Kas te päevikut peate? Mina ei pea, aga nüüd olen mõelnud, et võiks. Aeg-ajalt teen küll märkmeid ja kirjutan üles mõningaid mõttekatkeid ja teiste inimeste arukaid väljaütlemisi. Kui ma oleks aasta algusest peale igapäevaselt kirja pannud, mida ma maailma asjadest tean ja arvan, oleksin paar nädalat hiljem oma sissekandeid lugedes mõistnud, kui naiivne ma ometi olin. Seda et sõjaline konflikt olümpiamängude varjus tuleb – jah, seda ma oskasin karta, kuid kui kiiresti ja mil viisil eskaleerub, seda kindlasti mitte.
Hiinlastel pidavat olema selline needus: et sa elaksid huvitaval ajal! Ja ajad on kindlasti muutunud huvitavamaks, kui vaatame, kuidas Venemaa üritab teise maailmasõja järgset ilmakorda ümber kirjutada. Ligi kaheksa aastat tagasi, mil Vene-Ukraina sõda Donbassis alguse sai, täägisin ma ära paari vaatleja ja analüütiku seisukohad. Üks neist üllatas mind igasuguse positiivse lahendi puudumise poolest. Selle vaatleja arutlus oli lühidalt selline: et Kreml on avalikkusega suhtlemisel otsustanud sõjalise sekkumise õigustamise kasuks, tuleb neil lähiaastatel vägivalla taset nii riigis kui väljapool suurendama hakata ning seetõttu on sõda Euroopas väga tõenäoline tulevikustsenaarium. Tollal ma seda võimalikuks ei pidanud. Küll tahaks nüüd tagantjärele kergendusega öelda, et ta eksis!
Naiivsus võib küll olla voorus, aga ta on halb sõber rasketel aegadel. Järjepidev infosõda voolib kuvandi sõbrast ja vaenlasest. Selle mudeli najal toimub ühiskonna lõhenemine nii Venemaal kui meil. Kuigi võiks arvata, et Venemaa kallaletung avas paljude inimeste silmad Venemaa administratsiooni tegeliku julmuse ees, on palju „alternatiivse reaalsuse“ toetajaid. Mitte just üllatuslikuna said paljudest veendunud koroonameetmete vastastest Ukraina-vastased, mis näitab, et infosõjas oleme me juba mõnda aega.
Ukrainaga seotud infosõjas on eelised demokraatlikul maailmal. Võiks isegi öelda, et selles sõjas ollakse võitjad. Tegelikust sõjas on teadmata osa alles ees. Kes selle võidab? Plaanitud kümne päevaga Ukrainat alistada ei õnnestunud, veelgi enam – Vene väed kandsid suuri kaotusi. Vaatamata Venemaa kanalite vaikimisele levib vene rahva seas info langenutest ja vangivõetutest. Selline kognitiivne dissonants ei saa kaua püsida. Kehvas olukorras peab Kreml leidma midagi, mida saab venemaalastele võiduna esitleda. Kuigi ka varem on Venemaad võrreldud Mordoriga ja demokraatlikke riike Keskmaa vabade rahvastega, siis tänavu on hakatud Putinit võrdlema Sauroni endaga. Ning kui Tolkienist tuletatud võrdluste loetellu lisada sõrmuste kõrvutamine massihävituselvadega, arvan, et Putin tunneb Võimusõrmust enda taskus hõõguvat. Kes triloogiat on lugenud, mäletab ka, et Sauronit ei saanud hävitada ilma Võimusõrmust hävitamata.
Raul Rebane rõhutas oma hiljutises artiklis, et infohügieen on praegu tähtsam kui kunagi varem, kuivõrd kõik mis aitab süvendada ebakindlust ja tekitada meie vahel riidu, on meie vastastele hea. Seetõttu on oluline teha vahet ajakirjandusel ja ajakirjanduse pähe pakutavatel infooperatsioonidel. Nii nagu iga stetoskoobiga selfit tegev isik pole tervishoiutöötaja, nii pole ka iga portaal ajakirjandusväljaanne.