Tihtilugu on paljud tervisemured ebatervisliku eluviisi tagajärjeks ning seetõttu võime arsti juurde pöördudes saada erinevaid soovitusi tervisliku elustiili rakendamiseks, et tekkinud kaebusi vähendada. Kuidas aga hoiavad oma tervist tervishoiutöötajad üle Eesti?
Teema üle mõtisklesid kolm tervishoiutöötajat, kes nõustusid oma kogemusi jagama.
Aire Traadi ja Stella Värnomasingu 2022. a tehtud uurimistööst selgub, et öövalved avaldavad mõju tervishoiutöötaja töö kvaliteedile ning tervisele. Täpsemalt on välja toodud, et enim levinud terviseprobleemiks öises vahetuses töötades on südame-veresoonkonna haigused. Seetõttu uurisin kõigilt kolmelt tervishoiutöötajalt nende kogemust seoses öövalvetega.
Toots: “Haiglates võiks olla võimalus supervisiooniks, sest hooldajatel ja õdedel on vaja rääkida raskematest klientidest.”
Lõuna-Eesti Haigla õendusabikeskuse vastutava õe Tiia Tootsiga vesteldes selgub, et tema jaoks on öövalved pigem kurnavad: “Südaööks olen sageli füüsiliselt väga väsinud. Ikkagi nii väsinud, et vajaksin väikest puhkust,” ütleb ta. “Pärast raskeid öövalveid olen füüsilisest kurnatusest kogenud südamepekslemist, peavalu, nõrkust, liigset ärrituvust ja tähelepanuhäireid.”
Rapla Haigla EMO ja Confido Erameditsiinikeskuse anestesioloog Pille Ambur tunneb aga, et öövahetuste puhul häirib teda viimasel ajal see, et unepausid on korrapäratud ja katkendlikud ning seetõttu valdavad teda unehäired ka kodus. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO vanemõde Mari Teugjas-Koit nõustub, et öövahetused on väsitavad ning organism vajab taastumiseks tavapärasest rohkem aega, kuid samas lisab: “Ma ei ole harjunud siiani sellise eluga, et käin ainult argipäeviti tööl. Olen teinud pikka aega valvetööd ning kohanenud kaootilise elustiiliga, mis tähendab, et stabiilse elurütmi ja rutiiniga toimetulek võib olla vahest isegi suurem väljakutse.”
Aire Traadi ja Stella Värnomasingu 2022. a tehtud uurimistöös on samuti välja toodud, et pikkadest öövalvetest tulenevate terviseprobleemide ennetamiseks tuleks pöörata tähelepanu tervist parandavatele teguritele, sh võiks töötaja jälgida oma toitumist ja peaks olema füüsiliselt aktiivne.
Tuleb välja, et tervislik elustiil on kõigi kolme tervishoiutöötaja jaoks olulisel kohal. “Tervislik elustiil on minu arvates tasakaal töö ja puhkuse vahel. Oluline on mõõdukas sportimine ja vaheldusrikas toit, mitte tarbida alkoholi ega muid mõnuaineid, mitte suitsetada. Olen ise täiskarsklane ja pole kunagi suitsetanud. Spordin kolm korda nädalas, igal hommikul jalutan 45 minutit koeraga, olen aastaringne ujuja ehk tegelen ka talisuplusega,” annab Pille Ambur minu küsimusele väga eeskujuliku vastuse, kui uurin, mis on tervishoiutöötajate jaoks tervislik eluviis ning kuidas nad seda ise järgivad.
Teugjas-Koit: “Ma ei ole siiani harjunud sellise eluga, et käin nüüd ainult argipäeviti tööl.”
Toots elab moto järgi: 8 tundi töötab, 8 tundi tegeleb sellega, mis pakub rõõmu ja 8 tundi magab. Tema jaoks aitab hästi pingeid maandada ka tugeva intervalliga füüsiline treening. “Tegelikult olen aastaid treeninud end nii, et kui ma lähen haiglast välja, siis töömured jäävad tööle,” tunnistab ta. “Üldjuhul see töötab, kuid kindlasti on ka erandeid.”
Ka Mari Teugjas-Koit leiab, et oluline on leida tasakaal töö ja eraelu vahel. “Minu puhul aitab n-ö akusid laadida looduses ja värskes õhus viibimine ning jalutamine. Mulle väga meeldib vaikus. Samuti aitab heas mõttes vaimu väsitada füüsiline aktiivsus, mulle sobivad erinevad tantsulised rühmatreeningud, näiteks zumba, kus saan raputada sõna otseses mõttes argipäeva mured endalt maha ning täituda uue, positiivse energiaga,” selgitab ta.
Ambur: “Tunnen tihti, et ma ei oska otsustada ning see tekitab vaimset pinget.”
Lisaks pikkadele öövalvetele on haiglatöö juures veel nüansse, mis võivad tekitada vaimset kurnatust. Näiteks võib seda põhjustada vastutusrikaste otsuste või ülesannete täitmine. “Tunnen tihti, et ma ei oska otsustada ning see tekitab vaimset pinget,” nendib Ambur. Toots lisab, et personaliga töötamine tekitab vaimset kurnatust, sest töös esineb sageli emotsionaalselt raskeid olukordi ja puudub eraldi spetsialist või ajaressurss töötajate murede kuulamiseks. Samas leiab ta, et rääkimine on oluline, kuna personali murede kuulamine toetab mõlemat osapoolt ning aitab vältida läbipõlemist.
EMOs vanemõena töötav Mari Teugjas-Koit on ka ise kogenud läbipõlemist. “Mul on väga suur huvi vaimse tervise vastu ning olen ennast selles valdkonnas iseseisvalt täiendanud ja koolitanud, mistõttu hindan enda teadlikkust vaimse tervise hoidmisest ja seda toetavatest teguritest ning tehnikatest üsna heaks. Seetõttu arvasin ka, et minuga seda ei juhtu. Tundub, et vahel on probleemi olemasolu enda puhul raskem märgata ja veelgi raskem tunnistada. Kuid kui lõpuks olin probleemi iseendale tunnistanud ning selle teadmisega leppinud, algas väga teadlik enesega tegelemine ning teekond parema enesetunde saavutamise suunas,” nendib ta. Mari jagatud kogemus annab kinnitust, et vaimne kurnatus võib tekkida igaühel, kuid oluline on osata sellega toime tulla.
Toots: “Tegelikult olen end aastaid treeninud niimoodi, et kui astun haiglast välja, siis töömured jäävad sinna.”
Teugjas-Koit jagab ka positiivset kogemust seoses Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO kolleegide hulgas 2022. a läbi viidud pilootprojektiga “Töörõõmuspetsialist”.
“Projekti eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja millist mõju avaldab sõbralike koerte viibimine argipäevases töökeskkonnas EMO personali psühholoogilisele heaolule. Varasematest uuringutest oli teada, et loomadega suhtlemine vähendab stressi ja tõstab meeleolu ning käesoleva pilootprojekti tulemustest saime sellele ka kinnitust. Esines oluline positiivne mõju töörõõmu komponentidele ning samuti oli märgata vähenemistendentsi läbipõlemise komponentide osas. Pilootprojekt tekitas suurt huvi ja poolehoidu ning tänu positiivsetele tulemustele on meie kollektiivis nüüd ka püsivalt karvased sõbrad, kes käivad kolleege tänaseni aeg-ajalt rõõmustamas,” selgitab ta. Teugjas-Koit mainib, et vaimset tervist toetatakse töökeskkonnas veel teistegi meetoditega: “Oleme osakonnas pakkunud võimalust korraldada supervisioone ning seda ka praktiseerinud, kui on esinenud emotsionaalselt raskeid olukordi üliraskes seisundis patsiendi käsitlusega seonduvalt. Üliraskes seisundis patsientide käsitluse järgselt toimuvad enamasti ka rutiinselt debriefingud, kus kolleegidel on võimalus jagada vahetuid tundeid ning mõtteid nii kliinilisest tööst lähtuvalt kui ka isiklikul ja emotsionaalsel tasandil.”
Kahjuks ei pakuta igas tervishoiuasutuses vaimse tervise murede osas tugiteenuseid ning seda olulisem on oskus suuta murega ise toime tulla. Vesteldes Amburi ja Tootsiga selgub, et sportimine on töövälisel ajal hea viis pingete maandamiseks ning töökeskkonnas on abiks ka sõbralik kollektiiv, kellega võimalusel oma muret jagada saab. “Haiglates võiks olla võimalus supervisiooniks, sest hooldajatel ja õdedel on vaja rääkida raskematest klientidest. See oleks hea just seetõttu, et spetsialist oleks väljastpoolt töökeskkonda,” arvab Toots.
Tervishoiutöös võib ette tulla ka kaastundeväsimust, mis on seisund, kui abistajal on vähenenud võimekus või huvi olla empaatiline. Kõik kolm tervishoiutöötajat on oma töökarjääri jooksul seda tundnud. Toots leiab, et kaastundeväsimuse teke on suurelt jaolt seotud just ületöötamisega, mistõttu on oluline hoida enda vaimset ja füüsilist tervist vältides ületundide tegemist pika perioodi vältel.
“Kaastundeväsimust tundsin esmakordselt, kui kogesin ise läbipõlemist. Tundsin, et minu tassike oli nii tühi, et ma ei suutnud enam olla kohal, et kuulata teiste muresid, olla empaatiline ning pakkuda tuge ja abi neile, kes seda vajasid. Ma ei soovi seda tunnet enam uuesti kogeda, olukorra teadvustamine tegi mind väga nukraks,“ jagab Teugjas-Koit.
Teugjas-Koit: “Tundsin, et minu tassike oli nii tühi, et ma ei suutnud enam kohal olla ja teiste muresid kuulata.”
Seda, et tervishoiutöös on ka positiivseid noote, kinnitavad kõik intervjuus osalejad. Näiteks ütleb Pille, et enim rõõmustab teda tööl see, kui leiab mõnele keerulisele meditsiinilisele probleemile lahenduse ning loomulikult teeb head meelt ka tänulikkus patsiendi silmis. Mari jaoks ei ole see aga lihtsalt töö, vaid kutsumus: “Mulle meeldib vaheldusrikas töö ning inimestega vahetu suhtlemine, mida erakorralise meditsiini osakonnas töötamine võimaldab.”
Kasutatud allikad:
Aire Traat, Stella Värnomasing (2022). “Öövalvete ja pikkade vahetustega töö mõju õendustöötajate töö kvaliteedile ja tervisele ning sellest tulenevate kvaliteedi- ja terviseprobleemide ennetamise võimalused.” (10.2023)