Kas oled arvamusel, et aju areng peatub 25. eluaastal? Oled oma elukaarel sellele lähenemas ning mõtled hirmuga, mis saab edasi? Või oled ehk vanem ja leppinud, et uue eriala õppimiseks on liiga hilja? Sellisel juhul on mul Sulle hea uudis. Kuigi noorusea muutused ajus tõepoolest lõppevad 25. eluaastaks, toimub areng edasi ja seda iga päev ning iga hetk. Protsessi, mille käigus aju morfoloogia väliskeskkonna stiimulite mõjul muutub, nimetatakse neuroplastilisuseks.
Loomad sünnivad suuresti eelhäälestatud ajuga ja on seetõttu võimelised väga varakult liikuma ning vanemate hoole alt lahkuma. Paraku teeb see neid vähem arenemisvõimeliseks ning uude keskkonda sattudes loomad tihti hukkuvad. Pikalt peeti ka inimese aju geneetiliselt paika panduks, kuid Ameerika juhtiv neuroteadlane Michael Merzenich, kes oma uurimisrühmaga 1970. aastatel ahvide aju kaardistas, murdis selle väärarusaama. Valminud ajukaardid jäeti ajutiselt kõrvale ning nende juurde tagasi pöördudes ja kaarte ahvide aju hetkeseisuga võrreldes selgus, et närvivõrgustikud olid lühikese aja jooksul märgatavalt muutunud.
Kas andekaks sünnitakse?
Paraku ei ole teadmine, et aju on võimeline ümberkorralduma ning edenema, jõudnud laiemasse ühiskonda ning ollakse endiselt seisukohal, et andekaks sünnitakse ning pärast 25. eluaastat areng lakkab. Võib-olla arvad Sinagi, et oled oma olemuselt halb suhtleja, matemaatikas kehv või ei oska laulda?
Meil kõigil on nõrgemaid ja tugevaid külgi, kuid me ei ole kõigi nendega sündinud. Juba lapsest saati on meile vanemate ja õpetajate poolt pähe istutatud mõtteid, et me ei saa ühe või teise tegevusega hakkama. Kuigi kõigi aju ei ole sündides samasugune, ei eksisteeri sellist nähtust nagu kunstniku, muusiku või matemaatiku aju. Kõigest 0,001% rahvastikust sünnib sellise peaajuga, mis mõnest haigusseisundist või sündroomist põhjustatuna mõjutab kogu nende edasist elu. Teistel oleneb nende võimekus sellest, millistes valdkondades on tegutsetud ja milliseid külgi tugevdatud.
IQ-uurija Anders Ericsson on aastakümnete vältel tehtud töö jooksul jõudnud veendumuseni, et Mozart, Newton ja Einstein ei olnud mitte geeniused, vaid jõudsid suurepäraste tulemusteni läbi raske töö. Seega ei maksa kurvastada, kui mõni õppejõud Sind andetuks nimetab. Tegelikult tuleb lihtsalt rohkem õppida ja harjutada, et sünaptilised ühendused saaksid tugevneda ning sinu edukus tõuseks.
Iga maha peetud vestlus, keerutatud tants ja „Netflix and chill“ käigus vaadatud film vormib Sinu aju. Need pidevalt toimuvad muutused ei väljendu enamasti ajurakkude juurde tootmises, sest hiiglasliku palli kandmine õlgadel ei mõjuks hästi ei tasakaalule, naiste sünnitusteedele ega oleks ka kuigi ilus vaadata.
Muutused toimuvad põhiliselt uusi neuronite vahel uusi ühendusi luues või juba olemasolevaid tugevdades. Sünnihetkel asetsevad neuronid eraldatult ja nende vahel ei ole ühendusi. Kahe esimese eluaasta jooksul luuakse kiiresti suurel hulgal dendriite vastavalt väljastpoolt saadavale sensoorsele informatsioonile. Teiseks eluaastaks on lapsel rohkem kui sada triljonit sünapsit. Edasi kasvades väheneb ühenduste arv ligi 50% võrra; tugevnevad need, mida kasutatakse ning kaovad need, mida ei kasutata. Sellist protsessi, mille käigus uusi ühendusi luuakse, nimetatakse positiivseks neuroplastilisuseks ning sellist, mille käigus ühendused nõrgenevad ja kaovad – negatiivseks neuroplastilisuseks.
Kui tunned füüsika ülesandeid lahendades, et tegevus muutub keeruliseks, siis see on hetk, kui ei tohi alla anda, vaid tuleb edasi pingutada. Aju areng toimub siis, kui on raske.
Täiskasvanute ajus toimuvad muutused edasi vastavalt sellele, millistes valdkondades tegutsetakse, näiteks hiina keelt rääkides või klaverit mängides tugevnevad vastavad närviühendused ning kaovad jällegi unarusse jäetud itaalia keele ja kitarrimängu seosed.
Hea näide täiskasvanu aju võimekusest edeneda on Londoni taksojuhtide hipokampused. Traditsiooniliste mustade taksode juhid peavad oskama Londonis orienteeruda abivahendeid kasutamata. Selle jaoks õpitakse neli aastat, mille jooksul peavad nad meelde jätma kogu suurlinna teedevõrgustiku. Viimaks sooritavad nad testi „Knowledge of London“, mis hõlmab 320 erinevat teekonda, 25 000 tänavat ning 20 000 vaatamisväärsust.
Taksojuhid peavad olema võimelised mis tahes linnaosas viibides minema oma mälule tuginedes mis tahes kliendi soovitud asukohta. Londoni Ülikooli Kolledži neuroteadlased skaneerisid mõne taksojuhi aju ning avastasid, et nende hipokampuse tagumine osa oli füüsiliselt suurem kui nendel, kes sellel töökohal ei töötanud. Aju arengule tööprotsessi käigus vihjas asjaolu, et mida kauem oli taksojuht oma ametipostil viibinud, seda suuremad olid muutused hipokampuses.
Ära ela alla enda võimete!
Lääne kultuuris on juurdunud mürgine tõekspidamine, et väljapaistvateks tulemusteks on võimelised vaid üksikud ja seetõttu elatakse tõsiselt alla oma võimete. Tähtis on mõista, et inimene areneb ja muutub pidevalt ning edu ja võimekus on suuresti Sinu enda kätes.
Lisaks sellele, et andekust peetakse väheste privileegiks, arvatakse, et mehed või naised on ühes või teises valdkonnas teisest sugupoolest võimekamad. Jennifer Brich, San Marcoses asuva California osariigi ülikooli matemaatikalabori direktor kuulis kord kõrvalkabinetis nuttu ning professorit ütlemas „Pole midagi. Te olete naisterahvas. Naiste aju erineb meeste omast, sellepärast ei pruugigi te sellest kohe aru saada ja midagi pole ka katki, kui te ei hakkagi sellest aru saama.“ Selline uskumus on loonud maailma, kus mehed ongi matemaatikas võimekamad, kuid mitte seetõttu, et nende aju oleks vastavalt programmeeritult, vaid seepärast, et paljud tüdrukud loobuvad pingutamast.
Kuigi Sa võid arendada end mistahes valdkondades vaatamata oma vanusele, tuleb meeles pidada, et positiivsed muutused nõuavad aega ja pingutust. Kui tunned füüsika ülesandeid lahendades, et tegevus muutub keeruliseks, siis see on hetk, kui ei tohi alla anda, vaid tuleb edasi pingutada. Aju areng toimubki just siis, kui on raske. Selleks, et oma aju potentsiaali võimalikult hästi ära kasutada, tuleb teadlik olla, mis aitab kaasa positiivsele neuroplastilisusele ning mis võib kaasa tuua negatiivse neuroplastilisuse.
Positiivne plastilisus:
- Füüsiline aktiivsus, eriti aeroobne treening
- Üleüldine tervislik eluviis – tervislik toitumine, piisav uni
- Liigse stressi, depressiooni ja ärevuse vältimine
- Õppimine, eriti kõrghariduse omandamine
- Muusikainstrumendi mängimine
- Võõrkeele õppimine
- Uute tegevuste proovimine
- Mittedominantse käega tegutsemine – nt nööpide kinni panemine
- Vaheldus – proovi erinevaid sööke, mine tööle uut teed pidi; külasta kohvikut, kus varasemalt pole käinud
- Suhtlemine
- Mõistatuste lahendamine jms ajutreening – näiteks ristsõnad ja IQ-testid
Negatiivne plastilisus:
- Halb tervis
- Vähene uni
- Kehv toitumine ja vitamiinide puudus
- Depressioon
- Ärevus
- Alkoholi ja narkootikumide tarvitamine
Allikad:
Boaler, J. (2019). Õppida, juhtida ja elada tõketeta. Lk 21-62.
Eagleman, D. (2015). Aju. Sinu lugu. Lk 12-25.
Vance, D.E., Roberson, A.J., McGuinness, T.M, Fazeli, P.L. (2010). How Neuroplasticity and Cognitive Reserve Protect Cognitive Functioning. Journal of Psychosocial Nursing. 48(4): 23-30.