Kes ma olen?
Ma olen täiesti tavaline 23-aastane Tartu Tervishoiu kõrgkooli 3. kursuse õenduse eriala üliõpilane. Töötan Tartu Ülikooli Kliinikumis intensiivravi abiõena ja mulle meeldib see, mida ma teen. Saan niimoodi aidata inimesi, kes sel hetkel iseennast aidata ei saa või ei oska. Pärit olen ma Kagu-Eesti väikesest linnast nimega Räpina, kuid olen Tartus iseseisvalt elanud juba ca seitse aastat. Tartust on saanud minu kodu.
Olen varasemalt juba ühe eriala omandanud – 2019. a lõpetasin koka eriala, kuid ei tunne sellel alal kutsumust. Kindlasti olen ma väga rahul, et selle teekonna ette võtsin, kuna olen sel erialal saanud väga palju kogemusi erinevates Tartu ettevõtetes, leidnud palju ägedaid inimesi enda ümber ning aru saanud, kui raske see töö tegelikult on – nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sa pead olema loov, tundma inimesi ning nende maitseid. Armastus käib küll kõhu kaudu, kuid hetkel jagan ma seda oma patsientidele teisiti – kandes nende eest hoolt vajadustele vastavalt.
Miks ma otsustasin valida õenduse eriala?
COVID-19 perioodil oli väga palju juttu õendustöötajate puudusest. Ühel hetkel tundsin suurt soovi uuesti õppima minna. Valik tuli üsna spontaanselt, kuna soovisin teha midagi, mis täidaks mu elus mingit eesmärki. Õde on minu silmis inimene, kes on raskel ajal patsiendi kõrval – me pakume neile empaatiat ja tuge, mida patsient sel hetkel kõige rohkem vajab. Rääkimata protseduuritest, ravimite manustamisest, dokumenteerimisest – nimekiri mida õed oma tööga patsiendi heaks tegelikult ära teevad, on pikk. Ma tean, et minust saab – tegelikult on juba saanud – hea õde. Selles ei ole ma kunagi kahelnud.
Miks just intensiivravi?
2022. aasta suvel otsustasin, et vahetan oma töö erialase vastu ning asusin tööle põetajana. Miks põetaja, kui õpin siiski õendust? Arvan, et oma patsientide eest peab oskama igal moel hoolt kanda ning see töökogemus aitas mul õppida patsientidega suhtlema. Päriselt suhtlema, sest olin alguses endas väga ebakindel. Tihti mõtlesin, kas kasutan õigeid suhtlemisviise, mida ma rääkida võin ja mida mitte. Lisaks suhtlemisele õppisin haiglas ka meeskonnatööd, nägin kõrvalt erinevaid protseduure, jälgisin patsiente ning dokumenteerisin patsientidega seonduva. Kindlasti oli see väga vajalik kogemus.
Intensiivravis hakkas mulle meeldima ning otsustasin sellessamas osakonnas abiõena jätkata. Arvan, et olen abiõena väga palju arenenud ning see aitab ja tegelikult on juba aidanud ka õpingutele kaasa – ma oskan mõelda nagu õde. Kõige põnevam praeguses ametis on see, et ma ei tea, milliseks tööpäev võib kujuneda. Tegemist on siiski III etapi intensiivraviga. Tööpäevad on erinevad ning patsiendid enamasti vahelduvad, mis tähendab erinevaid situatsioone igapäevaselt. Kuna ma rutiini ei armasta, arvan, et olen leidnud hetkel enda jaoks õige koha. Enamasti töötan öövalvetes ning nädalavahetustel ka päevastes, kuid püüan ka ära kasutada tunniplaanides olevaid auke. Oluline on, et iga asi toimuks siiski omal ajal, sest kahes kohas korraga ei ole võimalik viibida. Koolist öövalvesse või vastupidi suunduda on vahel üsna väsitav, kuid eks üliõpilase elu ongi selline. Kes tahab, see jõuab – väga suur mõju on seejuures meie endi tahtejõul.
Kuidas ma selle kõigega toime tulen?
Sellise koormuse juures tahaksin tähelepanu juhtida ka vajadusele ennast hoida. Olen saanud korduva depressiooni diagnoosi, mis mind vahetevahel kummitab. Jah, mõni hetk on minu jaoks väga raske ning tõmbun siis endasse. Samas püüan sellest ka üle olla, kuid tihti ei pruugi see õnnestuda. Tavapärased toimingud saavad muidugi tehtud, kuna minus on mingi kohutav kohusetunne, mis ei lase sel hetkel oma kohutusi unarusse jätta. Suurimaks miinuseks on süvenev väsimus ning unetus.
Ühel hetkel otsustasin, et ma enam ei jaksa ning pöördusin Peaasi.ee poole. Rääkisin oma tunnetest ning kaasuvatest probleemidest ning mul paluti koheselt pöörduda perearsti poole. Perearstil käidud, diagnoos saadud, sealhulgas ka antidepressandid, mis aitavad õhtuti uinuda. Halvematel hetkedel on sellest vähem kasu – väsimus ei taandu, kuigi saan magada. Hea toit, uni ning liikumine on see, mis mulle hästi mõjub, kuna kõik peab olema tasakaalus. Ma ise arvan, et tulen kõigega toime, kuigi vahest on raskusi, millest tuleb üle olla. Samas, kellel ei oleks probleeme? Enamus inimesi tunnevad mind rõõmsameelse inimesena ning miks nad ei peakski, sest me ei näe inimeste sisse ega tea, mida nad tegelikult tunnevad või läbi elavad. Sellepärast peaksimegi inimestena olema hoolivad ning mõistvad. Meil kõigil on oma lugu rääkida.
Me ei näe inimeste sisse ega tea, mida nad tegelikult tunnevad või läbi elavad. Sellepärast peaksimegi olema inimestena hoolivad ning mõistvad. Meil kõigil on oma lugu rääkida.
Tahaksin rõhutada kõikidele õpilastele, et tervis on oluline – olgu see siis vaimne või füüsiline. Eriti siis, kui igapäevaelu on tempokas ning enda põhivajadused jäävad katmata. On normaalne rääkida oma tunnetest ja sellest, mis meie peas toimub – me ei ela kiviajal, et sellepärast häbi peaksime tundma. Saada enda seest välja kogu mõttepundar, mis meid piinab, on imeline. Seetõttu peamegi vahetevahel kellegagi rääkima.
Mul on hea meel, et meie kõrgkooli õppuritel on võimalik saada tasuta psühholoogilist nõustamist. Mul endal sellega küll kogemust ei ole, kuid on hea teada, et kõrgkool seda võimaldab. Alati on võimalik pöörduda ka Peaasi.ee poole, kes aitavad ning suunavad õigele teele. Me ei ole kunagi üksi!
Millega ma vabal ajal tegelen?
Kui päris aus olla, siis seda vaba aega on kohutavalt vähe. Õpin täiskoormusega päevaõppes ning töötan 0,75 kohaga kliinikumis. Kõige suuremaks eesmärgiks on siiski kõrgkool ära lõpetada. Mul on üks rõõmupall, 3-aastane corgi tõugu koer Diego, kes samuti oma tähelepanu nõuab. Vabal ajal meeldib mulle lihtsalt jalutada ning podcaste kuulata või käia jõusaalis – need kaks tegevust maandavad stressi. Üheks väikeseks ja tagasihoidlikuks hobiks on kujunenud ka investeerimine, millega olen nüüdseks pea kaks aastat tegelenud. Armastan ka reisida, kuid sellise elutempo juures saan lubada vaid 1-2 reisi aastas.
Varasemalt on mul olnud seoses hobidega üsna kirju taust – olen käinud üheksa aastat rahvatantsus, osalenud koorilaulus ning ansamblis, tegelenud aktiivselt kergejõustikuga ja olnud kodutütar. Lisaks olen kuulunud õpilasesindusse, Põlvamaa noortekogusse ja enamasti olnud ka klassivanema rollis. Näitlemisringi oleksin peaaegu unustanud. Hetkel püüan enamuse ajast keskenduda siiski koolile, tööle ning vaimsele tervisele. Puhata peab samuti oskama. Kunagi sooviksin kindlasti ka tantsimisega jätkata.
Millised on minu senised praktikakogemused?
Esimesel õppeaastal viibisin praktikal Raadi lasteaias. Lapsed mulle meeldivad, kuid sealne praktika ei olnud päris see, mida oleksin oodanud õe erialal. Tundsin ennast seal rohkem lasteaiakasvataja rollis. Teine õppeaasta oli hoopiski põnevam – mul oli lausa kolm praktikakohta: ambulatoorne praktika hematoloogia-onkoloogia osakonnas, torakaalkirurgias ning operatsiooniteenistuses.
Kõige põnevam praktikabaas oli minu jaoks operatsiooniteenistus, kuna mulle väga meeldis inimese anatoomiat lähemalt tundma õppida. Silmaring ja teadmised laienesid selle lühikese ajaga suuresti. Lisaks kõigele õpitule oli selles osakonnas väga meeldiv kollektiiv: õed olid sõbralikud ning kirurgid olid lahkelt nõus mind õpetama ja oma tööst lähemalt rääkima. Minu juhendaja planeeris iga päeva niimoodi, et näeksin midagi uut ja huvitavat. Olen talle selle eest siiani tänulik. Kõige armsam vaatepilt sellest ajast olid keisrilõikega sündinud kaksikud. Pilt ei olnud loomulikult kõige meeldivam, küll aga see hetk, kui uued ilmakodanikud meie sekka tulid.
Hematoloogia osakonnas tundsin, kuidas mu empaatiavõime suurenes. Kuulasin patsientide lugusid ja minus tekkis tohutu tahe anda endast kõik, et muuta nende päev võimalikult meeldivaks. Praeguselt õppeaastalt ootan kõige rohkem sõja- katastroofimeditsiini kursust. Mulle meeldivad olukorrad, kus ei saa ennast mugavalt tunda ja mis võimaldavad panna ennast proovile ning anda kõik, et olukord stabiliseeruks.
Millised plaanid on mul peale kõrgkooli lõpetamist?
Ma pole veel nii kaugele jõudnud, et omaksin selget plaani, mida edasi teha. Kavatsen oma osakonnas edasi töötada ja olen mõelnud ka õpingute jätkamisest magistriõppes ning omandada eriõe kvalifikatsioon intensiivõenduses. Samas huvitab mind ka iluvaldkond ning kaitsevägi. Seda kõike on võimalik õendusega kombineerida. Kindlasti sooviksin midagi juurde õppida, et ennast arendada ning võib-olla hakata kunagi oma teadmisi hoopis teistega jagama. Hetkel arvan, et elangi lihtsalt hetkes ning hakkan suuremaid otsuseid tegema alles siis, kui selleks õige aeg kätte jõuab.