Looduse positiivsest mõjust vaimsele ja füüsilisele heaolule

Kadi Kass, Veronika Madalvee, Kristel Veeber, Maarja Võrk, Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrandid

Positiivne psühholoogia on valdkond, mis uurib mitte seda, mida me elus vähem tahame (s.t õnnetuks tegevaid asju), vaid seda, mida me rohkem tahame ning kuidas heaolu saavutada. Üheks tugevalt positiivse psühholoogiaga seotud faktoriks on loodus. Analüüsitud on seda nii keskkonna vaatepunktist – puhas loodus kui väärtus, mida ei saa enam iseenesestmõistetavana võtta, aga ka sellelt tasandilt, kuidas kokkupuude loodusega iga inimese isiklikku vaimset ja füüsilist heaolu mõjutab.

Looduskontakt ja heaolu

Saksa päritolu Ameerika psühhoanalüütik Erich Fromm kasutas esmakordselt 1973. aastal terminit “biofiilia” ning kirjeldas seda kui “kirglikku armastust elu ja kõige elava vastu”. Biofiilia hüpotees on inimeste kaasasündinud kalduvus looduse ja teiste eluvormidega kontakti otsida. Sama terminit kasutas hiljem Ameerika bioloog Edward O. Wilson, kes väitis oma 1984. aasta töös “Biofiilia”, et inimeste soovil loodusega koos toimida on geneetiline taust. Wilsoni mõiste “keskkonna haldamine” (environment stewardship) põhines erinevatel kontseptsioonidel, sh inimeste praktilisel sõltuvusel loodusest, mille keskmes on ökoloogilised teenused (puhas vesi, õhk, pinnas), nauding, mille otsene looduses tegutsemine ja viibimine inimestes tekitab, looduse füüsiline ligitõmbavus, millele viitab inspiratsioon ja rahu, mis loodusest saadakse, inimese emotsionaalne side loodusega (erinevate maastike, loomade, asukohtadega) (Rogers 2019).

Ulrich jt (1991) töötasid välja psühho-evolutsioonilise stressi vähendamise teooria (psychoevolutionary stress reduction theory), mis väidab, et inimesed arenesid loodusele positiivselt reageerima ning kontakt keskkonnaga, mis sisaldab evolutsiooniliselt olulisi ressursse (taimestik, vesi, kaugeleulatuv vaade), vähendab füsioloogilist ja psühholoogilist stressi (McMahan 2018). Lisaks tekitab looduslike elementide vaatamine positiivseid emotsioone ja tundeid, nagu huvi, nauding ja rahu, ning sellel on taastav toime, mis leevendab meie pingeseisundi järgset erksust nii psühholoogiliselt kui füsioloogiliselt (Ulrich 1991).

Rachel ja Stephen Kaplan töötasid 1980ndatel välja tähelepanu taastamise teooria (attention restoration theory), mis kinnitab, et inimeste keskendumine paraneb peale looduses viibimist või ka peale loodusstseenide vaatamist, kuna looduskeskkond sisaldab rohkelt „pehmeid vaimustusi“ – üle taeva liikuvate pilvede, tuules sahisevate lehtede või ojas vuliseva vee jälgimine ei nõua eesmärkidele suunatud pingutatud tähelepanu. Kaplanid on tuntud oma uuringutega, mis käsitlevad looduse taastavat mõju inimsuhetele ja tervisele, näiteks stressi ja ärrituvuse leevendamise kaudu. Ka leidsid nad oma uuringutes, et välised looduslikud keskkonnad soodustavad rahulikumat ja tähelepanelikumat käitumist võrreldes suletud ruumidega (Kaplan ja Kaplan 1989).

Looduskeskkonna seos positiivse psühholoogiaga

Eelmisel sajandil uuriti inimese ja looduse suhet psühholoogias eeskätt negatiivsete mõjude aspektist, näiteks riskitaju ning elusloodusega seotud emotsioonide uurimise osas tegeldi valdavalt hirmuga suurte kiskjate suhtes. Võimalik seletus keskendumisele negatiivsetele sündmustele ja suhetele on see, et suurel osal teadusuuringutest oli probleemikeskne lähenemine.

Viimasel kahel kümnendil on sellele hakatud uutmoodi lähenema ning liigutud inim- ja looduskoosluste konfliktist kooselu poole (Buijs ja Jacobs 2021). Kuna need kümnendid kattuvad positiivse psühholoogia esile kerkimisega, siis on seos ilmne – tänu uudsele lähenemisele tekkis ka looduse suhtes nn positiivne vaade – mida head see inimesele pakub.

Ka meedia, keskkonnateadused- ja liikumised on varasemalt suures osas keskendunud keskkonnamuutuste negatiivsele ning jõuetuks muutvale kajastamisele, unustades pakkuda jätkusuutlikkusele positiivsemat analüüsi (Pluta 2012). See omakorda tõi kaasa positiivse psühholoogia suunitlusest tekkinud „positiivse ökoloogia“ mõiste ning lähenemisviisi, mis ütleb, et teadus ei peaks keskenduma ainult probleemidele ja destruktiivsusele, vaid inimeste heaolu ja jätkusuutlikkuse integreerimisele, suunates meid „hea elu“ rakendamisviiside poole, mis on isiklikult tähendusrikkad ja keskkonnasäästlikud (Schmidt 2005).

Mitmete teadlaste hinnangul on oluline hoida fookuses ennekõike positiivseid strateegiaid, väites, et jätkusuutliku maailma loomine on võimalik ning seda on tõhusam teha lõbusatel ja sisukatel viisidel, mis kujundavad tugevamaid suhteid (Pluta 2012). See annab meile realistlikuma hinnangu meie ühiskondlikust seisundist ja võimaldab kasutada sisemisi ressursse, mis aitavad areneda. Näiteks vastandades levinud arvamust, et planeedi päästmine nõuab inimloomuse isekate, konkurentsivõimeliste ja materialistlike omaduste ületamist, tuleks rõhutada inimloomuse võimsaid ja positiivseid omadusi (nt koostöö, empaatia, õiglus, tõhusus, tähendus, kujutlusvõime, loovus), mis võimaldavad meil sotsiaalsetesse muutustesse tõhusamalt panustada (Pluta 2012).

Mitmekümned empiirilised uurimused kinnitavad tänaseks järjepidevalt, et inimeste kontakti loodusega saab seostada paljude psühholoogiliste ja füüsiliste kasuteguritega (vt joonist). Erilises huviorbiidis on uuringud, mis viitavad, et looduslikus keskkonnas viibimine suurendab subjektiivset heaolu, väites, et loodusega seotus võib olla viisiks, kuidas inimesed võivad saavutada ning säilitada kestliku õnnetunde (McMahan, 2018).

Uuringud looduse salutogeneetilise mõju kohta toovad fookusesse neli valdkonda: looduskeskkonnas viibimine (exposure), looduse ja heaolu omavaheline seos, looduse füüsiline lähedus (proximity) ning rohelised harjutused (green exercise) ehk harjutused looduses (McMahan 2018). Looduse uurimisel on seega positiivse psühholoogia ning spetsiifilisemalt heaolu uurimisega tugev seos.

Näiteid uuringutest looduse positiivse mõju kohta

Omaette põnevaks teemaks on looduse mõju kognitiivsetele võimetele. Näiteks Gidlow jt uuring (2016) võrdles kõndivaid inimesi eri keskkondades: linnatänaval ja roheluses. Selgus, et kognitiivsete (töömälu) ülesannete lahendamise paranemine oli püsivam pärast looduskeskkonnas viibimist (võrreldes linnakeskkonnaga). Niisiis võib looduse mõju pakkuda huvi ka haridusteadlastele.

On uuritud kontoritöötajaid, kes alustasid oma päeva tööle suunatud intensiivse keskendumisega. Aja jooksul hakkas aga nende fookus hajuma, mis on loomulik tagajärg pingutusele, mida keskendumise säilitamine nõuab. Need töötajad, kes puhkasid väljas või suhtlesid loodusega, taastusid palju kiiremini kui need, kes pidasid pausi mõnes ebaloomuliku valgusega suletud ruumis. Põhjuseks pidasid Kaplanid seda, et loodus nõuab “pingutusteta tähelepanu” (effortless attention), samas kui töö nõuab eesmärgile suunatud tähelepanu. See oli oluline uuring, kuna pakkus teaduslikumat tõestust keskkonna mõju kohta käitumisele ja põhilistele kognitiivsetele protsessidele (Kaplan ja Kaplan 1989).

Metsasupluse (forest bathing) uuringus võrreldi kahte gruppi, kellest üks saadeti kaheks ööpäevaks linna, teine metsa. Vereproovis võrreldi enne ja pärast teatud komponente, mida sai seostada põletiku ning stressiga. Lisaks uuriti küsimustikega osalejate meeleoluseisundeid. Selgus, et metsasuplejatel olid kõik näitajad paremad, võrreldes nii nende endi esialgsete kui linnas viibinute tulemustega. Uuringud on näidanud, et metsasuplust harrastavatel inimestel on optimaalsed närvisüsteemi funktsioonid, tasakaalustatud südamehaigused ja vähenenud soolehaigused (Mao jt 2012).

Vaatamata sellele, mil määral inimesed tunnevad või kogevad biofiiliat, on uuringud näidanud, et looduses kasvõi lihtsalt aja veetmine on tervisele kasulik. Inimesed, kes veetsid vähemalt kaks tundi nädalas looduses, teatasid suuremast rahulolust ning paremast tervisest kui inimesed, kes veetsid looduslikus keskkonnas vähem aega. Täiskasvanute seas on leitud seos looduslikus keskkonnas viibimise ning vaimse tervise vahel, ning laste hulgas on leitud, et looduses viibimine suurendab füüsilist aktiivsust ning mänguhimulisust (Rogers 2019).

Lisaks on uuritud, et loodusliku keskkonnaga seotus suurendab positiivset ja vähendab negatiivset efekti, suurendab eluga rahulolu, parandab kognitiivset toimimist, annab elule suurema mõtestatuse, parandab füsioloogilist toimimist, füüsilist tervist ja suurendab positiivset enesehinnangut (McMahan 2018).

Terve rida uuringuid toetab biofiilia hüpoteesi, näidates, et inimesed eelistavad looduslike keskkondade visuaalseid esitusi enam kui ehitatud keskkondi. Seda eelistust on uuritud kultuuriüleselt ning see avaldub varajases eas (McMahan 2018).

Mitmetest empiirilistest uuringutest on selgunud, et lühiajaline looduslikus keskkonnas viibimine on seotud suurenenud positiivse efektiga ning negatiivse afekti vähenemisega, madalama südamerütmi sagedusega, vähenenud kortisooli tasemega, paranenud immuunsüsteemiga ning kiirema stressist taastumisega. Veelgi enam, vastavalt sellele, kuidas teostatakse uuringuid nende seas, kes on regulaarselt loodusega kontaktis ning nende seas, kelle jaoks loodus on kergemini ligipääsetav, on kogutud järjest enam tõendeid selle kohta, et looduse salutogeneetilised mõjud (vs patogeneetilised) toimivad pikema perioodi vältel (McMahan 2018).

Üks enim väljakujunenud uuringutulemusi on see, et inimeste ja looduse kokkupuutes suureneb õnnelikkus loodusest saadavate positiivsete emotsioonide kaudu (Buijs ja Jacobs 2021).

Sarnaselt võib kasutada ka lemmikloomauuringute tulemusi – nimelt, kuidas eluslooduses viibimine võib kõrvaldada eraldatuse tunde (Buijs ja Jacobs 2021).

Kokkuvõte

Muutes end loodust kaasavamaks, taaselustame meis kõigis kaasasündinud looduslikud sidemed. Mida rohkem aega veedame looduslikes oludes, seda suurem on meie heaolu. Me saame seda kõike teha toetades omaenese ja kogukonna arengut, hoolides Maast ning olles teadlik sellest, kuidas meie tegevus mõjutab teiste liikide võimet õitseda (Pluta 2012).

Lõpetuseks võiks välja tuua esmapilgul peitu jääva sotsiaalse poole. Arvestades seda, et positiivsed psühholoogid rõhutavad, et oma tugevustele orienteerumine ja positiivsete emotsioonide ärakasutamine võimaldab meil üles ehitada vastupidavust, avardada probleemide lahendamise võimet, olla uuendusmeelsem, tugevdada suhteid teistega ja proovida uusi käitumisi, siis saab järeldada, et ka positiivne suhestumine ümbritseva keskkonnaga tuleb kasuks nii üksikindiviidile kui ka kogukonnale tema ümber.

Kasutatud allikad:

Buijs, A., Jacobs, M. (2020). Avoiding negativity bias: Towards a positive psychology of human-wildlife relationships. Ambio. 50, 281–288 (2021). https://doi.org/10.1007/s13280-020-01394-w

Gidlow, C.J., Randall, J., Gillman, J., Smith, G.R., Jones, M. V. (2016) Natural environments and chronic stress measured by hair cortisol. Landscape and Urban Planning, 148, 61–67, kasutatud 04.04.2021, http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0169204615002510

Kaplan, R., Kaplan, S. (1989). The Experience of Nature: A Psychological Perspective. Cambridge University Press. Kasutatud 10.04.2021, https://www.hse.ru/data/2019/03/04/1196348207/%5BRachel_Kaplan,_Stephen_Kaplan%5D_The_Experience_of_(b-ok.xyz).pdf

Mao, G. X., Lan, X. G., Cao, Y. B., Chen, Z. M., He, Z. H., Lv, Y. D., Wang, Y. Z., Hu, X. L., Wang, G. F., & Yan, J. (2012). Effects of short-term forest bathing on human health in a broad-leaved evergreen forest in Zhejiang Province, China. Biomedical and environmental sciences : BES, 25(3), 317–324. https://doi.org/10.3967/0895-3988.2012.03.010

McMahan, E. A. (2018). Happiness comes naturally: Engagement with nature as a route to positive subjective well-being. In E. Diener, S. Oishi, & L. Tay (Eds.), Handbook of well-being. Salt Lake City, UT: DEF Publishers. DOI:nobascholar.com. Kasutatud 13.04.2021, https://digitalcommons.wou.edu/fac_pubs/40/

Pluta, A. (2012). Integrated Well-being: Positive Psychology and the Natural World. Master of Applied Positive Psychology (MAPP) Capstone Projects. 37. Kasutatud 10.04.2021, https://repository.upenn.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1036&context=mapp_capstone

Rogers, K. (2019). Biophilia hypothesis. Encyclopedia Britannica. Kasutatud 10.04.2021, https://www.britannica.com/science/biophilia-hypothesis

Schmidt, G. (2005). Positive Ecology: Sustainability and the „Good Life“ (1st ed.). Routledge. https://doi.org/10.4324/9781351163682

Ulrich, R. S., Simons, R. F., Losito, B. D., Fiorito, E., Miles, M.A., Zelson, M. (1991). Stress recovery during exposure to natural and urban environments. Journal of Environmental Psychology, 11(3), 201–230. https://doi.org/10.1016/S0272-4944(05)80184-7

Jaanika Niinepuu, kommunikatsioonijuht