Usun, et meil kõigil on ette tulnud olukordi, kus mingil põhjusel on sujuv info vahendamine osutunud keerukaks. Võib-olla me ei kuulnud öeldut taustamüra tõttu või oli meie tähelepanu sel hetkel kuskil mujal. Kõneleja võis kasutada meile tundmatut sõna(vara) ning seetõttu palusime tal oma mõtet korrata ja täpsustada. Või rääkis vestluspartner meiega sootuks erinevat keelt. Võib-olla oli meil raske ära tunda tuttavaid sõnu, sest meieni kanduvat kõnet oli hääldusraskuse või -puude tõttu keerukas mõista. Ehk on mõnel olnud ka selliseid olukordi, kus kuuldeaparaadi patarei on tühjaks saamas või huultelt lugeja ei suuda õpitud oskust rakendada, sest kõneleja on tema poole küljega või seljaga või kannab sootuks maski. Võib-olla on meil olnud kokkupuude erivajadustega inimestega, kelle üleüldine maailmast arusaamine ongi teistsugune või kellel mingil põhjusel puudub üldse võime verbaalset kõnet rakendada. Seega võime öelda, et kommunikatsioonitõkke põhjuseid võib olla erinevaid ning need võivad ilmneda erinevates keskkondades. Kuidas siis aidata?
Õigus suhelda on üks inimese põhiõigusi ning kui see on mõnel põhjusel raskendatud, siis tuleks leida viise, kuidas sellised olukorrad lahendada. Vajadusel võtame appi kehakeele ja miimika, võimalusel paberi ja pliiatsi – mingi alternatiivse viisi, mis toetaks või asendaks verbaalse teabe edastamist. Kuidas aga suhelda siis, kui ka eelnevate abivahendite kasutamine on patisendi (haigus)seisundi tõttu raskendatud või võimatu? Võib-olla olete kokku puutunud sõnaga „alternatiivkommunikatsioon“. See on ühiskonnas kasutusel olev mõiste, mis on üks osa AAC-st (Augmentative and Alternative Communication) ehk siis toetatud ja/või asendatud kommunikatsioonist. Siinkohal rõhutaksin, et samavõrra oluline on ka esimene A ehk siis toetav funktsioon, sest selle vajajaid on meil ehk rohkemgi.
Alternatiivse kommunikatsiooni võimalusi on mitmeid. Me võime suhtlemiseks kasutada lehte, kus on kuvatud tähestik ning ehk saab abivajaja sõrmega või pliiatsiga meile täht-tähe haaval oma soove või mõtteid edastada (seejuures võib ta vajadusel pulka ka huulte vahel hoida, kui käte jõudlus on madal). See on väga aega- ja jõudu nõudev viis, kuid võimaldab end täpselt väljendada. Viipekeele kasutajaid ning „lugejaid“ on ühiskonnas vähem ning sellise sõnumi tõlgendamine võib ainuüksi seetõttu raskem olla. Universaalseks keeleks võib pidada „pildikeelt“ ehk sümbolpiltide kasutamist.
Igapäevaselt, ka ilma alternatiivkommunikatsiooni otsese vajaduseta, lähtume me väga palju enda ümber olevatest kokkuleppelistest märkidest. Näiteks võib ukse kohal olla pilt mehikesest, noolest ja ristkülikust – rahvasuus on saanud see endale tähenduse „Erki Nool hüppekasti suundumas“ – mis tegelikult annab infot varuväljapääsu kohta. Meie liiklusmärgid on samuti sümbolsüsteem. Siinkohal sobib ka ütlus, et „üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna“. Kas just täpselt nõnda palju, aga sageli on kujutis kas lühimal moel edastatud sõnum või laialdasema teabe edasikandja. Meie riietele on sisse kirjutatud pildiline pesemisjuhis ning toidupakkidele nende valmistamisinfo. Telefonid on sümbolpilte lausa täis. Miks ei võiks me siis seda keelt rohkem rakendada tervishoiuvaldkonnas, hooldekodudes ja hariduses? Või hoopis muukeelse inimesega suhtlemisel?
“Ärevuses täiskasvanu puhul võib pildiline tugi stressifooni vähendada ja seeläbi saab aidata kaasa edastatud info mõistmisele. Vanemal inimesel, kellel kipub öeldu kiirelt ununema, aitab pildiline tugi meenutada, milliseid plaanid edasise suhtes tehti.”
Suhtluspildid on sobilikud kasutamiseks kogu elukaare jooksul ja erinevates kohtades. Näiteks on nende abil hea lastele visualiseerida, mis toimub või kuhu järgnevalt minnakse (nt osutab parameedik pildile kiirabiauto ja haigla – nüüd sõidame autoga haiglasse). Ärevuses täiskasvanul võib pildiline tugi stressifooni vähendada ja seeläbi edastatud info mõistmisele kaasa aidata. Vanemale inimesele, kellel kipub öeldu kiirelt ununema, aitaks pildiline tugi meenutada, milliseid plaanid edasise suhtes tehti (nt tegevusplaan või mingi tegevuse etapiviisiline järjekord seinal).
Kokkuleppelised märgid, mille alla kuuluvad ka seletavad sõnad, võimaldavad paremini suunata teemat, aitavad esitada küsimusi ning selgitada, mis järgnevalt juhtuma hakkab. Sellise keele kasutamine hõlbustaks tunduvalt toetatud suhtlust vajava indiviidi pingutusi ja tooks kaasa vähem frustratsiooni, et temast ei saada aru.
Igapäevatöös ei pruugi me alati toetavat suhtlusvahendit kasutada. Samas tekib tavaliselt vajadus selle järele ootamatult ning oleks ju tore, kui siis oleks ka suhtluslehed käepärast, et neid kohe rakendada saaks. Suurem vajadus nende järele tekkis pärast 24. veebruari 2022, kui teise koduse keelega sõjapõgenikud Eestist (või ka mujalt Euroopast) abi otsisid. Nii sai koostatud esmased suhtluslehed erinevates valdkondades (sh meditsiinivaldkonnas) kasutamiseks. Samad lehed sai tõlgitud ka poola ja itaalia keelde – kõik ikka selleks, et toetada omavahelist infovahetust. Haiglatesse on piltidega suhtluslehed samuti juba jõudmas ja katsetatakse nende kasutamismugavust.
Pildid võivad olla kas väljaprinditud kujul või ekraanil ning nendele osutades on võimalik vestlust kiiremini edasi arendada. Erinevate osakondade suhtluslehtedel kuvatud sümbolid võiksid olla sealsete tegevuste ning eripäradega arvestavalt spetsiifilised. Sellisel juhul täidavad need oma eesmärke parimal viisil. Valuskaala ning inimese figuur nii eest- kui tagantvaates (nt valu asukoha määramiseks), protseduuride ja baasvajaduste pildid. Kindlasti on vajalikud ka nö „sotsiaalsed sõnad“, mis võimaldaksid nõustada ja keelduda, tänada ja paluda ning tere ja head aega öelda. Elementaarse suhtlemise tagamiseks vajavad ka suhtlemistõkkega inimesed sõnu ja fraase, mida meiegi oma suhtluses igapäevaselt kasutame. Lisaks on väärtuslik küsimuste leht, mis võimaldaks patsiendil infot juurde küsida (Millal? Miks? Kes? Kus? jne). Kui meil on võimalus kaasa aidata vähem pingutust nõudvale, täpsemale ja kiiremale suhtlemisele, siis miks me ei võiks seda teha?
Kokkuvõttes võidavad toetatud suhtlusest kõik osapooled ja see võimaldab tunda rõõmu selgemast suhtlemisest. Pakkujale annab aga hea tunde teadmine teadmine, et ta on omalt poolt teinud vajalikud sammud inimese põhiõiguse – suhtlemise – rahuldamiseks.