Tahaksin teile tutvustada inimest, kes muutis minu maailmavaadet ning ellusuhtumist. Kedagi, kes oma erivajaduse ning positiivse ellusuhtumisega teeb paljudele silmad ette.
Tiia Järvpõld on 55-aastane, sünnist saadik erivajadustega, särasilmne naisterahvas. Diagnoosiks on talle määratud tserebraalparalüüs.
Meie teed kohtusid, kui asusin tööle tema isikliku abistajana. Esmamulje Tiiast oli mul väga hea. Kirjavahetus sujus meil kenasti ja õppisime teineteist kiirelt tundma.
Mäletan päeva, kui temaga kohtusin. Ta kutsus mind enda juurde töövestlusele. Ma tegelikult kartsin seda, kuna ei olnud päris kindel, kas olen selleks valmis. Nimelt on Tiia kõnest natukene raske aru saada, sest tal on häälduspuue. Kui aga oma kõrvu piisavalt teritada, siis ei pane seda tähelegi – asi on vaid tahtmises. Meie esimene tööpäev möödus koos tema teise isikliku abistajaga, kes oli mulle siis tõlgiks. Tundsin end vahel isegi halvasti, et ei suutnud ise vestlusele keskenduda, kuna ei olnud veel sellise situatsiooniga harjunud. Me tundsime koheselt, et võiks koostööd proovida ning nii see teekond algaski.
Oleme me nii mõnegi seikluse koos üle elanud: rõõmud ja valud. Siiski peamiselt rõõmud. Tiia ei häbene olla tema ise. Ta on selle üle isegi väga uhke ning viskab tihti ka enda üle nalja. Ta on suurepärane naine, lisaks veel ema ja vanaema.
Ma soovin, et inimesed ei mõtleks erivajadustega inimesest kohe kui nõrgemast isiksusest. Meil on neilt nii mõndagi õppida. Me elame oma elu nii nagu ise soovime ning tegelikult ei peata meid miski – võime teha seda, mida süda ihkab. Kui elu vahel kaikad kodaratesse viskab, peame säilitama positiivsuse ja õppima oma probleeme lahendama ning neist õppima. Tiia on minu jaoks näide sellest, kuidas enesekindlus, elurõõm ning tahtejõud mängib siin elus väga suurt rolli. Tema liikumisvõime võib olla piiratud, kuid ta on oma elu jooksul saavutanud ning läbi elanud rohkem, kui me ette kujutada suudame.
Tiia, kas sa räägiksid meile natukene endast?
Mina olen Tiia, paljudele ütleb see kõik ära. Olen ema ja vanaema. Ma tegelen saja kahekümne kahe asjaga, vanasti ütlesin saja kümne asjaga, kuid nüüd on neid juba sada kakskümmend kaks. Ma tegelen maalimisega, kirjutamisega, mõtlemisega ning nüüdseks pool aastat, millest mitte keegi avalikult ei tea, olen ma oma maja korteriühistu juhatuses.
Kõik räägivad, et ma olen väga eriline. Jah, ma olengi väga eriline – nagu me kõik oleme! Kui me kõik oleks ühesugused, siis hakkaks meil jube igav. Mul on tserebraalparalüüs.
Ma maalin jala abil. Mitte jalaga, vaid jala abil. Ma ei ole ühtegi maali varbaga teinud nagu tehakse mõningaid näpumaale. Äkki kunagi proovin, ma veel ei tea.
Oma sünnist olen kuulnud mitmeid variante, kuid kindel on see, et minu sündimisel võeti mul valest kohast tangidega kinni. Pigistati ilmselt mingi närv läbi ning selle tulemusena ei saa ma kõndida ja mul on ka kujunenud häälduspuue. Aga ma jäin ellu! Seesama ämmaemand, kes mind vastu võttis, võttis vastu ka minu esimese lapse. Ta rääkis, et talle on minu sündimine hästi meelde jäänud ja ma olevat juba oma sünnihetkel olnud väga isepäine.
Ega keegi ei ole mind õpetanud jalgadega midagi tegema, see oli minu jaoks täiesti loomulik kulgemine. Hakkasin ise isegi laua all jalgadega mängima. Ma ei tea ühtegi tööd, mida ma ei ole teinud, või ei saaks teha. Kõik maatööd olen ma ära proovinud. Vanaema õpetas mind tikkima ja heegeldama, kuid nendega ma ei soovi tegeleda. Küpsetasime isegi koos pirukaid ning nõudepesu ei ole ka kunagi probleemiks olnud.
Milline nägi välja sinu lapsepõlv erivajadustega lapsena?
Lapsepõlv oli äge, lahe. Võin öelda, et olin õnnelik laps. Mind ei hellitatud, kuid ei hoitud ka vati sees. Olen mitu korda nurgas istunud – sõna otseses mõttes mind pandi nurka istuma oma väikese lastetooliga. Ma ei saanud ära ka põgeneda. Tahtsin nii väga ära põgeneda, aga lihtsalt ei saanud. Ma ei saa ühe koha peal paigal istuda, pean kogu aeg midagi tegema.
Mul oli hästi palju sõpru, kuid mina olin ainuke, kes ei saanud kõndida. Olin lausa uhke selle üle, et olin ainuke. Sõbrannad võtsid mind väga tihti kahe vahele ja nii me hüppasime ning mängisime. Tollel ajal ei olnud lastele ratastoole, vaid meil oli endal lastekäru – roheline, mis pidas kaua-kaua vastu, kuigi sai hästi palju vatti.
Tegime palju lollusi, aga mina ei jäänud iialgi süüdi. Kõik emad arvasid, et ega Tiia ei teinud pahandust. Tavaliselt olin mina see, kes ütles, et lähme teeme, aga keegi ei uskunud, et mina olin ka kambas. Tagantjärele tahaksin kõigi nende käest andeks paluda, sest mõtlesin alati, et teeme edasi, mina ei jää niikuinii vahele.
Kõige ägedam oli see, et kui me maale kolisime, siis see möll hakkas alles pihta. Käisin oma vanematega igal pool kaasas: kontsertidel, teatrites, käisime ka Musta mere ääres – seal, kus praegu on lahingud. Sain seal esimest korda šoki ja teate miks? Avastasin, et mina ei olegi ainuke maailmas, kes ei saa kõndida. Seal oli hästi palju lapsi, kes olid ratastoolis ja ei saanud käia. Olin sellepärast mingi aeg isegi omaette väga kurb. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, aga olin hästi kurb, et ei olegi ainuke…
“Ma soovin, et inimesed ei mõtleks erivajadustega inimesest kohe kui nõrgemast isiksusest.”
Kelleks sa soovisid lapsena saada?
Emaks. Emaks ja lastearstiks. Ma arvan, et mõlemad soovid on mul praeguseks täitunud. Emana nagunii, aga kuna ma olen õppinud natukene psühholoogiat ja psühhodraamat, siis oskan lastele hingeasjades toeks olla.
Mitte kunagi pole ma tahtnud hambaarstiks saada. Hambaarst on see arst, kelle juures olen kõige rohkem käinud. Võib isegi naljaga öelda, et sain sellest väikese trauma. Kui mul ükskord tõmmati kogemata vale hammas välja, siis see oli päris kohutav. Ma mäletan, et mul oli paar päeva väga kõrge palavik – olin nagu laip voodis. Nad tegid mulle ikka päris haiget. Ma ei tahtnud kunagi hakata lastele haiget tegema.
Kas sinu elus on olnud ka romantilisi suhteid?
Praegu ongi hea aeg rääkida, sest täpselt 14. oktoobril kell 11.00 34 aastat tagasi, tuli minu prints mulle äkki ukse taha. Siis ma ei teadnud, kes ta on, kust ta tuleb, miks ta tuleb ning milleni see kõik viib. Kuid see viis mind oma elu peale, mida tegelikult väga soovisin. Oma elu… Ma ei mõelnud kordagi, et jään kellegi kaela peale elama – ei ema juurde ega hooldekodusse. Tahtsin ikka kõike ise teha.
Ma ei tea, kas see on probleem, aga olen väga aeglane armuja. Ma ei olnud oma noormehesse ikka tükk-tükk aega armunud, kuid tema minusse oli. Ta oli väga kannatlik ning ootas mind ära. Meil oli väga ilus, kuid raske algus. Meie lähedased olid väga vastu, eriti minu ema.
Mõistan oma ema ise ema olles – iga ema muretseb oma lapse pärast. Kuid emad ka rõõmustavad oma laste üle – loodan seda oma emastki.
Praegugi ei olda veel harjunud, et puuetega inimene võib, saab ja peab suhteid looma. Puudega inimene on samuti täiesti tavaline inimene, kelle hing vajab armastust. Ilma armastuseta ei saa meie hing mitte midagi teha, mitte keegi ei õpeta hinge armastama. Inimene peab oskama ennast väärtustada ning armastada.
Kuidas mõjutas sinu elu emaks saamine?
Ma arvan, et need kolm hetke ongi minu elu kõige ilusamad hetked olnud. Ma tean, et iga ema, kes lapse sünnitab, mõtleb: „Mida ma oma eluga teisiti teen?“, „Kuidas mina saan lapsega hakkama?“.
Ma arvan, et kasvasin koos lastega ning et iga vanem kasvab koos oma lastega. See on eriline kogemus iga lapse puhul. See pani lausa mõtlema, et ma ei olegi nii eriline.
Tollel ajal meile ametlikult abi ei olnud ette nähtud, kuna see oli alles Eesti aja algus. Oleksin abi soovinud küll, kuid tollel ajal ei saanud keegi aru, milleks seda vaja on – mul on ju mees olemas ning lapsed samuti – mida ma siis nõuan.
Kui lapsed olid väikesed, siis väga tihti olid nad mul vatitekiga põranda peal. Kui nad roomama hakkasid, siis oli küll natuke keeruline. Rinda olen ka andnud kõikidele. Vähe aega küll, kuid nad said ikkagi emapiima ka.
Kõige naljakam on see, et üks hetk tahtsid nad hakata minu jalgu järgi tegema. Rääkisin neile, et mul ei ole käsi, mille peale üks laps ütles: „Emme, miks sa valetad, sul on ju käed olemas?“ Ma tõesti ei saa öelda, et mul ei ole käsi, aga tee siis lastele selgeks, et ma ei saa neid kasutada.
Kuidas nägi sinu elu välja peale lahutust?
Võin öelda, et vägivald tappis kõik minu romantilised suhted oma mehega. Armastuse ka, sest mina lihtsalt ei jõudnud enam teda armastada. Mul oli valida, kas olla või mitte olla.
Ma olen sellele väga palju mõelnud. Kindlasti oli üks põhjus seegi, et mul ei olnud abikäsi, selleks et oleksin saanud rohkem olla abielunaine. Meil läksid rollid sassi – kas me oleme mees või naine? Hooldaja ja hooldatav? Ema ja isa? Ja siis oligi elu põhjas. Ma arvan, et käisin põrgu põhjas ära.
Täna olen selle eestki tänulik, sest see aeg muutis mind palju tugevamaks inimeseks – palju iseseisvamaks ning karastatumaks. Ma tean, mis on õnn ja sedagi, kui habras elu tegelikult on. Tihtipeale me ei mõtle sellele.
Oma laste isa ning eksmeest austan ma tänaseni väga, südames olen talle juba ammu andestanud. Elu läheb siiski edasi. Mine tea, ehk leian veel romantilise suhte, kui soovin ja aega üle jääb…
Olen peaaegu aasta aega oma vabast tahtest hooldekodus elanud. Terve selle aasta olin iseendale vang. See ei olnud minu koht, ma olin veel nii noor naine, alles 32-aastane. Isegi hooldekodu juhataja Vaike Lillemäe ütles, et ma ei sobi siia. Ma ise ka ei teadnud, kuhu ma sobin või mida tahan.
Olin 23-aastane, kui emaks sain. Käisin siis ka ülikoolis ja ma tean, mida tähendab laste kõrvalt öösel õppimine. Olla kõigile olemas. Kuna abielu läks pauguga lõhki, siis ei saanud ma ka ülikooli lõpetada. Hooldekodus oleksin saanud edasi õppida, kuid motivatsioon ning soov õppimise vastu kadus – ma lihtsalt ei jaksanud enam sel hetkel. Mul kadus lausa eluisu, kuid pidin olema tugev, kuna mul olid lapsed.
Mu sõbranna ütles tookord geniaalse lause: „Kui sa hooldekodusse jääd, kas sa siis tahad oma hauale lilli viia?“ Ma ei tahtnud ja ma ei taha ka seda ka praegu teha.
“Vahet ei ole, kas sa oled pikk või lühike, paks või peenike, ratastoolis või mitte, aga õnne on meil kõigil vaja.”
Kes oli sellel hetkel sinu toetuspunktiks?
Tollel hetkel, kui ma otsustasin hooldekodust Soome minna, istusin Soomes 3-4 tundi kiigel ning kiikusin mõtted selgeks. Ma tahtsin hooldekodust ära. Mind aitas mamma, minu teine ema.
Tulin tagasi Soomest isikliku abistaja koolituselt ja ei läinudki enam hooldekodusse tagasi. Ma lasin sõna otseses mõttes sealt jalga. See on minu elu üks minu hullemaid tempe. Kirjutasin avaldust veel neli korda ümber, et saaksin hooldekodust lahkuda. Kolm avaldust ei läinud läbi, kuna seal ei olnud kirjas, kes hakkab minu eest vastutama. Viimasesse avaldusse kirjutasin: „Lähen koju ja vastutan iseenda eest.“
Kuidas sa leidsid oma kire kunsti vastu?
Selline kunstnik nagu Meelis Luks – tema on ka Eesti jalaga kunstnik. Meelis õppis minu käest jalaga maalimist, Haapsalu haiglas jälgis mind, kui ma joonistasin jalaga. Mina olin veel jube tige, et miks see noormees mind kogu aeg vaatab. Ma ei tulnud selle pealegi, et ta vaatab minu jala tegevust. Tema rääkis mulle ülemaailmsest ühingust. Vähemalt kümme aastat ei julgenud sellele isegi mõelda. Mulle meeldis küll väga joonistada, kuid ma ei olnud kunagi maalinud. Siis, 2006. aasta 23. märtsil, läksime Zeppelini poodi ning minu super hea abistaja viis mind Novaluxi ja andis ultimaatumi, et kas ma ostan lõuendi ning värvid ära või jään ööseks poodi. Poe kinni panekuni oli kümme minutit aega. Mul ei olnud valikut.
Kuna järgmisel päeval oli minu isa 60. sünnipäev, mõtlesin, et mäkerdan talle mingi kingi kokku ja rohkem ma ei maali ka. Mõtlesin, et tõestan oma sõpradele ja kõigile teistele, et ma ei oska maalida. Välja tuli hoopis miskit muud…
Ma arvan, et kui ma ei oleks tollel hetkel seda ostu teinud, siis oleks olnud kaks võimalust – kas oleksin alustanud maalimisega hiljem või ei oleks sellega mitte kunagi tegelema hakanud. Ma ütlesin oma abistajale poes, et kunagi maalin ma sind oma lõuendile ja tegin selle ära ka. Nüüd on ta igaveseks lõuendi peal.
Mul on maale kokku umbes üle saja. Kõik need on maalitud 14 aasta jooksul. Mul läks vahepeal nende lugemine segamini. Näitusi on mul olnud kokku 77 ning kaks on veel sellel aastal tulemas. Minu näitusi võib tihti leida erinevates kohtades, tihti kajastan neid ka oma blogis (www.tiiajarvpold.ee).
Kust sa kogud inspiratsiooni kunstiteoste jaoks?
Inspiratsioon tuleb ikkagi vaimust. Vaim peab olema ning mingi hea mõte, mis hakkab looma. Loomulikult saan inspiratsiooni ka elust endast.
Kes on sinu eeskujud?
Mulle meeldivad hästi positiivsed inimesed. Nad kõik on mulle midagi andnud ja mina neile ka. Neist saab nii palju rõõmu, mis hakkab ka minu sees looma. Rõõm loob rõõmu.
Mulle meeldivad ka inimesed, kes teavad mis nad tahavad ning loovad ise enda elu.
Milliste hobidega sa tegeled?
Mulle meeldib lugeda ja kuulda universumit: seda maailma, mida me ei näe.
Blogimisega olen ma tegelenud juba varsti 17. aastat. Minu blogi saab jälgida tiiajarvpold.ee. Sealt võib väga palju leida minu eluloost ja igapäevatoimetustest. Minu jaoks on uskumatu, et mu blogi loevad väga paljud inimesed.
Laulmine on samuti üks hullumeelne ettevõtmine. Võiks arvata, et see on minu jaoks välistatud oma häälduspuudega, kuid ma laulan! 1,5 aastat olen ma käinud ma German Javier Gholami Torres-Pardo laulutundides ja isegi saanud ükskord kontserdil lauda. Esinemisega mina ise rahule ei jäänud – arenemisruumi veel on! Olen küll väga palju laval olnud, kuid seekord tundsin nagu ma ei oleks mitte kunagi varem lavale sattunudki. Pabistasin hirmsasti. Võib-olla teised sellest aru ei saanud, kuid nii see oli. Mida rohkem laulnud olen, seda paremini on hakanud inimesed minu kõnest aru saama. Kindlasti olen õppinud seetõttu paremini hingama. Mulle ei ole mitte keegi sellist hingamist varem õpetanud ja ma ei ole ka varem laulmist õppinud. Jõulude ajal saab uuele kontserdile!
Olen kirjutanud ka kaks raamatut: „Ärge lööge mind enam“ ning „Kohvi, jalaga palun“. Ma olen aasta aega mõelnud kolmandale raamatule, mille pealkirjaks saab „Kaldtee hingeni“.
Tandemhüpe oli minu jaoks välk ja pauk! Kas süüa tatraputru või hüpata lennukist alla? Mis mul muud üle jäi, kui lennukile minna. Ma ei kahetse! Ma hüppaks veel! Poeg värises, et äkki ma kukun alla, kuid kõik läks väga hästi.
Kindlasti ei läheks ma sukelduma. Mulle meeldib ujuda, aga mitte vee all.
Kui mul oleks oma maja, siis ma teeks sinna omaenda koolituste- või õppimisruumi(d). Ma hea meelega koolitaks isiklikke abistajaid või isegi meditsiinitöötajaid, kes ei oska või ei taha minuga suhelda.
Ma tegelen veel vestlusõhtutega EEEE: Eriti Eriline EraElu. Väga keerulistest asjadest saame väga naljaka loo. Seal on ka muusikat ning seal ma näitan ka tavaliselt kohapeal, kuidas ma maalin.
Kas sul on nippe, kuidas säilitada positiivsust ja rõõmsa tujuga päikselisse kevadesse jõuda?
Minu enda lause on minu teise raamatu lõpus: „Õnn on olla õnnelik!“ Vahet ei ole, kas sa oled pikk või lühike, paks või peenike, ratastoolis või mitte, aga õnne on meil kõigil vaja.