Rakveres elav Katrin Kuusemäe on naine, kes töötab igapäevaselt selle nimel, et pakkuda vähihaigetele võimalust nautida oma elu koos lähedastega kauem või parimal juhul täielikult terveneda. Katrin on Vähiravifondi Kingitud Elu tegevjuht.
Katrin, oled alates 2017. aastast juhtinud Vähiravifondi Kingitud Elu. Kuidas Sa sinna tööle sattusid?
Fondi sattusin tööle täiesti tavalise töökuulutuse peale. Otsustasin kandideerida ja läbisin mitu vooru. Osutusin valituks. Fondi tegevjuhiks kandideeris toona üle 20 inimese. Huvitav oli asja juures see, et kohe pärast hommikust tööintervjuud läksin õhtul koos Toivo Tänavsuuga kohe ka annetusi koguma. See oli toona mu esimene annetuste kogumise kogemus, mis mulle väga meeldis. Sain aru, et kui osutun valituks, siis see on töö, mida tahan teha ning tänase päevani ütlen nii: tee tööd, mida armastad ja sa ei pea oma elus päevagi töötama!
“Ütlen oma töö kohta nii: tee tööd, mida armastad ja sa ei pea oma elus päevagi töötama!”
Kas juhtiv positsioon Vähiravifondis oli Sinu jaoks uus roll? Milliste väljakutsetega pidid silmitsi seisma?
Tegelikult ei olnud uus roll. Enne seda juhtisin viis aastat sihtasutust Vähi Sõeluuringud, mis tegeles erinevate sõeluuringute korraldamisega Eestis. Väljakutseks võib pidada seda, et kui enne tegelesin vähi ennetamisega, siis nüüd olen olukorras, kus pean tegelema selle kurja haiguse endaga või selle tagajärgedega, kui ennetus ei ole olnud piisav.
Samuti oli väljakutseks see, et üheks minu ülesannetest oli koordineerida ka fondi vabatahtlike tööd. Tol hetkel oli neid umbes 30 ja tänaseks on meie vabatahtlike pere kasvanud pea 400-ni. Nimetades seda vabatahtlike pereks, pean silmas, et tunnen iga päev, kui väga olulised on need inimesed minu jaoks ning olen neile ääretult tänulik, et nad jõuavad ja jaksavad seda tööd teha. Nende tugi on mulle väga oluline ja õnneks võeti mind nii fondi juhtkonna kui ka vabatahtlike poolt soojalt vastu. Seetõttu ei ole ma pidanud hetkekski tundma suurt pinget või olema olukorras, kus tunnen, et ei saa hakkama.
Kelleks unistasid väiksena saada?
Tegelesin lapsena tantsimise ja laulmisega ning päris noorena unistasin saada tantsijaks või lauljaks. Mida aeg edasi, seda enam hakkas mind huvitama meditsiin ja inimeste tervis. Kui oli aeg valida elukutse, ütles mu ema mulle väga õiged sõnad – laulda ja tantsida saad sa igal ajal, aga elukutse on vajalik, et tunda ennast elus kindlalt ja turvaliselt.
Kas teadsid juba lapsena, et tahad end tervisemaailmaga siduda?
Ma arvan, et sellele aitas kaasa see, et mu ema on samuti meditsiinitöötaja ja elasin kogu oma lapsepõlve olles n-ö osa meditsiinist, mistõttu tundus kuidagi väga loomulik, et võiksin ka ise tulevikus sel erialal tegutseda.
Rääkides aga Vähiravifondist Kingitud Elu, tekib mul koheselt küsimus, et milline näeb välja sinu tavaline tööpäev?
Minu tööpäev algab meilide ülevaatamisega, sest meie abivajajad saadavad taotlusi ravi rahastamiseks ka hilisõhtul. Hommikul vaatan esimese asjana üle saabunud taotlused, valmistan need nõukogule saatmiseks ette ning vormistan nõukogu otsused taotlustele, mis on saanud positiivse otsuse ja saadan need abivajajatele välja. Seejärel vaatan üle meie sotsiaalmeedia jälgides, kas vabatahtlikel on lähiajal tulemas mõni üritus, kus nad annetusi koguvad, kuna minu korraldada on kogu annetuste kogumisega seotud logistika. Seejärel vaatan üle Eestis toimuvate ürituste kalendri ja kooskõlastan ürituste korraldajatega uued kogumisaktsioonid.
Minu päeva mahub kindlasti 1-2 koosolekut või kohtumist, olgu need siis töökoosolekud fondi töö planeerimise osas või mõne ravimitootjaga, kellega püüame leida võimalusi kallitele ravimitele allahindlust saada. Ühe osana tööpäevast tegelen ka meie abivajajatega, et aidata neil vajadusel korrektselt taotlust täita või siis helistan otsuse teatamiseks neile ise, kuna tihtipeale ei ole vanematel inimestel e-posti ja nad ei kasuta internetti.
“Kui helistan ja teatan, et patsiendi taotlusele on olemas positiivne otsus ja saame toetada nende hirmkallist ravi, siis kostub teiselt poolt telefonitoru rõõmuhüüe justkui oleks just võidetud lotoga miljon eurot.”
Harvad ei ole päevad, kus pean andma mõne intervjuu eesti või vene keeles nii raadios kui ka televisioonis. Minu tööpäevad ei kesta reeglina 9-17, sest tihtipeale saadan viimased positiivsed otsused patsientidele välja väga hilisel õhtutunnil. Minu jaoks on oluline, et patsient saab oma otsuse kätte kohe, kui see meil olemas on, sest vähihaigetel ei ole aega oodata ja nende puhul on iga päev kulla hinnaga.
Oled varasemalt artiklites välja toonud, et Sinu jaoks on töö emotsionaalselt keerukas. Kuidas on see ajaga muutunud? Kas suudad nüüdseks vähem teiste lugusid endale hinge võtta? Kas Sul on jagada mõni nipp, kuidas seda teha?
Jah, tõepoolest on tegemist emotsionaalselt raske tööga, kuid ajaga olen õppinud ennast säästma ja mitte iga juhtumit endast läbi laskma. Kui tööle asusin, oli üks esimesi taotlusi 5-aastaselt poisilt, kes põdes rasket haigust. Kuna mu enda laps oli tol hetkel sama vana, siis mõjus see mulle väga rängalt. Kõige raskemad ongi need lood, kus on mängus lapsed või abivajajad, kellega on võimalik samastuda. Olgu see siis noor inimene, kes kasvatab väikeseid lapsi või sama vana inimene kui ma ise olen. See paneb sügavalt mõtlema, kui tänulik pean elule olema, et mina ja mu laps on terved.
Ühtainsat nippi on keeruline välja tuua, aga mind aitab kindlasti sport. Mängin palju tennist. See spordiala nõuab keskendumist ja laseb mõtted välja lülitada. Positiivsele keskendumine ja tänulikkus aitavad samuti keerulises olukorras hakkama saada.
Peale negatiivsete emotsioonide puutud kindlasti kokku ka paljude positiivsete tunnetega oma töös. Kas jagaksid palun mõnda eriti hästi meelde jäänud hetke oma tööst, mis Sulle hea tunde tekitas?
Suhtlen meie abivajajatega igapäevaselt ja tegelikult ei ole ma positiivsemaid ja tänulikumaid inimesi kohanud. Nad ei kurda kunagi, et neil on raske, kuigi võime vaid ette kujutada, kui raske neil tegelikult on. Näiteks kui helistan ja teatan, et patsiendi taotlusele on olemas positiivne otsus ja saame toetada nende hirmkallist ravi, kostub teiselt poolt telefonitoru rõõmuhüüe, justkui oleks just võidetud lotoga miljon eurot. Siis tunnen, et jess!, päev on korras!!!
Samuti on positiivne, kui abivajajalt tuleb kordustaotlus, sest see tähendab, et ravi toimib ja inimene saab olla veel oma perega ja tunda elust rõõmu. Hästi liigutavad on ka patsientide kirjad, kus nad annavad tagasisidet, kuidas neil läinud on ja kui tänulikud on nad fondile ja headele annetajatele. Positiivse emotsiooni annavad ka annetuste kogumise aktsioonid, sest kui seisad kaubanduskeskuses või mõnel üritusel annetuskastiga, kuuled väga palju tänusõnu ja positiivseid kommentaare. See kõik annab jõudu ja motivatsiooni edasi tegutseda ja tekitab tunde, et oled õiges kohas ja teed õiget asja.
Töötad väga tänuväärsel ametikohal. Mida oma töö juures enim armastad?
Enim armastan ma oma töö juures inimesi, kellega koos me kõike seda teeme. Paljudest vabatahtlikest on saanud minu lähedased sõbrad, kellega kohtume ka tööväliselt.
Kas vähiravifondis töötamine on mõjutanud ka Su enda elustiili? Kas teed teadlikult paremaid valikuid? Milliseid?
Võib nii öelda küll. Ma ei ole otseselt millestki loobunud, aga püüan hoida tasakaalu nii toitumises ja sportimises kui ka hoides oma vaimset tervist läbi positiivse ellusuhtumise.
Mida vähiravifondis töötamine Sulle veel andnud on?
Kindlasti on fondis töötatud aastad muutnud mind tolerantsemaks ja sallivamaks, samuti empaatilisemaks. Oskan märgata abivajajat ka väljaspool oma tööd ja ei pelga enam ise abi küsida, kui seda vajan. Me kõik vajame mingil hetkel abi ja kui sa seda ei küsi, ei saa keegi sind ka aidata.
Kui mõni lugeja sooviks samuti anda oma panuse Vähiravifondi Kingitud Elu, kas tal on võimalik ka vabatahtlikuna teie juurde tööle tulla? Kuhu peaks ta huvi korral pöörduma?
Meie juurde on oodatud kõik toredad ja särasilmsed inimesed, kes soovivad oma aega heategevusse panustada. Meiega saab liituda, kirjutades oma soovist mulle aadressil info@kingitudelu.ee või helistades numbril 559 22221.
Oled lõpetanud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis tervisekaitse spetsialisti eriala. Milliseid soovitusi annaksid Sa praegustele tudengitele, kes koolis õpivad?
Kõik, kes asuvad õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, on teinud õige valiku. Olgu see siis õe, ämmaemanda, füsioterapeudi või hooldustöötaja eriala – need kõik on seotud inimeste aitamisega ja nad on äärmiselt vajalikud spetsialistid meie tervishoiusüsteemis. Soovitan võtta õppimist täie tõsiduse ja südamega, sest ainult nii on võimalik seda ka nautida. Kindlasti soovitan lõputöö teema valida selline, et sellest saadav uus teadmine oleks tulevikus tööelus rakendatav. Samuti soovitan pärast kõrgkooli lõpetamist jätkata õpingutega magistriõppes ja miks mitte edaspidi ka doktoriõppes, sest tänapäeval on võimalik töö kõrvalt edukalt ennast harida ja see annab tihedas konkurentsis hea eelise.