Ago Kõrgvee: Narva haigla suurim väärtus on inimesed

12. juunil sõlmis Tartu Tervishoiu Kõrgkool koostööleppe SA Narva Haiglaga, et juba sellest sügisest koolitada õdesid ka Narvas. Eelmisel õppeaastal alustati seal tegevusjuhendajate ja hooldustöötajate koolitamisega.

Narvas õppivad õendusüliõpilased ja hooldustöötaja õppekava õpilased on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppurid, ent kui tavapäraselt tuleb õpingute jooksul käia praktikal erinevates praktikabaasides, on neil võimalus sooritada nii praktikumid kui ka õppepraktika Narva haiglas. Siiski on neil mõned tunnid ka Tartus, kõrgkooli õppehoones ja veebis. Õppetöö toimub eesti keeles.

Suur osa õppe avamisel on Narva haigla juhil dr. Ago Kõrgveel, kes on tulihingeliselt leidnud võimalusi ja lahendusi, et Narvas oleks tervishoiualane haridus võimalik.

Mis Teid Narva linna juures paelub?
See on mitmetahuline küsimus. Narva linn iseenesest on väga huvitav ja kaunis linn – kui linnast rääkida, siis sellel pole häda midagi. Samas on see strateegiliselt tähtis linn. Kummaline on mõelda, et siit Narva haiglast ainult kakssada meetrit üle jõe on juba teistsugune elu ja kord. Aga siin peaks kõik olema nii nagu Euroopa Liidus üldiselt. Võib-olla see ongi paeluv: väljakutse aidata Narva meditsiin sellisele euroopalikule ja Eesti üldiselt väga heale meditsiinitasemele järele.

Mis on Narva haigla juures Teile südamelähedane?
Siin on mitmeid asju. Narva haigla vana maja on ehitatud 1913. aastal ja on ju tegelikult tõeline šedööver! See on kõige kaunim haiglamaja Eestis ja see ehitati enne, kui näiteks haigla Maarjamõisasse. Ent kõige olulisem ja suurim väärtus on ikka inimesed. Inimesed on siin väga toredad.

Olete palju rääkinud sellest, et tahate muuta Narva haigla eestikeelseks. Miks?
Sellel on väga lihtne seletus ja põhjendus. Kui me tahame, et siin oleksid meedikud haritud, õpetatud ja koolitatud, siis nad peavad oskama eesti keelt. Suhtlemisel teiste raviasutuste ja teiste arstidega on seda vaja ning ka kogu haigla dokumentatsiooni vormistamine on meil eestikeelne nagu mujal Eestiski. Eesti keele oskus on seega obligatoorne.
Ma arvan, et keel on see, läbi mille saavad inimesed Eestis vabaks. Kui Narvas elavad inimesed tahavad saada lahti pärisorjusest, sunnismaisusest elada Narvas, siis tuleb selgeks õppida eesti keel. Eesti keele oskus muudab nende elu: annab vabaduse ennast väljendada ning võimaluse teha tööd ka igal pool mujal Eestis. Kui inimesel on vabadus ennast väljendada ja teha tööd erinevates kohtades üle Eesti, siis ei saa teda allutada ka mingile poliitilisele diktaadile, mida siin on harrastatud kolmkümmend aastat.

Vähetähtis ei ole ka see, et vanasti tuldi Narva ja Ida-Virumaale meist idapool olevatest riikidest, ent täna tundub, et see väljund on suletud. Me ikkagi saame haiglasse tööjõu valdavalt Tartu Ülikoolist ja tervishoiu kõrgkoolidest ning kõik need on eestikeelse ettevalmistusega kõrgkoolid. Ma miskipärast kardan, et võib-olla meil mõne aasta pärast tuleb hakata tõsiselt mõtlema sellele, kuidas ikkagi arstidele ja õdedele õpetada elementaarsel tasemel vene keelt. Tegelikult oleks väga kasulik, kui Eesti arstid tuleksid praktikale Narva, kus me püüame töötada maksimaalselt eesti keeles, aga oleme valmis neile selgitama ka kõiki asju ka vene keeles, et nad saaksid sedagi praktiseerida. Leian, et see oleks mõlemale poolele kasulik.

Millised on teil haiglas keeleõppe eesmärgid ja kuidas on läinud nende täitmisega?
Täna õpetab meil eesti keelt kolm firmat. Oleme püstitanud eesmärgi, et kõik meie õed, arstidest rääkimata, peavad oskama eesti keeles vähemalt 1500-2000 sõna ning see tuleb töötajatel ühe koolitustsükli jooksul omandada. Üks asi on kirjutada dokumente eesti keeles, aga ka omavahelises suhtluses peaks haigla üle minema eesti keelele.

Hea eeskuju on tegelikult ju nakkav ning juba poolteist aastat toimuvad meil kõik hommikused koosolekud eesti keeles. Inimesed saavad sellega hakkama: osad on selleks valmistunud, otsinud ja kirjutanud paberile välja eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Mitte ainult koosoleku pärast – ka haiguslood on ju vaja vormistada. Töö ise sunnib selleks aktiivselt!

Kas on olemas võluvits, mis aitaks, et piirkonnas oleks rohkem eesti keelt ja eesti meelt?
Nii kummaline, kui see ka ei ole, aga eesti keele levikule on siinkandis ilmselt kõige olulisem elukeskkonna muutus. Meie siin püüame kujundada haiglakvartalit ning koondada kogu meditsiini selle ümber, aga vaja oleks arendada infrastruktuuri ja elukeskkonda selliselt, et see toetaks ülejäänud eluvaldkondi – parandada inimeste elamistingimusi, luua ametikortereid, ehitada individuaalmaju jne. Inimesed tahavad elada Narvas täpselt samamoodi nagu nad elavad Tartus või Tallinnas! Riik ja linnavalitsus peaksid kalkuleerima, kuidas seda teha. Vajalik oleks linna muutmise plaan, mis selle suhteliselt kiiresti ümber kujundaks.

2021. aastal Narva Haigla juhi konkursil osales väga tugevaid kandidaate. Haigla nõukogu esimehe, toonase Narva linnapea Katri Raiki sõnul sai Teie valikul otsustavaks selge, konkreetne ja julge visioon Narva haigla arengust, sealhulgas ravi- ja töökeskkonna kaasajastamisest. Mis on tehtud ja mis veel ees ootamas?
Kui päris aus olla, siis ega juhtimine midagi muud ei ole, kui luua tingimused selleks, et muutused realiseeruks. Inimene üksi ei suuda eriti palju teha, aga ta saab püüda kujundada ümber arusaamist õigetest lahendustest ja vajadustest.

Ma arvan, me oleme teel muutumas kaasaegseks Eesti haiglaks. Rääkimata sellest, et Narva on Eesti suuruselt kolmas linn. Ametlike kalkulatsioonide järgi on see kõige suurem üldhaigla, mille teeninduspiirkonnas on 70 000 kodanikku ehk ümmarguselt kaks kolmandikku Tartut. Selge on see, et kõiki keerulisi ja tõsiseid haigeid ei ole võimalik siit ära vedada: Tartusse on 180 kilomeetrit, Tallinnasse 210. Kui päris aus olla, siis oleme keskustest kõige kaugemal asuv üldhaigla, kuid oleme ainuüksi selle aasta jooksul siit oma mobiilse intensiivravibrigaadiga ära viinud nelikümmend kolm haiget. Nendest kolmkümmend kaheksa Tartu Ülikooli Kliinikumi ja mõned haiged ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Põhiline koostöö käib meil siiski Tartu Ülikooli Kliinikumiga, mis tegelikult ongi tõmbekeskus.

Kõige tähtsam haigla kujundamisel on aga ju ikkagi Narva inimene – et tal oleks võimalikult paljud teenused kohapeal kättesaadavad. Kui ma siia 2021. aasta 21. aprillil tulin, oli pilt kaunis keeruline: Covid oli täies hoos ja kestis veel kogu järgneva aasta. Olukord oli pingeline ja erakorraline, aga sellele vaatamata hakkasime ikka üha rohkem tegelema plaanilise tööga nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt.

Teeme tihedalt koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga onkoloogiliste haigete ravimisel ning alates märtsikuust on Ida-Virumaa elanikel võimalik käia keemiaravi seanssidel kodukoha lähedal Narva haiglas. Eelmisel aastal läksid meil oma jõududega käima endoproteesimise operatsioonid. Oleme renoveerinud terve meie intensiivravikeskkonna ning tahame kujundada haigla selliselt, et kogu tervishoid oleks ikkagi koondunud siia.

Oleme esitanud Sotsiaalministeeriumile ka haigla arengukava. Plaani järgi ehitame ühest rahastamisallikast uue haiglakorpuse ning teise allika toel renoveerime vana hoone energiasäästlikuks. Need plaanid on vaja realiseerida lähema kolme-nelja aasta jooksul, kuid arendustegevust on siin kümneks aastaks! Kui ülejäänud Eestis – eriti Tartus – on meditsiin jõudnud juba peenhäälestamiseni, siis siin on kõik algusjärgus: on palju teha ja palju mõelda.

Teie eestvedamisel loodi 2000. aastal Tartusse Eesti esimene erakorralise meditsiini osakond, kus olite ka 11 aastat osakonna juhataja. Milliseks Te hindate hetkel erakorralise meditsiini osutamise kvaliteeti ja võimalusi erinevates Eesti piirkondades?
Sellega on tegelikult ikkagi valdavalt hästi. Kolm aastat tagasi renoveeriti ka Narva haiglas EMO ja kõik haiglad on tegelikult häälestatud erakorraliste haigetega tegelema.

Kui mõelda 20-30 aasta taguse aja peale, siis haigla vastuvõtud olid n-ö haiglate pudelikaelad. Kui kiirabis tegeles haigega terve brigaad, siis paljudel puhkudel haigla vastuvõtus oli vaid üks õde või sanitar, patsient pandi sinna maha ja oligi kõik. Aga ma arvan, et Eesti erakorralise meditsiini areng on olnud väga hea nii kiirabi, kooli kui ka haigla tasemel ja me võime tunda selle üle suurt uhkust.

Olete Tartu linna aukodanik. Kas Teie hinges on rohkem Tartu või Narva vaimu?
Kui ikka on selline Tartu vaimu ülejääk, siis võib seda Narva ka tuua (naerab)! Ma ei oska öelda. Kodu on mul ikkagi Tartus. Igal pühapäeva õhtul sõidan Narva ja reede õhtul sõidan nädalavahetuseks Tartusse ning katsun Tartu asjadega kursis olla. Üldiselt on kaunis kiire.

Mõtlesin küll küsida intervjuu lõpus, aga küsin kohe ära: kui töö on ikkagi üsna pingeline ja sõitmine omakorda ka, siis mis see on, mida Te vabal ajal teete, et kõike seda kompenseerida?
Vaba aega on kaunis vähe. Kõik aeg kulub siin töö tegemisele ja punktist A punkti B liikumisele.
Varemalt osalesin aktiivselt lennuklubide tegevuses, aga viimase paari aasta tõttu, küll Covidi ja kõige muuga seoses, on see jäänud tagaplaanile. Lihtsalt ei jõua sõita Tartusse, Tartust edasi Ridalisse lennuklubisse ja siis veel lennata ning koju tagasi tulla ja sealt edasi Narva liikuda – see on keeruline.

Olen katsunud aja maha võtta reisidel. Mul on sellel aastal jäänud veel kaks nädalat puhata – mõtlen, kuhu minna.

Milline on olnud kõige meeldejäävam reisisihtpunkt?
Ma olen tegelikult käinud kõikidel kontinentidel, aga kui panna reisid pingeritta, siis ilmselt oli kõige meeldejäävam ikkagi Keenia. Käisime seal safarireisidel rahvusparkides ja masaide juures, et näha sellist ehedat loodust. See oli ikkagi väga muljetavaldav!

Miks Te valisite koostööpartneriks ikkagi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kui näiteks Tallinna Tervishoiu Kõrgkool juba koolitab õdesid siinsamas lähedal Kohtla-Järvel?
Esiteks, ma olen tulnud siia Tartust.

Teiseks, Tartu Tervishoiu Kõrgkool on selgelt orienteeritud eestikeelsele õppele. Mulle muud variandid ei sobi. Mina tahan, et kõik minu töötajad oskaksid eesti keelt ja oleksid saanud korraliku eestikeelse hariduse. Et nad oleksid vabad, saaksid minna stažeerima, praktiseerima, edasi õppima ning oleksid vabad pärisorjusest ja sunnismaisusest.

Oleme teinud koostööd aasta aega. Kuidas meil läinud on?
Ausalt öelda, siis ega ma ju päris täpselt ei tea. Kaevatud mulle millegi üle ei ole ja meie oleme väga tähelepanelikult püüdnud järgida kõiki tingimusi. Oleme loonud päris head õppetingimused Narva haiglas kohapeal, et kõrgkool saaks siin efektiivselt toimida. Meie vanast, 110-aastasest majast, on juba märkimisväärne osa antud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kasutusse. Just sai valmis uus auditoorium ning teise sisse voodid praktikumideks. Nüüd on õppetööks mõeldud kokku kuus ruumi. Investeeringud on olnud kole suured, aga kindlasti tasuvad need end ära ja eks lähevad mõne aasta pärast ka meelest ära (naerab).

Tulevikus koostöö kindlasti jätkub. Ma ei näe küll mingit võimalust, et võiks või saaks midagi tagasi keerata.

Kuidas on haigla töötajad sellesse suhtunud, et nüüd seal vanas, väärika ajalooga hoones, askeldavad võõrad – kõrgkooli õppejõud ja üliõpilased?
Kuulge, ei! Sellega ei ole mingit probleemi! Osakondade tööks on ju suurepärased lahendused leitud ja vastupidi – me tahamegi sellele ajaloolisele hoonele leida selliseid väärikaid ülesandeid. Näiteks avasime seal 1913. aastal arhitekt Aleksandr Wladovsky poolt projekteeritud hoone fuajees haigla hoone 110. juubelile pühendatud näituse. See maja on näinud erinevaid riigivõime ja üle elanud mitmeid sõdu, püsides vankumatult kohaliku kogukonna teenistuses.

Mis plaanid Teil õppe lõpetanutega on? Kas plaanite nad haiglasse tööle jätta, kui nad lõpetavad?
Me kindlasti plaanime nad hõivata kohe, kui nad n-ö kaela kannavad ja pakkuda neile töövõimalust juba õpingute ajal abiõena jne. Plaanime välja selekteerida ettevõtlikumad ja aktiivsemad ning nad kindlasti endale tööle võtta. Muidugi meie haigla juures õppijad ongi äärmiselt tublid, kuna 26-le õe õppekava õppekohale esitati vastuvõtul 150 avaldust. Need ei ole kõik Narvast pärit õppijad, osad on kindlasti ka ümberkaudsed. Aga see on tegelikult niivõrd oluline märk, mis tähendab, et praegu oleks absoluutselt õige aeg taotleda koolituskohtade olulist suurendamist. Suvine vastuvõtt näitas, et huvi õppima tulekuks on väga suur ja oleks vastutustundetu neid huvilisi mitte vastu võtta. Loomulikult tuleb kandidaate selekteerida, aga mitte nii, et võtame vastu ainult iga viienda või kuuenda.

Kas Narva haigla on hea tööandja?
Ma võin öelda, et oleme ainuke haigla, kus toimib õdedel kvalifikatsiooniskaala. On palgakokkuleppega kehtestatud miinimumpalk, millele maksame erinevatest kategooriatest tulenevalt 5-10% juurde. Kui praegu on kokkuleppe järgi tunnipalk 10.90, siis valdav osa haiglaõdedest saavad märksa suuremat tunnitasu ning nende kuupalk piirkonna üldist palgataset arvestades tegelikult muljetavaldav.

Kui suureks probleemiks on ülekoormus?
Eks seda ikka on, aga teeme kõik selleks, et inimesed saaksid normaalselt tööd teha. Oleme avanud täiendavaid õdede ametikohti jne. Meditsiin on kahjuks selline valdkond, kus sellest täielikult lahti ei saa. Ikka on osadele inimestele mingitel aegadel vaja puhkust ja teistel tekkivad ületunnid, aga me püüdleme tõsiselt sinnapoole, et inimesed saaksid normaalselt tööd teha. Ma olen ikkagi arvamusel, et inimesed töötavad selleks, et elada, mitte vastupidi.

Ma ei tahtnud enne seda välja tuua, kuid seoses linnapea vahetusega tekkis töötajatel hirm, et uus linnavalitsus võtab mind ametist maha ja nad kirjutasid seetõttu avaliku pöördumise haigla nõukogule, kahesaja toetusallkirjaga. Sellist usaldust ja avalikku toetusavaldust ei ole ma varem niisugusel moel kuskil kohanud. Ju nad siis arvavad haiglast ja sellest, mis siin viimase kahe aasta jooksul on toimunud, hästi.

Mida saaks kolm osapoolt – linn, haigla ja kõrgkool teha selleks, et Narva haiglal läheks paremini ning püstitatud eesmärgid saaks täidetud?
Seda on päris keeruline niimoodi sõnastada …

Ühel hetkel tekib küsimus, et te peate ehitama siia ühiselamu. Arvan, et täpselt nii nagu Tartus, on ka siin inimesi, kes ei ela Narva linnas ning nad oleksid nõus ja tahaksid elada samamoodi nagu tudengid Tartus – samalaadse ühiselamu ja õppevaraga. See on möödapääsmatu ja ma arvan, et selles suunas tuleks kindlasti hakata mõtlema.

Narva potentsiaali meedikute koolitamisel tuleks arutada valitsuse tasemel. Arvan seda täiesti tõsiselt, kuna selle piirkonna ressursid integratsiooni ja kõrgkooli tegevuse suhtes, mis on selgelt orienteeritud eestikeelsele haridusele, on kasutamata. See oleks üks kõige vägevamaid integratsiooniprojekte! Tuleks hakata mõtlema, kuidas seda toetada. Üks asi on see, et inimene toob oma paberid ja tahab kooli tulla, aga teisalt on vaja luua selleks ka tingimused. Miks ei võiks siis lisaks Narvale ka kogu Kirde-Eesti piirkonna inimesed tahta siia kõrgkooli tulla.

Te olete palju asju teinud ja palju on käsil. Mille üle ise südames kõige uhkem olete?
Kõige uhkem olen ikka enda laste üle.

Kui palju neid on?
Neli ja nendest kolm on anestesioloogid. Üks neist on tehnilise haridusega ja omandab täiendavalt teist kõrgharidust. Jumal tänatud, et mõni laps on ka meditsiinist mööda läinud!

Miks – jumal tänatud?
Kui meil tuleb perekond kokku, siis ühe laua taga istuvad kolme põlvkonna arstid, kuna lisaks lastele on kolmel neist ka abikaasad arstid. Üks lapselaps omandab vastavat haridust ja mõtleb veel mis suunale spetsialiseeruda ning kelleks täpselt tahab saada.

Kas mahute kõik ühe laua taha ära?
Hädavaevu. Me oleme ka tuba suuremaks ehitanud ja lauda pikemaks kujundanud. Kui kõik vanemad, lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, on meid päris palju: mul on kokku seitse lapselast, kellest kuus on poisid.

---

Tagasiside õppuritelt

Uurisime septembri lõpus Narvas alustanud õdede O23 grupilt, kuidas neil on läinud ja palusime vastata kolmele küsimusele. Siin on mõned nende üliõpilaste vastustest:

Miks otsustasite tulla õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli?

• Olen juba tutvunud Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga, kuna eelmisel aastal õppisin tegevusjuhendajaks. Tartu Tervishoiu Kõrgkool on minu jaoks usaldusväärsem kui teised koolid. Muidugi on mul mugavam õppida oma kodulinnas.
• Mu õde lõpetas Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja mina tahan ka siin õppida.
• Tekkis võimalus õppida kodulinnas. Planeerisin õppima minekut 2007. aastal, kuid töö kõrvalt on võimatu õppida, kui peaksin Tartus käima.
• Olen kuulnud palju Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kohta. Siin on palju võimalusi ja erinevad erialad. Minu jaoks on Tartu Tervishoiu Kõrgkool kõige parem kõrgkool Eestis.
• Oli üsna palju variante, kuhu sisse astuda ja oma õpinguid jätkata. Kuulsin, et Narvas avatakse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli haru. See oli kõige mugavam variant minu jaoks. Lisaks usun, et õe eriala pakub palju eeliseid.
• Tahtsin proovida, kas saan sisse või ei saa. Mul ei olnud plaani, mida oma eluga teha ja ema soovitas proovida, sest oskan eesti keelt ja tunnen huvi meditsiini vastu. Aga praegu ma tean, et tahan sellega tegeleda ja mulle see meeldib. Olen väga rõõmus, et proovisin ja sain sisse. Loodan, et saan kõigega hakkama.
• Tervise tõttu pean päris tihti haiglas viibima ning seepärast tundus haiglakeskkond alati kuidagi ohutu ja kindel. Olen kohanud palju tervishoiutöötajaid, kes on mulle kindlasti eeskujuks ja motivaatoriks ning kuna haiglast on saanud oluline osa minu elust, olen otsustanud siduda oma elu ka edaspidi tervishoiuga, kuid juba mitte patsiendi vaid õe rollis.

Mis on Teid esimese koolikuu jooksul rõõmustanud? Kuidas olete kooliellu sisse elanud?

• Mind on rõõmustanud, et ained on keerulised, aga huvitavad ja kollektiiv on hea. Olen kooliellu sisse elanud rahulikult ja probleemideta.
• Kooliellu sisseelamine läks hästi ja edukalt, see toimus nagu minu eelmiste õpingute jätkamine.
• Mul ei ole puhkepäevi, vaid uued teadmised – see on rõõm! Õpetajad toetavad õpilasi.
• Uued inimesed, uued tutvused. Õdus keskkond. Ümberringi meditsiinist huvitatud inimesed.
• Head õpetajad.
• Mu kursusekaaslased on head inimesed.
• Enamus tunde on läbi veebi või iseseisvalt, mis annavad võimalusi õppimiseks. See lihtsustab elu, lisaks sellele on kõik vajalikud materjalid Moodle`is kättesaadavad.
• Minu eesti keele oskus on paranenud. Õppejõud suuremas osas arvestavad meie võimalustega ja räägivad aeglaselt või väljendavad ennast teiste sõnadega.
• Praktikumid on lõbusad. Õpetajad ja sõbrad aitavad mul kooliellu sisse elada.
• Väga tagasihoidlikud, avatud ja elurõõmsad õpetajad. Mõnus keskkond, sõbralikud klassikaaslased. Juba võtsin elavalt inimeselt veenist verd.
• Esimesel kuul elasime koos tütrega ühiselamus. See oli tore. Me õppisime eesti keelt. Mulle see meeldib.
• Mulle väga meeldivad õpetajad ja kuidas nad õpetavad. Interneti kaudu on raske õppida, aga kui kokku saame, on kõik arusaadav ja väga huvitav. Koolielu on natuke raske, sest ma ei armasta suhelda inimestega, kes ei taha minuga suhelda, sest oleme erinevad. Aga on ka häid inimesi.
• Kindlasti on rõõmustanud toetav ja mõistlik suhtumine nii kursusekaaslaste kui ka õppejõudude poolt. Meeldib, et õpe toimub mitte ainult interneti teel vaid ka kohapeal ning et päris palju on praktikume. Meeldib, et vahepeal on võimalus tulla ka Tartusse kohale, kuna siis tunned ennast osana kõrgkoolist. Väga rõõmustas, et kohe õppe alguses anti praktilisi teadmisi ning saime õppida ja proovida läbi erinevaid õendustoiminguid.

Mis on olnud raske?

• Eesti keel. Kui õppejõud (mitte kõik) räägivad eesti keeles väga kiiresti. Kui on võimalik, siis võiks rääkida veidi aeglasemalt. On olnud raske aru saada Moodleist: palju kursusi, palju materjale-harjutusi-ülesandeid ja on raske aru saada, kus antud ülesanne asub. Raske on see, et mõned õppeained on väga mahukad, aga nende õpetamiseks on vähe aega, seetõttu on raske õppida nii kiires tempos. Iseseisev õppimine on väga ebameeldiv, kui oled sunnitud otsima ise materjale, ise midagi lugema, vaatama videoid ning pärast kõike seda millestki aru saama ja tegema rühma- või iseseisvaid töid. Ühendada tööd õppimisega. Minu praegune töö meditsiiniga seotud ei ole. Eesti keele oskus on nõrk. Minu unistus on rääkida vabalt eesti keeles. Väga palju uut infot. Suur koormus. Õppida on raske, kuna viimased õpingud olid 2007 kolledžis, kuid küll harjub. Õppimine on muutunud innovatiivsemaks, vanasti pidi paberit „määrima“. Raske on olnud see, et on palju uut informatsiooni, mida peame õppima, aga see on normaalne olukord. Raske on ka see, et perfektselt ei oska eesti keelt, aga ma katsun ja panen endale eesmärgi õppida ideaalselt eesti keelt. Väga kiire õppimistempo, ühel korral väga palju infot. Raske on õppida võõrkeeles. Ma pole ammu õppinud. Ja ma ei tea, kuidas kasutada Tahvlit, Moodleit ja teisi programme.
• Raske on kõigest eesti keeles aru saada ja seda pärast siis vene keelde tõlkida. Ja pärast on vaja ka ladina keeles ja inglise keeles aru saada ja õppida uusi keeli. Palju informatsiooni on vaja internetis jälgida – millal on mingid tööd. Aga see ei ole probleem, kui sa tahad saada heaks spetsialistiks. Tahan pärast õppimist kolida Tartusse või Mustveesse ja rääkida palju eesti keeles, sest ma väga armastan seda keelt.
• Kõige raskem minu jaoks praegu on ajapuudus ning väsimus. Kuna õpingute kõrvalt töötan ma täiskohaga, siis kodutööde tegemine ning materjalide läbi töötamine käib une arvelt. Siis tulebki välja kinnine ring – mida suurem väsimus, seda rohkem aega läheb tööde valmistamiseks, mida rohkem aega läheb tööde valmistamiseks, seda vähem jääb aega uneks ning seda suuremaks kasvab väsimus.

Jaanika Niinepuu, kommunikatsioonijuht