Filosoofiadoktor Marit Salus: meie laste tervis – kui hull on olukord ja kas saame kiirelt sekkuda?

Meie lapsed on meie tulevik. Eesti tulevik. Vaadates tänavapilti nii Eestis kui ka mujal maailmas, siis selle „meie tuleviku“ tervis on kahjuks väga habras ning õrn. Meie lapsed, väikelapseeast kuni noore täiskasvanu eani, on tänapäeva moodsa ühiskonna vidinate (loe: erinevad kõrgtehnoloogilised lahendused ja nutiseadmed, mis on targad, lõbusad või teevad elu ning ülesannete lahendamise lihtsamaks) seas muutunud liialt mugavaks ning laisaks.

Igapäevast ekraaniaega on järjest rohkem ning kehalist liikumist aina vähem. Lapsi viiakse autoga kooli ja tuuakse autoga koolist koju. Lapsi viiakse autoga trenni ja tuuakse autoga koju. Kaubamajades liikudes on ka lihtsam lifti või eskalaatoriga sõita, kui jalgsi paar trepivahet võtta. Rohkem neljarattaliste abi ning vähem kondimootorit.

Kõike eelnevat süvendab omalt poolt veel kiirtoidu tarbimine. Sellised söögikohad on paljunenud üle riigi justkui seened peale sooja vihmasadu, eriti koolide ümbruses. Selleks, et söönuks saada, ei pea tänapäeval isegi enam poodi toidu järgi minema, vaid tellid diivanil istudes piiks-piiks Wolti äpist selle endale mugavalt koduuksele. Ühtegi kilokalorit ei pea kulutama selleks, et toitu pannil soojendada – istud aga tagasi diivanile ja sööd mugavalt saadud ülimaitsvad kilokalorid sisse.

Miks ütleme, et olukord on halb?

Kõige eelneva tõttu kimbutab meie laste tervist aga vaikselt ligihiiliv ning suurt kahjutööd tegev seisund – rasvumine. Maailma Terviseorganisatsiooni (MTO) rapordi kohaselt oli 2016. aasta seisuga 340 miljonit last ja teismeeas noort vanuses 5–19 eluaastat rasvunud ning see number on endiselt pidevas kasvutrendis. Veel tähtsam on teadmine, et ülekaalulisel teismelisel on täiskasvanueas ülekaalulisuse või rasvumise risk vahemikus 40–80%.

On mõistetav, et koolitööde tegemine koduses keskkonnas nõuab tihti ja võibolla liigagi palju aega arvutiekraani taga, kuid seda enam tuleb rõhutada liikumise osatähtsust lapse igas koolipäevas, sh nädalavahetuse päevadel. Võttes teadmiseks MTO poolt koostatud juhendi, siis seal tuuakse välja, et 81% 11–17-aastatest noorukitest on ülemaailmselt ebapiisavalt kehaliselt aktiivsed. Kõrvutades siia Eesti Tervise Arengu Instituudi hiljuti avaldatud tulemused selgub, et 11–15-aastaste seas on iga viies koolilaps rasvunud ja iga kümnes ülekaaluline. Kahjuks suureneb probleem visuaalselt ning seda eriti poisslaste seas (ülekaaluliste ning rasvunud poiste osakaalu suhe tütarlastega võrreldes on vastavalt 28,6% vs 23,3% ning 23,3% vs 11,4%).

Ehkki rasvumist defineeritakse lihtsalt kui keha rasvamassi ebanormaalse või liigse kogunemise seisundit, siis sellise seisundiga kaasuvad terviseprobleemid võivad olla inimesele aga lausa eluohtlikud. Ülekaalulisusega noorukitel on hilisemas elus risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse ning II tüüpi diabeeti. Lisaks on kaasuvateks haigusteks kõrgvererõhutõbi, metaboolne sündroom (10–16-aastaste noorukitel metaboolne sündroom = vöö ümbermõõt ≥ 90 protsentiili ealisest kasvukõverast + triglütseriidide kontsentratsioon veres ≥ 1,7 mmol/l + madala tihedusega lipoproteiinide kontsentratsioon veres ≤ 1,03 mmol/l + glükoosi kontsentratsiooni tase veres ≥ 5,6 mmol/l ning süstoolne vererõhk ≥ 130 mm Hg ja diastoolne vererõhk ≥ 85 mm Hg; Rasvusvaheline Diabeedi Föderatsioon) ning mittealkohoolne steatohepatiit.

On leitud, et ülekaalulistel ja rasvunud lastel on madal kardiorespiratoorne võimekus (kliinilistes uuringutes enamasti maksimaalse hapnikutarbimise VO₂max testi põhjal hinnates), nende luukude on hapram võrreldes normkaaluliste eakaaslastega ning lisaks esinevad erinevad lihas-skeletisüsteemi häired ning vaimse tervise häired, sh ärevus ja depressioon. Samuti on täheldatud seost üleliigse keha rasvamassi ning respiratoorsete häirete vahel, mis väljenduvad lapsel öise uneapnoe ja somnolentsusena päevasel ajal. Viimased kaks seisundit mõjutavad aga kahjuks tugevalt lapse tähelepanu- ja keskendumisvõimet ning seeläbi akadeemilist sooritusvõimet igal koolipäeval. Lisaks on leitud, et suurenenud kehamassiindeksiga indiviidid on altid mitmetele vähivormidele (rinna-, neeru-, eesnäärme-, munasarja- ja maksavähk). Seetõttu tuleb kiiresti leida ning rakendada mõjuvaid ravistrateegiaid „meie tuleviku“ ülekaalulisuse ja rasvumise vähendamiseks.

Kindla sihiga doktorantuuri ning strateegia paika panek

2018. aasta sügisel doktorantuuri kandideerides oli uurimistöö teema juba vägagi kindel ja siht silme ees. Võttes arvesse, et Eesti laste tervis on murettekitavalt mõjutatud vähenenud kehalise aktiivsuse ja üleliigsest kehakaalust tingitud probleemidest, oli selge, et läbi tuleb viia sekkumisuuring, millega mõjutada rasvunud nooruki erinevaid tervisenäitajaid võimalikult soodsas suunas.

Et olukord on ajakriitiline, pidime koos uurimismeeskonnaga valima sekkumiseks treeningmeetodi, mis oleks maksimaalselt tõhus ning kiiresti rakendatav, aga samas noorele huvipakkuv ning motiveeriv. Traditsiooniliselt on mõõduka intensiivsusega kestustreening olnud noorte seas peamine treeningmeetod keha koostise, kardiorespiratoorse võimekuse või teiste oluliste tervisenäitajate parandamisel, kuid viimasel aastakümnel on hakatud tervise parandamise eesmärgil aktiivsemalt kasutama kõrge intensiivsusega intervalltreeningut, milles lühiajalised submaksimaalse intensiivsusega spurdid vahelduvad puhkeintervallidega.

Kuna aga aega on vähe ning olukord vajab kiiresti heade tulemuste saavutamist, siis sprindi intervalltreening, kui veelgi lühiajalisemate (8–30s) ning maksimaalsete pingutustega (tuntud kui all-out sprint) sooritatud intervalltreening, on oma ülesehituselt väga sarnane lapseea jookse-peatu liigutusmustriga ning seetõttu igati sobilik treeningmeetod noorele organismile tervist parandaval eesmärgil. Seda enam, et selline treeningviis on ülekantav nii kodu- kui koolikeskkonda.

Toon kiire näite, et selgitada ajalise ressursi tõhusat ära kasutamist siin protsessis – kehamassi langetamine (eelkõige keha rasvamassi vähendamise arvelt) traditsioonilise mõõduka intensiivsusega kestustreeninguga vajab ligikaudu 600 treeningminutit nädalas, kui aga sprindi intervalltreeninguga on vastav treeningmaht kõigest 87 minutit nädalas ning millest reaalselt tugevat intensiivset pingutust tuleb sooritada kokku vaid 6 minutit nädalas. Numbrite võrdlusest on näha kolossaalset erinevust. Võttes arvesse asjaolu, et laste koolipäevad on pikad, kodus järgmiseks koolipäevaks tehtavate ülesannetega kulub veel pärast mitu tundi, siis tekibki küsimus, kuidas laps peaks leidma lisaks veel kaks kuni kolm tundi, et oma tervise eest hea seista. Kui lasteaia- ning algklassilaste puhul on lapse viimisel treeningsaali suurem roll kanda lapsevanemal, siis teismeeas olev nooruk leiab tihti „vabanduse“, miks mitte trenni minna või lihtsalt „unustab“ end ekraanimeedia mõju alla. Teismeiga on väga haavatav periood, kuna sel ajal toimuvad mitmed hormonaalsed muutused, mis muudavad keha koostist, suuresti just keha rasvamassi tõusu arvelt. Enamgi veel, teismeeas langeb kehalise aktiivsuse tase väga tormakalt, ning sellele vastandlik tegevus – ekraani taga istumisele kuluv aeg – suureneb äkitsi. Viimasena mainitud tegevus on üks põhjustest, miks just teismeeas poisid on rohkem ülekaalulised ning rasvunud kui samas eas tütarlapsed.

Kõige eelneva põhjal saigi doktoritöö teema lõplikult formuleeritud – eestikeelne pealkiri „Sprindi intervalltreeningu mõju rasvunud teismeealiste poiste keha koostisele, kardiorespiratoorsele võimekusele, vere biokeemilistele markeritele ning luutervisele“ hõlmas endas kõiki murettekitavaid tervise parameetreid.

Sekkumine kõige intensiivsemal viisil

Doktoritöö valimi moodustasid 12–16-aastased alimentaarse rasvumisega treenimata poisid. Rasvumise kriteerium oli kehamassiindeks (KMI) ≥ 95. protsentiili Eesti laste KMI kasvukõveratel (Grünberg jt 1998). Välistasime uuritavad, kel esinesid endokriinsüsteemi haigused või kes tarvitasid ravimeid, mis võisid mõjutada uuringu ja testimiste käiku.
Vaadeldes uuritavate antropomeetrilisi näitajaid ning aktseleromeetriga mõõdetud kehalise aktiivsuse taset uuringu alguses, võime tõesti tõdeda, et meie laste tervise seisund on väga hull. Kuna teadus baseerub numbritel, toon parema ülevaate saamiseks ning olukorra mõistmiseks välja järgmised arvud – sprindi intervalltreeningu grupis oli keskmise 13,1-aastase poisi KMI 30,3 kg/m2, keha rasvaprotsent 41,1 ning kardiorespiratoorne võimekus VO₂max-ina mõõdetuna 29,7 ml/kg/min. Aktseleromeeter näitas päeva lõppedes keskmiselt 8000 sammu, mis ilmselgelt on soovituslikuks loetud päevasest sammude (10 000) arvust märkimisväärselt madalam. Lisaks toob MTO juhend välja, et lapsed vanuses 5–17 eluaastat peavad sooritama päevas vähemalt 60 min aeroobset tegevust mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Siinkohal, vaadeldes aga meie uuringu vastavat baasnäitajat, oli vastav aeg keskmiselt vaid 50 minutit päevas. Muidugi ei näita olukorra tõsidust meile vaid need väljatoodud ahastust tekitavad numbrid, vaid ainuüksi silmates lapsi ujulates ja spaades, suvel supelrannas ning kasvõi lapse klasspilte vaadates, on näha – ning siinkohal juba rõhutan – tegemist on hullu olukorraga…

Doktoritöö tulemused õnneks tõestavad, et lapse liikumismustriga sarnaselt läbi viidud sprindid kõrgel treeningintensiivsusel omavad positiivset mõju keha koostisele, kardiorespiratoorsele võimekusele, kardiometaboolsetele biomarkeritele ning luutervisele. Konkreetsemalt välja tuues, siis 12-nädalane 4–6x 30s all-out rattasprindi intervalltreening rasvunud teismeealiste poiste seas näitas, et regulaarselt treeningute praktiseerimine kolm korda nädalas parandas oluliselt keha koostist, vähendades keha rasvaprotsenti. Lisaks paranes oluliselt kardiorespiratoorne võimekus, ja seda enam kui 11% võrra, ning 12-nädalase treeningperioodi lõppedes langes südame löögisagedus puhkeolekus 84,9 löögilt minutis 73,1 löögile minutis. Oluline tulemus esines kahes kardiometaboolses markeris – madala tihedusega lipoproteiin-kolesterooli kontsentratsioon veres ning metaboolse sündroomi riski skoor näitasid treeningujärgselt olulist langust. Soodsas suunas toimunud muutused eelmainitud numbrites kinnitavad sprindi intervalltreeningu kardioprotektiivset toimet, vähendades nii ateroskleroosi ning teiste südame- ja veresoonkonna haiguste tekkeriski.

Teadus on välja toonud, et suurema kehamassiga indiviididel on tugevam luustik. Kahjuks aga näitavad viimase aja uuringud, et üleliigne keha rasvamass põhjustab organismis kroonilist süsteemset põletikulist seisundit, mis kahjuks soodustab hoopiski luukoe resorptsiooni. Lisaks on leitud rasvkoe ja luukoe vahel eksisteeriv hormonaalne reguleerimisahel – luukude avaldab mõju endokriinsele regulatsioonile, kuna eritab mitmesuguseid süsteemseid hormonaalseid tegureid (teatud luukoe markerid), mis on seotud energia metabolismi ning adipoossuse reguleerimisega inimestel.

Kahjuks meie uuringu tulemused ei toetanud eelnevat. Sellised luukoe markerid nagu osteokaltsiin, lipokaliin-2 ja sklerostiin, mis käituvad glükoosi metabolismis kui hormoonid parandades insuliini tundlikkust, ei muutunud treeningujärgselt soodsas suunas. Küll aga näitasid tulemused nende markerite tugevat omavahelist seost KMI-ga – muutus biomarkerites (osteokaltsiin ja lipokaliin-2) oli seotud muutusega KMI-s. See on tugev alustala teadmisele, et adipoossuse vähenemine mõjutab positiivselt luukoe ainevahetust. Lisaks hormoonidele mõjutab luukoe ainevahetust ka rakendatava treeningu tüüp. Teadaolevalt mõjutab luukoe kvaliteeti enim raskus-vastupanuga tehtavad treeningud (hüppamise ja jooksmisega läbiviidavad treeningviisid), raskus-vastupanuta tehtud liigutustegevused aga vähim (ujumine, rattasõit). Seega oli väga tervendav näha, et iseloomult raskus-vastupanuta sooritatud rattatreening suurendas märkimisväärselt alajäsemete luu mineraalset tihedust rasvunud teismeealistel poistel.

Kokkuvõtlikult saame öelda, et sprindi intervalltreeninguga läbi viidud sekkumine omab suurt potentsiaali ning on sobilik treeningmeetod noorele organismile tervise parandamise eesmärgil.

Kuidas edasi?

Professor Paul Zimmet, Austraalia epidemioloog, on praeguse süveneva probleemi kohta maailmas öelnud väga mõtlema paneva lause – „This is the first generation where children may die before their parents.“ Karmid, aga tõesed sõnad. Kindlasti tuleks sammud seada kodudesse lastevanemate nõustamiseks ja lapsevanema motiveerimiseks. Lapsevanemal on väga oluline roll, et laps ei „unustaks“ end ekraani taha ning seaks sammud õue. Lisaks tuleb juhtida tähelepanu kogukonnas – leida vahendid ning võimalused lapse liikuma saamiseks kodukandis, kooli ümbruses.

Tuleb võtta doktoritööst saadud teadmine, et mitu korda järjest sooritatud lühiajalised sprindid vähendavad keha rasvaprotsenti, suurendavad aeroobset võimekust, parandavad kardiometaboolset ning luu tervist. Need teadmised tuleb rakendada praktikasse – koolipäeva ajal vahetundides või koolipäeva järgselt koolihoovides. Siinkohal väga suured tänusõnad Tartu Ülikooli Liikumislaborile eduka teaduspõhise liikumisprogrammi „Liikuma kutsuv kool“ väljatöötamise ning rakendamise eest Eesti koolides. Tänu aktiivsetele õuevahetundidele ja -mängudele on astutud jõudsad sammud edasi laste liikuma saamise eesmärgil.

Doktoritöös sooritatud analoogseid sprindiharjutusi on võimalik läbi viia ka kodukeskkonnas koos ema-isa ning õe ja vennaga, näiteks kolm korda nädalas hüppeseeriate või kiirete spurtidena toa ühest otsast teise ja tagasi. Küll naabrid mõistavad :). Eelkõige tuleb aga leida viis, kuidas liikumisest lapse igapäevane harjumus saaks, sest oht ning kiusatus langeda tagasi igapäevase „mugava“ elustiili juurde on väga suur. Relapsi puhul doktoritööst saadud positiivsed tulemused ei ole kahjuks longitudinaalses perspektiivis enam kasutoovad. Hoolime ja panustame kõik koos „meie tuleviku“ tervisesse ning alustame kohe nüüd. Loome lastele rohkem liikumisvõimalusi, et vähendada istumisaega ning tõsta igapäevast liikumisaktiivsust ja -rõõmu!

Marit Salus, filosoofiadoktor