata, anda teile õng ja isegi sööt, kuid kala püüate te ise ja nii oma õpingute tee pikkuse, mõjukuse kui ka sügavuse määrate te ise. Ma kinnitan, et võimalusi on rohkelt.
 
Mis ootab aga ees algaval, 2019/2020. õppeaastal meie õppureid, meie õppejõudusid, tugitöötajaid, koostööpartnereid lisaks õppetööle? Kõrgkoolil on järgmise aasta kevadel lõppemas senine arengukava ja kindlasti alustame juba sel sügisel ettevalmistusi ja sihi seadmist uueks perioodiks. Kuhu siis ikkagi edasi ja kuidas? Niisamuti on käimas tõenäoliselt üks olulisemaid kvaliteedihindamise protseduure institutsioonalse akrediteerimise näol. Hetkel on kõik tarvilikud dokumendid esitatud ja ees ootamas oktoobrikuine välishindajate külastus. Kui akrediteerimine sõnana kõlab võõralt, siis lihtsamalt öeldes on tegu tagasisidestava hindamisega. See on justkui vaheetapp nii enesanalüüsiks kui kontrolliks ja edukal hindamisel kvaliteedimärk, et siis jälle teadlikumalt ja sihipärasemalt edasi liikuda.

Head esmakursuslased, kõrgkoolipere! Soovin teile kõigile põnevat, inspireerivat ning edukat õppeaastat. Pingutada tuleb, selles pole kahtlust, kuid meie kõrgkool ja kogu tervishoiu valdkond väärib seda.

Jõudu kõikidele meile ja head koostöövaimu! Ilusat uut õppeaastat!

Lõpuaktuse kõne

Kallid lõpetajad, kõrgkoolipere, head külalised!

Üks aasta õpinguid saab täna väärika täpi ühele i-le või siis punkti ühele loole. Loodetavasti siiski veel paljudest teistest olulistest punktidest teie elus. Õppimine ja just elukestev õppimine on protsess, kus tundub, et maailm enam ei pidurdu. Meie teadmised ja oskused vajavad pidevalt täiendamist ning seega on praegusel ajahetkel ja ühel punktil meie eluloos mitu võimalikku tähendust: lõpppunkt, küllastuspunkt, haripunkt või hoopis lähtepunkt, murdepunkt, pöördepunkt. Ma väga loodan, et just need viimased!

Erialad, kus täna lõputunnistused jagame, lapsehoidjad ja tegevusjuhendajad, ning teekond, kus sammusite, on nii nagu kõik teised meie koolis – suunatud inimestele, väikestele ja suurtele, erilistele ja veel erilisematele. Need on vastutusrikkad ametid ja uskuge, teie panus ning roll on tänu ja tunnustust väärt.
Ma väga loodan, et teadmised ja oskused, mida omandasite, aitavad teil koolile järgneval teekonnal hoida rõõmu iseendas ja teistes. Hoolida ja hoolitseda on minu arvates väga raske, kui me ise ei tunne end hästi.

Nüüd tuleb mul end tõenäoliselt korrata, aga ma ei väsi ütlemast, et enesetunde parandamisel piisab, eriti meil, eestlastel, algatuseks lihtsalt sellest, et me ei ütle halvasti, veame oma suunurgad natuke ülespoole, siis veel natuke ja siis lihtsalt naeratame. See loob paremaks meeleolu ka siis, kui on raske, ka siis, kui kõik tundub sel hetkel võimatu.

Šoti näitekirjanik Sir James Matthew Barrie on öelnud kuldsed sõnad: „Need, kes toovad päikesepaistet teiste ellu, ei saa seda endastki eemal hoida“ ja see on teie võimalus, selles pole kahtlust.

Veelkord aitäh teile ja tuult tiibadesse!

Tänusõnad lõpetajatele, kolleegidele ja koostööpartneritele!

Täna on päev olla uhke ja tänulik.

Üks, kaks, kolm ja mõnedel teist ka enam aastat tagasi tegite valiku, tulles õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Asudes üheskoos meiega teekonnale, mis loodetavasti andis uusi teadmisi ja kogemusi, kinnistas juba olemasolevaid, leidsite sõpru ning jagasite oma rõõme ja muresid.

Igal aastal kõnedeks valmistudes, selle tarbeks inspiratsiooni otsides ja teile kõigile mõeldes, püüan ma leida mõne tsitaadi, mis kõige enam iseloomustaks nii seda valdkonda kui ka tööd, mida juba, kas teete või tegema hakkate. Seekord kõnetasid mind enim luuletaja ja teoloog Uku Masingu read: “Kõige suurem heategu teisele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja. Inimene vaid, inimene ainult.”

Hoolivus ja hoidmine on märksõnad, mida kannate loodetavasti iga päev endaga kaasas. Tervishoiu valdkonnas töötamine on kindlasti väljakutsete rohke, sest see on töö inimestega – väikesed, suured, erivajadustega, noored, eakad, pahurad, rõõmsad. Meil võib seejuures olemas olla kõige kaasaegsem tehnoloogia ja töökeskkond, kuid kõige paremate tulemuste aluseks on inimestevaheline koostöö ja suhted. Meie ise oleme eeskujuks, oma elu ilu loojad ning selles kõiges õiguste ja kohustuste tasakaalu hoidjad.
Meie võimekus on see, mida me suudame teha, kuid meie suhtumine määrab kui hästi me seda teeme.

Head lõpetajad!

Ees ootavad uued väljakutsed.
Ma palun, et võtaksite aega ja vaataksite ka tagasi. Need mõtted ja tunded, mis tekivad – jagage meiega. Kirjutage vähemalt ühele sel perioodil meeldejäänud õppejõule või tugitöötajale või mulle ning jagage oma mõtteid. Tänapäeva ühiskonnas ringi vaadates ja kuulates enamlevinud sõnumeid, siis tuleb paraku tõdeda, et head sõna on vähe, eriti avalikus ruumis. Öeldakse, et see ei müü. Mina olen veendunud, et hea sõna on alati parem, see ühendab ja innustab. Aga me ei oota ainult kiitust, ka konstruktiivne tagasiside, mida saaksime edaspidi muuta ja parendada, on alati oodatud.
Veel ühe võimaluse kaasa rääkida meie kooli tuleviku osas saab juba eeloleval sügisel kui Tartu Tervishoiu kõrgkoolis alustatakse ettevalmistusi uueks arengukava perioodiks. Olge siis aktiivsed meiega koos sihte seadma.

Kallid kolleegid, aitäh teile!

Õigepea lõppema hakkav õppeaasta on olnud intensiivne, emotsioonide- ja teguderohke. On siiras rõõm ja suur au töötada koos teiega.

Kallid koostööpartnerid!

Ilma teieta me ei saa ega taha. Koos loome ühist tulevikku, edendame valdkonda ja koolitame parimaid kolleege.
Head lõpetajad või pigem peaksin ütlema, et oma elukestvaõppe teekonna ühe olulise etapi edukad läbijad!
Me kõik, mida iganes me teeme, vajame aegajalt neid hetki, kus tunneme, et oleme andnud endast parima. Teeme mõttes pai iseendale ja tunneme uhkust!

Ära tegin!

Täna on see hetk teil ja kogu kõrgkooli pere rõõmustab koos teiega.

Palju õnne ja edu teile edaspidiseks!

Rakenduskõrghariduse tulevikust Euroopas

EURASHE (European Association of Institutions of Higher Education; www.eurashe.eu) koondab rakenduskõrghariduse ja rakenduskõrgkoolide Euroopa ülese võrgustiku koostööd ning iga aasta kevadel korraldab aastakonverentsi, mis seekord toimus 16 – 17. maini Ungaris Budabestis ning juba 29ndat korda.

Konverentsi peateemaks oli “Tuleviku kõrgkoolid. Tuleviku üliõpilased. Tuleviku töö”. Kahtlemata oli konverents ajendatud pidevalt kummitavast mõttest, et me elame pidevalt muutuvas keskkonnas, kus tänane haridus ei pruugi anda kindluse tulevikus samal töökohal püsimiseks ning kas me oleme tegelikult tulevikuks valmis?

Mõned mõtted, mis jäid kõlama panen kirja ilma viideteta autoritele, kuid konverentsi materjalidega on võimalik tutvuda EURASHE koduleheküljel:

*masinate ja tehnoloogia vastu ei peaks võitlema, vaid neid tuleks ära kasutada ja teha edasised sammud koostööks

*professionaalse hariduse suurim väljakutse on, et kuidas valmistuda ette tuleviku tööturuks, kui me ei tea, mis on tuleviku töökohad ja tehnoloogiad.

*tuleviku haridus peaks keskenduma sellele, kus inimesed on paremad kui masinad

*muutused töömaailmas on järgmise 25 aastaga tõenäoliselt palju dramaatilisemad kui eelneva 250 aastaga

*tööstus 4.0 nõuab teistsugust haridusmudelit ja klassikalise mudeli järgi spetsialistide koolitamine ei toimi

*TOP3 oskused Tööstus 4.0 tarbeks (World Economic Forum):
1) oskus lahendada keerukaid olukordi,
2) kriitiline mõtlemine,
3) loovus (töötamine ootamatute väljakutsetega, intuitsioon, alternatiivid, kujutlusvõime, jne).

*meie suurimad väljakutsed lähitulevikus on vananev ühiskond, kliimamuutused, puhta vee ja toidu ebapiisavus seoses kasvava rahvaarvuga terves maailmas

*õppekavad peaksid olema rohkem omavahel seotud ja pigem valdkondade ülesed.

*õppetöö ja ka üldiselt koolide kvaliteeti mõõtes ning hinnates tuleks kindlasti vaadata seda, millist väärtust luuakse. Millest alustame ja mida saavutame? Lõpuks on kõige olulisem eesmärk see, et teha elu meie planeedil paremaks

*kindlasti tuleks selle asemel, et keskenduda ainult oma institutsiooni paremaks tegemisele, suunata aina enam tähelepanu sellele, kuidas teha paremaks ühiskonda meie ümber.

*kvaliteedikultuuris ootab ees paradigma muutus, kus varasemalt tulemusele ehk lõpp-produkti mõõtmise ja väärtustamise asemel saab oluliseks kogu protsess ja teenused, mida selle jooksul pakume. Mõõta tuleks seda, mida väärtustame, selle asemel, et väärtustada seda, mida saame mõõta

*tulevikus võiksid õppurid pigem valida missiooni, mida nad tahavad saavutada ja mitte kindla õppekava

*võime – see on see, mida me suudame teha! Motivatsioon määrab selle, mida te teete! Suhtumine, aga selle, kui hästi te teete!

Need on kõigest mõned mõtted, mis jäid enam kõlama nendel kahel päeval rakenduskõrghariduse tippspetsialistide ja väärtustajatega.

Enamik nendest soovitustest sisaldavad midagi, millega tuleb arvestada nii igal inimesel personaalselt kui ka meil koolina tervikult, mõeldes tuleviku tervishoiu valdkonna hariduse sisule ja kvaliteedile. Samuti saab see olema osa sisendist, valmistumaks uueks kõrgkooli arengukava perioodiks.

Me ei ole üksi siin maailmas ja ka Eesti kõrgharidus sõltub ülemaailmsetest suundumustest.

Märts

Märts on tõeline märts. Mõnel hommikul paistab kevadiselt päike, teisel päeval oled jalgupidi veelompides ja kolmandal tuiskab akna taga laia lund.

Samal ajal on selles kuus palju ootust ja iga päevaga üha enam lisanduvat valgust. Tärkav loodus annab uut indu ka meie töistesse tegemistesse. Märts on kõrgkoolis aastaaruandele pühendatud kuu. Meie aastaaruanded on kokkuvõtted nii numbrites kui tegudes ja kõigile, kes tunnevad huvi, et kuidas meil läheb, siis lugege kindlasti.

Milline oli siis lühidalt aasta 2018?

Meil töötas kokku 132 inimest ja ametikohti struktuuris 110. Õppureid kokku aastalõpu seisuga 1181. 2018. aastal lõpetas kõrgkooli 334 õppurit, neist 237 rakenduskõrgharidusõppes ja 97 kutseõppes.

Kõrgkooli nõunike kogul on uus esimees ja selleks on SA Tartu Ülikooli Kliinikum juhatuse esimees Priit Eelmäe. Niisamuti täienesid meie osakonna juhatajate read ning meie kooli õppekorralduse osakonna uus juhataja on Eve Müür.

Põhiliste saavutustena aastal 2018 saab välja tuua:
• terviseteaduse magistriõppe edukas esmahindamine ja esimene vastuvõtt 60-le magistrandile
• kõrgkooli kompetentsikeskuse kirjeldamine ja käivitamine
• õppejõud Merle Kolga tunnustamine Aasta õppejõud 2018 tiitliga
• dementsuse kompetentsikeskuses koostööpartnerina osalemine ja omastehooldajate toetusgrupi ellukutsumine
• kõikide kutseõppe õppurite lõpetamine kutsetunnistustega
• edukas teaduskonverents „Terves kehas terve teadmine“ korraldamine
• kõikide ühiselamu majutusruumide renoveerimise lõpetamine

2018. aasta aruanne saab olema avalik ja kättesaadav kõikidele lugemiseks alates käesoleva märtsi viimase nädala lõpust. Seni nautige ilma ja pange kirja ja teostage kõik head mõtted, mida kevad inspireerib.

Avaaktuse kõne

Tere tulemast!

Olete avanud Eesti vanima rakenduskõrgkooli ukse. Tartu Tervishoiu Kõrgkool peab käesoleval aastal juba oma 208. sünnipäeva ja me tähistame seda novembrikuu kolmandal täisnädalal.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool, see on 1181 õppurit ja 131 töötajat. See on õppekavad kutseharidusest magistriõppeni, täiendkoolitused, teadus- ja arendustegevus, väga head koostööpartnerid ja loomulikult üliõpilasesindus ning rohkelt sisukaid ja vahvaid tegevusi ka õppimise kõrvalt, näiteks osalemisi ja kooli esindamise võimalusi messidel, spordivõistlustel ja paljudes muudes tegevustes.

Meie põhiväärtused on terviklikkus, areng, inimesekesksus ja professionaalsus.

Te olete avanud ukse õppimiseks ja tervishoiu maastikul paremaks orienteerumiseks. See on väga hea valik ja ääretult põnev maailm. Veelgi olulisem, see on tähtis ja väärikas amet. Teid saab vaja olema meie inimestele, meie ühiskonnale. Hariduse väärtus ei peitu, mitte lihtsalt läbitud aastates, vaid nende aastatega omandatud teadmistes, kogemustes ja suhetes.

Seekordne avaaktus on veidi teistmoodi, sest esimest korda kooli ajaloos oleme avanud osakoormusega õppe füsioteraapia õppekaval ning see toimub koostöös Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega Tallinnas.

Head õppurid, ka siis kui te iga päev pole meiega siin Tartu kompleksis – te olete alati meiega.

Ma tõesti julgustan teid kõiki, nii värskeid üliõpilasi, aga ka juba meil õppivad vanemate kursuste õppureid, julgelt pöörduma kõigi minu kolleegide poole, aga kindlasti meie tublide õppetööspetsialistide vastuvõtule kui on tunne, et seda vajate või kui puudub info, mida otsisite ning tean, et suureks toeks on teile ka kõikide kursuste rühmavanemad ja meie üliõpilasesindus.

Meil on heameel, et olete meiega. Edu, püsivust, kannatlikust, uudishimu ja toredaid elamusi!

Head uue teekonna algust ning veelkord tere tulemast Tartu Tervishoiu Kõrgkooli!

Lõpuaktuse kõne

Head lõpetajad, kallid kolleegid, kõik külalised!

Kõige väärtuslikum oskus, mida hoida (ja millele ehk täna lõpuaktusel olles kohe mõelda ei taha) – on õppimisoskus! Hoida ennast vormis ja olla valmis õppima, õppima, õppima…

Haridus, meie teadmised, on midagi, mida meilt keegi ära võtta ei saa ja see on iga inimese isiklik aare. Täpselt nii suur ja nii kirgas kui on olnud teie tahe või valmidus. Meie naaberkooli, Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar on öelnud, et nii nagu tervist, ei ole ka haridust või haritust kunagi nii palju, et sellest küll saaks.

Olete ladunud nende aastatega Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis tugeva vundamendi tervishoiu valdkonnas tegutsemiseks ja siin te nüüd olete.

Head vilistlased, kõrvuti, nii nagu alustasite, nii nagu loodetavasti ka töötate – hooldustöötajad, õed, ämmaemandad, bioanalüütikud, radioloogiatehnikud. Kokku 162 tubli lõpetajat ja samal ajal juba uut tervishoiuspetsialisti. Hoidke teineteist ja austage üksteist. Igaühel teist on oma roll tervishoiumaastikul ja see on vastutusrikas ja kindlasti mitte kerge amet, kuid see on oluline ja see on inimestele väga lähedal.

Kui räägitakse tulevikust ja tuleviku töökohtadest, siis üsna levinud on teadmine ja isegi hirm, et väga paljud meile täna teada ja tuntud töökohad muutuvad ja kui maailm muutub, siis kas oleme valmis? Kui me isegi mõtleme aastatele 10-15 tagasi, ka see üsna lühike aeg on kaasa toonud uued tehnoloogiad ja võimalused. Kohanemiseks ja ajaga kaasas käimiseks on parim võimalus neil, kel on tahe ja valmidus õppida.

Samas, kui maailmas räägitakse robotiseerimisele, automatiseerimisele või digitaliseerimisele vastupidavatest ametitest, siis tervishoiu valdkond on kahtlemata nende hulgas, TOP kolmes. Seega, olete kindlasti teinud väga hea valiku. Seejuures pole oluline mitte lihtsalt valdkond iseenesest, vaid üks oskus, milleta ei saa ning just suhtlemisoskust ja -vajadust peetakse üheks olulisemaks selle ameti juures.
Vastutus oma tegude ja vastutus oma sõnade eest – tervishoiu valdkonnas allahindlust teha ei saa.

Head lõpetajad!
Aitäh teile! Olete olnud tublid, sihikindlad ja pühendunud. Jätkake samas vaimus!

Head kolleegid!
Aitäh teile! Iga semestri lõpus saame me sooja tunde ja uhkusega teele saata uue lennu tervishoiuspetsialiste. Eks ole, see hoiab meid värsketena!

Head koostööpartnerid!
Aitäh teile! Koos ja ainult koos loome tulevikku ja anname võimaluse paljudele uutele õppuritele.
Palju õnne kõikidele ja tuult tiibadesse teile head Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uued vilistlased!

Jaanuar

Hea kõrgkooli pere, head koostööpartnerid!

Uus aasta on alanud hoogsalt ja talviselt. Panin kirja mõned mõtted sellesse aastasse, mis meid ees ootamas. Kui valida kolm märksõna algavasse aastasse, siis 2019 on nendeks IA, arengukava ja sisemine infoliikumine.

1) 2019. aastal ootab meid ees kõrgkooli institutsionaalne akrediteerimine (IA). Selleks on eelmise aasta teisest poolest alates ettevalmistused käinud ennekõike õppekavade siseselt ning suur ühistöö peab olema tehtud käesoleva suve hakuks. Akrediteerimise komisjoni ootame külla käesoleva aasta 42. nädalal. Seega haarake kinni igast kutsest ja võimalusest mõelda ja rääkida kaasa. Personalile toimub esimene ühine „talgupäev“ juba 4. veebruaril;

2) lisaks alustame aasta teises pooles uue kõrgkooli arengukava ettevalmistamisega. Nimelt on praegune arengukava lõppemas mais 2020. Mis on tehtud seni? Millised on kooli uued sihid ja eesmärgid? Mida hoida, mida parendada? Püüame kaasata kõiki, kes on huvilised ja tahavad olla kaasatud;

3) müstiline infoliikumine – see on meie mure ja rõõm ühteaegu. Erinevad küsitlused, nii tudengitele kui ka personalile on eelmisel aastal viidanud sellele, et meie infoliikumine vajab parendamist. Juba eelmise aasta lõpus moodustati sisekommunikatsiooni töörühm, kuhu kuulub esindajaid nii akadeemilise kui ka tugipersonali hulgast, aga ka õppurite esindajaid. Nende ülesandeks on kaardistada kitsaskohad ja teha ettepanekuid, kuidas ja mida muuta või teha paremini. Võib-olla olete juba märganud, et alustasime jaanuaris sündmuste kogumisega ning nii personali meililistides, siseveebis kui ka kõrgkoolis leiduvatel ekraanidel püüame jagada meie inimeste tegemisi laiemalt kui ainult igapäevane õppetöö. Ka siin on teie kõigi head mõtted oodatud!

Lisaks eelnevale on mul üks suur soov 2019. aastaks. Selleks sooviks on, et uuel aastal oleks sõnadel pean lugu oma kaaslastest ja mõistan, et isegi kui oleme erinevad, siis me oleme üks meeskond rohkem kaalu ja seda nii meie oma koolis, aga laiemalt kogu ühiskonnas.

Üks omadus meie kooli põhiväärtuste loetelust väärib kindlasti jagamist kõikide blogi lugejatega ning selleks on inimesekesksus: ausad, lugupidavad, väärikad, võrdsed, usaldavad ning hoolivad õppijate, kolleegide ja iseendaga.

Ma tean, et ma ise saan olla parem ja loodan, et suudan innustada kõiki teidki.

Detsember

Aastavahetuse saabudes on traditsiooniks vaadata tagasi, peatuda hetkeks, analüüsida ja hinnata tehtut ning saavutatut ja rutata edasi. Aeg ei peatu, areng ei peatu ja uued eesmärgid ootavad täitmist, uued sihid seadmist ning meie kool hoidmist.

Mõelge korra minuga kaasa, kui teil tuleks valida kolm märksõna Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga seoses, millega iseloomustada aastat 2018, siis mis need oleks?

…

Valikut teha polegi nii lihtne, sest toimunud on palju ja tublisid tegusid niisamuti. Küsimus on püstitatud ja valik tuleb teha 
Minu märksõnadeks saavad magistriõpe, kompetentsikeskus ja aasta õppejõud.

Kahtlemata on aasta 2018 kõrgkoolis ajalooline ja seda jääb märkima esimene vastuvõtt magistriõppe tasemel. Terviseteaduse magistriõppekava on suunatud edasi õppimiseks eelkõige õdedele ja ämmaemandatele ning see kasvas välja eriõdede õppest. Esimene vastuvõtt oli 60-le ja konkursiks 2,73 inimest kohale. Juba veidi enam kui aasta pärast saame loodetavasti õnne soovida meie esimestele lõpetajatele. Selle märksõna alla mahub, aga ka meie teine magistriõppekava ja see on radiograafia. Nimelt olime ääretult lootusrikkad kui eelmise aasta suvel (2017) ka sellele rahvusvahelisele õppekavale õiguse saime. Paraku ei läinud sama hästi meie Leedu partneritel Klaipeda Ülikoolist. Seetõttu oleme loodetavasti alustamas uuesti ja 1. detsembril esitasime taotluse, nüüd juba ainult meie oma kooli magistriõppekava avamiseks radiograafias. Niisamuti see, saab eduka hindamise järel olema ingliskeelne ja koostöös Metropolia Rakenduskõrgkooliga Soomest ja Klaipeda Ülikooliga Leedust. Hoiame pöidlaid!

Teisena on kindlasti mu meelel 2018. aasta arengukavaline eesmärk – kompetentsikeskus. Kompetentsikeskus pole ei asi iseeneses ega midagi eraldi meie koolist, vaid see on kombinatsioon meie oskustest ja teadmistest, mida ühtsel viisil jagada. Lisaks täiendkoolitustele ja teadus- ning arendustööle on kompetentsikeskuse oluline osa kogukonnale suunatud ja pakutavad teenused. Nii palju kui võimalik ning kahtlemata on see ajas kasvav, pakume erinevaid teenuseid õppetöö raames. Alates perekoolist dementsusega lähedaste hooldajate tugigrupini, massaažist riskianalüüsideni (rohkem infot www.nooruse.ee/teenused). Võtke meiega ühendust kui tekkis huvi.

Kolmandaks, meil on heameel ja oleme uhked, et kõrgkooli õppejõud Merle Kolga pälvis tunnustuse Aasta õppejõud 2018. Sõel oli tihe ja see on suur au nii koolile kui ka palju laiemalt rakenduskõrgharidusele ning rakenduskõrgkoolidele. Lisan siia tsitaadi ajakirjast Tervist, mille novembrikuu numbris on pikem intervjuu Merlega. Loodetavasti see innustab.

Küsimusele miks on oluline, et õppurid saaksid õpetatust aru vastas õppejõud nii, et meditsiinis ei saa teisiti ning latt peabki kõrgel olema. Poolikute teadmistega ei saa patsientidele abi pakkuda. Elu on unikaalne ning igal ühel oma ja ainult üks.

Nüüd on teie kord, meenutage, mõelge ja kirjutage!


Head pühade ootust ning edukaid ettevõtmisi uuel!

Palju õnne, Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

Aasta vanem, aasta targem ja kogenum – nii võiks ehk öelda, kui soovime sünnipäeval õnne ja tahame rõõmustada lisanduvate aastate üle. Kui inimesed teatud vanusest kipuvad pigem soovima seda, et numbritest ei räägitaks, siis koolidel on vastupidi. Nad on enamasti väga uhked oma pika ea ja ajaloolise pärandi üle. Nii meiegi – uhkusega viitame me aastale 1811, mil professor Chr. Fr. von Deutsch asutas Tartu Ülikooli sünnitusabikliiniku juurde ämmaemandate kooli, tänase Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäija. Me oleme vanim rakenduskõrgkool Eestis ja järelikult…vaata esimest rida.

Kui me ise pole uhked oma kooli üle ning kui me ise ei väärtusta siin õppimist ja töötamist, siis kes veel? Seega on kool meie iga ühe tegu ja nägu ja on igati paslik seda meelde tuletada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 207. aastapäeval.

Palju õnne meile kõigile!

Kaunist ja saavutusterohket uut kooliaastat!

Tähelepanu, valmis olla, start… 2018/19. õppeaasta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis saab avapaugu just nüüd ja ees ootab väljakutsete rohke, kuid põnev ja eneseületusi pakkuv õppeaasta. Meie koolile ja siinsetele inimestele on kahtlemata tegemist ajaloolise hetke ja eesootava ajaga, sest esmakordselt alustame uue magistriõppe taseme õpingutega.

Mul on siinkohal heameel tervitada kõiki meie esmakursuslasi. Teid on kokku 427, sealhulgas 250 rakenduskõrghariduse, 117 kutseõppe ja 60 magistriõppe tasemel. Soovin teile põnevust, sihikindlust ja vastupidamist – te olete teinud väga hea valiku!

Enamikul on see teekond ettevõetud esmakordselt, kuid on palju neidki kellele on heameel lausuda, et tore on teiega taas kohtuda!

Tegelikkuses on nii, et iga spetsialist, niisamuti õpetaja, keda sa täna tunned, tead või teadma saad, oli kunagi koolipingis või mõnel kursusel algaja rollis. Teekond tippu ja oma valdkonna eksperdiks, saab enamasti alguse just koolist ning ma ei saa öelda, et õppimine on teie eluteel see rada, mis algab kergelt või möödub lihtsalt, kuid see on teekond, mis tasub ette võtta ja tervishoid on kahtlemata valdkond, mille teadmiste nimel tasub pingutada.

Meie kooli missiooniks on võimaldada innustavas keskkonnas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas konkurentsivõimelist, kvaliteetset, innovaatilist, rahvusvahelist, arendus- ja uurimistöödele baseeruvat elukestvat õpet. Me anname endast parima ja loodame, et teie niisamuti.

On teada ütlemine, et väljakutsed on need, mis teevad elu huvitavaks, aga nende ületamine annab elule mõtte. Seega nii värsketele kui juba aasta või mõned meie koolimajas sammujatele soovin jõudu ja tarkust hoida oma sihti ning püsida kursil.

Mõned märksõnad eelseisvast õppeaastast – terviseteaduse magistriõppekava esimese kursuse vastuvõtt, bioanalüütikute õppekava juba teist aastat kõrgkoolist väljas koostöös Tallinna haiglatega, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kompetentsikeskuse avalikkuse ette toomine, novembris juba traditsiooniline teaduskonverents „Terves kehas terve teadmine“ ning ees ootab ka ettevalmistus järgmisel õppeaastal teise magistriõppekava avamiseks radiograafias.

Lõpetuseks meeldetuletus ja üleskutse kõikidele, kes te peate ja kutsute Tartu Tervishoiu Kõrgkooli omaks. Me oleme loomulikult eesmärgiks seadnud parima hariduse meie õppuritele ja anname endast parima, et teha väga head uurimistööd, aga selle kõige juures tuleb meil alati meeles pidada, et kogu see õppimine ja töötamine on terviklik looming, kus tuleb hoida ennast ja märgata teisi. Me tegutseme lootuses parandada inimeste elusid ja ühendada ning hoida meie kogukondi.

Me muudame maailma samm haaval, aga me teeme seda kõige edukamalt kui tegutseme ühiselt, teineteist toetades – olgu õppuritena, kolleegidena, koostööpartneritena või isegi konkurentidena.

Lõpuaktuse kõne

Ma vaatan teid ja tunnen uhkust. Tartu Tervishoiu kõrgkoolil saab olema 138 värsket vilistlast. Tervishoiumaastikul on juba või õige varsti ringi liikumas järgmine lend haritud ja hakkajaid inimesi.

On teada ütlemine, et haridus on see mis peale koolilõpetamist alles jääb. Tõstke käed, kes teist teadsid Tartu Tervishoiu kõrgkooli uksest sisse astudes, mis teid ees ootab ja mida te päriselt õppima asute?

Nüüd teate kindlasti rohkem ja loodetavasti ka seda, et teekond õppimisel ei saa kunagi otsa. Seda enam tervishoius, kus enesetäiendamine pole mitte tühi kohustus, vaid igapäevane vajadus. Selles valdkonnas on alati väljakutseid, muutuvad nii võimalused kui tehnoloogiad. Kogu tänapäeva maailma ja selle infokülluses orienteerumine on juba iseenesest sellise väärtusega oskus, mis aitab teil hoida oma pea selge ja sihi silme ees.

Kõige selle juures on aga esmatähtis inimeseks olemine. Mitte kaotada iseennast!

Meil on enamasti see tunne või isegi veendumus, et keegi teine teab, mis on meile parim. Kuidas peaksime oma elu elama ja milliseid valikuid tegema? Kui on mure, siis keegi teine tuleb ja annab õiged juhised. Kui on probleem, siis lahendab ja kui mitte keegi teine, siis vähemasti AEG. Kui tihti kuuleme, et oleme rännakul leidmaks iseennast ja oma elu eesmärki.

Tegelikkus – meie ise, ainult meie ise loome oma elule sisu ja mõtte ning oleme ausad – see pole lihtne ega mugav.

Näitekirjanik Bernard Shaw on öelnud: „Elus pole tähtis iseenda otsimine. Elus on tähtis iseenda loomine“. Seega meie ise otsustame, et milline on meie teekond ning kui me tunneme, et meil on millestki puudus, siis tuleb minna ja otsida või kätte võtta ja luua. Hariduse teekonnal sammumine ja südamelähedase elukutse omandamine on osa teie eluloost.

Kallid lõpetajad!

Üks etapp, meiega koos, Tartu Tervishoiu kõrgkoolis on läbitud. Te olite tublid ja me oleme tõesti uhked. Need kuud ja aastad on loodetavasti andnud teile midagi, mille otsingul te olite ning on ütlematagi selge, et see pole teekonna lõpp, vaid ikka algus.

Õige pea kui tunnistus on teie käte vahel, olete te ametlikult uues rollis – vilistlased. Iga meie õppur ja vilistlane on osake meie koolist, teie tegemised, õnnestumised, aga ka eksimused on osa meie loost. Teadke, et ootame teid alati tagasi. Tulge külla, täienduskoolitustel osalema, veelkord õppima ja kui võimalus tekib, siis kandideerige kolleegiks. Siinkohal ongi mul hea võimalus tänada oma kalleid kolleege. Teie olete selle kooli vundament. Me oleme täpselt nii suured ja nii tugevad kui on igaüks meist. Aitäh! Suur tänu ka meie headele koostööpartneritele.

Ainult üheskoos tegutsedes jõuame me siia, tänasesse hetke, kus parimate soovidega, rahulolu tundes ja naeratus näol saadame teele uue lennu tervishoiuspetsialiste ja teid on vaja, te olete oodatud.

Kallid lõpetajad!

Soovin teile õnne ja edu teie järgmistes valikutes.

Kaunist jaaniaega ja mõnusat suve!

Juuni

Meie kooli nüüd juba enam kui kolm aastat tagasi sõnastatud visioonis on põhirõhk koostööl, teadlikkuse arendamisel ja õnnel. Ma arvan, et me oleme jõudsalt edasi liikunud seoses sisulise koostöö parendamisega, meie kompetentside kaardistamisega ja pakkumisega, uute õppekavade ning õppevormide kasvatamisega, aga kuidas on õnnega? Kuidas üleüldse õnne mõõta?

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga. Seda saab tõenäoliselt kõige enam siduda meie enesetundega, meie tervisega ja meie teadlikkusega meid ümbritseva suhtes.

Just teadlikkus ümbritseva suhtes on see, kus meie meeskonnana ja kool haridusasutusena saab parima võimaluse ulatada oma abikäsi. Näidata, kuidas hoida end, oma lähedasi, pöörata enam tähelepanu tervisele ja sellega seotud erinevatele riskidele, kuidas ennetada ning vajadusel ka abistada.

Isiklikus plaanis me laseme üsna tihti oma tujul langeda ning oleme mõjutatud teistest ja nende tegevusest või siis tegevusetusest. Loomulikult on olukordi, kus me ise pole rahul isiklike saavutustega või omadustega, kuid siiski palju enam kohtab ütlemist, et mina oleks ja teeks, aga teised…

Minu arvates me hindame oma õnnetunnet juba eos võrdluses teistega ja see tähendab, et mõõdupuu, mis sobib ühele ei sobi võib-olla teisele. Ma olen arvamusel, et iga päev, mille me raiskame pahaseks või vihaseks olemisele – on lihtsalt raisatud aeg. Vahel elu õpetab, kuidas olla õnnelik. Näiteks olen ma viimastel aastatel näinud mitmeid keeruliste tervislike probleemidega sõnaotseses mõttes „maadlevaid“ sõpru ja tuttavaid. Ma jätkuvalt imetlen nende uskumatut elurõõmu ja positiivsust. Nad ei hoia tõenäoliselt nii mitte ainult iseennast ja oma lähedasi, vaid on eeskujuks kõikidele, kelle hommik algab virinaga ja lõppeb nurinaga. Oluline pole mitte see, et me säraks väliselt, aga kannataks sisemiselt, vaid see üleüldine teadlikkus oma olukorrast.

Õnne võib ju mõõta ja siis võrrelda, et kas oleme selles teistest paremad, kuid see tunne on siiski kõige väärtuslikum isiklikus kontekstis. Vaevalt uurimistulemused, mis väidaksid, et eestlased on maailmas esimesel positsioonil õnnelikud olemises – tegelikult meid õnnelikumaks teeks. Kui uuringutest selguks, et vananedes meie õnne- ja heaolutunne suurenevad, siis me ehk ei kardaks oma sünnipäevi ja lisanduvaid aastaid. Seda viimast mõned õnneuuringud ka väidavad, et meie heaolutunne on võrreldes tänasega aasta-aastalt suurem ja tulevikus oleme veelgi õnnelikumad kui me seda hetkel oleme.

“Õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota”

Hiina vanasõna

Uued tuuled magistriõppekavas

Kevad tõi endaga kaasa positiivse otsuse ja tagasiside uuele terviseteaduse magistriõppekavale, mis on ennekõike suunatud asendama meie senist eriõe õppekava. Nimelt saime 24. aprillil Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuurilt esmahindamise otsuse, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervishoiu õppekavagrupi magistriõppekava Terviseteadus (eriõde) kvaliteet vastab osaliselt nõutavale tasemele. Esmahindamisel on sellises sõnastuses otsus üsna tavapärane ning väga oluline on hindajate sisuline tagasiside ning parendusvaldkond.

Hindamisnõukogu otsuses toodi tugevustena välja, et õppekava vastab tööturu vajadustele, on praktilise suunitlusega ja kõrgetasemelise õppetaristuga. Loomulikult on parendusvaldkondi, mis on seotud nii sisuliste soovitustega õppekava arenduse osas kui ka akadeemilise personali täiendamise vajadusega. Protokolliga on võimalik tutvuda EKKA kodulehel.

Kuna tegemist on esmase hindamisega ja pikk teekond on veel ees, siis oleme lootusrikkad ka haridus- ja teadusministri otsuse suhtes ning ootame valitsuse heakskiitu.

Kuidas see kõik alguse sai ja kust tuleb tervishoiu kõrgkoolide otsus edasi liikuda? Tegelikult pole me seda protsessi üksi alustanud ja läbinud. Ka Tallinna Tervishoiu kõrgkool sai sarnase otsuse. Lisaks on meie väga headeks partneriteks olnud Eesti Õdede Liit, Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikool, mitmete tervishoiuvaldkonna tööandjate esindajad ning loomulikult meie vilistlased.

Juba aastaid on Eesti olnud olukorras, kus peale õdede põhiõpet lõpetasid eriõe õppesse suundujad sisuliselt sama taseme diplomiga. Seepärast käib ka aktiivne arutelu, et senine üheaastane erialane õpe tuleks asendada 1,5-aastase magistriõppega. Nüüd on see oluline esimene samm tehtud.

Rakenduskõrgkoolide suundumus pakkuda lisaks bakalaureuseõppele ka magistriõppekavasid pole sugugi uus algatus, vähemasti mitte Euroopas ega mujal maailmas. Just rakendusliku iseloomuga magistriõpe on näiteks Saksamaal väga populaarne. Eestis on senini seda peetud pigem akadeemiliste ülikoolide pärusmaaks. Miks on see nüüd teisiti? Ma arvan, et kõige olulisem on siinkohal meie praegune valmisolek. Rakenduskõrgkoolid ja teisalt ka tööturg on valmis uueks sammuks. Edasi lähme koos ja koostöös ning ma usun, et see on meie tugevus ja edukuse võti.

Märts 2018

Märtsi saabumine sütitab justkui iseenesest kevade ootuse. Isegi siis, kui väljas valitsevad külmakraadid ja kohati on lumi lausa põlvini, on õhus seda miskit, mis annab aimu saabuvast kevadest. Kindlasti võib lugeda nendeks märkideks üha soojendavama päikesekiire ja üha kõlavama linnulaulu. Meil on maakodus neli väikest majakest lindudele ja see innukus toidu hankimisel ning üsna tihti selle vaatemängu jälgimisel on lihtsalt põnev ja inspireeriv ühteaegu. Mis on linnukesel muret? Nii on meelde jäänud küsimus, mis tegelikult pärineb lasteluuletusest.

Kas sel linnukesel muret?
Kust ta saab, mis ta sööb?
Kas ta nälga sureb?
Tema loodab looja peale.
Hüppab seal, oksa peal,
rõõmsast tõstab hääle.

Ma usun, et paljud on kaasa aidanud sellele, et ka talvel oleks siin talvituvatel lindudel ja loomadel kättesaadavat ja rikkalikku söögilauda. Küsimuse iva peitub aga minu arvates hoopis sügavamal- kes lõppude lõpuks vastutab, et kõht oleks täis? Kust jookseb piir, et nüüd saab liiast ja oma käitumise ning liigse hoolitsusega tekitame hoopis kahju?

Ma arvan, et aegajalt tasub meist igal ühel mõelda ja analüüsida ning hinnata oma tegevusi. Kas me saame ise midagi muuta? Kes seisab selle eest, et meil endal või meie perel oleks hea? Kes seisab tegelikult selle eest, et minul endal, minu kolleegidel ja ka tööandjal üldistatuna oleks teadmine ja kindlus, et me teeme igas olukorras oma parima. Vastutus pole ainult see, mida kanname siis, kui me midagi teeme, vaid ka siis, kui jätame selle tegemata.

Mina olen isikliku vastutuse usku, olen olnud seda nii kaua kui mäletan. Tean, et see kuidas me käitume – otsime lahendusi või siis mitte – on meie enda valik. Need isiklikud valikud koonduvad tervikuks, olgu vabatahtlikes ühendustes, meie töökohal või ühiskonnas laiemalt. See on väärtuste süsteem ja vahel meile meeldib see tervik ja teinekord kohe üldse mitte. Kes siis vastutab?

Eesti Vabariigi aastapäev

Soovin kõikidele Eesti Vabariigi 100. aastapäeval õnne! Meie riigi sünnipäev on tegelikult meie kõigi pidupäev. See on iseseisvaks olemise ja vabaduse tähistamise suurpäev.

Ma olen aastate jooksul päris palju mõelnud ja kirjutanud meie vabariigile oluliste sündmuste puhul ja enamasti tundub, et kõik oleks justkui juba öeldud. Mida saan mina veel lisada…
ja ometigi vaadates argipäeva tundub just see sama VABADUS enamasti liiga iseenesestmõistetav.

Ma arvan, et see on ennekõike tänu, mida me saame jagada kõigi nendega, kes on seisnud ja võidelnud selle eest, et meil oleks oma riik. Ma tean, et kõige olulisem on isiklik side ja see tunne, mis poeb hinge, kui heiskad lipu oma kodus, laulad (kas või sosinal kui muidu ei julge) meie hümni või ümised kaasa teisi eestlastele armsaks saanud viise. See ühendab – lihtsalt ja loomulikult.

Me ei tohiks unustada, et just meie endi tegudes ja mõtetes on valikuvabadus, on vastutus, on õigus, aga ka kohustus.
Saja aasta vältel on seatud ritta palju sõnu, mida ikka ja jälle lugedes või tsiteerides avastad, et ka siis, kui aastad mööduvad, jääb sisu niisama kõnekaks.

Hea kolleeg Tõnu Lehtsaar on oma kunagises kirjatükis „Pihtimus Eesti Vabariigile“ kirjutanud: „Olen Sinuga harjunud. Nii harjunud, et ma ei märka Sind enam. Vahest ainult siis, kui ma Sinult midagi tahan või miski mulle Sinu juures ei meeldi. Mulle tundub, et Sa pead. Mul on õigus Sinult nõuda. Alati võin ma Sinult küsida, miks ei ole, miks ei saa, miks on nii.

Sa oled olnud leplik mu etteheidete suhtes. Sa pole kiirustanud vastama. Sa oled natukene mina. Olen hakanud tasapisi taipama, et pretensioonid Sinu suhtes hääbuvad siis, kui lakkavad minu omad. Põhjused etteheideteks vähenevad siis, kui ma teen endast oleneva.“

Kaunist vabariigi aastapäeva!!!

Lõpuaktuse kõne

Minu käest küsitakse aegajalt, et kui valida on haridus või kogemused, siis kumba eelistada? Ma olen enamasti vastanud, et küsida võib kõike, aga ühest vastust sellele pole. Minu arvates ei saa enamikus valdkondades teisiti kui haridus ja praktika käsikäes. Tervishoius on hea haridus teie oskuste ja kogemuste vundamendiks. See on A ja O ning annab kindluse ja ka julguse toimetada valdkonnas, kus inimeste heaolu on sõna otseses mõttes teie käes.

Tegelikult pean ma hariduse omandamist kõige väärtuslikumaks osaks oma karjääri planeerimisel ning ma ei räägi siinkohal mitte diplomist, vaid tõesti sellest garantiist, et olete saanud parimad valdkondlikud teadmised. See diplom on tunnistus teie haridusteekonna ühest edukalt läbitud verstapostist, kuid tõelise ja siira professionaalse tunnustuse saate te oma rahulolevatelt patsientidelt ja kolleegidelt.

On aga midagi, mida koolis küll kindlasti ühe teemana väärtuste kasvatamisel käsitletakse, kuid mida õpetada ja õppida on juba raskem. Kuna need pole lihtsalt faktid, mida eksamiks kasvõi öötundidel pähe tuupida või tehnoloogia, mille kasutamist korduva harjutamisega on võimalik siiski omandada – see on oskus ja tahe hoolida.

Hoolivusest räägitakse ühiskonnas palju ja tundub üsna loomulik, et tervishoius on hoolivus justkui iseenesest mõistetav omadus. Paraku tuleb tunnistada, et mitte alati pole see nii. Kahjuks tuleb ette olukordi, kus puudus pole mitte teadmistest ega ka oskustest, vaid lihtsast ja inimlikust ligemesearmastusest. Arusaamine, et vaatamata eale, meie päritolule, erivajadustele või tervislikule seisundile – me kõik oleme võrdsed ja meil kõigil on õigus parimale tervishoiuteenusele.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on saanud teie hariduse teekonnal kaasa aidata sellele, et kasvaksid teie teadmised, et kinnistuksid õpitud faktid ja suureneksid omandatud kogemused. Nüüd on aeg neid rakendada ja teadke, et olete alati oodatud tagasi, kas end täiendama, järgmisel tasemel edasi õppima või siis lihtsalt nõu küsima, kuid pidage alati meeles, et hoolimine – see on teie kätes, peas ja südames. Hoidke see tunne alles ka siis kui on raske, ka siis kui juhtumid on keerulised ja patsiendid tõrksad.

Luuletaja ja inimõiguste eest võitleja ameeriklane Dr. Maya Angelou on kirjutanud nii „Ma olen õppinud, et inimesed unustavad, mida sa rääkisid, nad unustavad mida sa oled teinud, nad unustavad isegi su nime, aga nad ei unusta kunagi kuidas sa panid neid endid tundma.“

Tervishoiuspetsialistidega on nagu meie õpetajatega koolis – te olete alati eeskujuks, alati nähtavad ja seda igas olukorras.
Aitäh kõikidele kolleegidele ja eriti teile, kes õppetöö koduläheduse huvides on oma aega pikemateks ja lühemateks sõitudeks kulutanud.

Aitäh meie koostööpartneritele ja praktikabaasidele – ilma teieta me ei saa kuidagi, see on õppe terviklikkus ja väärtuslikud reaalse töökeskkonna kogemused, mis vormivad uued ja haritud tervishoiuspetsialistid.

Aitäh teile, kallid lõpetajad, et tahate toimetada tervishoiu vastutustundlikul maastikul ja aitäh, et käisite selle tee lõpuni! Palju õnne teile kõigile ja olge uhked endi üle, sest meie oleme seda kindlasti!

Jaanuar

Aasta on alanud hoogsalt ja tegusalt. Iga kord kui uus aasta saabub, olen veidi põnevil ja ärevil üheaegselt, sest aastanumbri vahetumine tuleb mõnel aastal loomulikumalt ja mõnel teisel ei taha möödunu oma kohustustega justkui kuidagi lõppeda. Paratamatult toob aastanumbrite vahetus kaasa ka kõige elementaarsema, selle uue numbri – iga dokumendi, iga allkirja ja tehtud märkme juures on nüüd 2018. Õnneks harjub sellega kiiresti.

Aasta 2018 on aga eriline ja eriliseks teeb selle meie riigi juubel. Olen mõistnud, et mis tahes seltskonnas väiksemalt või suuremalt tegevusi kavandades põksub meis kõigis teadmine, et see on EV 100 aasta. Kõige olulisem on seejuures olnud tunne, et see pole kunagi liialdus või formaalsus, et teeme oma riigile kingitusi, sest nii on kombeks või amet kohustab. Pigem vastupidi, see läheb tõesti korda ja puudutab.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on samuti plaanis teha Eestile, meie rahvale ja kogukonnale, sünnipäevakingitusi. Need kingitused on tervise heaks ja meie inimeste teadlikkuse kasvatamiseks: 100 kasulikku nõuannet tervise heaks ning 100 tervisedenduslikku tegevust.

Saksa filosoof Arthur Schopenhauer on öelnud, et üheksa kümnendikku meie õnnest põhineb tervisel. Seega võib väita ja mitte ainult, sest ka erinevad uuringud kinnitavad seda, et terve inimene on õnnelik ja tõenäoliselt hoolivad õnnelikud inimesed oma tervisest enam. Kui õnnelikkus on oma definitsioonis enamikule liiga suurejooneline, siis mõtlemine, et klaas on pigem pooltäis kui pooltühi on juba suur samm parema tervise suunas.

Jälgige meie uudiseid!

#EV100 #tervedjaonnelikudinimesed

Aasta lõpp

Uue aasta ootuses ja mööduvast kokkuvõtteid tehes saan rahulikult tõdeda, et Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil läheb hästi. Meie inimesed on pühendunud ja meil on palju toredaid õppureid ning koostööpartnereid. Minu tänusõnad siinkohal kõikidele.

Kõige eredamalt jääb 2017. aastat kindlasti märkima esimene magistriõppekava radiograafias ja õigus meie koolil seda kõrghariduse teisel astmel teha. See on rahvusvaheline õppekava ja meie partnerkõrgkooliks on Klaipeda ülikool Leedus.

Me oleme ellu viinud struktuurimuudatused, mis ühendavad arendus- ja õppetöö terviklikumaks ja selle tulemusel parendanud rahvusvahelistumist, kogukonnale suunatud teenuste seotust õppetööga ja koostööd meie praktikabaasidega. Oluliste investeeringutena oleme uuendanud ja kaasajastanud õppevahendeid kõikidel õppekavadel, milledest üheks silmapaistvamaks oli suvel meie majja jõudnud 4D anatoomialaud. Korraldasime esimese rahvusvahelise üliõpilaskonverentsi ja niisamuti on meie õppurite heaks panustatud omavahendeid ühiselamu renoveerimisel. Juba aasta algul käivitasime oma e-poe rakenduse, mille leiab ka meie uuelt kodulehelt.

Nimekirja tehtud tegudest ja tähelepanu väärivatest asjadest saaksin jätkata, aga jätan selle võimaluse nüüd ka sulle, hea lugeja, ja võtan aasta kokku hoopis ühe minu hea sõbra luuletusega, sest käesolev pühadeaeg on toonud ka kurbi uudiseid meie headelt koostööpartneritelt Tartu Ülikoolist. Meie eluteed pole kunagi sirgjoonelised ning igaühel on käia oma rada ja nii läheme meiegi edasi – head vana-aasta lõppu ja kõige paremat uut!

Aasta läbi malemäng,
Aina käike mõtled ette.
Vahel valgel tunned end,
Vahel mustas, tuleb ette.

Aasta lõpus, ootusajal,
viivuks seiskad malekella.
Võtad ette vanad rajad,
Vaatad ilma pilgul hellal.

Hellal pilgul, hingel hellal
Eestimaast silm üle sõidab.
Tõde taeval, õigus kellal –
valgus alustab ja võidab.

Autor: A. Lehestik

Detsember

Aasta viimane kuu on enamasti seotud jõuluootusega. Õnneks pole Eestis kaasa mindud hullusega juba oktoobris kõiki rohke ja liialdava jõulukraamiga ära tüüdata. Ikka vaikselt-vaikselt ja siis on 1. advent ja süüdatakse küünlad ning särama löövad linnade-valdade keskuste kuused. Selle aastaaja teeb aga alati natuke erilisemaks üks kindel asi ja see on lumi.

Lumi ei jäänud taeva ka sel aastal. Kuigi igal jaanipäeval ennustatakse kehva suusailma ning talved kipuvadki üha soojemalt mööduma, siis päriselt selle toreda valge katteta ja plusskraadides mitte nii toreda lörtsita me ikka ei saa.

Teine kindel omadus on sellel jääkristallide kogumil veel – see tuleb alati ootamatult, kuid esimesed lumememmed on tehtud ja näoraamatus jagatud. Meie koolil olid sel ajal külalised kaugelt maalt Jamaicalt ning nemadki said oma käe valgeks selles erinevas vanuses inimesi köitvas lumememmenduses.

Kui tahad teada, mis on lumi, siis kiire ülevaate saad sellelt vahvalt leheküljelt . Ja natuke teadlikumaks kindlasti ka!

November

November on kuu, mis seostub mulle „huvitava ilma“ (nii öeldakse tavaliselt kui ei taha halba öelda), punapõsksete Kadride, iga aastaga järjest populaarsust koguva isadepäeva ja nüüd siis juba kaks aastat Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sünnipäevaga. Aastaid, mida sel korral ühiselt tähistada, on koolile kogunenud 206. Kui inimese puhul räägitakse kronoloogilisest ehk siis passis olevast vanusest, bioloogilisest ehk tervislikust vanusest ja lisaks ka sotsiaalsest vanusest, siis kuidas oleks kooliga?

Nii-öelda passi vaadates on asjad enam-vähem selged. 1811. aastal asutas prof Chr. Fr. Deutsch Tartu Ülikooli sünnitusabikliiniku juurde ämmaemandate kooli – tänase Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäija. Seega aastaid 206.

Nüüd kui mõelda meie kooli potentsiaalsetele tervisenäitajatele, siis võime tõenäoliselt aastaid vähemaks võtta ja me saaksime oma ea kohta heas vormis sünnipäevalise.

Sotsiaalse vanusega on aga minu arvates keerulisemad lood. Nimelt kui vanaks me peaksime oma kooli, kui me ajalugu ei teaks? Kas siis algaks see mälestustega Meditsiinikoolist nõukogude ajal või hoopis kõrgkooli staatuse ja hoone uuendamisega 21. sajandil? Kas üks vanimaid rakenduskõrgkoole on see, mida lausuda uhkusega või kõlab paremini – tunnustatud, kaasaegne, konkurentsivõimeline?

inimeste puhul öeldakse, et oleme nii vanad kui ennast tunneme ja lisanduvad aastad iseenesest meie olemust ei muuda. Nii on ka meie kooliga – arvude keeles 206, muidu nooruslik Nooruse tänaval tegutsev haridusasutus, terviseteadliku ning õnneliku ühiskonna arendaja.

Oktoober

Seekord, tummisel ja tumedal sügiskuul oktoobris tahaksin ma kirjutada elementaarsest asjast – viisakusest. Võib-olla on see seotud asjaoluga, et hetkel on valimiste aeg kogu meie riigis, võib-olla sellega, et mõnda aega kodune olles jäin kõrvale nii rohkest inimestega suhtlemisest ja lõppude lõpuks on oma mõju ka viimastel meediaruumi vallutanud uudistel. Kõige olulisem on aga see tunne ja soov sellest kirjutada.

Viisakus on midagi, mida lühidalt sõnadesse panna on keeruline, kuid me saame aru küll, kui meiega on käitutud ebaviisakalt või tunneb seda kogu ühiskond. Me tihti teame reegleid, kuid püüame leida viise, kuidas nendest ikkagi mööda minna ning me teame, kust läheb nn hea maitse piir, aga ka selles on ometigi tohutult tõlgendamise ruumi. Mida enam me kahtlusi ja paindlikkust lisame, seda kaugemale järgmine kord ollakse tõenäoliselt valmis ka minema.

Ma arvan, et viisakuse mitu palet on kõik, millele võiksime korraks mõelda. See, et ütleme tere, kuulame ka teisi ja mitte ainult enda kõlavat häält, täname, palume vabandust jne. Kahtlemata ka see, et me ei halvusta teisi ega topi neid kujuteldavatesse kastidesse lihtsalt sellepärast, et meile nii sobib. Me lihtsalt austame üksteist ja teineteise erinevusi.

Üks põhjus ebaviisakuseks peitub tõenäoliselt selles, et tegelikult me ei tajugi, et aasta-aastalt piirid eetikast ja heast tavast hägustuvad. Me teeme lihtsalt veidi kõvemat häält või äärmuslikuma väljaütlemise ning oleme saavutanud tähelepanu, mida tahame. Tähelepanu nimel tegutsemine tundub olevat mitte ainult poliitika nurgakivi, vaid ka igapäeva töö- ja pereelus konkureerime me selle nimel kõigega, mis ümberringi ahvatlev ja köitev.

Samas ei pea me ootama viisakust ennekõike teistelt, vaid ikka ja alati alustama iseendast. Lõpetuseks jagan tsitaati, sest kuigi viisakusest võib neid leida palju, siis siin on üks, mis mulle enim südamesse on läinud. „On olemas südameviisakus, mis on armastuse sugulane. Temast tuleneb välise käitumise kõige mõnusam viisakus.“ (J.W. Goethe).

September

Sügis algas soojalt, värviliselt ja päikeselise ilmaga. See toob tõenäoliselt naeratuse näole igaühele ja isegi neile, kes muidu suve lõppemisest suurt rõõmu ei tunne. Niisamuti on koolielu hoogsalt oma alguse saanud. Lisaks traditsioonilisele ja igapäevasele õppetööle anname võimaluse kõikidele inimestele hoolida oma tervisest läbi teadmiste.

Sel sügisel on koostöös SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Õdede Liiduga läbi viidud esimene tervisepäev kogukonnale ja järgmine saab toimuma 30. novembril kliinikumis. Samuti on osa võetud Tartu linna tervisepäevast. Lisaks on toimunud dementsusega inimeste lähedaste tugigrupi kohtumine ning aset leidmas neuroloogilise kahjustusega täisealistele inimestele tervisevõimlemise rühmatreeningud. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas meie kool ja meie inimesed saavad panustada ja toetada ühiskonda, jagades oma aega, teadmisi ning kogemusi.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on haridusasutus, kus tahetakse teha rohkem ja hoolitakse oma kogukonnast. Rohkem infot leiab meie uudisvoost.

Mida me kõik saame iseenda heaks kohe ära teha, on liikuda tervise heaks, nautida sügist selle eheduses, tarbida vitamiinirikkaid sügisande ja loomulikult naeratada.

Kaunist sügise jätku kõikidele!

Kaunist kooliaasta algust!

Tere tulemast, esmakursuslased! Tere jälle, meie tudengid, õpilased, kolleegid, koostööpartnerid!

1. september on eriline päev väikestele ja suurtele, noortele ja hingelt noortele. Õppeaasta algus on alati elevust tekitav, vaatamata sellele, et igal aastal ta kordub, kuid päriselt sama pole ta kunagi. Seda eriti koolis, kus igal aastal tulevad uued õppurid, igaüks oma kordumatul viisil.

Täna alustab Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oma teed 379 õppurit – õe, eriõe, ämmaemanda, tervisekaitse spetsialisti, füsioterapeudi, bioanalüütiku, radioloogiatehniku, lapsehoidja, hooldustöötaja, erakorralise meditsiini tehniku ja tegevusjuhendaja erialal. See aasta on eriline oma aktuste arvult, sest juba nädala algul tervitasime Tallinnas 25-t bioanalüütiku eriala valinut koos nelja suure haigla esindajaga.

Niisamuti on mul väga hea meel koostöö üle Jõgeva haiglaga, kus sel õppeaastal algab koolitee hooldustöötajatele. Haritud spetsialistid on parim, mida saame teha oma inimeste ja kodukandi heaks.

Nende sündmustega aga see eriline õppeaasta veel ei lõppe. Nimelt ootab meid ees veel talvine vastuvõtt ja esmakordselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajaloos magistriõpe radiograafia erialal.

Seega jälgige meie kodulehte ja uudiseid, sest kõrgkool on hoos ja siinsed töötajad tipptasemel.


Head esmakursuslased!

Enamik teist on tulnud otse koolipingist ja see on teie esimene eriala valik. Teised on oma eluteel mõndagi juba kogenud, läbinud erinevaid käänakuid, kuid nüüd jõudnud siia – meie kooli. Loodan, et te kõik leiate selle, mida soovite. Tervishoiusektor vajab häid spetsialiste, kuid ennekõike kaaskodanikest hoolivaid inimesi.

See on esimene õppetund. Kõige olulisem on tahe – tahe õppida, tahe töötada ja tahe hoolida. Teadmised ja oskused järgnevad aastatega.

Kirjanik Brian Herbert on selle minu arvates hästi sõnastanud: „Õppimisvõime on kingitus, suutlikkus õppida on oskus, tahe õppida on valik“.

Seega oleneb kõik teist endist, aga selleks, et mitte teha seda üksi, on meie koolis parimad õppejõud, tugipersonal ja üliõpilasesindus.


Head kooliteed teile ning meie maja inimestele – jõudu, jaksu ning rõõmu uueks õppeaastaks!

August

Tervishoiu valdkonna tähtsusest ühiskonnas ja meie inimestele pole mõtet suuri sõnu teha, see on ütlematagi selge. Kuigi tuleb tunnistada, vajab üsna tihti meeldetuletamist. Seetõttu on heameel, et tervishoiu erialad on endiselt populaarsed õppida soovivate inimeste seas. Nii need, kes alles gümnaasiumipingist elule suunda valivad kui ka kõik edasi- , täiend- ja ümberõppijad. Tere tulemast!

Lisaks tavapärasele õppeperioodiks valmistumise rütmile, mis päev-päevalt tuure kogub, võime rõõmustada ja jagada teiega uudist, et oleme saanud ametlikult loa avada magistritaseme õppekava radiograafias. See on rahvusvaheline ühisõppekava koos Klaipeda Ülikooliga Leedus ja kahtlemata oluline samm Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajaloos.

Magistritaseme õppe avamiseks on koolil ja siin toimetavatel ja varasemalt toimetanud inimestel tulnud läbida pikk teekond ja mahukas ettevalmistusperiood. Selgitust on ennekõike vajanud küsimus „Miks?“. Sellele saab vastata lühemalt ja pikemalt, kuid kõige olulisem on, et me vajame pädevaid ja haritud spetsialiste.

Suve lõpu lähenedes võib kokkuvõtvalt öelda, et esimene pääsuke saab tiibu sirutada ja lendu proovida ning teised ootavad oma järge.

Kaunist augustikuu jätku!

19. juuni

Käes on lõppude ja uute alguste aeg. Meie eluteel on alguseid ja lõppe mitmeid. Kõige erilisem on kahtlemata uue elu algus. See on üks mitmete alguste rivis, mida me ise tegelikult ei mäleta ja loome oma mälestustes pildi teiste sõnumitest. Vahel pole kahjuks sedagi. Võib-olla on siinkohal parimad võimalused nendes kodudes, kus kõik sai kirja pandud või salvestatud. Mida aeg edasi, seda rohkem on selleks võimalusi.

Minul pole näiteks erilisi mälestusi oma lasteaia või koolitee algusest, kuid seda eredamalt mäletan ma lõppe. Sama on nende üksikute fotodega sellest ajast. Ei ühtki pilti algusest, aga mitmeid lõppudest. Eks see on niisamuti igal ühel erinev, kuid teatud eluetappide lõpetamised tunduvad olulisemad ning meeldejäävamad. Võib-olla on algused põnevad ja lõpud teinekord hirmutavad. Või on siis täpselt vastupidi.

Igaljuhul tähendab koolilõpp seda, et tuleb siseneda iseseisva elu radadele, ise oma otsuste ja vastutuse kiirteele. Edasi ootab tööturg. Kõigil on võimalus, kes tahab ja soovib. Koolist saab kaasa teadmised, esimesed kogemused ja oskused, kuid siin on vastutus jagatud – siin on õpetajad ja juhendajad.

Iga uus olukord on enamasti natuke hirmutav, kuid see ehk elu põnevaks teebki. See, et meil tuleb kohaneda ja uuesti alustada. Pole lõpmatult kulgevat kooliteed ega automaatselt tagatud töökohta. Isegi siis, kui meie kõrgkooli lõpetajatest suundub tööle keskmiselt 95% vilistlastest, on tegelik individuaalne sooritus ainult inimese enda teha ja vastutada.

Mind on seejuures motiveerinud üks mõttetera, mida jagan: „Ära karda liikuda edasi vaikselt, karda paigalseisu.“

Edukat edasi liikumist kõigile!

Juunikuu

Ma olen oodanud sirelilõhna. Ma ootan seda iga suve hakul ja iga kord, kui see aeg on käes, mil aiad on sireliõite lõhnast tulvil, on see parim aeg kevadest või suvest. Kõige suurem ootus.

Oskus tunda rõõmu väikestest asjadest on minu arvates üks toredamaid oskusi, mida omada. See annab erksamat värvi igale päevale, loob positiivse tunde ja paneb naeratama. Kui eelmisel kuul kutsusin teid kõiki teretama, siis nüüd naeratama. Ka siis, kui väljas on kaheksa kraadi, puhub põhjatuul ja sajab vihma. Pessimisti võiks siinkohal lohutada see, et homme võib alati olla hullem, aga optimisti see, et samahästi võib homme paista ka päike.

Olgem ikka optimistid!

Maikuu

Nüüd võib vist öelda küll, et kevade soojus on lõpuks kohale jõudnud, kui nädalavahetusel murutraktori häält naabri maadel kuuled ja võililled teepervesid kaunistavad. Ma arvan, et kevad võlubki ennekõike selle pideva avastamise ja märkamise väljakutsetega. Lähed õue ja sajab lund, lähed järgmisel päeval ning saad aru, et oled selgelt ühe kihi riideid liiga palju selga pannud ning tutimütsi võib ka lõpuks riiulisse jätta.

See on põnev aeg, kui võtta selleks hetk ja seda nautida, vaadelda muutuvat looduseilu. Iga lisanduva päevaga on rohkem värve, lõhnu, hääli. Inimesedki tunduvad rõõmsamad ja naeratavad rohkem. Ühes lihtsas naeratuses või mööduja positiivses teretuses on vahel rohkem rõõmu peidus kui pikkades tänukõnedes. Märtsi lõpus Eesti kultuuri koja algatatud TERE kampaania kõlas algul võõristavalt – õpetame eestlased taas teretama. Kas me siis tõesti ei oska või siis ei taha või ei julge? Ma arvan, et igal ühel on ette tulnud neid hetki, kus möödud tänaval või koridoris kellestki, kes on nagu tuttav või kunagine koolikaaslane, aga pea pööratakse ära või iseendagi kinganinad on järsku põnevamad kui iial enne. Olen isegi olnud mõnikord kimbatuses, et kas hõigata siis tere või mitte. Võib-olla tõesti ei sobi. Kampaania algatajad aga usuvad, et see lihtne väljend aitab Eesti elu edendada ja miks mitte uskuda? Miks mitte julgemalt teretada? Seega on selle kevade moto – ütlen rohkem tere!

20. aprill

Kirjutamine on minu jaoks alati omamoodi väljakutse olnud. Vahel on nii, et kõik pulbitseb ja elab sinus, tahab vaid nn sule haaramist ning mõtted jooksevad iseenesest paberile ─ tänapäeval küll pigem arvuti või mobiili ekraanile. Teinekord põrnitsed aga pikalt oma klaviatuuri ning pea oleks justkui tühi. Kust siis alustada?

Mina olen veidi vanamoodne, mulle meeldib endiselt paber ja pliiats. Olgu suurematel kirjatöödel või siis kõnedeks valmistudes, esmalt kirjutan oma mõtted ikka veel märkmikusse. See tegevus iseenesest loob nö õige tunde kirjutamiseks ja kusagilt tuleb alati alustada. Esimesest sõnast, siis ridadest ja lõpuks paragrahvidest.

Praegu, looduse tärkamise ja ärkamise vaimus, on paljudel meist kirjutamise ja kirjutiste tipphooaeg, sest käsil on eksamid ning lõputööd. Nii on ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, kirjutavad lõputöid tulevased füsioterapeutid ja tervisekaitse spetsialistid, kel tuleb lõputöö esitada 2. juuniks. Mind aitas nendel aegadel alati raamatukogu ja seda mitte ainult seal leiduvate mahukate kogude ja info tõttu, vaid selle paiga keskendumist soodustav atmosfäär. Loodan et igaühel, kel olulised kirjatööd käsil, on see koht olemas ja kui mitte, siis proovige raamatukogu.

1. märts

Märtsikuu saabudes tungib meie põue kevade ootus. Päevane päike soojendab üha enam, hommikune linnulaul muutub üha valjemaks ja veed vulisevad kraavides, ojades, jõgedes. Vahetult Eesti Vabariigi tähtsündmuse, iseseisvuspäeva tähistamise järel – ajal, mil räägitakse palju meie oma riigist ja kultuurist, eestlaseks olemisest üleüldiselt – on ehk paslik pöörata oma pilk looduse poole. Püüdke jälgida neid muutusi, tabada kevade saabumise imelisi hetki. Tunda rõõmu looduse ärkamisest ühes pikeneva päeva ja valgusega.

Märtsikuu toob kaasa ka muutusi kõrgkoolielus. Üha rohkem liigub meie häid ja tublisid õppureid praktikale. Reaalsesse töökeskkonda, kus rakendada õpitud teadmisi ja saada olulisi kogemusi tulevaseks karjääriks. Mõnele esimene kord, teisele juba tuttav teekond haiglasse, hooldekodusse, tervisekeskusesse. Praktiline kogemus on kahtlemata oluline ja rakenduskõrghariduse üks väärtuslikumaid osasid, mis annab kindlust edaspidi iseseisvalt tegutsemiseks. Teisalt saadakse kogemus ja kindlus sellest, et valitud eriala on just see, millele tulevikus pühenduda, sest tervishoius ei saa teisiti. Selleks, et teha hästi oma tööd, on vaja nii parimaid teadmisi ja oskusi, aga ka pühendumust ja hoolivust.

Siinkohal ongi looduses viibimine abiks. Alati, kui meel on kurb või talvine väsimus kipub võimust võtma, siis minge lihtsalt õue. Jalutage, nautige kevade soojust peegeldavaid päikesekiiri ja kuulake, kuidas loodus ärkab.

5. veebruar

Käesolev nädal oli kõrgkoolis emotsioonidest tulvil – oluliste alguste ja lõppude nädal. Õdede tsükliõpet alustasid 26 üliõpilast ja 17 hooldustöötajat, samuti lõpetasid oma koolitee 148 värsket ja haritud tervishoiuspetsialisti: õed, ämmaemandad, bioanalüütikud ja radioloogiatehnikud. Mõlemad sündmused on kahtlemata tähtsad ja tähelepanuväärsed etapid nii nende inimeste endi eluteel, aga ka nende lähedaste ja sõprade.

Need hetked meie elus on erilised ja ootusest tulvil. Hästi läheb siis, kui teeme seda, mis meile meeldib ja järgime kutset, mis südamele lähedane.

Ees ootavad uued kogemused, valikud ja kohtumised. Alguste ja lõppudega on kord juba nii, et ühe saabudes ootab meid teine. Seetõttu soovin edu ja õnnestumisi nii meie kõrgkooli õppetöö alustajatele kui tublidele vilistlastele.

Õnne!

11. jaanuar

Aasta alguses on kombeks jagada lubadusi – iseendale, lähedastele, sõpradele ja töökaaslastele. Uuel aastal teen rohkem, liigun aktiivsemalt, loen raamatuid, pühendun õppimisele, tööle või perele… Meie soovid ja unistused on erinevad, nii ka lubadused, ja on väga tore, kui aasta lõpus saaksimegi tõdeda, et oleme vähemalt mõne oma lubaduse päriselt täitnud ja ei tule tunnistada valusat  ning lubada jälle, et järgmine aasta saab olema teisiti. Heaolu ja õnnetunne kasvab saavutatuga ning alustada võib ju kõige pisemast! Kuid alustagem juba täna.

23. detsember

Aastalõpp on märkamise ja heade tegude aeg ning parim kink, mida saame anda, on AEG – ühiseid koosolemisi ja tegemisi pere, sõprade, sugulaste ja kolleegidega, aga kindlasti ka aega iseendale. Igapäeva tuhinas ja melus me tihti kiirustame, unustame rõõmu tunda väikestest asjadest, kuid õnneks on jõuludel, kuuse ja piparkookide lõhnal see imeline jõud peatada argipäev.

Rahulikku jõuluaega ja rohkelt õnnestumisi uude aastasse!

16. detsember

Aasta lõppedes on heaks tavaks saanud vaadata tagasi, analüüsida tehtut, meenutada möödunut. Ikka selleks, et teha kokkuvõtteid ja valmistuda uueks. Meil igaühel on oma isiklik saavutuste ja tegude nimekiri, kuid siinkohal panen kirja aasta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.

2016 on olnud kahtlemata väljakutsete ja teguderohke. Siinkohal üleskutse – meenutage ja mõelge, et milline oleks teie list „Aasta 2016 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis“ või siis sellega seotult.
*kõrgkooli juubel
*205 head tegu
*õppekavagrupi kvaliteedi hindamine
*massööri õppekava avamine
*rektori vahetus
*struktuuri muudatused
*õdede ja ämmaemandate konsensuslepe
*ettevalmistused radiograafia magistriõppe avamiseks

November

205 head tegu on eelnenud sellele, et väärikalt tähistada 205 aastat ajalugu. Täpselt nii palju on möödunud Tartu Tervishoiu kõrgkooli eelkäijast, 1811. aastal asutatud ämmaemandate kooli avamisest.

Need 205 head tegu viisid meie õppejõud ja õppurid lasteaedadesse, koolidesse, hooldekodudesse, linna ja kõrgkooligi. See oli meie kingitus ja soov – jagada teie kõigiga meile olulist tähtpäeva.

Tervis ja selle hoidmine sõltub suures osas meist endist ja on igaühe vastutada, kuid teadlikkust saab kasvatada ja oskusi õppida.

Juubelinädal, mis kestab 21.-24. novembrini, saab alguse õdusas pannkoogilõhnas. Toob kõrgkooli enam kui 30 rahvusvahelist külalist erinevatest riikidest, pakub sisuka teaduskonverentsi „Terves kehas terve teadmine“ ja kulmineerub loomulikult juubelipeoga.

Palju õnne,
Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

24. oktoober

Kuu aega on jäänud kõrgkooli käesoleva aasta tippsündmuseni – juubelipeoni, mis toimub 24. novembril. Veel jõuate oma kalendritesse teha märkmed, registreerida nii enda kui kaaslase ning loomulikult kohale tulla. Vahel on tore kõndida mälestuste ja taaskohtumiste radadel, kahtlemata leiate peolt nii uut kui avastamist väärivat. See on suur „meie inimeste – meie kooli“ kokkutulek, kuhu tänaseks on ennast kirja pannud juba üle 600 osaleja.
Andke teada oma kursusekaaslastele, endistele kolleegidele, et olete tulemas.

Kohtumiseni!

1. september

Kooliaasta algus on minu arvates aeg, mis ei jää märkamata isegi siis, kui oma enese koolipõlvest on möödunud aastaid või aastakümneid. Endiselt on kõikjal õhus ärevust ja ootust. Seda enam, kui koolist saab töö- või õppekoht, siis on esimeses septembris lausa miskit maagilist.

22. august

Õppeaasta alguse ettevalmistused on saanud uue hoo ja hingamise. Iga päevaga kohtab üha enam meie värvilistes koridorides, liftis, nõupidamistel ja lõunapausidel inimesi, kes entusiastlikult teretavad ja lausa säravad.

Saabunud on koolielu põnevaim aeg − uued kohtumised, väljakutsed, meenutused, tudengid, õpilased, kolleegid ja sõbrad. Kõik saab uue alguse. Kõrgkoolistki saabki päriselt kõrgkool, kui seal sagivad ja askeldavad meie inimesed ning see pole loosung ega liialdus, et haridus annab meile vabaduse. See on vabadus valikuteks ja võimalused tulevikuks.

Head ootust ja rõõmu kõigile algavaks õppeaastaks!

8. juuli

Esimene nädal rekorina…
Uued inimesed
Uus maja
Õppeprorektori valimine
Amphora – vana meelde tuletamine
Arved ja riigitöötaja portaal – õnneks kõik on sama
Vastuvõtu mured ja rõõmud
Koostöö tahab päriselt ka koos töötamist ning tundma õppimist
Suvi…

Inimestega kohtumine ja nendega vestlemine on üks lõputu maailma avardamise protsess. Me oleme kõik erinevad, pärit erinevatest paikadest ja elulugude raamatu lehekülgedelt. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on oma inimestega vedanud – nad armastavad oma kooli.