Anneli Kannus, millistes riikides peale Eesti on veel õdede puudus?
Koroonapandeemia valguses on teravalt esile kerkinud tervishoiutöötajate puuduse probleem, eelkõige õdede vähesus. Uurisime Eesti Õdede Liidu (EÕL) presidendilt Anneli Kannuselt, kui kriitiline olukord on ja millised on võimalused olukorra lahendamiseks.
Maailma Terviseorganisatsioon andis 2020. aastal välja raporti, mis kinnitas, et õdesid on puudu kogu maailmas, kokku 6 miljonit. Pandeemia ajal raportit korrigeeriti, kuna pingelise töö ja suurenenud töökoormuse tõttu lahkuvad pensionärid tervishoiust ning paljudes maades, sh Eestis, loobuvad õed oma tööst – nüüdseks on maailmas õdede puuduse prognoos aastaks 2030 juba 9 miljonit.
Soome on välja öelnud, et vajavad 2030. aastaks 30 000 tervishoiu- ja sotsiaaltöötajat lisaks, ka teised Põhjamaad on kinnitanud, et õdesid on rohkem vaja. Eesti õdede ettevalmistus on nii hea, et lõpetajaid töötab üle maailma, sh ka näiteks USAs ja Kanadas, rääkimata Põhjamaadest.
Milline oleks optimaalne õdede arv Eestis?
Hetkel on töötavaid õdesid Eestis ligi 9000, registris on neid rohkem kirjas, kuid kahjuks pole tervishoiutöötajate register täna kõige täpsem allikas ja seega ei teata, kas need ülejäänud registris kajastuvad töötavad mujal, on pensionärid, või on Eestist üldse lahkunud. Tervishoiuasutustelt koondab statistikat Tervise Arengu Instituut, mis kinnitab töötavate õdede arvuks samuti ligi 9000.
Arvestades Euroopa Liidu keskmist ning õdede arvu suhet elanikega, on meil tervishoiusüsteemis puudu ligi 4000 õde. Olulist paranemist tänasele olukorrale, ehk koormuse normaliseerumist, tooks juba 1000 uue õe lisandumine.
Kõikide uute tegevuste katmiseks, mida õdedele teha tahetakse anda, on õdesid juurde vaja ideaalis ikka pigem 4000 õde, mis võimaldaks tervishoiusüsteemi muuta tõesti inimkesksemaks.
Kiirabi, kooli- ja koduõendus on vaid kolm konkreetset valdkonda, kus veel kümmekond aastat tagasi tegutsesid arstid, aga täna tegutsevad hoopis õed. Veel viis aastat tagasi oli perearstil üks õde, täna saab perearst tööle võtta kaks pereõde, mida üle poolte perearstidest on ka teinud. Samas arutatakse juba kolmanda pereõe vajaduse üle ning tervisekeskustes on lisandunud võimalus vaimse tervise õe tööle rakendamiseks. Valdkondi, kus õde saab iseseisvalt tegutseda, järjest lisandub.
Miks paljud õed kolivad Soome?
Hetkel ei saa öelda, et Soome tööle asumine oleks hüppeliselt kasvanud. Küll aga otsivad päris paljud õed ka Eestis päevast tööd ehk siirduvad tervisekeskustesse ja erameditsiini asutustesse, kus ööd, pühad ning nädalavahetused on vabad.
Soomes on töökorraldus ja tööjaotus selgemad, asendussüsteemid töötavad ning õe töökoormus osakonnas pole nii suur kui Eestis, näiteks õe kõrval töötavad väljaõppinud hooldustöötajad ning ühel õel pole nii palju patsiente, kui Eestis. Palk ei ole peamine põhjus Eestist väljaspool töö otsimiseks.
Mida tuleb teha olukorra stabiliseerimiseks ning mida on juba tehtud?
Eestis tuleb tõsta õdede õppekohtade arvu ning parandada olemasolevate õdede töötingimusi. Töötingimuste alla käivad nii töökoormusele vastav töötasu, puhkuse ja tööaja tasakaal, võimalus oma pädevust maksimaalselt rakendada ja ennast edasi arendada, võrdne suhtumine kõikidesse tervishoiutöötajatesse ning vajadusel vaimse tervise tugi. Oluline on kehtestada õde-patsient suhtearvud ehk sisuliselt koormusnormid kõikides tervishoiuasutustes ühtlaselt.
Nende küsimustega tegeleb põhiliselt EÕL, olles pidevas dialoogis nii sotsiaalministeeriumi, haigekassa kui ka tööandjatega. Mida rohkem on liidus õdesid, seda rohkem tuleb ametnikel ja poliitikutel meid kuulata.
Kuidas on mōjutanud COVID-19 õdede tööd?
Ühelt poolt on COVID tõstnud õdede keskmist töötasu, koroonaosakondades makstava lisatasu tõttu. Teisalt on see õed üle koormanud. Õed töötavad praegu kurnatuse piiril. Covid-pandeemia on üle maailma toonud õdede töö rambivalgusesse ja aidates väärtustada õe tööd, rõhutades õdede olulisust ja suurendanud tähelepanu nende rollile. Loodame jõuda ka meie poliitikuteni, kes lõpuks otsustavad nii õppekohtade arvu rahastamise kui ka õdede töötingimuste parandamise üle.
Kas tänapäeva noored ei taha õppida õeks, sest nende palk ei ole piisavalt kõrge, võrreldes teiste Euroopa riikidega?
Õeks õppida soovijaid jätkub, mida kinnitavad vastuvõtukonkursid tervishoiukõrgkoolidesse. Õdede õppekohtade arvude tõstmine ehk õppekohtade rahastamise puudumine on riigi tegemata jätmine. Õppekohtade arvu oleks pidanud tõstma jõuliselt juba varasemalt. Kahe kõrgkooli peale kokku on olnud vastuvõtt viimastel aastatel pisut üle 500 õe, vajadus oleks võtta igal aastal õppima vähemalt 700 õde ning seda juba vähemalt viis aastat tagasi.
Kas õed on rahul oma palgaga?
Õed ei ole rahul oma palgaga, kuna see ei vasta tänasele töökoormusele. Õe tunnipalk on täna 8 eurot ja 40 senti, mis tõuseb 1. aprillist 2022 kollektiivlepingu alusel vähemalt 9,05 euroni. Tõsi, paljudes asutustes (eriti Põhja-Eestis) on täna õe tunnitasu juba oluliselt kõrgem – meil on ka infot nii 10- kui ka 12-14-eurosest tunnipalgast, räägin siinkohal töölepingus olevast tunnitasust, mitte lisatasudest.
Mida saab teha, et tervishoiutöötajate palk kasvaks?
Ühelt poolt – mida rohkem on EÕL liikmeid, seda enam tuleb tööandjatel ja riigil meiega arvestada. Teiselt poolt – õed peavad julgema tööandjaga vaielda oma töötingimuste üle ehk küsimus pole vaid palganumbris, vaid palga ja töökoormuse teineteisele vastavuses. EÕL annab õdedele hääle, usaldusisikud töökohtadel saavad aidata probleemide lahendamisega, mida ise ei julgeta tõstatada.
EÕL juhatuse liikmed ja eksperdid on kaasatud ministeeriumi, haigekassa jt organisatsioonide algatatud arengukavade ja seadusemuudatuste väljatöötamisse, mille kaudu jõuavad õdede mured, rõõmud ja ideed riiklikule tasandile. Ühtlasi on EÕL kollektiivlepingu läbirääkimiste osapool, seistes nii töötasu miinimumi tõusu kui ka teiste töötingimuste paranemise eest. Viimasel neljal aastal on riik kutsunud EÕL-i osalema kõikidesse arendustesse. Lisaks on EÕL aktiivselt suhtlemas nii riigikogu liikmete, erinevate ministrite, kui KOV poliitikutega, et õdede töö olulisust, rolli inimkeskse tervishoiusüsteemi loomisel teadvustada.
Kuidas saab noori meelitada õeks õppima?
Hetkel tundub, et neid pole vaja meelitada, soovijaid on piisavalt. Vajalikul arvul pole õppekohti, kuhu kõik soovijad ära mahuksid. Kindlasti on oluline märkida, et see on töö kogu eluks. Töökohti ilmselt on alati rohkem kui selles valdkonnas töötegijaid. Elanikkond vananeb, elatakse kauem, aga ollakse haiged ja vajatakse abi. Samuti on oluline õdede rolli tõstmine inimese tervise hoidmisel ja tema terviseteekonna toetamisel. Õendus areneb kogu maailmas tugevamini ja kiiremini kui kunagi varem. ICN on kokku leppinud eriõdede suurenevas rollis ka krooniliste haigete jälgimiseks, mida püüame Eestiski rakendada.
2015. aastal on Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE uurinud tervishoiutöötajatelahkumise põhjuseid. Selle järgi oli arengu-, karjääri- ja eneseteostusvõimaluste puudumine üheks oluliseks põhjuseks, miks õenduseriala omandanud erialalt lahkusid. Mida on tehtud olukorra leevendamiseks?
Viimase viie aasta jooksul on olukord väga oluliselt muutunud. Paljud viidatud uuringuga seonduvad küsimused oleks mõistlik esitada poliitikutele, sotsiaalministeeriumile ja haigekassale. Tervishoiutöötajate puudus oli oluline siis ja on ka praegu. Olukord on muutunud halvemaks, kuna õdede puudus näiteks on kõige suurem hetkel hoopis Tallinnas. Esmakordselt paarikümne aasta jooksul on tekkinud õdede puudus ka Tartus! Üleüldiselt on õdede töökoormus järjest suurenenud.
Praktika juhendamise küsimus pole siiani lahendust leidnud. Tervishoiuasutused on olukorra lahendanud erinevalt, on kohti, kus praktika juhendamise eest saadakse lisatasu ja kohti, kus seda tehakse tasuta. Kas ja kuidas seda arvestatakse töökohal, sõltub tööandja ja töötajate vahelisest kokkuleppest igas konkreetses asutuses, kuid otseselt ka asutuse finantsidest ning hoiakutest.
EÕL tegeleb kõigi nende probleemidega igapäevaselt. 2020. aastal kohtusime kõikide riigikogu fraktsioonidega. 2021. aastal oleme korduvalt kohtunud president Kersti Kaljulaidi, peaminister Kaja Kallase ning töö- ja terviseminister Tanel Kiigega, et kõiki neid probleeme käsitleda ning lahendusi leida. Oktoobris esitas EÕL peaministrile, rahandusministrile, töö- ja terviseministrile viis tegeliku olukorra kirjeldust ning viis lahendusettepanekut. Loodame, et need on poliitikutele arusaadavad ja ellu viidavad.
Millised riigid võiksid olla Eesti tervishoiu jaoks heaks näiteks?
Hetkel on valmimisel Eesti Haiglavõrgu Arengukava 2040, milles otsiti eeskujuriike ning tutvuti mitmete erinevate riikide süsteemidega. Eeskujuriigid on hetkel pigem Taani ja Rootsi, kuid ka Norra, Soome jt riigid.
Eesti väiksust arvestades ei saa ühtki konkreetset riiki võtta eeskujuks selliselt, et lihtsalt teise riigi mudel siia üle tuua. Õppida parimatelt saab aga kindlasti, ent tuleb luua oma mudel. Võrdluses on positiivne, et nii arstide, kui õdede õpe on reguleeritud Euroopa direktiividega. Samas on näiteks suurematel riikidel võimalusi rohkem õdede kitsamaks spetsialiseerumiseks. Eestis on õenduses vaid neli eriala – terviseõendus, kliiniline õendus, intensiivõendus ja vaimse tervise õendus.
EÕL on viimased kolm aastat intensiivselt tegelenud eriõdedele rakenduse leidmisega Eesti tervishoiusüsteemis. Kas on olnud edusamme?
1. septembrist 2019 on kehtestatud sotsiaalministeeriumi määrus, mis määratleb eriõdedena õed, kes on lõpetanud üheaastase spetsialiseerumise või magistriõppe tervishoiukõrgkoolides ühel neljast erialast – terviseõenduses, vaimse tervise õenduses, kliinilises õenduses või intensiivõenduses. Vastavad erialad on eraldi välja toodud ka tervishoiutöötajate registris. Seega esitas EÕL 2019. aastal eriõe teenuse taotluse tervishoiuteenuste loetelu komisjonile. 2020. aastast alates menetlevad komisjon, haigekassa ja sotsiaalministeerium eriõe teenuse küsimust. Eriarvamusi on nii Eesti Haiglate Liidu kui Eesti Arstide Liiduga.
2021. aasta sügisest algas siiski lõpuks haiglates eriõe teenuse piloteerimine. Kevadel 2022 on tervishoiuteenuste loetelu komisjonis eriõe teenus uuesti arutelus, et hinnata, kuidas projekt lahendas küsimused, mis on siiani tekkinud. EÕL omalt poolt jätkab teenuse hinnakirja saamiseks igakülgse tegevusega – informeerides nii poliitikuid ja ametnikke, korraldades arutelusid ja infovahetust.
Ühtlasi on 2021. aasta kevadel loodud sotsiaalministeeriumis õenduse arendusnõukogu, mis käsitleb õenduse arengus olulisi teemasid ning planeerib nende lahendamist koos teiste riiklike institutsioonidega. Õenduse arendusnõukokku kuuluvad peale õdede liidu veel haigekassa, terviseameti, TEHIKu esindajad ning loomulikult kõrgkoolide, õendusjuhtide, ämmaemandate ühingu esindajad. Arendusnõukogu esimees on sotsiaalministeerium, aseesimees EÕL president.
Kuidas on lood õdede vastuvõtulävendi, üliõpilaste motiveerituse ja tasemega – on see piisavalt kõrge?
Kõrgkoolid on öelnud, et vaatamata kõrgele huvile, ei ole võimalik kõiki soovijaid vastu võtta, seega vastuvõtulävendit ei peaks alandama. Kindlasti on kõigil osapooltel lihtsam kõrgemaid nõudmisi esitada, kui õdede töökoormuse ja töötingimuste küsimused on lahenenud või lahenemas. Hetkel ei saa tööandjad valida, keda tööle võtta või mitte võtta, kuna õdesid lihtsalt ei jätku. Tööle saavad kõik, kes vähegi tööd tahavad teha ning õe diplomit omavad. Igas ametis on mõningane konkurents tervitatav, hetkel seda lihtsalt pole.
Olen ise olnud õppejõud 15 aastat ning tervishoiu kõrgkooliga seotud 25 aastat. Juba 20 aastat tagasi otsustasid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud ühiselt, et oluline pole alati hinne, küll aga on üliõpilaste tulemuste üle otsustamisel oluline määratleda: „kas ise julgen olla patsient, kui see inimene minu voodi kõrval seisab?“. Loodan, et see põhimõte on säilinud ka täna, kui oluline sisemine kvaliteediindikaator.
Jaksu õppimisel ning lõpetamisel. Kuna hetkel on tervishoius olukord hull, siis tulevik saab olla vaid parem.
Eve Lõo, õe õppekava 2. kursuse üliõpilane
Diana Stanevitš, õe õppekava 3. kursuse üliõpilane