Erinevad praktikaprogrammid on kaasaegse haridussüsteemi oluline osa, võimaldades noortel ja üliõpilastel omandada uusi teadmisi ja kogemusi väljaspool kodumaad. Üks selline võimalus peidab end Erasmus+ programmis, mis võimaldab kogeda teistsugust kultuuri ja õppekeskkonda, avardades samaaegselt silmaringi ning teadmisi. Eneseareng on üks peamistest põhjustest, miks otsustasin sooritada enda õenduspraktika idüllilises Austrias, Linzi-nimelises linnas. Kuna saksa keel on mul juba kooliajast suus, oli see ideaalseks võimaluseks arendada keeleoskust ka meditsiinivallas. Samuti on mu südame võitnud Austria imepärane mägine loodus.
Uus keskkond, uued võimalused õppimiseks
Alustuseks ütlen kohe ära, et tüdruk, kes asus teele Austriasse praktikale, ei olnud seesama, kes sealt naasis. Ja seda kõige paremas mõttes. Idee minna Erasmus+ programmiga välismaale tiirles mu peas juba päris pikalt, kuid pärast mõningaid elulisi muutusi tundsin südames, et just nüüd on sobiv aeg unistuse teostamiseks. Selleks, et unistusest saaks aga reaalsus, pöördusin välisvahetusega tegeleva õppejõu poole. Peale mõningat paberimajandust sai valik kindlaks tehtud ning peatselt tuli ka jaatav vastus vastuvõtva asutuse poolt.
Algusest peale oli mulle määratud kontaktisik, kes aitas praktikat puudutavate küsimustega ning kes saatis mulle ühe õendustudengi Linzi raudteejaama vastu. Minu töö oli vaid täita rida erinevaid dokumente, leida korter ja kohale sõita. Ka selle kõigega sain abi partnerülikoolilt. Muude küsimustega (nt kohalik ühistransport jms) sain abi Google`i otsingust. Alates jaatava vastuse saamisest lubasin elevusel enda üle võimust võtta ning hakkasin vaikselt kujutlema elu Austrias. Lennul Tallinnast Viini olid emotsioonid suure ootuse tõttu lausa nii positiivsed, et ma ei jõudnudki olla kurvameelne Eestist lahkumise tõttu. Plaan oli teha sisehaiguste ja kirurgilise õenduse praktika umbes kahe kuuga ning reisida siis veel mõned nädalad Euroopas ringi. See plaan mul ka õnnestus.
Kohale jõudes oli mul nädalake aega Linziga tutvumiseks ja harjumiseks enne, kui algas tõeliselt tiheda graafikuga praktika. Niisiis proovisin alguses juba turistidele huvi pakkuvad vaatamisväärsused ära külastada ja mööda linna ringi jalutada. Ei kulunud kaua, kui kodukant mulle selgeks sai ja end seal juba väga vabalt tundma hakkasin.
Esimesed emotsioonid
Esimene praktikapäev jõudis kätte liigagi kiirelt. Mind määrati Linzis asuvasse erakliinikusse Klinik Diakonissen Linz, kus veetsin pool praktikast siseosakonnas, kus olid operatsioonile minevad ning sealt tulevad patsiendid ja teise poole operatsiooniosakonnas. Esimesel päeval tundsin end natuke totralt, milles võis olla süüdi asjaolu, et sealne saksa keele dialekt ei olnudki nii sarnane, kui seda ennist lootnud olin. Nüüd pidin valima, kas proovin praktika sooritada ikkagi saksa keeles või püüda teha see hoopis inglise keeles. Kuna märkasin peatselt, et süsteem selles erakliinikus on väga patsiendikeskne ja esmatähtis individuaalne lähenemine, otsustasin jätkata saksakeelse praktikaga.
Esimesed paar nädalat läks võõra keskkonna ja uute inimestega harjumiseks, kuid peale mõningat sisseelamist tegin oma tööd juba suure pühendumusega ning hakkasin nautima patsientidega võõrkeeles suhtlemist. Olin juba varasemast ajast veendunud, et suhtlemine on minu üks suurimaid tugevusi, kuid ma polnud pidanud seda kunagi varem nii palju teises keeles tegema. See õpetas mind olema avatum ja arendas minu suhtlemisoskust veelgi.
Minu maailm avanes nii läbi uute teadmiste ja parema suhtlemisoskuse kui ka sõprussuhete ja mälestuste.
Esimese šoki sain alles teisel praktikakuul operatsioonisaalis, kus parasjagu ortopeed ühele patsiendile uut reieluupead opereeris. Ma polnud midagi sellist varem näinud ja see oli samal ajal koomiline ning huviäratav, mistõttu vaatasin oma juhendajale suurte silmadega otsa ja laususin: “Oh Gott!” (eesti keeles: „Oh jumal!“ – toim.). Õnneks oli minu põhijuhendaja väga toetav ja julgustas mind teostama erinevaid õendustoiminguid, tänu millele ei jäänud hirmu tõttu midagi tegemata. Lisaks toredale põhijuhendajale ja olemasolevale saksa keele oskusele aitas mul uue eluga kohaneda kursusekaaslane, kellega koos me selle teekonna ette võtsime. Koos temaga saime jooksvalt ka koduigatsuse mõtteid eemale peletada.
Elu praktikarütmis
Praktikapäevad algasid hommikul kella kuuest ja lõppesid õhtul kell viis. Kuna Eestis algavad traditsioonilised haiglavahetused kella kaheksast, oli keset ööd ärkamine äärmiselt komplitseeritud, aga nagu öeldakse – mis ei tapa, teeb tugevaks – ja nii oligi. Elu muutus kiiresti rutiinseks: neli päeva nädalas, kaheksa nädalat järjest praktika sooritamist.
Selle aja jooksul kogesin elukooli, mis kasvatas nii vaimu kui ka mind ennast ämmaemandustudengina. Suhtlemine patsientidega nõudis minult palju kannatust ja keelelist täpsust, ent see oli samas ka omamoodi värskendav ning rikastav kogemus. Peaaegu iga patsient küsis, kust ma tulen ning enamus neist ka teadis meie koduriiki laulupeo toimumise järgi. Minu igapäevaste ülesannete hulka kuulusid sellised õendustegevused nagu eluliste näitajate mõõtmine, ravimite manustamine, patsientidega vestlemine edasisest raviplaanist, patsiendi operatsiooniks ettevalmistamine, operatsioonisaalis põiekateetri paigaldamine, operatsioonisaali ettevalmistus ja steriilsete instrumentide valmis panemine. Sain ka operatsioonil kirurgi assisteerida.
Kogu kirjeldatud kogemus andis mulle kinnitust, et ämmaemandus on siiski rohkem minu kirg ja suund, kuhu poole pürgida. Samas sain ka kinnitust, et minu puhul on kõige efektiivsem, kui töötan süda ja mõistus käsikäes. Kuigi see esialgu tundub võimatuna, on kõik palju kergem, kui oskad kuulata enda sisetunnet. Olen alati oma lähedastele öelnud, et iseend ei tohi unustada ja pingutuse eest tuleks ennast premeerida.
Tüdruk, kes asus teele Austriasse praktikale, ei olnud seesama, kes sealt naasis. Ja seda kõige paremas mõttes.
Teadagi ei seisne Erasmus+ praktika ainult erialase vilumuse suurendamises, vaid banaalselt öeldes suures osas ka meelelahutuslikus seltsielus. Loomulikult tähendas see vaba aja veetmist kohvikutes, ringi sõitmist ja kohaliku toidu- ning joogikultuuri avastamist. Külastasin sellel ajal mitut Austria linna, sealhulgas Viini, mis oma ajaloolise taustaga mulle eriti südamesse puges.
Kuna antud programmiga minnakse ka õppima, avastasin Linzist ühe eesti tüdruku, kes oli semestriks sinna õppima tulnud. Läbi tema tutvusin paljude teiste tudengitega üle kogu maailma. Kuigi mulle tuli üllatuseks, et mind kui välispraktikale minejat ei pandud kokku tudengitega, kes Linzi õppima olid tulnud. Mul lihtsalt vedas, et neid kohtasin.
Elu teises riigis
Kuna Erasmus+ ajaks olin elanud juba kolm aastat vahelduva eduga Tartus, teadsin nii mõndagi iseseisvumisest ja nautisin omas kodus elamist. Sellest hoolimata pean tõdema, et välismaal elamist ei saa asendada mitte millegagi. Kogemus välismaal on silmiavav ja sunnib nägema suuremat pilti. Olgugi, et keeleliselt oli mul palju eeliseid, tähendas sealne praktika siiski täielikku mugavustsoonist väljumist, väljakutseid iseendale ja minu pingetaluvuse proovile panemist. Põhiline on järjekindlus ja mitte kunagi ei tohi kaotada eneseusku – niimoodi oled võitmatu.
Minu edukale praktikale välismaal andis kindlasti hoogu hea kollektiiv haiglas ja tutvused sealsete tudengitega. Ühel hetkel tundsin end tõesti nagu kodus. Siinkohal saab teha juba varakult eeltööd, et kogemus välisriigis oleks täisväärtuslik. Seetõttu uurisin nii teistelt Erasmus programmi kaudu tulnud üliõpilastelt ja ka kohalikelt parimate kohtade ja vaatamisväärsuste kohta Linzis ja Austrias.
Tagasi koduriiki naastes tundsin ühest küljest kergust, aga südames ka igatsust ja tänulikkust, sest minu maailm ei avanenud ainult uute teadmiste ja parema suhtlemisoskuse läbi, vaid ka sõprussuhete ja mälestuste kaudu.
Praktika Linzis oli tõeliselt unikaalne ja väärtuslik kogemus, mis võimaldas mul sukelduda teise kultuuri, omandada praktilist meditsiinilist kogemust, leida uusi sõpru ja avardada oma silmaringi. Selle kogemuse tegi eriliseks võimalus endale tõestada, et ma saan hakkama ja mugavustsoonist väljatulek on omajagu elluäratav kogemus. Julgustan kõiki kasutama seda võimalust, et avastada maailma ja teise riigi tervishoiusüsteemi, mis aitab kujundada meie tulevikku meditsiinivaldkonnas.