Rahvusvahelise magistriõppe tuumik-tandem: radiograafia ja bioanalüütika osakonna juhataja Triin Aasmäe ning füsioteraapia ja tervisekaitse osakonna juhataja Kristi Vahur

Kui Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radiograafia magistriõpe sai Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuurilt heakskiidu 2017. aasta suvel, siis 2023. aasta detsembris allkirjastas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas käskkirja, mille kohaselt on kõrgkoolil õigus koolitada ka magistritasemel füsioterapeute.

1. augustini saabki esmakordselt kandideerida Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kahele rahvusvahelisele magistriõppekavale: radiograafiasse ja füsioteraapiasse. Kui need kaks moodustavad kõrgkoolis rahvusvahelise õppe tuumik-tandemi, siis naljalt maha ei jää ka osakondade juhatajad: füsioteraapia ja tervisekaitse osakonna juhataja Kristi Vahur ning radiograafia ja bioanalüütika osakonna juhataja Triin Aasmäe. Mõlemad on kõrgkooli bioanalüütiku õppekava vilistlased, jagavad sarnast huumorisoont ja positiivset ellusuhtumist, samuti ambitsiooni juhtida muuhulgas magistriõppekava ning koolitada magistrante mitte ainult Eestist, vaid ka rahvusvaheliselt.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden selgitas, et rahvusvaheline õpe võimaldab lisaks erialasele fookusele avardada oma teadmisi ja kogemusi multikultuurses keskkonnas, arendada inglise keele oskust ning annab kahtlemata laiemad konkurentsieelised tulevastes karjäärivalikutes. Ta lisas, et kõrgkooli eesmärk on tugevama sideme loomine rahvusvaheliste erialaliitude ja kogukondadega, mis kasvataks nii valdkonna arenguks tarvilike teadus- ja arendustegevuse koostöövõimalusi kui edendaks ka õppetöö kvaliteeti.

Luu- ja lihaskonnaga seotud probleemidele keskenduval füsioteraapia magistriõppekaval on olulisel kohal koostöö tööandjatega, aga ka rahvusvaheliste ekspertidega. Avatav füsioteraapia magistriõppekava on ingliskeelne, et võimaldada magistrantidele kvaliteetne kraadiõpe läbi rahvusvaheliste teadmiste. Õpe on kaheaastane, ingliskeelne ja tasuline. Esimene kursus alustab õpingutega 2025. aasta jaanuaris. Lisainfo õppekava kohta on leitav kõrgkooli kodulehelt nooruse.ee/physiotherapy.

Radiograafia magistriõppe spetsialiseerumissuunaks on kiiritusravi ning õppekava sobib neile, kes soovivad seostada oma karjääri või uurimistööd selle valdkonna või akadeemilise maailmaga. Tegemist on antud valdkonna ainukese magistriõppekavaga Balti riikides. Õpe on kaheaastane, ingliskeelne ja tasuline, ent Eestist pärit õppurid on õppemaksust vabastatud. Õpingud kursusel algavad 2025. aasta jaanuaris. Lisainfo õppekava kohta on leitav kõrgkooli kodulehelt nooruse.ee/radiography.

Radiograafia ja bioanalüütika osakonna juhataja Triin Aasmäe sportlikkuse harjalainel

1. augustini on võimalus kandideerida Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ingliskeelsele radiograafia magistriõppekavale. Triin, miks on oluline võimalus õppida just rahvusvahelises radiograafia magistriõppes?
Radiograafia valdkond on niivõrd lai, et kogu sellega seonduv temaatika bakalaureuse taseme õppekavale nii või teisiti ei mahu. Selleks, et antud valdkonnas tekkiksid spetsialiseerumised ja sügavamad teadmised erinevatest modaliteetidest, ongi vaja magistriõpet.
Rahvusvaheline õppekava annab võimaluse kaasata erinevatest riikidest just selle valdkonna või spetsialiteediga tegelevaid eksperte, kes teavad sellest teemast kõige rohkem ning saavad tudengitele parimad teadmised edasi anda.

Miks on hetkel selle õppekava spetsialiseerumise suunaks just kiiritusravi?
Peamine põhjus on, et see on radioloogiatehnikute puhul kõige hiljem lisandunud spetsialiseerumissuund ning süvateadmised valdkonnast on vajalikud, et meil oleks piisavalt spetsialiste. Kiiritusravi ehk radioteraapia kujutab endast pahaloomuliste kasvajate ravimist ioniseeriva kiirgusega ning see on üks kolmest peamisest kasvajate vastasest ravist kirurgilise ja süsteemse ravi kõrval.
Kui vaadata Euroopa inimeste demograafilist olukorda, siis elanikkond vananeb ja paraku on vanematel inimestel igasuguseid haigusi ka rohkem. Seetõttu arvan, et tervishoiuvaldkonnas on nii praegu kui ka tulevikus üliolulised kõik spetsialistid, nende hulgas ka radioloogiatehnikud – vahet pole kas kiiritusravi või muu spetsialiseerumissuunaga.

Sa ütlesid, et radioloogiatehnikute põhiõppes olev kiiritusravi ainete maht ei anna väga laiapõhjalisi teadmisi, aga samas meil on ju ka praegu haiglates tööl kiiritusravi valdkonna spetsialistid, kellel ei ole magistrikraadi. Miks see nii on?
See on nii osalt seetõttu, et keegi peab töö ka praegu ära tegema. Loomulikult oleks nii valdkonna arengu kui parema ravikvaliteedi tagamise seisukohast oluline, et haiglates oleks tööl paremini informeeritud ja haritud spetsialistid. Selle õppekava eesmärk ongi, et teadmine ja teadlikkus jõuaks spetsialistideni praegusest laiemalt.

Mulle teadaolevalt on kiiritusravi osakonnad olemas ainult kahes Eesti haiglas, Tartu Ülikooli Kliinikumis ning Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Kas need kaks kiiritusravi võimekusega haiglat koos kiiritusravi spetsialistidega on Eestile piisav?
Spetsialistide arv ei ole kindlasti piisav, kuna praegugi on spetsialiste puudu, et juba olemasolevaid seadmeidki maksimaalselt ära kasutada. Kuna valdkond ja ravivõimekus aina paranevad, on plaan seadmeid ka juurde soetada, kuid spetsialiste napib.

Mida siis teha, et olukord lahendada?
Suurim töö on kogu eriala tutvustamine, sest inimene tänavalt üldjuhul ei tea, kes on radioloogiatehnik või mis tööd ta teeb. Radioloogiatehnik on tervishoiuasutustes töötav spetsialist, kes teostab radiodiagnostilisi ja -terapeutilisi protseduure, et edendada ja säilitada inimeste tervist ning ennetada ja diagnoosida haigusi. Selleks, et n-ö näha inimkeha sisse, kasutab ta erinevaid seadmeid: röntgeniaparaati, mammograafi, ultraheliaparaati, ortopantomograafi, magnetresonantstomograafi jne. See kõik on tegelikult kohutavalt põnev! Ega minagi enne radiograafia ja bioanalüütika osakonna juhatajana tööle asumist sellest kuigi palju teadnud. Selle ühe aasta jooksul olen näinud, kui huvitav see on. Nii kaua, kui on maailmas inimesi, on vaja kõiki tervishoiuspetsialiste – niisamuti radioloogiatehnikuid. Omakorda paeluv on seegi, et radiograafias on võimalik valida valdkonna sees oma suund ning karjääri jooksul erinevates modaliteetides spetsialiseeruda. Erinevaid valdkondi ja võimalusi on siin väga palju.

Millised valdkonnad on kõige populaarsemad?
Ma ei oskagi välja tuua, mis on populaarsemad. Eks igaüks leiab oma, mis talle meeldib, olgu selleks siis magnetresonantstomograafia, kompuutertomograafia, konventsionaalne radiograafia, nukleaarmeditsiin, kiiritusravi või midagi muud.

Miks peaks siis bakalaureuse tasemel haridusega radioloogiatehnik minema edasi õppima just kiiritusravisse?
Sest see avab järgmised uksed! Ühe vilistlase kogemusest võib öelda, et see on põhjus, miks tema on jõudnud siia kõrgkooli õppejõuks – ta on saanud teadmised ja oskused näiteks kiiritusravi planeerimise kohta, mida bakalaureuseõppes ei saa ning tema võimalused teha karjääri selles valdkonnas kas erialaselt, juhtimisalaselt või akadeemilises maailmas, on magistriõppe läbimise järgselt tõesti väga head.

Mis Sa arvad, millisel tasemel on radiograafia magistriõpe meil võrreldes teiste riikidega?
Ma arvan, et võrdväärsel tasemel või isegi parem, sest kui vaadata meie tervishoiusüsteemi üldiselt, on see meil ju tegelikult päris heal tasemel. Õppejõud, kes siin õpetavad, on oma valdkonna eksperdid, mitmed neist on välismaalased või toonud muudest riikidest sisse need teadmised, mida nad nüüd siin edasi jagavad. Seega ma arvan, et tase on väga hea. Mõned õppejõududest õpivad ise ka doktoriõppes edasi.

Õppekaval on juba kuus vilistlast. Mis nendest edasi on saanud?
Enamik neist töötavad minu teada sellessamas valdkonnas praegugi, kas siin või oma kodumaal, sest meil on lõpetanuid olnud näiteks Lätist või ka kolmandatest riikidest. Kõik nad on omal alal väga hinnatud eksperdid.

Mis Sa arvad, kas on jumet mõttel, et tervishoiualadele võiks tulla õppima tudengid kolmandatest riikidest, kes jääksid siia ka tööle?
Ma arvan, et see on väga individuaalne. Kui tudeng suudab siin kohaneda ja eesti keele piisaval tasemel selgeks õppida, siis mina ei näe probleemi selles, et ta võiks siin töötada. Kas ta aga suudab ja tahab siin kohaneda, sõltub pigem isiksusest, kuna meilt saadav haridus annab kõik eeldused, vajalikud teadmised ja oskused siin töötamiseks. Omaette küsimus on seegi, kas meie ühiskond või riigisüsteemid on valmis neid vastu võtma. Kui tõele otsa vaadata, siis tööjõupuudus on meil ju väga suur.

Kuidas tavaline Eesti inimene sellesse suhtuks, kui kohtab haiglas võõrast riigist pärit spetsialisti?
Alguses kindlasti mitte hästi, kuid lõppkokkuvõttes on ju valida, kas keegi ravib neid või mitte – täpselt sellised need võimalused ongi.

Missugune inimene sobib töötama radioloogiatehnikuna?
Sellel inimesel peab olema hea suhtlemisoskus, empaatiavõime ning oskus näha suuremat pilti – mitte ainult enda poolt tehtava protseduuri põhiselt, vaid oskus näha patsienti kui tervikut.
Radioloogiatehnikud on kindlasti väga hinnatud spetsialistid ja teevad tervishoiusüsteemis väga olulist tööd vaatamata sellele, et nad ei ole tervishoiutöötajad. Eesti Radioloogiatehnikute Ühing on korduvalt üritanud mõjutada erinevaid instantse selles suunas, et radioloogiatehnikud saaksid tervishoiutöötajateks. Loodame, et ühel päeval see juhtub.

Huvitav, et radioloogiatehnikud ei ole tervishoiutöötajad. Kohati tundub radioloogiatehniku töö justkui nagu keerulisem ja suuremat vastutust nõudvam kui näiteks õe oma.
Ma arvan, et see nii siiski ei ole, et üks on vastutusrikkam kui teine: mõlemad on väga vastutusrikkad ametid. Vastutus on siinjuures võib-olla erinev, kuna tegevused või protseduurid, mida ühte või teist eriala esindav spetsialist teeb, on natuke erinevad. Mina ei tõstaks siinkohal ühte teisest kõrgemale: ka õde peab teadma, milliseid ravimeid manustada nagu radioloogiatehnik peab teadma, et teeb protseduuri inimesele ohutult ning erinevaid võimalikke ohtusid minimeerima.

Kas kiiritusravi kui valdkond võib olla ka spetsialistile endale kahjulik?
Tööohutuse seisukohast on paika pandud nõuded, mida tuleb igapäevatöös täita. Samamoodi on radioloogiatehniku töökohal vahendid, mis mõõdavad kiirgusdoosi ning tagavad, et ükski töötaja ei saaks seda üleliigselt. Protseduuri ajal ei viibi radioloogiatehnik ju ka otseselt patsiendi juures. Niisiis ei ole see amet kindlasti ohtlikum kui mõni teine ning on tehtud kõik selleks, et see oleks kõikidele osapooltele ohutu.

Triin, Sa olid varasemalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli bioanalüütiku õppekava õppejõud ning nüüd aasta aega töötanud radiograafia ja bioanalüütika osakonna juhatajana. Millised on olnud selle aja jooksul suurimad väljakutsed?
Üks väljakutse ongi olnud see, kuidas ennast radioloogiatehnikute poolega kurssi viia, sest mina olen ju bioanalüütik ning ei teadnud radioloogiatehnikutest või nende õppekavast eriti midagi.
Veel võib nimetada väljakutseks leppimist asjaoluga, et kui varem olin ühe väiksema meeskonna liige, siis nüüd on väga palju erinevaid inimesi, kellega pean nii kõrgkooli siseselt kui ka väljaspool pidevalt suhtlema. Samuti on igapäevane tõdemus, et inimesed ja nende arusaamad ongi väga erinevaid ja sellega tuleb kuidagi toime tulla. Vahest on see keeruline.
Alguses ma tegelikult kartsin ka seda, et bioanalüütiku õppekava meeskonnaga olen juba pikalt koos töötanud, aga radioloogiatehniku õppekava õppejõududega pole kokkupuudet eriti olnud, kuid kohanemine nendega on läinud üle ootuste hästi.

Kui Sa oleks radioloogiatehnik, siis missugune valdkond Sulle huvi pakuks?
Võib-olla magnetresonantstomograafia, sest mulle tundub kõige huvitavam topograafiline anatoomia ehk kuidas saada aru sellest mustvalgest pildist. Nüüd saab kindlasti küsida, et miks mitte kiiritusravi (naerab). See valdkond on ilmselt vaimselt raske, sest need patsiendid, kes sinna satuvad, on ikkagi tihtilugu raskes seisus, ent magnetresonantstomograafiat kasutatakse ka põlvevalu korral, mis aga ei ole tõenäoliselt selline asi, mis võib su elu lõpetada. Kiiritusravis seevastu on onkoloogilised patsiendid, kellest väga paljud saavad õnneks terveks, aga siiski mitte kõik ja see arvatavasti mõjuks mulle vaimselt raskemalt. Päris täpselt ma seda tegelikult ei tea, kuna ma ei ole ju kummaski valdkonnas töötanud.

Kas kõrgkoolil on plaan avada radiograafia magistriõppes ka teisi spetsialiseerumissuundi peale kiiritusravi?
Pikas perspektiivis on kindlasti plaan avada ka teisi spetsialiseerumisi, et teisteski valdkondades see järgmine, kõrgem, teadmiste tase saavutada. Kuna Eesti on nii väike, siis on ikkagi ilmselt mõistlikum teha needki õppekavad rahvusvahelised, kuna meil ei ole igas valdkonnas siin nii palju inimesi, et suudaksime oma jõududega õppekava täita.

Kas kunagi võiks selles valdkonnas Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ka doktoriõpe olla?
Vot see on raske küsimus, et millal. Kõigepealt on ikkagi eesmärk luua täiendavad spetsialiseerumised magistriõppesse, kiiritusravi kõrvale ja sealt edasi saaks juba mõelda doktoriõppe peale. Varem veel mitte, kuigi unistada võib ikka.

Aga magistriõpe bioanalüütiku õppekaval?
Bioanalüütikutel võiks loomulikult olla erialaspetsiifiline magistriõpe. Seal on samamoodi võimalik luua mitmeid erinevaid spetsialiseerumissuundi ning see on üks suundadest, kuhu tulevikus liikuda tuleb. Millisest valdkonnast alustame, ongi siis näha, kuid magistriõpe on oluline nii eriala kui ka kõrgkooli arengusuundade seisukohast.

Kelleks Sa ise väiksena saada tahtsid?
Ikkagi õpetajaks. Vahepeal oli ka periood, kui mõtlesi, et tahaksin teha hoopis tööd, kus ei peaks teiste inimestega suhtlema – seepärast tulingi bioanalüütikuks õppima. Aga – vot, mis juhtus! – nüüd teen seda iga päev.

Kelleks Sa nüüd tahad saada?
Praegu tahaksin olla iga päev parem inimene, kui olin eile. Mõnikord see õnnestub, aga mitte alati.

Kas Sa oled bioanalüütikuna töötanud ka?
Ei ole, sest ma õppisin siin kõrgkoolis ja sain peale õpingute lõpetamist ka siia laborisse tööle.

Mis valdkond Sind bioanalüütikuna kõige rohkem huvitas?
Kindlasti hematoloogia, kuna mulle väga meeldis lugeda verenäitajaid või rakkude morfoloogiat ning lugeda erinevat liiki vererakke kokku. Ka mikrobioloogia meeldis seetõttu, et seal on küllaltki palju käsitsi tegemist. See masinaoperaatori pool mulle niiväga ei meeldi.

Kas Sa puudust ei tunne sellisest n-ö kätega nikerdamisest?
Nüüd ma teen seda pigem kodus – mulle väga meeldib igasuguse käsitöö ja kunstiga tegeleda. Puudust tunnen sellest, et laboris või õppejõuna töötades panid õhtul ukse kinni ja tööpäev saigi läbi.

Sa oled rääkinud ja näen ka kõrvalt, et Sinu töös tuleb palju suhelda ja väga erinevaid olukordi lahendada. Kuidas Sa sellega kaasneva pingega toime tuled või mis on need asjad, mis Sulle vabal ajal rõõmu toovad?
Mul on ju tore pere, kelle juurde õhtul koju minna. Aga üks asi on küll teisiti – ma ei ole mitte kunagi elus nii palju trenni teinud kui praegu. Arvan, et see kompenseerib vaimset pinget, mis päevatööga kaasas käib. Käin kas jõusaalis, mõnes rühmatreeningus või hoopis koeraga metsa vahel jooksmas. Siis aju puhkab ning see aitab ka pinget tasakaalustada.
Samuti olen üle kahe aasta tegelenud talisuplusega. Üldjuhul käin koos mõne tuttavaga, näiteks esmaspäeva lõuna ajal käime koos Anne kanalis. Või käime naabrinaisega enne sauna järves ujumas. Ei tea, kas sel põhjusel, kuid külmetushaigusi on nüüd küll vähem olnud või pigem üldse mitte. Covidi eest see kõik muidugi ei kaitse …

Füsioteraapia ja tervisekaitse osakonna bioanalüütiku taustaga juhataja Kristi Vahur maandab pingeid näpud mullas

Kristi, kuidas Sina jõudsid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli?
Tulin siia bioanalüütikuks õppima ning kui lõpetasin, asusin kohe ka õpetama.

Milliseid aineid Sa siis õpetasid?
Algul õpetasin hügieeni ja keskkonnatervisega seotud aineid.

Kui kaua Sa oled Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kokku olnud?
Kakskümmend aastat.

Kelleks Sa lapsena saada tahtsid?
Ilmselt tahtsin saada kas bioloogiks või aednikuks.

Mis on kõrgkoolis nii toredat, et siin kaks aastakümmet olla?
Õhkkond, inimesed, tudengid – kõik see kokku. Ütlen ausalt, et kui ma olin väike, siis poleks ma never ever arvanud, et hakkan õpetama. Õpetajaamet ei olnud kohe kindlasti mu top kümnes. Tollase Tartu Meditsiinikooli teisel kursusel tekkis aga tunne, et võiksin ka õpetada ja kui Mai Treial hakkas samuti rääkima, et ma võiksin sellega tegeleda, siis nii juhtuski.

Kas Sa praegu ka midagi õpetad?
Jah, õpetan praegu ainet „Joogivee kvaliteet ja selle tagamine“.

Kas Sul on kahju ka, et nüüd füsioteraapia ja terviskaitse osakonna juhatajana vähem õpetad?
Natukene küll, jah. Kuigi – see uus koht, kus ma natukene üle aasta töötanud olen, on jällegi teistpidi huvitav, onju! Õpetamisse ma aga tõesti enam nii palju ei saa panustada: päevas ei ole nii palju tunde ja doktoriõpingud võtavad ka oma aja.

Ütlesid, et inimesed on need, kelle pärast Sa siin kõrgkoolis töötad. Millised need inimesed siis on?
Minu meelest on inimesed siin väga nutikad ja sõbralikud. Kuidagi kodune õhkkond on. Minu jaoks on see hästi sobiv.

Sa ise juba ütlesid ka, et sa õpid doktoriõppes. Miks?
Karjääriredeli seisukohalt on edasiõppimine vajalik, sellepärast doktorantuur ka mu ellu tuli.

Aga mille poolest erineb õppejõud sellest vaatest, kas tal on bakalaureuseharidus või doktorikraad?
Esiteks kindlasti võimekusest juhendada ja õpetada magistrante – kui meil ei ole doktorikraadiga õppejõude, ei olegi võimalik magistriõppekavasid avada.

Kas Sa tunned ennast praegu rohkem nagu füsioterapeut, tervisekaitse spetsialist või bioanalüütik?
Hetkel ei tunne ma ennast otseselt ei ühe, teise ega kolmandana. Kunagi tundsin ennast hästi bioanalüütikuna, siis hakkasin tervisekaitse aineid andma ja nüüd… Füsioterapeudina ma ennast ei tunne, kuid hästi palju ressurssi pühendan just sellele teemale seoses rahvusvahelise magistriõppekava avamisega. Pigem tunnen ennast praegu lihtsalt juhina.

Mis tunne on olla juht?
Algul oli päris harjumatu, aga olen nüüd juba veidi üle aasta füsioteraapia ja tervisekaitse osakonda juhtinud ning tunnen ennast päris hästi.

Kuidas meeskond Sind on vastu võtnud?
Üleminek võtta mind vastu teises rollis oli keeruline nii mulle endale kui ka meeskonnale, aga usun, et oleme nüüdseks selle paika saanud. Ma ei ole kindlasti autoritaarne, vaid pigem kaasav juht.

Kes Sa tahaksid olla kümne aasta pärast?
Ma tunnistan ausalt, et olen enda täiskasvanueas sellistele asjadele vähe mõelnud. Elan põhimõtteliselt päev korraga. Fookus on sellel, et säilitada vaimne tasakaal ja otsest ambitsiooni, et tahan kellekski saada, mul ei ole.

Kuidas Sa vaimset tasakaalu säilitad ja mida enda hinge jaoks teed?
Soojemate ilmadega meeldib mulle kõik vabad hetked koos oma poegadega aias veeta. Mulle meeldib tegelikult aias kõike teha. Kui ma väiksena sisuliselt vihkasin rohimist, sest see oli selline vastik kohustus, siis nüüd teen seda päeva lõpus suurima heameelega. Minu salaoskus on puude ja põõsaste pügamine.
Sport meeldib mulle ka, ent seda ma enam varasemal tasemel ei tee. Meditsiinikoolis õppides ning õppejõuna mängisin korvpalli ja olen esindanud kõrgkooli nii korv- kui ka võrkpallivõistlustel ja vedanud eest ka kõrgkooli sporditegevusi. Siis sündisid aga lapsed ja ei jäänud enam aega palju sporti teha. Laiskus tuli ka. Kes seda teab, kumb nendest põhjustest rohkem võimust sai, et ma enam nii palju spordiga ei tegele. Keha ei ole samuti enam väga valmis pallimängude valu ja võlu taluma.

Sinu osakonnas on väga mitmeid doktorikraadiga õppejõude. Mõned, sealhulgas Sa ise, olete doktorantuuris. Millest see tuleneb, et olete doktorikraadi omandamist selliselt väärtustanud?
Me ilmselt oleme sellised tänu sellele, et meie eelmine juht (kõrgkooli professor Anna-Liisa Tamm – toim.) väga soosis ja rõhutas vajadust doktorikraadi järgi. Meile on antud võimalus areneda ja teadust teha ning enamus meist ongi hästi õpihimulised ja teadusele orienteeritud. Väga mitmed on seda ka kohe-kohe lõpetamas või doktorantuuri astumas.
Eks see on valdkonna teema samuti. Seetõttu avame ka füsioteraapias magistriõppekava, et selle valdkonna spetsialistidel oleks võimalus saavutada järgmine tase, juhtida meeskondi ja arendusi. Tavafüsioterapeudi töö jaoks piisab bakalaureuse tasemel haridusest ka, aga arenduse ja innovatsiooni jaoks on vaja minna magistriõppesse ja sealt edasi doktorantuuri.

Miks peaksid füsioterapeudid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapia magistriõppesse tulema?
Lisaks kõigile eelnevalt mainitud põhjustele on meie pluss see, et õppekava fookuses on skeletilihassüsteemi füsioteraapia. Õpe on üles ehitatud selle hindamisele, ravimisele ja ennetustegevusele.
Kui vaadata statistikat, siis tänapäeval enamus tööga seotud haigestumisi on seotud just skeleti-lihassüsteemi vaevustega – see on sisuliselt epideemia. Seetõttu peaksime leidma võimalusi, kuidas haigestumisi nii töö- kui ka kodukeskkonnas ennetada ja mõtlema, mida teha nendega, kes on haigestunud. Teoorias on see hästi lihtne, praktikas võib-olla alati ei õnnestu veel nii hästi.

Milliseks hindad neid ennetustegevusi Eestis võrreldes muu maailmaga?
Oleneb kellega me ennast võrdleme: Põhjamaadest oleme tõenäoliselt ennetuse mõttes veel jätkuvalt maas, aga mitte nii palju kui aastakümneid tagasi. Samas teistest Balti riikidest ehk eespool. Kogu esmatasandi perearstiabi suunab pilgu sellele, et inimesed oleksid teadlikumad ja vastutaksid ise enda tervise eest ja poleks enam nii palju suhtumist, et küll keegi teine minu eest võimleb. Seda tuleb ikka ise teha, et terve olla! Kuna ka füsioterapeutidel on tervishoiusüsteemis järjest enam iseseisvust, on neil võimalus patsiente aina rohkem harida ning heas mõttes mõjutada.

Kas Sinu doktoritöö teema on ka sellega kuidagi seotud?
Minu doktoritöö teemaks on meditsiinilabori töötajate luu- ja lihaskonna vaevused ja ergonoomikaline sekkumine.
Oma doktoritöös kaardistasin meditsiinilabori töötajatel esinevaid luu- ja lihaskonna vaevused ja viisin läbi sekkumistegevused: võimlemised, töökoha kujundamise ergonoomiliseks ning ergonoomika koolitused. Nüüd on vaja veel andmed ära analüüsida, koostada nende põhjal artiklid ja ongi doktorikraad olemas. Eesti kontekstis ei ole laboris töötavaid inimesi sellises fookuses varem uuritud. Kui vaadata tervishoiutöötajate seas tehtud uuringuid, siis õdede seas on neid hästi palju tehtud. Ilmselt ka seetõttu, et õdede kontsentratsioon tervishoiusüsteemis on võrreldes teiste spetsialistidega niivõrd suur. Samas on jällegi laboris rida erinevaid füsioloogilisi ohutegureid, korduvliigutused jms ohutegurid.
Neid luu-lihaskonna vaevusi esineb tegelikult üksjagu ka füsioterapeutidel. Ise nad ühelt poolt tegelevad ennetamise ja sekkumisega, aga teisalt on nad tervishoiusüsteemis ehk lausa topp kolmes nende hulgas, kel on vajadus enda abiks: nad ju kogu aeg tegelevad füüsiliselt patsiendiga, tööseaduse mõistes tegelevad igapäevaselt raskuste käsitsi teisaldamisega, väga palju on korduvliigutusi ja eks see ole ka omajagu raske töö. 2021. a tehti Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis lõputöö füsioterapeutide luu- ja lihaskonna vaevustest. Selgus, et tegelikult on neil hädasid terve hulk ning mõned neist kaaluvad sellest tulenevalt ka töökoha vahetust.
Sama on tegelikult laboritöötajatega: ka neil on ikkagi päris palju luu- ja lihaskonna vaevusi. Põhilised kehapiirkonnad, mis laboris kahjustada saavad, on alaselg ja kael. Üle pooltel on vähemalt kahe kehapiirkonna valu pidevalt ning need on samas inimesed, kes töötavad ise meditsiinis teiste inimeste, patsientide, heaolu nimel!

Miks füsioterapeutide magistriõpe on rahvusvaheline?
Eelkõige just sellepärast, et seda õpet võimestada ja leida ühiseid teadus- ja koostöökohti. Eesti on iseenesest maailma kontekstis suhteliselt väike ja magistriõppe kontekstis võikski vaadata valdkonnale juba laiemalt. Põhiteadmised tulevad bakalaureuseõppe tasemelt, aga õpingute rikastamiseks on vajalikud ka muude riikide kogemused. Teiselt poolt on meil vaja jälgida, et meie tervishoiusüsteemis ei tekiks olukorda, kus meil ühel hetkel töötajaid ei ole. Kolmandaks on meil vaja järelkasvu nii rakenduskõrghariduse kui ka magistriõppe taseme õppejõudude näol. Vastasel juhul võib ühel hetkel tekkida tervishoiuvaldkonnas valitseva tööjõupuuduse tõttu olukord, kus meil ei ole inimesi, kes kõrghariduse tasemel tulevasi spetsialiste õpetavad.

Kas Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis võiks füsioterapeutidel kunagi olla ka doktoriõpe?
Kunagi kindlasti, jah. See ei juhtu lähiaastatel, aga võib-olla lähiaastakümnetel. Esmalt on vaja magistriõpe korralikult käima saada, alles siis saame edasi vaadata.

Mis plaanid on tervisekaitse spetsialistidel, kas nemad ei ole mõelnud magistriõppe peale?
See on juba hüpoteetiliselt kuskilt läbi käinud, aga pole paberile kindla mõttena formuleeritud. Mõned meie vilistlased on küsinud, et millal avatakse tervisekaitse magistriõpe – seega huvi on olemas. Õppe avamine või mitteavamine ilmselt sõltub sellestki, kuidas meil füsioteraapia magistriõpe õnnestub. Siis saame juba kaaluda järgmisena vajadust ka tervisekaitse spetsialisti magistrantide järgi. Praegu lähevad meie rakenduskõrghariduse tasemel tervisekaitse spetsialisti õppekava lõpetanud magistrantuuri edasi õppima peamiselt kas siis Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituuti või siis Eesti Maaülikooli ergonoomikasse.
Tegelikult on kõikidel järelevalveametnikel nii Terviseametis, Tööinspektsioonis ja mujal teatud tasemest ametijuhendis sees, et nad peavad olema magistrikraadiga. Selles mõttes oleks magistriõppe arendamine selles valdkonnas spetsialistide karjääriredelil liikumiseks oluline. Nende töökohad on muidugi väga-väga erinevates valdkondades: kui meie kõrgkoolis on teised õppekavad väga tihti piiratud ikkagi tervishoiuga (olgu siis erasektoris või riigiasutustes), siis tervisekaitse spetsialistidel on väljundiks järelevalvega seotud ametikohad ja eraettevõtlus. Tartu Tervishoiu Kõrgkool on aga ainuke õppeasutus Eestis, kus tervisekaitse spetsialisti õppekaval üldse sellises mahus töötervishoiu alaseid aineid õpetatakse.

Jaanika Niinepuu, kommunikatsioonijuht