Atlandi ookeani vesistu on põhjapoolkeral laotunud kirdekaarde üsna merelistesse soppidesse. Mehhiko lahest ehk umbes 7000 km kauguselt edelast soojutab neid Golfi hoovuse veemassiivide liikumine Euroopasse. Grööni, Islandi, Iiri, Briti ning Orkney, Shetlandi ja Fääri saarte taga paiknevate ääremeredega on Taani väinade kaudu justkui mesti löönud ja ühte heitnud me kääruline sisemeri.
Enn Vetemaa (1936–2017) laulusõnaseadest teada-tuntult on meri “hülgehall”. Põhjamaise ranna ja lainte ning tuultega, kanduvad tema riimid muusikaliselt edasi heliloomingus Ülo Vinterilt (1924–2000). Ühelt poolt on mere rannikud fjärdidena skääristikulised ja teiselt poolt kaugele-kaugele kumerduvad, siin-seal liigestatud lõugaste ja maasäärtega. Maakoore pinnavormide vahelisele piirile on tekkinud klindiservaline astang, mis kulgeb Ölandilt ligikaudu Pakri saarteni täienisti vee all. Paekivist põhjarannikut teadsid ennemuistsel aal siinsed elanikud nimetada kui viiru. Paldiski lähistelt ulatub klindilõikudena see läbi ajaloolise Tallinna ja Virumaa (soome keeles Viro) kuni Narvani, kuigi lõppeb alles vana Ladoga linnakese tagusel Venemaal. Eesti rannajoon on mere idarannikutest mitmekesisem, hõlmates põhjas ohtralt neemelisi poolsaari ja läänes rühmalisi suursaari: Vormsit ja Hiiumaad ning Muhut ja Saaremaad. Pärnu kandist kaob kiviklibuline vaheldusrohkus ja algab liivaline kumerjalikkus mereäärsete männimetsadega. Läänemeri aga umbloogeliste lahtede ja väinadega on niivõrd hoomamatult suursugune, kuivõrd õigupoolest võikski tegemist olla suurjärvega. Läänemeri (~373 000 km²) ületab napilt-napilt Kaspia järvelise veekogu määratut pindala, olles mahult (~22 000 km³) võrreldav Baikali järvega. Siinne meri võinuks olla kaasaja suurim järv kogu meie planeedil Maa.
Läänemere kaasaja ranniku- ja maismaapiirid on tekkinud kliima soojenemisel pärast jääaegade ja jäävaheaegade epohhi pleistotseenis. Weichseli ja Würmi jäätumised, mis olid samaväärsed Wisconsini jäätumisega Põhja-Ameerikas, kestsid umbes 115.–11. aastatuhandel eKr. Fennoskandia ülimassiivne jääkilp kattis ulatuslikuna kogu muistenditest hoomatud Põhjalat ja Kirde-Euroopat. Jää saavutas põhjapoolt vapustava paksuse ja tihkuse, taevastesse laotustesse võis kilp kõrguda kogunisti 3–4 km. Skandinaavia mäestikust kandsid tollased liustikud lahtimurdunud kivikamakaid rändrahnudena ja kiviklibuna sadade kilomeetrite kaugusele, need ilmestavad siiani meiegi rannikumadalikke. Kliima laiaulatuslik soojenemine algas pärast jäätumise maksimumi, mis toimus ligikaudu 22.–20. aastatuhandel eKr. Euroopat katnud jäämassiiv taandus järjest sulades mannermaa põhjaossa. 12. aastatuhandest eKr jäi jääservade sulavetest maha üüratu jääpaisjärv, mis oli üsna jahe ja üha laienev mageveejärv. Maailmamere tase oli enne sulamise algust olnud rekordiliselt madal. Horvaatia ajaloolise linna Spliti kohalt liikusid inimeste eelkäijad tõenäoliselt kuivajalgselt kohale, kus asub nüüd Itaalia linn Ancona. Aadria meri ulatub sadamalinnade vahel täna otsejoonelt 238 km. Belgia ja Madalmaade kohalt saanuks ühtset jõesuudmemaad ületades otse ka Suurbritanniasse. Doggerlandiks on nimetatud sealset mandriga ühendunud tasandikku. Storegga lihetest tekkinud katastroofiline hiidlaine uputas lõpuks tolle maasilla, mil tohutu veemass vallandus praegusesse väina nimega La Manche. Billingeni katastroofiga oli varem pääsenud riimvesi niisamuti Läänemere nõkku (vt Joldiameri), kuigi ühendus sulgus (vt Antsülusjärv) ja avanes taas (vt Litoriinameri). Läänemere viimane tunduvalt vähesoolasem (8…10%) merestaadium algas ligikaudu 4. aastatuhandel eKr (vt Limneameri).
Läänemeri
Läänemeri/Õdagumeri (põhjaeesti ja lõunaeesti keeltes)
Itämeri/Nuortamearra (soome ja saami keeltes)
Östersjön (rootsi keeles)
Østersjøen/Austersjøen (norra keeles)
Østersøen (taani keeles)
Ostsee (saksa keeles)
Bałtyckie Morze (poola keeles)
Baltijos jūra (leedu keeles)
Baltijas jūra/Vālda mer (läti ja liivi keeltes)
Baltic Sea (inglise keeles)
Балтыйскае мора (valgevene keeles)
Балти́йское мо́ре (vene keeles)
Балтійське море (ukraina keeles)
Jääkilbi üüratu raskuse tõttu on pärandina siiani kerkimas maapind Eestis. Belgias ja Madalmaades see üha langeb ja vajub ning kohati on maapind madalam kui merepind, sealt ka üleujutused. Kesk-Euroopa tasandikul leidub rühmiti hulgim veega täitunud ja soostunud sulglohke ja sölle, mis on jäänukid surnud jää plokkidest või viimasena sulanud igikeltsast. Põhjameri ulatub nüüd Läänemerre äärepealt olematute sisse- ja väljavooludena ning madalate sügavustena läbi väina Kattegat. Jüüti ja Skandinaavia vahelise saarestiku, kus asub taanlaste pealinn Kopenhaagen, kitsaid veeteid pidi toimub ainumas sooldumine ava- ja sisemere vahel. Kuna jõgedest voolab sisse väga palju magedat vett, siis riimveeline kooslus lahtub Bornholmi saarest üha kaugemal. Läänemere valgla on ühiseks nimetajaks kõigile kuuele suurimale järvele Euroopas: Laadoga ja Oneega, Vänern, Saimaa, Peipsi-Pihkva, Vättern. Need ongi vesikonnana jäänukid viimasest jääajast ning sellest sulanud vee massidest. Kogu veestik on üks ainulaadsemaid ökosüsteeme tervel põhjapoolkeral, kuid samas ka üks haavatavamaid. Põhja-Euroopa keskne siseveekogu ühendab rannikuid nii Eestis, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Poolas, Leedus kui Lätis. Peterburi on üks märkimisväärsemaid inimasustusega keskuseid koos tehnogeense maastiku ja 18.-19. sajandil rajatud kanalitega. Neeva jõe suudmealal asuv suurlinn on mere üks märkimisväärsemaid saastajaid, tähistades kogu mere idapoolsemat pikkuskraadi. Käesolevalt on hea visata pilk ka teistele ohuteguritele, kuna meri on poolsuletud aeglase veevahetusega, ringeldes omakeskis läbi umbes 25 aastaga. Mere keskmine sügavus on 55 m ja suurim sügavus 459 m! Taastumisvõime on seetõttu suhteliselt piiratud ning seisund halvenenud. Vee ökosüsteemi iseloomustab kindel füüsikalis-keemiline keskkond (biotoop) ning selle fauna ja floora (biotsönoos). Läänemere piirkond on üleni parasvöötmeline ning silmapaistvalt ainulaadse ja mitmekesise elusloodusega, hõlmates nii merelist taimestikku ning mikroorganisme kui merekalasid, -imetajaid ja -lindusid.
Akvaatilisel ökosüsteemil on oluline roll kogu piirkonna majanduses, kultuuris ja elukvaliteedis. Hulgaliste sadamalinnadega mere heaolu on möödunud aastakümnetel muret tekitavalt halvenenud. Peamiselt inimtegevuse tagajärjel on keskkonnariskid süvenenud, jäädes üheks enim inimeste mõjutatavaks mereks maailmas. Linnastumine, põllumajandus, tööstuslik reostus ja laevaliiklus ning kaablid-torustikud on jätnud omad jäljed ökoloogilisse heaolusse, kuigi 20. sajandi algusest on mere kaitsmist järjepidevalt edendatud. Kasvanud majandustegevuse ja sellest põhjustatud surve tõttu merekeskkonnale pööratakse kaitsele järjest enam tähelepanu. Õrna ökoloogilist heaolu ohustavad inimtegevuse tagajärjena tekkinud põhiprobleemid – turismindus ja tihe laevaliiklus, kalade ülepüük, kliimamuutused, väetiste ja toitainetega rikastumised, ohtlikud saaste- ja reoained (sh radioaktiivsed elemendid) ning mikroplastid. Eelkõige nende survetegurite tõttu ei ole siinsete elupaikade ning kalade, imetajate ja lindude seisund kiita, elustik on pigem liigivaene. Eutrofeerumine põhjustab vetikate ja tsüanobakteritest koosneva fütoplanktoni vohamist ning põhjakihtides hapnikupuudust, mida võimendab soojalt suvine päikesevalgus tugevate veeõitsengutega. Mereprügi ja veealuse müraga on hakatud tegelema alles hiljuti, ent nende tegelikku ulatust või mõju mereelustikule täpselt ei teata. Iga aastaga kasvab suurreostuse esinemise tõenäosus, kuna naftavedude kogumaht on aastate jooksul mitmekordistunud. Tähtsaim on endilt küsida, et mida teha jahedalt kargete tuuleiilidega lainetava maailmamere taastumiseks, just keskkonnakaitse ja tervisekaitse vaatevinklist? Eesti rannajoont määrab meri põhjast, läänest, edelast ja saartel. Üks on kindel – poliitiliste ambitsioonide kõrval on oluline valglal valitsev rahu ehk ladina keeles pax ad mare Balticum.
P.S. Keegi ei tea päris täpselt, kuidas juhtusid maailma ainsamad mageveehülged Laadoga järve (Pusa hispida ladogensis) ja Saimaa järvestikku (Pusa hispida saimensis). Enamgi kummalisemad on mageveelised viigrid maailma suurimas järves Kaspias (Pusa caspica) kui ka sügavamais järves Baikalis (Pusa sibirica). Kas seegi müsteerium toimus jää taandumise sulavetes – kõigest aimatakse.
Tekst on kirjutatud inimkäeliselt, üldteadmuslikult, tõetudes abstraktidele ning kontseptsioonidele ja konstruktsioonidele Wikipedias ja ChatGPT-s.