Käisin hiljuti Aafrikas. Kohalike elu Zanzibaril pole võrreldav meie igapäevaeluga: raha ja tööd on vähe, majad külades on meie mõistes prügihunnikute ja kolaga ümbritsetud hurtsikud, nutiseadmeid või muud tehnikat eriti pole, elekter käib pidevalt ära, kraanivesi on must ja juua seda ei tohi, supermarket meenutab kehvemapoolset turuletti, süüakse peamiselt riisi ja kala ning teed on nii auklikud, et eurooplane keelduks seal oma autot lõhkumast.
Küsisin mind ringi sõidutanud taksojuhilt, kas minul psühholoogina seal tööd oleks. Ta vastas üsna kiirelt „ei“, sest rahva teadmised vaimse tervise probleemidest on üsna kasinad, muremõtetest saadakse üle usu ja kogukonna toel ning psühholoogi teenus oleks tõenäoliselt enamikele rahaliselt kättesaamatu. „Pole nagu head põhjust ennast halvasti tunda,“ ütles ta. Pole vaja kiirustada ega konkureerida, sotsiaalmeedias tuntust koguda või eliitkooli sisse saada. Pole tähtaegu, mis öösel magada ei laseks või liigsest nutiseadmete kasutamisest tingitud peavalu ja lihaspingeid. Pole ka töötukassat, lapsehoolduspuhkust või tervisepäevi, aga naabrid ja sõbrad aitavad lapsehoidmise ja toiduga ning rohkem pole vajagi. „Hakuna matata (küll saab, kõik on hästi),“ ütlevad nad ja lihtsalt elavad.
Elu on kestvussport: me peame teadlikult planeerima, missuguse intervalliga toimetame, kui intensiivselt ja millal taastume ning kogume energiat. Ei ole mõtet loota, et kogu aeg energiline, loominguline ja produktiivne olla on võimalik.
Mõtlesin seal olles palju sellele, kui hea on elu meil siin Eestis – kõike on saada, info ja pakid liiguvad kiiresti, toitu ja puhast vett jagub, elektrit enamasti ka. WHO andmetel pole meie elu olnud kunagi parem kui praegu, kuid sellest hoolimata tunnevad paljud meist ennast vaimselt halvasti. Ärevushäiret põeb maailmas 284 miljonit ja depressiooni 280 miljonit inimest. 2030. aastaks ennustatakse depressiooniepideemiat.
Miks me end siis nii halvasti tunneme, kui meil nii hästi läheb?
Anders Hansen vastab sellele oma raamatus „Depressiivne aju“ järgmiselt: „Sest me oleme unustanud, et oleme bioloogilised olendid. Oleme unustanud, mis meid tegelikult ennast hästi ja rahulolevana tundma paneb“. Tahame olla kauem nooruslikud, terved ja vitaalsed, maratoniks valmistuda ja maailma näha, tööd rügada ja doktorantuuri läbida, investeerima õppida ja finantsvabaks saada, lastele parima hariduse anda ja neist õnnelikud ning edukad inimesed kasvatada. Ootame oma organismilt rohkem kui iial varem. Ootame, et ta kohaneks ühiskonnas toimuvate muutuste ja tehnoloogia arenguga. Võtame saavutamist, konkureerimist, pikki tööpäevi, pidevalt kättesaadav olemist, eesmärkide seadmist, depressiooni, läbipõlemist, ärevushäireid, stressi, väsimust ja kurnatust järjest rohkem kui loomulikku elu osa.
Stressi ja elustiili mõjust tervisele ja heaolule räägitakse väga palju. Ometigi ei muuda paljud inimesed oma valikuid, tuues vabanduseks, et ei ole võimalik, ei saa, kes selle töö siis ära teeb või et kas elu peab lihtne olema.
Keha on arenenud ellu jääma ja paljunema, mitte terve olema. Aju on arenenud ellu jääma ja paljunema, mitte head enesetunnet tagama, kirjutab Hansen. Evolutsioon on nii aeglane, et ühe liigi muutumiseks kulub kümneid või isegi sadu tuhandeid aastaid. Negatiivsed emotsioonid on olemas põhjusega – need aitavad meil elus ette võtta vajalikke muutusi, areneda ning otsida paremat tulevikku, neid ei ole vaja alla suruda või vältida. Kuigi ühe liigi muutumiseks kulub kümneid või isegi sadu tuhandeid aastaid, arvab meie aju ikka, et oleme kütid-korila
. See aga omakorda tähendab, et peame arvestama nende baasvajadustega, mida meie organism parimaks võimalikuks toimimiseks vajab. Elu on kestvussport: me peame teadlikult planeerima, mis intervalliga toimetame ja kui intensiivselt ja millal taastume ning kogume energiat. Ei ole mõtet loota, et kogu aeg energiline, loominguline ja produktiivne olla on võimalik.
Peamine, mida meie organism stressiga toimetulekuks vajab, on pingutuse-lõõgastuse tsüklite vaheldumine. Kui koolis on see tundide ja vahetundide vaheldumisega reguleeritud, siis tööinimene peab seda ise planeerima. Mitte lihtsalt siit artiklist lugema, vaid päriselt tegutsema. Miks? Sest stress ei reguleeri ennast ise. Organismile taastumiseks ja uue soorituse ettevalmistamiseks aja andmine on organismi omaniku vastutus. Kui me stressi ei reguleeri, siis põleme läbi, muutume kurvaks ja üksildaseks ning kõige tipuks sureme varem.
Me ei taha ju seda?
Stressi ja elustiili mõjust tervisele ning heaolule räägitakse väga palju. Ometigi ei muuda enamik inimestest oma valikuid, tuues vabanduseks, et ei ole võimalik, ei saa, kes selle töö siis ära teeb või et kas elu peab lihtne olema… Evolutsioonibioloog Tuul Sepp selgitab oma raamatus “Evolutsioonibioloogi päevik” seda sellega, et evolutsiooni võime meid keskkonnaohtude eest kaitsta ja tänapäevasesse keskkonda täiuslikult sobivaks kujundada, on piiratud. Kõige rohkem piirab seda aeg – evolutsioonilised muutused toimuvad üle paljude põlvkondade ja väga aeglaselt. Nii oleme kogu aeg natuke ajast maas – me oleme alakohastunud. Me oskame vältida ohtusid, mis mõjutasid meie esivanemate ellujäämist, kuid mitte neid, mis on evolutsiooniliselt uudsed ja välja kujunenud vaid viimaste inimpõlvede jooksul. Seetõttu peame oskama väga teadlikult stressi reguleerida ja pingete ning kohustuste kuhjumist vältima, sest me ei oska neid instinktiivselt karta.
Niisiis – head põhjust ennast päriselt halvasti tunda tegelikult pole. On liigsest stressist tekkinud tervist kahjustav elustiil ja sellest tulenev kehv enesetunne. Et tänapäeva ühiskonnas efektiivselt ja pikalt toimetada, on tähtis tuletada meelde neid baasvajadusi, mille najal organism püsib. Küllap on need tuttavad, aga kas ka igapäevased praktikad?
- Maga piisavalt. Mine magama siis, kui jääd uniseks. Kui lükkad seda pikalt edasi, oled varsti krooniliselt väsinud. Kui teed öövalveid, siis kuula oma keha ja puhka igal võimalusel. Ärevus, kehakaalu tõus ja külmetushaigused annavad märku tööstiili muutmise vajalikkusest.
- Ole päevavalguse ajal õues. Kui meie aju saab iga päev kasvõi mõne minuti päevavalgust, aitab see hormoonil nimega melatoniin une-ärkvelolekutsüklit reguleerida. Võta pereliikmed kaasa ja veetke õues kvaliteetaega.
- Toitu regulaarselt. Veresuhkru ja stressitaseme reguleerimiseks on vaja toituda taldrikureegli järgi iga mõne tunni tagant. Kofeiini, tubakat ja alkoholi tuleb vältida.
- Planeeri oma nädalat. Istu pühapäeval laua taha ja vaata üle algava nädala plaan – millal töötad, millal puhkad, millal hoolitsed majapidamise eest, millal teed trenni ja millal paned nutiseadmed käest ära. Pane KÕIK kirja, et olla iseenda vastu aus ja näha, kuhu päriselt aeg kulub ja kui stressirohked päevad tegelikult on.
- Tee to-do liste igaks päevaks ja igaks nädalaks. Ära kasuta listi, kuhu pidevalt lisad tegevusi, sest aju jaoks on see lõputu õudus. Iga päeva kohustustel peab olema kindel algus ja lõpp. Planeeri oma töönädal pühapäeval – see annab turvatunde. Kasuta iga päeva jaoks oma listi, et tekiks pingutuse-taastumise võimalus. Ole enda eest hoolitsemisega teistele eeskujuks. Ära ole kogu aeg kättesaadav.
- Võta oma keha sõnumeid tõsiselt. Ära arva, et „mina ei pea oma aega ja elu planeerima, sest minuga ei lähe nii“. Keegi meist pole kuulikindel. Kui neerupealised stressihormooni kortisooli tootmisest väsivad, tekib kurnatus ja läbipõlemine, millest taastumine võib võtta mitu kuud.
Ahjaa – see Zanzibari kogemus oli rikastav, aga elada ma seal ei tahaks. Ma tunnen ennast Eestis hästi. Ma armastan oma tööd psühholoogina. Tunnen, et muudan maailma paremaks ja olen vajalik. Hea, et meil on võimalus valida: valida tööd ja valida stressi reguleeriv elustiil.