Tänavu veebruaris alustas Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis rahvusvahelise radiograafia magistriõppe teine kursus kiiritusravi suunal ning esimene lend kaitseb magistritöid juba 2022. aasta alguses. Teades, kui pikk ja kohati käänuline on olnud tee õppe avamiseni, on see kahtlemata väga suur saavutus. Peatselt on ees ootamas õppekava akrediteerimine, milleks ettevalmistumine ja enesehindamine on hea võimalus pöörata pilk seni tehtule ning märgata nii tugevaid kui ka nõrku külgi ning arenguvõimalusi.
Rahvusvahelised lektorid ja õppurid
Võib julgelt öelda, et magistriõppe programmi oluline tugevus sisulise poole pealt on muljetavaldav lektorite meeskond, kellest osa on ka rahvusvahelisel tasemel tunnustatud ja pikaaegse erialase kogemusega oma ala asjatundjad. Näiteks prof. Mary Coffey, Michelle Leech, Anita O´Donovan, Ainars Bajinskis, Eduard Gerškevitš, Mari Karm, Dr Jana Jaal, Eija Metsälä ning samuti Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden. See nimistu ei ole veel kaugeltki lõplik. Kaasatud on ka õppepraktikabaasid Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kellega on koostöö väga hästi sujunud. Samuti väärib märkimist, et lektorite nimistu ei ole kahe kursuse õpetamisel oluliselt muutunud, ehkki muuhulgas on tegu ka kliinilise tööga hõivatud spetsialistidega. Oleme suutnud tagada õppe järjepidevuse ja saanud kahe aasta vältel palju väärtuslikke kogemusi, mida edaspidi õppekorralduses rakendada.
Vestlustes tööandjatega on valdavalt jäänud kõlama, et kindlasti on vaja seesugust õpet, mis sisaldaks nii spetsialiseerumist kui ka teadustöö tegemist. Kiiritusravile spetsialiseerumist muul kujul täna Eestis ei ole ja selle peamise põhjusena võib välja tuua meie riigi väiksuse. Kiiritusravi osakondi on ainult kaks ja minimaalset arvu õppekohti ei suudetaks ainult kohalike, juba kiiritusravis töötavate õppuritega täita. Seetõttu ongi õppekava rahvusvaheline ning magistrandid on lisaks Eestile pärit näiteks Lätist, Bangladeshist ja Nigeeriast.
Muutustes olev valdkond
Radioloogiatehniku põhiõppes on kiiritusravi osakaal väga väike ning seda spetsialiseerumiseks või väljaõppeks nimetada oleks ilmselge liialdus. Peamine kiiritusravi õpe on toimunud töökeskkonnas kohapeal ja olgugi, et see praktika on juba aastakümneid tavaks, tuleb nentida, et niisugune õppimine ei kata enam tänapäeva kiiritusravis töötava radioloogiatehniku vajadusi.
Samuti on üha intensiivsema töö kõrvalt osakondades keeruline leida aega koolitamiseks. Ravitehnika muutub iga päevaga täpsemaks ehk tegelikult keerulisemaks ning kiiritusravi teoreetilist külge ning tõenduspõhist lähenemist tundmata, on ettevalmistus ebapiisav ja enda tegevust väga raske kriitiliselt hinnata. Samuti on oluline mõista, et tegemist on patsientide ravimisega ja tähtis pole mitte ainult tehniline täpsus ja taip simulaatoris või lineaarkiirendil, vaid ka ravi holistiline pool ning kogu patsiendi raviteekonna tundmine, mõistmaks näiteks kombineeritud ravi olemust. Patsiendi jaoks on olulised kõik sammud tema raviteekonnal ning professionaalne lähenemine on turvalise ja patsiendikeskse ravikeskkonna loomiseks hädavajalik.
Ei ole midagi uut arusaamas, et kiiritusravis töötav radioloogiatehnik, keda mujal maailmas kutsutakse ka terapeutiliseks radioloogiatehnikuks (ingl. k therapeutic radiographer) või kiiritusravi terapeudiks (ingl. k radiation therapist), vajab eraldi väljaõpet ning võimalusel ka täiesti eraldiseisvat eriala.
Siin on tegemist samuti väga aktuaalse temaatikaga. Üha rohkem kõneainet pakub tõsisasi, et üle Euroopa ja ka üle maailma on kiiritusravis töötavate spetsialistide õpetamise tase väga erinev ning see toob kaasa ebaühtluse vähiravi kvaliteedis. Põhjused on ilmselt riigiti erinevad, kuid peamiselt on nendeks rahvaarv ja õppe rahastamine. On näiteid sellest, et vastavale spetsialiteedile on pühendatud terve bakalaureusetaseme programm (Iirimaal, UK-s, Austraalias, osades USA osariikides), aga ka aastane spetsialiseerumine radioloogiatehniku õppekava osana (Belgias) või siis praktiliselt puuduv spetsialiseerumisvõimalus. On ka selliseid riike, kus kiiritusravi protseduure viivad läbi meditsiiniõed.
Väärib märkimist, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli magistriõppe programmi on rahvusvaheliselt mitu korda esile tõstetud kui eeskujulikku näidet spetsialiseerimisvajaduse tunnistamisest ja selle nimel tegutsemisest. Tegelikult ei olegi küsimus selles, kellel on parem programm, vaid oluline on see, et Eesti vähipatsient ei erine mitte kuidagi USA või Iirimaa vähipatsiendist ning samuti on Eestis kasutusel vägagi muljetavaldav kiiritusravi tehnikapark, võrreldes nii mõnegi muu Euroopa või maailma riigiga. Samuti on igati tasemel teostatavad ravitehnikad.
Oluline tööandjate panus
Miks on meie vastuvõtuarvud siis ikkagi seni võrdlemisi tagasihoidlikuks jäänud? Eestlaste seisukohalt on kõik eeldused õppima asumiseks justkui olemas: põhimõtteline vajadus spetsialiseerumise järele, et osakondade töökvaliteeti tõsta, rahvusvaheline toetus ja eeskuju ning oma ala spetsialistidest lektorid.
Võimalik, et põhjus ei seisnegi potentsiaalse õppuri jaoks niivõrd eelnimetatud aspektides, vaid hoopiski arusaamas, mida magistriõppe läbimine oma erialal töötades annab. Millised on lõpetaja võimalused karjääriredelil kutsealases tegevuses? Kui keegi spetsialiseerumist ei nõua, siis miks peaks õppimisega vaeva nägema? On ilus mõte, et inimesed suunduvad edasi õppima tahtest saada juurde teadmisi ja oma erialal areneda. Kindlasti on ka selliseid õppureid, kuid enamasti on motivaatoriks pigem muud väljavaated. Seega on oluline tööandjate toetus spetsialiseerumisel ja edasiõppimisel. On ilmne, et juhtivaid positsioone kõikidele ei jagu, kuid magistriõppe lõpetanu on kindlasti tugev spetsialist kvaliteedialastes tegevustes või uurimistööde teostamisel.
Lisaks vajaks välja arendamist pideva kutsealase arengu süsteem kas asutuste tasemel või miks mitte ka üleriigiliselt (ingl. k continuous professional development – CPD). See muudaks igasuguse edasiõppimise ja arengu nimel pingutamise elementaarseks ning oleks oma erialal töötamise eelduseks. Kutsekojas on võimalik taotleda atesteerimist ja saada kutsetunnistus, kuid see on praegu siiski vabatahtlik. Ehk vajaks see muutmist?
Ükskõik kui palju kõrgkool oma õppeprogrammi ei tutvustaks, propageeriks või õigustaks, ei ole paraku võimalik, et haridusasutus üksi suudaks seista selle jätkusuutlikkuse eest. Kohalikul tasandil on tööandjate panus siin kriitilise tähtsusega.
Välistudengite arvu tagasihoidlikkust selgitab programmi senine vähetuntus, konkurents erinevate õppeasutuste vahel ja ka see, et õppe kvaliteeti näitab potentsiaalse õppuri jaoks see, kui kaua on õpet läbi viidud ja kui jätkusuutliku programmiga on tegu. Akrediteerimisprotsessi edukas läbimine on siinkohal väga oluline.Välistudengitega infopäevadel vesteldes on nii mõnigi öelnud, et ta uurib sel aastal erinevaid võimalusi, et siis järgmisel või ülejärgmisel aastal kandideerida. Magistriõppesse astumine, eriti kui sellega kaasneb teise riiki elama asumine ja tasuline õpe, on õppuri jaoks hoolikalt kaalutletud samm. Seega on programmi seisukohalt tähtis olla kogu aeg rahvusvaheliselt nähtav.
Rahvusvahelise õppe korraldamine on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli jaoks uudne kogemus ja paraku sattus selle algus ka ajale, mil koroonaviirus mõningad kitsendused seadis. Kontaktõpet sai läbi viia vaid väga lühikest aega ja distantsõppele üleminek vähendas individuaalse lähenemise võimalust, mis äsja võõrasse riiki saabunud tudengi jaoks oleks olnud hädavajalik. Ka tudengite viisaprobeemid ja majanduslikud raskused said osaks õppe läbiviimise igapäevast. Väga suur toetus välistudengitele olid nende eestlastest õpingukaaslased, mis annab tunnistust, et rahvusvahelised õppegrupid toimivad hästi. Peale selle toovad erinevatest kultuuridest ja erineva taustaga õppurid mistahes õppeainetes grupiaruteludesse ja seminaridesse väga mitmekülgseid vaateid, arvamusi ja kogemusi.
Lõpetaksin mõttega, et arenguruumi meil kindlasti on, sest ükski õppekava ei saa ilmselt kunagi päriselt valmis. Niikaua kui areneb kutseala, peab arenema ka õpe. Üks tulevikku vaatav mõte on, et praegu parimate spetsialistide teadmistest ja kogemustest õppivad tudengid asuvad kunagi ise omakorda magistriõppes õppejõududena tööle ja moodustavad meeskonna, kelle toel õpet veelgi efektiivsemalt läbi viia.