Paar sajandit tagasi algselt ämmaemandatele loodud koolist on käesolevaks ajaks saanud Eesti õenduse ja ämmaemanduse edukas ning silmapaistev taimelava. Arvukaim õeskond Kliinikumis on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vilistlased ja aastaid oleme olnud kooli jaoks suurim praktikabaas. Tänu sellele oleme saanud värvata kooli parimaid ja edukamaid lõpetajaid.
Kuidas siis paistab praegu meie silmis hea kaasteeline? Nooruslik, edumeelne ja tänapäevane. Tagasihoidlik, väärikas ja kohati ka pisut konservatiivne. Küllap see väike kogus konservatiivsust on tingitud vanast heast Tartu vaimust, kes enne, kui oma saavutustest hüüab, vähemalt kümme korda kõik üle kontrollib, tegevused ja tulemused veatuks timmib ning veel ka akadeemilisse keelde ja võtmesse vormistab. Ehk Tartu vaim aitab meid selleski, et püsiks tasakaal nii konservatiivsuse, väärikuse kui ka uuenduste, innovatsiooni ja enesereklaami osas.
Kuna kool alustas ämmaemandate koolina, siis keskendume kooli juubeli puhul kahele olulisele erialale: ämmaemandusele tema ajaloolises ja tänapäevases tähenduses ning vaimse tervise õendusele, pidades silmas eriala kiiresti kasvavat populaarsust.
Kliinikumi naistekliinikus mäletatakse ämmaemanda praktikante 1986. aastast, mil naise voodi kõrval seisti koos spordimeditsiini tudengitega.
Kliinikumi naistekliinikus mäletatakse ämmaemanda praktikante 1986. aastast, mil naise voodi kõrval seisti koos spordimeditsiini tudengitega. Tol ajal käidigi kambakesi praktikal, istuti vana Toomel asunud haigla aknalaual ja arutleti toimuva üle. Naise õigused ja privaatsus ei olnud toona esikohal. Õpetajateks olid ainult arstid. Meie paljude „akadeemiline ema“, Lille Rikas, kes töötas kõrge vanuseni, meenutas oma esimest praktikapäeva, kui juhendaja küsis: „Noh, lilled ja õied, kes tahab võtta vastu oma esimese sünnituse?“ Lille tahtis. Hiljem selgus, et oli oma väimehe ämmaemand.
Koos Eesti Vabariigiga saabus ka ämmaemandate iseseisvus ning hakati arvestama naiste soovide ja vajadustega. Sealt edasi lõppes mitmekesi sünnituse juures viibimine. Ustele hakati koputama ja naistelt luba küsima, kas üliõpilane võib sünnituse juures viibida.
Mäletame aega, kui kittel ja mütsid olid tärgeldatud ning marlimaskid värvilised, värv olenes kellaajast, millal seda tuli kasutada. Kui saabus vabadus, saabus ka vaesus. Kitleid ei olnud ning kui vedas, sai selle oma tuttavalt lüpsjalt või Rootsi sotsiaalabist. Tudengite sukkpüksid olid toona võrgust ja kingad kullast…
Selle loo tarbeks lugusid kogudes kohtusime ka Tallinna Pelgulinna haigla ämmaemandusjuhi Heli Rannuga, kellel palusime iseloomustada meie üliõpilasi. „Tartu üliõpilased on vägagi silmapaistvad oma teadmiste ja hoiakute poolest,“ ütles ta. Ajatelge pidi on üliõpilased muutunud nõudlikumaks nii enda kui oma juhendaja suhtes, sageli kuuleb nende suust küsimust „Miks?“. Tugevaid kolleege kasvatab asjaolu, et paljud õppejõud on meie endi seast.
Mäletame aega, kui kittel ja mütsid olid tärgeldatud ning marlimaskid värvilised, värv olenes kellaajast, millal seda tuli kasutada.
Nii nagu pole tervist ilma vaimse terviseta, poleks Kliinikumi vaimse tervise õendust, vähemalt sellisel tasemel, ilma kõrgkoolita. Eelmisel aastal, õenduse ja ämmaemanduse aasta raames, otsisime psühhiaatriaõenduse pika ajaloo tarbeks materjali, kuid kõik leiud olid seotud arstidega. Abi sai küsitud isegi Rahvusarhiivist, kuid materjalid kajastasid vaid arstiteadlaste töid ja tegevusi. Meie suur soov on, et leiduks ajaloohuvilisi üliõpilasi, kes huvitavad inimesed ja lood üles leiaksid ning need kirja paneksid. Veel on meie hulgas õdesid, kes mäletavad möödunud sajandi tegevusi ning ehk on mõnel meeles ka nende kunagiste kolleegide jutustused.
Tulles tagasi tänapäeva ja nendesse aegadesse, kus oleme kooliga koostööd teinud, hindame kõrgelt kooli valmisolekut hoolimata keerulistest aegadest säilitada psühhiaatria eriala õpetamine, selle edasiarendamine ning praktika väärtustamine. Oleme püüdnud praktika osas olla koolile head partnerid. Üliõpilaste saabumine kliinikusse on alati ootusärevust tekitav rõõmus päev.
Ilma põhiõppejärgse erialase koolituse võimaluseta ei oleks vaimse tervise õdede teadmised ja oskused kindlasti praegusel tasemel. Eelmise sajandi 90ndatel sai selgeks, et ainult põhiõppest saadud teadmiste ja oskustega igapäevases töös toime ei tule. Koostöös psühhiaatria õppejõu Anu Vedleriga valmis 240-tunnine psühhiaatriaõdede kursus. Kursuse lõpetajatega koos lõime Eesti Psühhiaatriaõdede Seltsi, millest käesolevaks ajaks on välja kasvanud Eesti Õdede Liidu juures tegutsev Vaimse Tervise Õenduse Seltsing.
Kui Eesti rahvatervise arengut hakkas toetama Norra riik oma finantsmehhanismide kaudu, oli aeg Põhjamaade ja Ühendkuningriigi eeskujul viia esmatasandi vaimse tervise teenused abivajajate juurde. Tartu Tervishoiu Kõrgkool tuli ideega kaasa ning 2015. aastal valmistas eriõe õpe vaimse tervise alal ette õed, kes asusid iseseisvalt tööle laste ja noorukite vaimse tervise kabinettidesse. Kool on alati arvestanud õdede hariduslike vajadustega, olnud loov, paindlik ja tegus partner.
Eesti tervishoiu eesseisvate suurte väljakutsete ees oleme ikka koos olnud. Kliinikumi õdede ja ämmaemandate edulood on meie ühistöö. Aastakümneid oleme koostöös õpetanud ja arendanud vajalikke erialasid, aidates meie õdedel ja ämmaemandatel kasvada tunnustatud ning iseseisvateks spetsialistideks.
Meie pikaaegse ühise tee võib kokku võtta Hiina vanasõnaga: „Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule.“
Palju õnne meie heale kaasteelisele ja koostööpartnerile!
Pille Teesalu, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ülemämmaemand
Evelin Gross, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemand
Reet Tohvre, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ülemõde
Ilona Pastarus, Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht