Ei ole olemas üht head tüüpi keeleõppijat. Niisamuti ei ole üht head õpetamismeetodit või vigade parandamise metoodikat. Iga õppija on erinev ja iga õpetaja peaks seetõttu olema põhimõtteline eklektik. Väga palju sõltub kindlasti ka õpetamise eesmärgist. Kui soovime, et õppija hakkaks võõrkeeles kiiremini rääkima, tuleb eelistada suhtlusmeetodeid – pakkuda keeleõppijale võimalusi suhtlemiseks. Oluline on õppijate sõnavara arendamine nii läbi tahtlike kui ka juhuslike õppimisvõimaluste. Nagu arvab Loewen: teise keele hääldusõpetuse eesmärk võiks olla arusaadavus, sest see on parem kui emakeele kõneleja häälduse poole püüdlemine (Loewen 2020). Ka Eesti president Alar Karis kutsus üles mitte pöörama tähelepanu vigadele eestikeelses kõnes: „Vene aktsent pole meie jaoks enam võõras, pigem vastupidi, ta sai meie jaoks millekski omaks ja lähedaseks“ (Uued Uudised).
Kuna keeleõpe võib tekitada ärevust, peab õpetaja olema nagu psühholoog ning leebelt mõjutama õppurite motivatsiooni ja suhtlustahet, sest keelelist võimekust ja töömälu pole tal võimalik mõjutada. Tähtis on luua sõbralik atmosfäär, et õppijad ei kardaks rääkida. Keelebarjääri ületamisel aitab tihti mängustamine (mängu elementide ja mängule omaste emotsioonide rakendamine mittemängulises keskkonnas). Keeleõpetaja peab rääkima ka eri õpistrateegiatest, sest õppijad ei pruugi nendest väga palju teada. Üliõpilane peab looma mäluseoseid, palju harjutama, keskenduma õppimisele, oma õppimist korraldama ja planeerima, ise oma õppimist hindama, end julgustama, olema valmis koostööks kaasüliõpilastega keeletunnis ja loomulikult pöörduma oma muredega kohe õppejõu poole, mitte proovima nendega üksinda hakkama saada.
R. Ellis väidab, et keeleõppes tuleb pakkuda õppijatele püsiväljendeid (keel kui „keeletükid“) (Ellis 2005). Õpetades vene keelt täiesti algajatele, kasutan seda soovitust, sest püsiväljendid on keeleõppe algetapil eriti olulised. Ma ei õpeta päris algajatele grammatikat, vaid arvan, et õpitud püsiväljendeid võiks alles hiljem grammatika seisukohalt analüüsida. Kuigi nii grammatika kui ka sõnavara on suhtluse teenistuses, ei tohiks õppijat grammatikareeglitega üle koormata. Tegelikult on igas lauses grammatika juba sees. Sõnavara otsene õpetamine ja harjutamine tunnis on kasulik, ent mahult piiratud. Õppida on vaja nii üksiksõnu kui ka mitmesõnalisi üksuseid (Loewen 2020).
Nii eesti kui ka vene keele õpetamise juures on oluline pragmaatiline tähendus, sest keelt saab omandada üksnes siis, kui seda kasutatakse konkreetsetes suhtlusolukordades. Samuti on üliõpilaste jaoks motiveerivad ülesanded, kus rõhk on pragmaatilisel tähendusel. Algajaid peab toetama nii, et nad saaksid osaleda keelelistes tegevustes, mis on keerulisemad kui nende hetkeoskused. Lähima arengu tsoon on L. Võgotski termin ülesannete hulgale, mida laps on võimeline omandama (Vygotsky 1978). Seda võib öelda ka võõrkeele õpetamise kohta: õppimine on efektiivne, kui õpetaja algetapil õppijat aitab.
Kui me soovime, et meie õppurid oskaksid võõrkeeli, siis lisaks keeleseminaride arvu ja õppejõu ettevalmistamise aja suurendamisele, peame lähtuma kuuest põhimõttest (TESOL):
- tunne oma õppijaid;
- loo keeleõppeks soodsad tingimused;
- planeeri kvaliteetseid tunde keele arendamiseks;
- kohanda tunni läbiviimist vastavalt vajadusele ja olukorrale;
- jälgi ja mõõda õpilaste keelearengut;
- tegutse ja tee koostööd keeleõppe kogukonnas.
Kahjuks vahel peatub keeleõppija areng mingile kindlale tasemele jõudes (nn fossiliseerumine), saavutamata emakeele kõneleja taset. Tihti juhtub see sarnaste keelte puhul.
Kasutatud kirjandus
Loewen, S. (2020). Introduction to Instructed Second Language Acquisition (2nd ed.). Routledge. doi.org/10.4324/9781315616797
Ellis, Rod. 2005. Instructed Second Language Acquisition: A Literature Review (Report to the Ministry of Education). New Zealand.
Vygotsky, L. (1978). Mind in Society. Harvard University Press.
uueduudised.ee/uudis/eesti/alar-karis-vene-aktsent-on-meile-nagu-lihane-emakeel/ (30.01.24)
TESOL.org. The 6 Principles of Language Teaching. www.tesol.org/the-6-principles/