Kuidas diabeet kolis meile elama – minu nähtamatu haigus

Share

Diabeet, mida varasemalt on nimetatud ka suhkurtõveks, on krooniline haigus, mida põhjustab inimkehas vähene insuliinitootmine või insuliini toime nõrgenemine ning insuliini eritumise puudulikkus. Tagajärjeks hüperglükeemia ehk vere tavalisest suurem glükoosisisaldus. Eristatakse 1. tüüpi ehk insuliinsõltuvat ja 2. tüüpi ehk insuliinsõltumatut diabeeti (Past ja Tammer-Jäätes 2016). Eestis on diabeedihaigeid ligikaudu 70 000 ning ollakse arvamusel, et umbes sama palju inimesi põeb seda enda teadmata (Diabeedi esmahaigestumus…. 2021).

Kuidas diabeet kolis meile elama – minu nähtamatu haigus.

Puudub ravi

Diabeedil puudub ravi, kuid pidevalt uuritakse võimalusi olukorra parandamiseks. Hetkel üritatakse 1. tüübi diabeedi ravis välja töötada immunoteraapiat, mis aitaks immuunsüsteemil lõpetada pankreases olevate insuliini tootvate ehk beetarakkude hävitamist. Teise tüübi puhul on töös kehakaalu puudutavad uurin­gud, et aidata kaasa haiguse remissioonile. (Is there a … i.a.)

1. tüübi diabeet areneb kiiresti ning sellesse haigestuvad sagedamini nooremad inimesed, kelle kõhunäärme insuliini tootvad rakud on kas kahjustunud või hävinud ning pankreas ei ole võimeline insuliini eritama (Halling 2021). Ainus viis edasi funktsioneerida on seda endale igapäevaselt enne iga söögikorda vastavalt raviskeemile juurde süstida.

2. tüübi diabeedi areng on aeglane, kaebustevaene ning diagnoos võib saabuda alles aastate pärast. Haiguse ilmnemist soodustavad pärilik eelsoodumus ja üleliigne kehakaal. Insuliinsõltumatu diabeedi puhul suudab kõhunääre eritada insuliini, kuid inimese organism ei jaksa seda haiguse alguses piisavalt otstarbekalt kasutada ning veresuhkur tõuseb selle tulemusel. Hilisemas staadiumis kurnatakse beetarakud välja ning kujuneb insuliini puudujääk. Ravi koosneb erinevatest medikamentidest ning reeglina insuliin nende hulka ei kuulu, see võib lisanduda haiguse hilisemas staadiumis. (Halling 2021)

Kuidas diabeet kolis meile elama – minu nähtamatu haigus.

Elu diabeediga

Sain 1. tüübi diabeedi diagnoosi 1998. aastal, olles 11-aastane. Nüüd, 25 aastat hiljem olen tänulik, et ei haigestunud nooremana. Algas uus elu täis süstimist ja pidevat veresuhkru jälgimist. Vastutus oma elukvaliteedi säilitamise osas oli varasemasega võrreldes ühtäkki väga suur ja tundus nagu varem poleks ühtki muret olnudki.

Diagnoosile eelnes nädalate pikkune söömata olek, väsimus, pidev vee tarbimine ja sage urineerimisvajadus. Kaal langes silmnähtavalt ja sööki nähes hakkas kõhus keerama, harva suutsin midagi süüa. Lõpuks, 10. juunil 1998.a, läksime perearsti visiidile, kus uriiniproovis setet märgates suunati mind otsekohe Tartu Lastehaigla erakorralisse vastuvõttu. Seal selgus, et HbA1c väärtus oli üle 27 mmol/l, võrdluseks normväärtus 4,8–5,9 mmol/l (Leedo 2019), diabeedihaigel vahemikus 6,5–7 mmol/l (Halling 2021). Lastehaiglasse jäeti mind nädalaks statsionaarsele ravile, kus õpetati ennast süstima, veresuhkru väärtuseid mõõtma ja toituma.

Juba kolmekümnendat aastat tähistatakse 14. novembril Rahvusvahelise Diabeedi Föderatsiooni (IDF) eestvedamisel maailma diabeedipäeva, mille tänavune teema on „Ülemaailmne tervise tugevdamine.

Kodus algas tervel perel samuti uus elu – õppisime kõik eksisteerima diabeedi ja selle raviga. Esimese suurema šoki saime neli aastat hiljem, kui langesin öösel liiga madala veresuhkru tulemusena koomasse. Hädaabi dispetšer saatis välja kiirabi ja emal soovitati nende saabumiseni määrida mu igemetele mett, see taastas teadvuse. Kiirabimeeskonna poolt manustati ka veenisiseselt glükoosi, et ei tekiks tagasilangust. Põhjuseks oli toidu, süstekoguse ja füüsilise koormuse valearvestus. Diabeetiku toidusoovituste eesmärgiks on eelkõige veresuhkru tasakaalu saavutamine ning süsivesikute hulga ja insuliini annuse kokkusobitamine (Past ja Tammer-Jäätes 2016). Kui lisada sinna ka füüsiline koormus, siis algajal suhkruhaigel võib see koguste arvutamine veidi üle jõu käia. Päris hüpoglükeemilist koomat pole mul rohkem esinenud, kuid peaaegu-koomasid on paaril korral ette tulnud ning nende süüks võib pidada pigem elustiili.

Eesti tervishoiusüsteem on suuresti panustanud diabeedihaigete sümptomite ning tüsistuste ohjeldamisse. Glükomeetri saab diabeedidiagnoosiga isik apteegist tasuta ning testribade, insuliini, lansettide ja süstenõelade puhul tasub Tervisekassa 90% piirhinnast, lisaks on ka nende määratud kogused aastate jooksul tõusnud, muutes haiguse haldamise hõlpsamaks. (Diabeeditarvikute … i.a.)

Terve diabeetikuna elatud elu olen mõelnud ka tüsistuste peale, mis on kerged tulema, kui dia­beeti kontrolli all hoida ei õnnestu või ei taheta. Kahjustuda võivad neerud, silmad, närvid, süda ja veresooned. Kõige olulisem ongi hoida oma dia­beet kontrolli all, sest kõrgest veresuhkrust tingitud muutused saavad alguse eelkõige närvides ning veresoontes (Halling 2021).

Kuidas diabeet kolis meile elama – minu nähtamatu haigus.

Diabeetikuna lapseootel

Enim tundsin hirmu tüsistuste ja kõrvaliste komplikatsioonide ees raseduse ajal. Esimesel kuul valdas mind paanika, sest teadsin, et HbA1c peab olema madalam kui 7,5 mmol/l, et lootel ei hakkaks tekkima väärarengud. Sel hetkel polnud mul aimugi, milline mu näit võiks olla. Huvitaval kombel püsis HbA1c raseduse vältel 5,5-6,5 mmol/l vahemikus ehk tulemus oli hea. Rasedus möödus arstide pideva järelvalve all. Kolmandal trimestril tuli juba igal nädalal kontrollis käia – võeti vere- ja uriiniproovid, teostati kardiotokograafia ja ühel korral ka lisaultraheliuuring, mis osutus vajalikuks, kuna veresuhkur oli vähem kui 2 mmol/l. Rasedus lõppes plaanilise keisrilõikega, mis ei olnud otseselt diabeediga seotud.

Emaduse algus oli vägagi kurnav. Veresuhkrunäitajad olid kõikuvad eelkõige seetõttu, et polnud aega tegeleda iseenda vajadustega. Taas kõrgkooli astumine on samuti hakanud mõjutama tervist sarnaselt emaduse algusajale. Karuteeneks on osutunud ka minu enda üliagarus – et kõik tööd saaks tehtud enne õiget aega, pidev õppimine ja selle kõrvalt ka pereelu organiseerimine – ehk üritan teha kõike ja korraga, unustades sealjuures enesehoolitsuse ja puhkuse. Tihti esineb hüpoglükeemiat, sekka ka hüperglükeemiat, sest üleväsinuna võib süsti tegemine ununeda. Madalast veresuhkrust taastumine võib võtta kuni kaks päeva – see oleneb näidust ning selle tõstmisele kulunud ajast. On päevi, kui võin kooli ilmuda nagu inimvare, kellel pole energiat ja kes ei jaksa inimestegagi suhelda. Siiski annan endast parima lootuses, et hiljem on kodus aega taastuda. Kuid kas ikka on..? Hüpoglükeemia on diabeedi lähitüsistus, mida iseloomustab teadmiste, tähelepanu, mälu, probleemide lahendamise, arutlus- ja otsustusvõime kahjustumine ning suhkruhaigel esineb see, kui veresuhkur langeb alla 4 mmol/l (Randväli ja Joost 2017).

Piisavalt teadmisi omav sõber või ka kõrvaline isik võib ära tunda hüpoglükeemia. Kui dia­beetiku puhul saab täheldada või ta ise kurdab mõnda järgnevatest sümptomitest: segadusseisund, ärevus, tasakaaluhäired, nägemishäired, külm higi, surin või tundetus keeles ja huultes, krambid, väsimus, tühja kõhu tunne, kiire pulss, peavalu, pearinglus, äärmisel juhul teadvusekadu – siis on tegemist madala veresuhkruga ning seda oleks vaja võimalikult ruttu tõsta näiteks kommi või magusa joogiga, kasutades vajadusel ka kõrvalist abi. Teadvuse häire puhul tuleks määrida võimalusel mett igemetele. Väga ohtlikuks võivad osutuda öised hüpoglükeemiad, millest haige ei pruugi ise teadlikki olla. Hommikuks võib suhkrutase end ise kõrgemaks ajada ning diabeetik võib tunda väsimust ja peavalu. Raske öine hüpoglükeemia võib lõppeda ka krampide ja teadvusehäirega (Randväli ja Joost 2017).

Praegustele ja ka tulevastele Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õpilastele, õppejõududele ja personalile soovitan märgata inimest enda kõrval. Suhelge, uurige rühma- või töökaaslastelt, ega neil ei ole varjatud haigust või muid muresid, millest teisedki võiks teadlikud olla. Minu puhul on suureks abiks rühma- ja seminarikaaslased, keda olen teavitanud oma diabeedist ja sellest, kuidas see võib mind mõjutada ning kuidas mind aidata, kui peaks tekkima hüpoglükeemia. Abi võib olla juba märkamisest, et kõike on liiga palju ja soovitusest korraks istuda ja hinge tõmmata.

November on diabeetikutele veidi märgilisem kui ülejäänud aasta. Juba kolmekümnendat aastat tähistatakse 14. novembril Rahvusvahelise Diabeedi Föderatsiooni (IDF) eestvedamisel maailma diabeedipäeva (Tammer-Jäätes 2020), mille tänavune teema on „Ülemaailmse tervise tugevdamine“ (World Diabetes … i.a.). Kuupäevaks on sihilikult valitud 1921. aastal insuliini avastanud Sir Frederick Banting’u sünnikuupäev ning päeva eesmärgiks on tõsta teadlikkust ja edendada dia­beedialast ennetustööd elanikkonna hulgas (World Diabetes … i.a.). Diabeedipäeva ametlik värv on sinine, nii et toetuse avaldamiseks võivad kaasaelajad kasvõi sõrmeküüned siniseks lakkida. Tähistagem koos nähtamatut haigust nimega diabeet!

Allikad

  • Diabeedi esmahaigestumus on Eestis langustrendis. (2021). Tervise Arengu Instituut. https://www.tai.ee/et/uudised/diabeedi-esmashaigestumus-eestis-langustrendis (20.09.2023).
  • Diabeeditarvikute hüvitamine. Diabeedikool. https://diabeedikool.ee/diabeeditarvikute-huvitamine/ (20.09.2023).
  • Halling, T. (2021). Neerud. Tallinn: Eesti Diabeediliit.
  • Is there a cure for diabetes?Diabetes UK. https://www.diabetes.org.uk/diabetes-the-basics/is-there-a-cure (20.09.2023).
  • Leedo, S. (2019). Glükohemoglobiin (B-HbA1c). Tartu Ülikooli Kliinikum. https://www.kliinikum.ee/yhendlabor/raamat/Fg/Glykohemoglobiin_ii.pdf (19.09.2023).
  • Past, M., Tammer-Jäätes, U. (2016). Insuliinravi. Tallinn: Eesti Diabeediliit.
  • Randväli, M., Joost, U. (2017). Hüpoglükeemia: patsiendijuhis. Diabeedispetsialistid.
  • Tammer-Jäätes, U. (2020). Maailma Diabeedipäev 2020. Eesti Diabeediliit. http://www.diabetes.ee/tegevuskalender/maailma-diabeedipaev-2020 (23.09.2023).
  • World Diabetes Day 2023. SDG Resources. https://sdgresources.relx.com/events/world-diabetes-day-2023# (23.09.2023).