Kui Eesti suursaatkond Kanadas pöördus eelmisel aastal Tartu Tervishoiu Kõrgkooli poole ning uuris, kas oleksime huvitatud koostööst Kanadaga ning kui seejärel juulis külastas meid Maimu Mölder Torontost, siis ei osanud me veel arvatagi, et koostöö kulgeb edasi aruteludega pakkuda praktikavõimalust meie tudengitele Ehatare hooldekodus. Torontos asuva mittetulundusühingu Eesti Abistamiskomitee Kanadas (EAK) juhatuse esimehe Allan Meiusi eestvedamisel saime küllakutse, et saaksime juba konkretiseerida õe- ja kutseõppe praktikavõimalused. Reisimeeskonna moodustasid õpirände koordinaator Krista Staškevitš, Tiina Uusma ja Imbi Sagar kutseõppe osakonnast ning Merle Varik õe õppekavalt.

Puhke- ja hooldekodu väliseesti eakatele

EAK ehitas 1981. a Ehatare puhke- ja hooldekodu oma väliseesti eakatele. Esimesed elanikud kolisid sisse 1982. aasta jaanuaris. Majas on eakate jaoks kolm korrust, millest kaks täidavad puhkekodu funktsiooni ehk meie mõistes kas toetatud elamist või hooldekodu ning 1995. a juurde ehitatud lisakorrus pikaajalist hooldust vajavatele inimestele. Majas on säilinud 1980. aastate retrohõngu, elanikud suhtlevad omavahel eesti keeles ning ka personali seast leidsime Torontosse viimase paarikümne aasta jooksul elama läinud kaasmaalasi, kes viisid läbi tegevusi vaba aja veetmiseks ja võimlemiseks. Maimu Mölderi sõnul loodi asutus selleks, et majutada eestlasi, kes põgenesid Teise maailmasõja ajal võõrvõimu eest. Tänapäeval on see jätkuvalt Eesti kultuurielamust pakkuv kodu.

Hea meel on tõdeda, et saime Ehatarega kokkuleppele, et kahel üliõpilasel õe õppekava teiselt kursuselt ning kahel hooldustöötaja õppekava läbinud õpilasel on võimalik seal läbida geriaatrilise õendusabi praktika.

Eriline madrats

Meie reis oli väga tegus ja sisaldas erinevaid kohtumisi. Külastasime Toronto Ülikooli, kohtusime väliseesti kogukonnaga, pidasime loengu Tartu Kolledžis (jah, Torontos on olemas Tartu College, kus toimuvad kogukonnaüritused ning kus asub arhiiv ja üliõpilaskodu) ning saime näha ka Niagara juga. Äärmiselt põnev oli kohtumine insener Lembit Maimetsa ning biomeditsiini kaasprofessor Kristiina Valter Maiga, kes on leiutanud madratsi, mis aitab kas õel, hooldajal või pereliikmel lamavat inimest voodis keerata. Üks madrats on Eestis juba testimisel Tartu Ülikooli Kliinikumis, teise madratsiga tulime tagasi meie ja saame seeläbi anda tootele oma tagasiside.

Oleme siiralt tänulikud Allan Meiusile, Tiina Mölderile, Tiina Maripuule ja Kristiina Valterile, kes meie nädalase reisi sisutihedaks ning elamusterohkeks tegid. Suurim väärtus on aga loodud kontaktid, millest loodetavasti sünnib ka edasisi koostööprojekte.

Personaalsed mõttekillud

Krista Staškevitš

Aastaid tagasi lugesin Laurent Graff’i raamatut “Õnnelikud päevad” – lugu 36-aastasest mehest, kes otsustab edasise elu veeta vanadekodus. 2000. aastate Eestis mitte just väga usutav, eks? Ehatare külastamisega tuli see raamat mulle taas meelde, suunates mind koos ülejäänud Toronto kohtumistega vananemist ja vanadust teistsuguse pilguga vaatama.
Toronto ülikooli linnakud (Scarborough ning St. George) oma rohealade ja erinevate ajastute arhitektuuri kooslustega olid väga tudengisõbralikud ja mõnusad.

Tiina Uusma

Minu lemmikpaik Kanadas oli Tartu College, kus Merle Varikul oli võimalus tutvustada ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Tuisuse ilma tõttu ei olnud kuulajaid küll eriti palju, kuid kohalolijaid rõõmustas tema reibas esitlus igal juhul. Suur tänu Piret Noorhanile raamatukogu ja arhiivi tutvustamise ning kokkupuutepunktide leidmise eest pere- ja rahva ajaloos, samuti tema entusiasmi ja mõnusa kohvilaua eest.
Sealset Peetri kirikut võib õigustatult pidada arhitektuuri ja disaini pärliks. Sellel paigal on läbi aastate olnud kindel koht eesti keele ja kultuuri hoidmisel kodumaast kaugel. See on paik, kus 1970. aastate leeripiltidel on 70-100 leerilast ja kuhu ikka tullakse kokku nii rõõmu kui ka muret jagama ja üksteisega kokku saama. Kirik on väga ilus ja sümboolne! Ükski uus keskus ei saa asendada juuri ja ajalugu, mis selle kauni hoonega seotud on.

Imbi Sagar

Minu jaoks oli Ehatare külastus väga huvitav. Olin pisut üllatunud selle peale, et kogu sealne juhtkond rääkis väga imelist eesti keelt. Poleks arvanud ega uskunud, et see nii hästi sealses keskkonnas säilinud on. Meeldis väga see, et kui Ehatare elanik ei soovi hommikul kell 8 minna hommikusöögile, siis ei äratata teda vägisi, vaid ta saab rahulikult ärgata ja soovi korral hommikusööki kasvõi kell 11. Meeldis sealne personaalne lähenemine igale elanikule. Väga ilus ja armas oli Ehatares üks nähtud sviitidest.
Kõik kohtumised olid väga toredad: oli see siis Peetri kirik, Tartu College, Toronto Ülikool või Suomi-Koti. Loodetavasti saame siit edasi minna ja arendada koostööd erinevatel tasanditel – kontaktid on ju olemas.

Merle Varik

Imeline oli kogeda väliseestlaste eesti keele ja meele säilimist ning kogukonna säilenõtkust. Ehatare hooldekodu külastamist jäävad meenutama avatud ja sõbralikud väliseestlased. Sealsete teenuste sisu osas oli minu jaoks üllatav asjaolu, et igal elanikul peab olema toidu valimise võimalus iga söögikorra ajal. See tähendab, et ta saab valida kahe juba valmis tehtud roa vahel, mis on näidistena taldrikul koos lisanditega olemas. Väga armas oli näiteks üks söögisaal, mille laudadel olid valged linad ja ruumis restoranlik hõng.
Loomulikult jättis unustamatu kogemuse Niagara juga, mis on üks kuulsamaid loodusimesid ja on tekkinud ligikaudu 12 000 aastat tagasi. Joast voolab igal sekundil keskmiselt 2,4 miljonit liitrit vett. Seetõttu on Niagara nii Kanadas kui USAs elektrienergia tootmisel oluline looduslik allikas.