Väärtuslik kogemus Zell am Sees

Viivika Liimann, füsioterapeudi õppekava 3. kursuse üliõpilane

Minu kaks kuud Austrias praktikal möödusid väga kiiresti. Pigem oli murettekitavam sellele eelnev periood, sest pandeemia tõttu oli kõik pidevas muutumises ja ei saanud enne lennukile astumist sajaprotsendiliselt kindel olla, et on minek.

Kohale jõudes pidin esimese nädala karantiinis veetma, mis oli üpris igav, kuid arusaadavalt vajalik. Majutusega mul samas vedas ja tundsin end koduselt.

Haiglasse jõudes võeti mind soojalt vastu ning kõik töötajad rääkisid ka inglise keelt rohkemal või vähemal määral, seega selle võrra oli algus kindlasti lihtsam. Haigla statsionaarse ja ambulatoorse osa peale oli kokku üheksa füsioterapeuti ja üks massöör, kellest kaheksaga sain praktikal olles koostööd teha – kas siis ainult vaatlusena või ka ise käed külge panna. Kogu haigla kollektiiv oli äärmiselt sõbralik ja igaühe tervitamine mööda kõndides sai loomulikuks osaks päevast. “Morgen!” („Hommikust!“) oli ilmselt mu korratum sõna. Üldse olid inimesed ka tänaval kuidagi õnnelikumad ja tervitasid sind vastu kõndides või vähemalt naeratasid. Ilmselt seda suurlinnas ei oleks, aga mina viibisin väiksemas kohas.

Zell am See on väike asula mägede vahel järve ääres. Seal ümbruses on suusakuurordid, mis olid sellel talvel küll vaid kohalikele avatud ja seda ka piiratult. Tavaolukorras kihab talviti elu seal suusaklubides ja kogu ümbruskonnas, kuid turism oli peatatud ja kõik asutused kinni. Seega jäid alles vaid kohalikud ja mina. Samal ajal, kui Eestis oli veel kõik lahti, siis Austrias oli juba novembrist saati lockdown – see tähendas liikumispiirangut öösiti, päeval olid avatud vaid toidupoed ja apteegid. Lisaks oli kohustuslik kanda siseruumides FFP2 maski/respiraatorit. Maskivastaseid seal ma ei kohanud – kõigil oli korrektselt mask ette pandud. Kuna tegevused olid selle tõttu piiratud, siis käisin ma palju jalutamas. Õnneks ilusaid vaateid seal juba jagus ja lõpuks tekkisid oma lemmikrajad, kus käisin tihedamini peale seda, kui kogu ümbruskond oli juba ära avastatud. Lockdowni ei leevendatudki minu seal oldud aja jooksul rohkem, kui et tavapoed ja muuseumid tehti lahti, juuksurisse sai minna negatiivse koroonatestiga. Seega sotsiaalne pool, mis tavaliselt Erasmuse välispraktikatega kaasneb, jäi kahjuks olukorra tõttu puudulikuks ning tutvusi sain leida vaid haigla kaudu, kus oli paar teist praktikanti Austriast.

Kõige keerulisem aspekt ilmselt välispraktika juures on siiski kohalik keel. Patsiendid tihtipeale ei räägi inglise keelt ja ainult kehakeelega oma tööd teha ei saa. Õnneks olin ma koolis aastaid tagasi saksa keelt õppinud ja selle võrra oli mul lihtsam, kuid Austrias ja veel eriti Austria erinevates piirkondades on dialekt tavalisest saksa keelest erinev. Siiski sain praktika lõpuks enamikust jutust aru ja suutsin juba lihtsamate lausetega ka vastu suhelda. Tänu sellele tundsin end veidi rohkem “kohalikuna” ja osana sealsest kultuurist.

Kokkuvõtvalt võin väita, et olenemata maailmas valitsevast pandeemiast oli mu kogemus siiski tohutult väärtuslik ja ma ei kahetse seda karvavõrdki. Õppisin erialaselt palju juurde ning sain samal ajal ka veidike maailma näha.

Jaanika Niinepuu, kommunikatsioonijuht