Geriaatrilise õendusabi innovatsioon Hiinas

Konverentsil.

Share

Tartu Tervishoiu Kõrgkool täiendas koos Soome Jyväskylä Rakenduskõrgkooli ja Hollandi Hanze Rakenduskõrgkooliga Hiina õdede koolitamise põhiõppeprogrammi. Geriaatrilise õendusabi õpetamise arendamise innovatsiooniprojekti GeNEdu eesmärk oli uuendada õe õppekava kolmes Hiina kõrgharidusasutuses – Beihua Ülikool, Guangdongi Meditsiiniülikool ja Guangzhou Terviseteaduste Kolledžis.

Hiina kolleegide soov oli koostada geriaatrilise õendusabi ainekava mahus 30 ainepunkti, sõnastada gerontoloogilise ja geriaatrilise õendusabi osutamiseks vajalikud pädevused, integreerida õppekavasse tõenduspõhiseid lähenemisviise, suurendada nii üliõpilaste kui ka õppejõudude digioskusi ning sisustada kaasaegsed simulatsioonõppeklassid.

Projektis osalejad kuuest partnerkõrgkoolist.

18.-21. septembril toimus Guangdongi Meditsiiniülikoolis 2019. aastal alanud GeNEdu projekti lõpukonverents ning rahvusvaheline gerontoloogilise õenduse konverents, kus osalesid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist kaasprofessor Merle Varik, vanemlektor Eve-Merike Sooväli ja kommunikatsioonijuht Jaanika Niinepuu.

Lisaks projektipartnerite kokkuvõtetele ning sisustatud simulatsiooniklasside vaatamisele ja hindamisele arutati, kuidas omandatud teadmisi ning uut ainekava Hiina haridussüsteemi integreerida ja rakendada.

Leiti, et oluline on luua Hiina partnerkõrgkoolidesse arendusgrupid, kes vastutaks uute standardite rakendamise ja virtuaalsete simulatsioonisüsteemide arendamise eest ning tegeleksid teiste, projektis mitte osalenud õppejõudude koolitamisega jätkusuutlikkuse tagamiseks. Samuti aitaksid nad luua võimaluse, kuidas saaks ühiskonnas laiemalt pakkuda mikrokraadidena geriaatrilise õendusabi aineid mahus 30 ainepunkti – mitte ainult üliõpilastele, vaid ka juba töötavatele spetsialistidele.

Lisaks toodi välja võimalusi, kuidas saaks simulatsioonõppevahendeid kasutada kogukonna jaoks kaasates õppetöösse eakaid, tutvustades vahendeid gümnasistidele jne.

Hiina ja Dongguan

  • Hiina rahvaarv on 1,4 miljardit
  • Meie reisi sihtpunkt oli Guangdongi provintsis asuv Dongguan. Guangdong on Hiina lõunaosa üle 104 miljoni inimesega Hiina rahvarikkaim provints, mille omakorda moodustavad 21 ringkonna õigustega linna. Dongguan on üle 8,2 miljoni elanikuga tööstuslinn, mis asub Pearli jõe deltas. Dongguan asub Hong-Kongist ligi 100 km kaugusel. Meie reis Hong-Kongi lennuväljalt Dongguani hotelli kestis seoses tipptunniga 4 tundi.
  • Punane on Hiinas õnnevärv ning valge sümboliseerib leina.
  • 8 on õnnenumber ning 4 seevastu ei tõota head.
  • Kliima on subtroopiline, aastaringselt on rohkesti päikesepaistet ja sademeid. Aasta keskmine temperatuur on +22,9 kraadi, meie seal olemise ajal oli päevane temperatuur +29 – 33 kraadi.

Minu Hiina

Merle Varik


Inimesed linnaruumis

Esmalt toon välja ülimalt sõbralikud ja abivalmid inimesed. Olenemata sellest, et inglise keele oskus on neil kasin, püütakse teha kõik endast olenev, et abi küsijat aidata. Peamine abivahend selleks on telefonis olev äpp, mis aitab mõista küsimuste ja vastuste olemust. Arvasin, et Eesti on digilahendustele orienteeritud, aga tundub et Hiinas ei olegi võimalik enam ilma äppide, QR koodide ja muu selliseta tellida taksot, sõita bussiga, tellida toitu söögikohas jne. Samuti on robotid näiteks hotellides, kus nad liiguvad ringi liftiga korruste vahel ning kui sa tahtlikult nende teed tõkestada proovid, satub viisakas robot minutiks segadusse, aga kogub ennast ja jätkab teekonda. Näiteks Hongkongi lennuväljal reguleerib liiklust samuti robot.

Robot hotellis.

Meiesugused pikad välismaalased ei satu vist kuigi sageli Dongguani, seepärast kogunes meie taha näiteks kaubanduskeskuses saatjaskond noortest, kes huviga jälgisid mida me vaatame ja ostame ning püüdsid meid igal sammul salaja kas pildistada või filmida. Samas aga, kui pilgud kohtusid, tuli meie suunas alati lai naeratus ning julgemad söandasid ka tervitada. Kraad vapramad hõikasid tänaval vastu jalutades „Hello!“ ja lehvitasid arglikult. Kui neile vastasime, elavnes kogu ümbrus ja kajana kostus meieni „Hello-hello!“. Rohkemaks vestluseks keelebarjäär kahjuks võimalusi ei andnud.

Meie reis sattus ajale, kus kuumust ja niiskust oli liiga palju. Konditsioneeritud ruumist välja astudes tekkis leiliruumis olemise tunne ja mitte ainult – koheselt kleepusid niiskusest nii käed kui ka nägu, kusjuures temperatuur püsis peaaegu sama kõrge ka öösel. Majad on seal kõrged (25-30 korrust) ja klaasist. Õhtusel ja öisel ajal on meeletutes kogustest reklaame ja tulesid hooneid raamistamas või reklaamide virr-varr eriti kõrgete pikslitega LED-ekraanidel. Päeval oli 8-miljonilises linnas näha hämmastavalt vähe inimesi – linna peaväljakul ja pargis ei kohanud me poole tunni jooksul kedagi. See-eest täitub õhtul linn inimeste, tänavatoidu müügikärude, motorollerite ja muu meluga. Üleüldse näis, et motoroller ongi kõige hinnatum liiklusvahend.

Eriti rahvarohked on nädalavahetused. Siis kohtab tänavatel noori, kes on kostümeeritud oma lemmiktegelaseks mõnest animatsioonist või ulmefilmist, kusjuures välimus on viimistletud viimase detailini. Igal õhtul toimuvad erinevates kohtades liikumistunnid muusika saatel. Tegelikult võib seda nimetada lausa tantsutunniks ning taustaks on valdavalt hoogne popmuusika. Üks grupp kogunes näiteks meie hotelli kõrval ja saime ka paar tantsukava läbi teha, rohkemaks selles kuumuses võhma ei jätkunud.

Ülikoolis

Ülikoolil on kaks juhtimistasandit: administratiivne ja kommunistliku partei esindaja. Partei saadik on see, kes suunab ka rahavoogusid ning seepärast on ta ülikoolis kõige olulisem ja tähtsam persoon. Ka meie projekti lõpukonverentsil pidas ta nii tervitus- kui ka lõpukõne. Riigi(üli)koolid on nii töötajate kui ka (üli)õpilaste esimene valik, sest seal on palk ja karjäärivõimalused töötajatel kõrgemad ning üliõpilastel on kergem suunduda tööturule. Loomulikult on karjääriredelil liikumiseks oluline parteisse kuulumine. Kool toimub viiel päeval nädalas, kehaline kasvatus kuulub õppekavasse ja esmakursuslastel on paari esimese kuu jooksul vaja läbida riigikaitse koolitus ning neid eristab laigulise vormi kandmine. . Kuna päevad on pikad ja õppemeetodina on enamuses kasutusel loeng, siis on õppijatele ja personalile ette nähtud paaritunnine lõunapaus, kus leitakse enda jaoks sobiv lõõgastumise võimalus.

Dattel.

Üritustega alustamine ja lõpetamine on suursündmus, mistõttu on kohal tähtsamatest tähtsamad. Oluline on tutvustada olulisi inimesi nimepidi ning VIP persoonid peavad istuma punase sametiga kaetud laua taga. Ka haiglas, mida meil külastada õnnestus, olid meie saabumiseks sissepääsu juurde rivistatud lillekimpudega töötajad jne, mis oli meie kui eurooplaste jaoks kohmetust tekitav ning seetõttu ei soovinud keegi sellest spaleerist läbi minna. Olukord lahendati sellega, et iga töötaja valis välja ühe külalise ning kinkis lilled, mispeale hädised eurooplased lõpuks haigla peauksest sisse hiilida söandasid.

Õunaäädikas.

Mida ma ei teadnud

  • Süües krõmpsuvat rohelist pruunilaigulist puuvilja, mis oli pirni ja õunaseguse maitsega, selgus, et tegemist oli datliga.
  • Ebaviisakas on avada kingitus kinkija nähes.
  • Klaasi kokku lüües, ei tõsteta klaasi mitte üles, vaid hoitakse võimalikult madalal.
  • Google ja muud mitmed rakendused Hiinas ei funktsioneeri.
  • Alkoholi üldjuhul ei tarbita. Kokkusaamistel juuakse ohtralt teed või õunaäädikat. Meiegi saime banketil õunaäädikat rüübata, mis maitses nagu …. õunaäädikas.

Minu Hiina

Eve-Merike Sooväli

Linnas jalutades saime tuttavaks inglise keele õppejõuga (pildil vasakul), kelle abil saime külastada Keyuani muuseumit ja aeda, kus toimus ka moefotode pildistamine.

Üliõpilased, kellega kohtusime, olid väga sõbralikud, abivalmis ja naeratavad. Igal sammul kogesime külalise esiplaanile asetamist ja seda nii konverentsisaalis kui ka lõunalauas. Sõbralikkust ja abivalmidust kohtasime mujalgi. Südantsoojendav oli juhuslik tutvus tänaval – olime ju üldisest rahvamassist erinevad ja torkasime silma. Ilmselt see ajendaski üht jalgrattal mööda sõitnud hiinlannat meid kõnetama. Selgus, et see daam oli inglise keele õpetaja ja me saime temaga hästi jutu peale. Ta tundis meie vastu huvi ja rääkis meilegi palju endast ning Hiina inimeste eluolust. Ta oli äärmiselt külalislahke ning pühendas meile peaaegu terve oma vaba päeva – viis meid Dongguani linnas asuvasse hiinapärasesse Keyuani aeda, mis on koopia 1850. aastal keiser Daoguandi poolt rajatud aiast. Oli huvitav näha vanaaegset arhitektuuri ja seda ümbritsevat keskkonda kaasaegses võtmes. Kahjuks rohkem me iidset Hiina arhitektuuri ega kultuuri ehedal kujul näha ei saanud. Käisime küll ühel Hiina ajalugu tutvustaval püsinäitusel, kuid see piirdus vaid eksponaatide ja piltide vaatamisega.

Söömine erineb samuti meile omasest, kuna samal söögikorral süüakse mitmel viisil valmistatud liha, kala, erinevaid mereande, juurvilju, riisi ja nuudleid. Erinevaid roogasid on väga palju ja need tuuakse lauale üksteise järel. Road olid üsna maitsvad ja mõned ka päris „tulised“. Juuakse palju teed ja väga hea oli krüsanteemiõitest tehtud tee. Kui meie oleme harjunud, et toidukord lõpeb mõne magusroaga, siis Hiinas sellist kommet ei ole.

Esialgu oli harjumatu, et kõikjal olid kaamerad, mis sind jälgisid ja tuvastasid. Kohalike seletus sellele oli, et see on vajalik ennekõike turvalisuse tagamiseks.

Dongguan on kõrge ja õhtupimeduses värviline.

Kuna elekter on Hiinas odav, siis oli kõikjal väga palju kõikvõimalikku LED tulede sära ja valgusemängu. Ühtpidi muidugi silmal kena vaadata, kuid teiselt poolt on see ka tohutu valgusreostus.

Positiivsed tähelepanekud:

  • üliõpilaste sõbralikkus;
  • külalislahkus: linnas juhuslikult tuttavaks saanud inglise keele õpetajast Hiina daam pühendas meile palju oma aega;
  • külalise esiplaanile asetamine;
  • söömiseks võetakse aega ja külalistele pakutava toiduvaliku küllus;
  • „hullumeelse“ liikluse sujuvus;
  • ei kohanud purjus inimesi;
  • rohelus suurlinna keskuses;
  • võimalus ennast muusika saatel koos liigutada: õhtused laiv­tantsu võimalused parkides, õues avalikes kohtades jne;
  • turvalisus;
  • magusat ei söödud – magustoidu puudumine.

Arusaamatuks jääv:

  • kogu elu on QR-koodi põhine;
  • kõikjal kasutatakse jälgimiskaameraid ja isikutuvastust;
  • väga tugev alluvus (ülemus-töötaja, õpetaja-üliõpilane);
  • klasside olemasolu (Teil ei sobi sõita bussiga! Meie Hiina daami jutust kumas läbi rikkuse rõhutamine);
  • tugev Hiina kommunistliku partei mõju ja inimeste sõnatu allumine, nt kooli kommunistliku partei juhi iga lause plaksutamisega heaks kiitmine;
  • enda näitamine ebarealistlikus valguses (haiglas käimine ja rehabilitatsioonikeskuse etendus);
  • suurele riigile omaselt võõrkeelte mitteoskamine;
  • läänelikkus Dongguanis ja Hiina kultuuri puudumine;
  • ei olnud võimalik kasutada ühistransporti, v.a. buss. Rongiga sõitmiseks oli näiteks vajalik omada kohalikku ID-kaarti;
  • valgusreostus – tohutu kõrghoonete ja muude objektide külluslik valgustamine.

Üldjoontes oli tore. Toredaks tegid reisi sõbralikud reisikaaslased!

Tervisetantsijad tänavanurgal.

Minu Hiina

Jaanika Niinepuu

„Küta datat!“, „Kas sina oled Hiina kaitseministri kadumises süüdi?“. Kell on 4 öösel ning mingil põhjusel jõuavad Messengeri kaudu Hiinas oleku 5. päeval minuni ainult need kaks sõnumit. Varasemalt on meil teada, et euroopalikud telefonirakendused Hiinas ei tööta – kohalikud kasutavad analoogseid süsteeme, aga enda omasid. Hiinakeelseid kasutada ikka ei saa: isegi, kui oskaks need alla laadida.

Vastuvõtt haiglas.

Järgmine elevushetk saabub eurooplaste jaoks siis, kui koosoleku käigus jagab Hiina kolleeg meile internetti ja telefoni sõidavad sisse gmailid. Hämmastav! Mitte rõõm nende saabunud väheoluliste turundusmeilide pärast, vaid see imelik tunne – sa tead, et kuskil on justkui keegi, kes otsustab, mida sa näed ja mida mitte. Võtan kasutusele enda Hotmaili ja vahendan abikaasaga ülepäeviti ühelauselise e-kirja veendumaks, et kodus on kõik hästi ja andmaks märku, et olen olemas. Lihtsa, viisaka, neutraalses toonis, ilma nimedeta. Kuna kirjad tulevad ka vastu, on süda rahul.

Dongguanis on muudki, mis hämmastab. Esmalt niiskusega lämmatav kuumus, linnakeskkonna rohelus taimedega, mis meil toas potis kasvavad, igaõhtused tantsutreeningud tänavanurkadel, mitmekülgne toit. Hea, et aru ei saanud, mida me sõime, aga saan kinnitada, et olen söönud pulkadega kana varbaid ning kreemisaia viineriga.

Vastuvõtt haiglas.

Linn ise on kasvanud 30 aastaga kalurikülast tehnoloogiamekaks. Riiki sisenemiseks pead andma sõrmejäljed ja läbima näotuvastuse, mida kohalikud kasutavad näiteks ka kaardimaksete asemel. Oleme nendel päevadel ainukesed turistid 8 miljoni elanikuga linnas, kus pole turistide puudumise ja tehnoloogilise arengu tõttu hotellis jagada paberkujul linnakaarte, turistidel puudub võimalus osta rongipileteid (kohalikud teevad seda ID-kaardiga), lunastada kohaliku muuseumi sissepääsu (kohalikud saavad sisse dokumendi alusel) või külastada turismiinfopunkti.

Vastuvõtt haiglas.

Inimesed on külalislahked, partnerkõrgkooli tudengid abivalmid. Linna peal ekseldes saame tuttavaks inglise keele õppejõuga, kes tutvustab sõbralikult kohalikku eluolu. 10 päeva Hiinas on aga minu jaoks liiga vähe, et päriselt aru saada, mis seal toimub – kasvõi sellest, kuidas pääseda kõrval asuvasse ajaloolisse, ligi 19 miljoni elanikuga suurlinna Guangzhousse. Jäägu see siis mõneks järgmiseks korraks. Hea, et selle aja jooksul hotellist kesklinnagi jõudsime.