Esimesel õppeaastal räägiti meile eesseisvatest praktikatest. Õe õppekaval on teisel kursusel ette nähtud 200+200 tundi kliinilise ja 150 tundi geriaatrilise õenduse praktikat. Esimesel kursusel tundus, nagu oleks selle praktikani veel väga palju aega, kuid – oh imet! – teise kursuse kevadsemester jõudis väga kiirelt kohale.
Otsustasin kirjutada artikli oma esimesest haiglapraktikast – ajast Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku radio- ja onkoteraapia osakonnas. Kirjutamise hetkel olen selles osakonnas olnud praktikal juba neli nädalat. Aeg on lausa lennanud ja tundub uskumatu, et kliinilise praktika esimene pool on peaaegu täismahus läbitud.
Esimene päev
Tartu Ülikooli Kliinikumi saabudes oli mul tunne, nagu viibiksin siin esimest korda. Olen siin korduvalt patsiendina käinud, aga sel hetkel oli sees hoopis teistsugune tunne – seekord tulin ametit õppima, mitte patsiendina. Tundsin hirmu eesseisva ees: ma ei teadnud siin kedagi, orienteerumine selles suures majas tundus võimatu ning pea oli täis küsimusi nagu kuhu peab minema, kus riided saab vahetada, kellega peab töötunnid ja kõik muu vajaliku kokku leppima ja nii edasi.
Lunini tänava poolsest uksest sisenedes põrkasin kohe kokku kahe teise praktikandiga, kes minuga samasse osakonda teel olid. Nendega koos olles hakkasin end ka veidi kindlamalt tundma ning selgus, et ma ei ole ainsana ärevil. Üllatavalt kiiresti leidsime üles õiged liftid – lifte nimelt on selles majas omajagu – ja jõudsime õigeks ajaks oma osakonda vanemõe kabineti ukse taha. Vanemõde tutvustas meile õeposti ja osakonna töökorraldust ning saime ka teada, et osakond koosneb statsionaarsest osakonnast kahel korrusel ning ambulatoorsest vastuvõtust. Lisaks oli meile kolmele ette nähtud ka üks päev onkoloogia õe vastuvõtukabinetis.
Kuna praktikante oli radio- ja onkoteraapia osakonda määratud kolm, siis paigutati meid nii, et oleksime võimalusel erinevatel korrustel. Statsionaarosakond asub K-korpuses korrustel 7 ja 8 ning ambulatoorne vastuvõtt esimesel korrusel. Ühel päeval nädalas saame õppida ambulatoorses ja ülejäänud ajal statsionaarses osakonnas.
Sisseelamine
Meeskond radio- ja onkoteraapias on sõbralik. Algul võib praktikant tunda end „autsaiderina“, aga kui oled juba umbes nädala praktikal käinud, hakkad end turvalisemalt tundma ja käsi külge lüües paranevad ka oskused. Kõige parem tunne on loomulikult siis, kui praktikanti usaldatakse nii palju, et ta saadetakse üksinda patsiendi juurde mingit ülesannet täitma. Olgu selleks siis anamneesi võtmine, subkutaanse süsti tegemine, keemialiini ja kanüüli eemaldamine või keemialiini paigaldamine. Kõik hakkab tunduma loomulikuna. Vähemalt loomulikumana kui varem.
Hirmud
Nelja nädalaga olen saanud väga palju harjutada ja juurde õppida. Kõige suurem hirm oli alguses kanüüli paigaldamise ja vereproovi võtmise ees. Kui aga olin paar korda saanud seda nõusoleku andnud patsientide peal harjutada, kadus ka hirm haiget tegemise ees. Soovitangi esimese kursuse õdedel harjutada žguti peale panemist, eemaldamist ja lõdvemaks laskmist. Nimelt kanüüli paigaldamisel ja vereproovi võtmisel võib see alguses aju lühisesse viia. Kui aga žguti kasutamine õnnestub raskusteta, läheb ka ülejäänud protseduur ladusalt: tead täpselt mida vaja läheb, avad pakendid kiiremini ja kanüül saab paigaldatud või vereproov võetud liigse stressita. Patsiendile mõjub samuti paremini, kui praktikant liialt ei sahmerda ja ärevust välja ei näita.
Põnevad kogemused
Kõige põnevam kogemus oli emakakaela brahhüteraapia invasiivse protseduuri jälgimine. Minul avanes selline võimalus kahel korral ja teisel korral sain veidi ka õdesid abistada. Brahhüteraapia ehk lähikiiritusravi ajal viiakse radioaktiivne kiirgusallikas vastavate aplikaatorite abil kasvaja lähedale või selle sisse, et hävitada kasvajarakud (Kiiritusravi. i. a.). Protseduuri ajal tuli kanda puhtaid riideid, kas ühekordseid või kliinikumi riideid, ning maski, mütsi ja kindaid. Mina võisin kanda mittesteriilseid kindaid, kuid patsiendiga otseselt kokku puutuv personal kandis kirurgilist kitlit ning steriilseid kindaid. Protseduuri lõpus sain jälgida, kuidas anestesioloogid patsienti üldnarkoosist äratavad. Lisaks tekkis võimalus radioloogiatehniku ja õega saata patsienti MRI ja KT uuringul, kus selgitati välja aplikaatori paiknemine kehaõõnes.
Ühel korral tekkis ka võimalus liituda radioloogiatehnikuga patsiendi transportimisel lähikiiritusravile. Näidati, kuidas juhteteed aplikaatorite külge ühendatakse ja protseduuriga seotud füüsik selgitas, mis on tema otsene ülesanne ravi planeerimisel. Seda kõike oli väga põnev kuulata ja jälgida ja loodan, et tulevikus tekib ka teistel praktikantidel selliseid huvitavaid võimalusi uue info omandamiseks.
Lisaks brahhüteraapiale sain jälgida ka gastrostoomi vahetust. Protseduur viidi läbi patsiendi palatis arsti ja residendi poolt, õde assisteeris neid. Mul avanes aga võimalus gastrostoomi sisenemiskohta puhastada.
Oskuste arendamine
Praktika jooksul olen tutvunud eHL süsteemiga ja saanud sellesse sisestada mitme patsiendi anamneesi ning päeviku sissekandeid. Mõnel korral olen saanud isegi patsiendi haiglast välja kirjutada.
Praktikandil avaneb radio- ja onkoteraapia osakonnas võimalus võtta patsiendilt verd, paigaldada kanüül, mõõta vererõhku, temperatuuri ja pikkust, patsienti kaaluda, ravimeid ette valmistada ja süstida, liine täita ja neid infusioonipumbale ühendada ning sellesse vastavad andmed sisestada, masin tilkuma panna ja vere sobitamist teha. Lisaks saab ka hooldajaid patsientide transpordil abistada ning jälgida protseduuride nagu EKG, röntgeni, ultraheli, MRT ja KT läbiviimist.
Olen praktika jooksul kokku puutunud ka kontaktisolatsioonis olevate patsientidega. Tegu on olnud kolme erineva põhjustajaga: Clostridium difficile, vankomütsiinresistentse enterokoki ehk VRE ja ESBL-iga. Nende kõigi puhul pidin palatis kandma kaitsekitlit, maski, kindaid ja need enne palatist väljumist eemaldama ja viskama spetsiaalsesse kollasesse prügikotti. Ütlen ausalt, nendel päevadel koju jõudes oli pidevalt hirm, et mis siis, kui ma ei olnud piisavalt ettevaatlik ja sain nüüd midagi külge.
Suhtlemine
Praktikal olles olen tutvunud paljude toredate inimestega – nii töötajate kui ka patsientidega. Olen suhelnud patsientide lähedastega, andnud neile infot ravi kestuse ja muu olulise kohta. Olen patsiente transportinud ja nendega ka hüvasti jätnud… Nad kõik on palju kaasa aidanud minu isiksuslikule ja professionaalsele arengule, sest haiglas kohapeal töötamine on hoopis midagi muud, kui koolis teise kursuse praktikatundides. Siin teen ma seda kõike päriselt ja ei mängi protseduure vaid mulaaži peal läbi.
Olen mõistnud, kui oluline on patsiendiga suhtlemine. Eriti tema enesetunde küsimine raviprotseduuri järgselt. Mul oli kogemus, kus patsiendil tekkis reaktsioon ravimile. Temalt kanüüli eemaldades uurisin ka enesetunde kohta ja selgus, et ta ei tunne end just kõige paremini. Tänu sellele sai meeskond koheselt kontrollida tema elulisi näitajaid ja manustada vajalikke ravimeid. Selline kogemus oli õpingute seisukohalt väga oluline – nüüd küsin korduvalt kõigilt patsientidelt kuidas nende enesetunne on ja olen probleemide korral valmis meeskonda teavitama.
N-ö esimesed ehmatused on mõjutanud ka minu enda enesetunnet. Päris mitmel korral on mu vererõhk järsult tõusnud ja olen ennast tundnud nagu loksuval paadil. Õnneks järgmisel kokkupuutel reaktsiooniolukorra või sureva patsiendiga olen jäänud rahulikuks ja enesetunne on jäänud normaalseks. Kõige viimane ehmatus tuli patsiendi näol, kes filmis mu tegevust. Tundsin kuidas ärevus pead tõstab, kuid suutsin säilitada rahu ja protseduuri korrektselt lõpetada. Palatist väljudes hakkasid aga käed värisema ja pidin ennast mõned minutid koguma.
Vaba aeg
Lõunatamas käin ma kliinikumi kohvikus nimega Kohvikum. Toidud on seal enamasti head, kuid kahjuks on ette tulnud ka pettumusi. Lõuna parim osa on see, kui satud sööma samal ajal teiste tuttavate praktikantidega. Tore on muljeid vahetada, rääkida mida oleme teinud ja näinud ning kuidas meile osakonnas meeldib. Kui tuleb aga üksi süüa, siis see on teistmoodi lõõgastav – lihtsalt istuda ja üksiolemist nautida.
Kokkuvõtteks võin öelda, et praktikal on kindlasti väga põnev. Tekivad uued võimalused ja saab näha põnevaid protseduure, tutvuda uute inimeste, toredate õdede, hooldajate ja arstidega ning erinevate patsientidega. Jään põnevusega ootama kliinilise praktika teist poolt!
Allikad
Kiiritusravi. Regionaalhaigla. www.regionaalhaigla.ee/et/kiiritusravi (17.02.2024).