2022. aasta veebruaris alanud sõda Ukrainas halvas mind nagu paljusid Eesti inimesi. Mäletan, kuidas ei tahtnud uskuda uudiseid, mida lugesin. Lebasin 24. veebruari hommikul voodis ja mõtetest käisid läbi hirmud, mida sõda päriselt tähendada võib, kas sõda jõuab ka siia, mis saab edasi?
Sellisel hetkel teeb inimene rohkem või vähem teadliku valiku, kuidas olukorrale reageerida – kas tegutseda (fight), tarduda (freeze) või põgeneda (flight). Peale esialgset tardumist, mis kestis umbes päeva, nägin üleskutset koguda asju
Ukraina perede jaoks ning asusin tegutsema. Kuulutasin sotsiaalmeedias ja sõprade seas välja asjade kogumise kampaania. Tol kevadel möllas Covid ning paljud tuttavad olid kodus haiged. Sõitsin vanaisa vana Mazdaga ringi ja korjasin peale mähkmeid, tekke, väikelaste riideid jms. Asjad said kahe päeva jooksul organiseeritud Eesti Üliõpilasseltsi kaudu Ukrainasse saatmiseks. Minuga võeti ühendust, et aidata komplekteerida veel üht autot – sedakorda kiirabi Kiievisse.
Korraldasin uue kogumiskampaania ja nädala jooksul sai vajaminev sõprade, annetajate jt heade inimeste toel kokku – 4. märtsil pakkisime grupi naistega ukrainlastele annetatud kiirabi pilgeni täis ja saatsime teele.
Tol õhtul kohtasin esimest korda T1 kaubanduskeskuse tühja poe ruumides Elo Laura Aaspõllut. Elo oli asjalik, vaikne, rahulik ja minust (nagu mulle tundus) vähemalt kaks korda pikem. Sel kohtumisel ei osanud ma ette kujutada, kuidas läheb minu elu sellest päevast edasi. Ma ei uskunud seda, et alguse on saanud pikaaegne sõda Venemaa ja Ukraina vahel, ega osanud arvata, et veedan järgmised pool aastat koos Eloga MTÜ-s Slava Ukraini või et käin Ida-Ukrainas sõjakolletes.
Olen erialalt filmirežissöör ning pikalt tegutsenud kultuurikorraldusega. Kolmekümnendate eluaastate keskpaigaks on selge, mida tähendab vabakutselise elu kultuurivaldkonnas. See tähendab puuduvaid sotsiaalseid garantiisid, mitte kogunevat pensioni ja laenuvõimetust. Teisalt on see elu, võiks öelda isegi elustiil, mis annab palju vabadust ja võimaldab projektipõhiselt toimetada. Nii sai minu 2022. aasta projektiks teha kõik, mis on minu võimuses, et aidata neid, kellele selles sõjas kallale tungiti. MTÜ Slava Ukraini projektijuhina tegelesin haavatute transportimiseks vajalike masinate loomisega, taktikalise meditsiini koolituste korraldamisega Ukrainas ning erinevate rindel vajalike meditsiinitarvikute komplekteerimisega. Osalesin ka ise taktikalise meditsiini koolitustel, omandasin uusi oskusi ja õppisin seirama oma eneseregulatsiooni võimekust keerulistes olukordades. Käisime Eloga veel 2022. aasta suvel koos tööasjus Ukrainas, peale mida lõpetasin sisekonfliktide tõttu töö „Slavas“. Olime selleks hetkeks Eloga veetnud lugematu arvu tunde ühisel rindel, terve pimeda kevade laos nasotorusid ja žgutte pakkides, võideldes külg külje kõrval Ukraina abistajate tagalas. Tööd lõpetades kahtlesin kurvastusega südames, kas elu meid Eloga veel kokku viib.
Osaledes taktikalise meditsiini koolitustel, märgati minu huvi erakorralise meditsiini vastu ja mind kutsuti kiirabisse töövarjuks. Olin töövari mitu päeva. Tahtsin veenduda, et sisseastumine Tartu Tervisehoiu Kõrgkooli ja minu erialast vägagi erineva kutsehariduse omandamine on läbimõeldud otsus. Järele mõeldes leian, et kuigi mul oli vajalik uus suund enda jaoks ära põhjendada, ei peakski nii palju kahtlema – erakorralisse meditsiini ja meie tervishoiusüsteemi laiemalt on täna teretulnud kõik hakkajad ning mõtlevad inimesed. Oskuslikest töötajatest ja abiandjatest on puudus ning midagi uut õppida on mõnus! Õppida on lihtne, eriti nii praktilisel alal kui erakorralise meditsiini tehniku (EMT) eriala. Kui sinus on soov ja säde ning sul on võimalik õpingud ette võtta, siis proovi kindlasti!
2022. augustis kohtusin uuesti Eloga, sedakorda juba Tartus. Olime mõlemad töö „Slavas“ lõpetanud ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisse saanud. Elo astus kooli, et mõista, kas ta läheb tagasi kunagi pooleli jäänud arstiteaduskonda, mina lootuses, et saan olla abiks kiirabis. Elo nähes mu süda hüppas – sarnased huvid ja taust tõid meid jälle kokku. Õppehoone akende taga lõõmasid viimased palavad suvepäevad ning päevitunud ja rõõmsameelne EMT22 kursus istus maha, et põnevusega vaadata otsa eesootavale aastale. Järgmise üheksa kuu jooksul õppisime elustamist, traumavigastuste käsitlemist, anatoomiat ja palju muud. Käisime praktikal nii kiirabis kui ka erinevate haiglate erakorralise meditsiini osakondades. Leidsime uusi sõpru, meil sai nalja, saime uusi kogemusi ja panime ennast proovile. Kutsetaseme saavutamiseks vajaliku hariduse omandasime tsükliõppes. See on sobilik nii täiskasvanule, kellel on töö või perega seotud kohustused, pooleli õpingud teises koolis kui ka nooremale õppurile, kes soovib samal ajal tööl käia. Õpingute käigus arenesin inimesena ja mäletan, kuidas ühel päeval mõtlesin, et olen eelkõige tänulik võimaluse eest lihtsalt midagi uut õppida ja saada selgeks just selline, väga praktiline amet.
Kasvasime Eloga kokku – unustasime end jutustama ka kõigest muust, kui eesootav eksam ja aitasime üksteisel õppida. Elo oli mulle toeks siis, kui aasta alguses hukkus autoõnnetuse tõttu minu sõprade laps ja ka siis kui mõned kuud hiljem suri minu isa. Pikk, vaimselt raske ja pime kevad mõjus nagu tunnel, mille lõpust tulin välja lõpueksamite sooritamise ajaks. Need tehtud, oli aeg viimast korda suund Tartule võtta, et saada kätte kooli lõputunnistus. Kui rongi astusin, nägin oma heameeleks esimesena Elot. Olime küll kokku leppinud, et ta püüab rongis õppida arstiteaduskonda sisseastumiseks, kuid jäime muidugi jutustama. Terve selle aja tema kõrval istudes ei suutnud ma väljendada seda, mida mõtlesin: kui tänulik ma olen, et meie teed niimoodi juhuse läbi ristusid. Üks eestlane ei või ju teisele öelda, mida ta päriselt mõtleb ja tunneb ning et olen olnud õnnelik sellel teekonnal, kuna mul on niisugune sõber nagu tema.
Kokkuvõttes võin öelda, et valisin ameti, mille avastasin tänu erakordsetele sündmuste elus ning mis tõi välja eelsoodumuse, isikuomadused, isegi kire. Kindlasti määras valikut ka soov panustada tervishoidu või ühiskonna heaollu laiemalt läbi teiste inimeste aitamise. Lisaks olen mõtestanud millegi uue õppimist ka kui võimalust arendada oma aju, omada elus üliolulisi oskusi ning võimalust inimesena areneda. See viimane aspekt toob mind tagasi Elo juurde. Kõik õpitu, tehtud eksamid ja saavutatud kutsetase on muidugi suur võit – mul on rohkem teadmisi ja võimalusi. Aga ilma heade sõpradeta ei maitse võidud ega arene sa inimesena samamoodi. Niisiis sai minust erakorralise meditsiini tehnik, sest võtsin julguse kokku õppida midagi uut, aga kui arenesin seeläbi ka inimesena, siis seda eelkõige siiruse, empaatia ja abivalmiduse tõttu, mida õpingute käigus kogesin.
PS! Elo sai arstiteaduskonda sisse. Septembris alustas tema õpinguid Tartu Ülikoolis ning mina tööd Tallinna Kiirabis. Neile, kes alles õpinguid alustavad, kui kõik tundub veel ebamäärane ja hirmus – seadke siht kõrgele, te saate hakkama!