Kopp-kopp! Kes on? Ämmaemand!

Lapsesaamine – milline tore sündmus naisele, partnerile, tervele perele! Paraku on sündimus Eestis langustrendis, kuigi riik on loonud suurepärased tingimused lapse saamiseks. Meil on rahalised rasedusaegsed toetused, tagatakse naise ravikindlustus ja see jätkub kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Meil on tasustatud pikaajaline emapuhkus ja isapuhkus ning lapsele tagatud koht lasteaias. Meil on kergesti kättesaadavad tervishoiuteenused ja arstiabi – tegemist oleks justkui ideaalse olukorraga.

Arengukriis naise elus

Siiski ei saa salata, et lapsesaamine ise põhjustab stressi ja on naise elus ka arengukriisiks. Lapseootus ja sünnitusjärgne aeg on naistele ja peredele üleminekuaeg, et kohaneda füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete muutustega ning uue olukorraga elus. Terviklikus inimkäsitluses on patsiendikogemus oluline komponent. Sünnitanud naised on kirjeldanud, et esimesel kahel sünnitusjärgsel kuul kogevad nad mitmeid emadusega seotud kohanemis- ja terviseprobleeme, mis võivad jääda märkamata infovahetuse, teenuse kättesaadavuse või selle osutamise korralduse tõttu. Naised on tajunud, et tervishoiutöötajad ei teadvusta sageli nende isiklikke kogemusi, millega nad sünnitusjärgse perioodiga kohanemisel kokku puutuvad. Lisanduda võib ebakindlus tervishoiutöötajate pädevuse ja ühtlustamata soovituste osas, mis suunab naisi otsima teavet allikatest, mis ei ole sageli tõenduspõhist praktikat toetavad. Ebakindlust põhjustavatest teemadest on emad olulisematena nimetanud rinnaga toitmist ja enesehooldust.

Iga kolmas pere vajab täiendavat professionaalset toetust ja nõuandeid kodus pärast lapse sündi.

Kaasajal on suurenenud rasedate arv, kellel esineb mõni kaasuv terviserisk: sünnitusjärgsed või rasedusaegsed vaimse tervise probleemid ning kaasuvad kroonilised haigused (näiteks hüpertensioon või diabeet), on sagenemas. Riskitegurid vajavad jälgimist ja naise seisund ravi või hilisemat ravi korrigeerimist. Sünnitus kui keskne sündmus võib tekitada olukorra, kus fookus ei ole sünnituse järgselt enam naisel.
Sünnitusjärgne hooldus peab olema terviklik, kättesaadav, kultuuriliselt sobiv ning vestluspõhine tervishoiuteenus. Ämmaemand on selle teenuse pakkumiseks ideaalne spetsialist. ICM (International Confederation of Midwives) definitsiooni järgi on ämmaemand diplomeeritud spetsialist, kes töötab koostöös naistearsti, perearsti, pereõe, sotsiaaltöötaja, vaimse tervise spetsialisti ja teiste perinataalperioodiga seotud tervishoiutöötajate ning naistega, pakkudes viimasele vajalikku tuge, hoolt ja nõu raseduse ja sünnituse ajal ning sünnitusjärgsel perioodil. Ta juhib normaalselt kulgeva raseduse ja sünnituse protsessi ning jagab vastsündinu ja imiku eest hoolitsemisega seotud infot. Hooldus hõlmab terviseennetust, normaalse sünnituse populariseerimist, ema ja lapse terviseriskide avastamist, arsti- või muu asjakohase abi kättesaadavuse võimaldamist.

Hoolimata hetkel toimivast sünnitus- ja ämmaemandusabi mudelist, mille käigus pakutakse naisele ja perele personaalset lähenemist raseduse jälgimisel, sünnitusel ja esimestel sünnitusjärgsetele päevadel haiglas, jääb tugi sünnitusjärgsel perioodil tagasihoidlikuks. Esmatasandi töökorralduse kohaselt toimub 5.-7. sünnitusjärgsel päeval vastsündinule suunatud pereõe, perearsti või ämmaemanda 30-minutiline visiit, mida võib osutada perearstikeskuses või kodus. Koduvisiidi teenust ei osutata seega süsteemselt ja see ei ole kättesaadav kõikidele emadele. Sageli asendatakse see ambulatoorse visiidiga. Edasi jätkub lapse jälgimine ühe kuu vanuselt 30-minutilise visiidiga lapse tervise kontrollimiseks ning sarnaselt edasi iga järgneva elukuu täitumisel. Konkreetselt naise seisundi hindamisele keskendub ämmaemand alles sünnitusjärgses kontrollis 6-8 nädala möödudes ning kuna visiidi broneerimine on naise vastutusel, võib see keerulises olukorras jääda tegemata. Sellest saab selgelt järeldada, et sünnitusjärgselt on naised ebavõrdses olukorras ning õigeaegset probleemide märkamist süsteem ei toeta.

Ämmaemanda koduvisiidid esimestel eluaastatel

Olukorra lahendamiseks korraldas Sotsiaalministeerium 2021. aastal projektikonkursi rasedusaegsete ja sünnitusjärgsete riskitegurite väljaselgitamiseks ning väljakutse võttis vastu SA Lapse Heaolu Arengukeskus koostöös Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja ämmaemandatega. Minul oli ämmaemanda õppekava lektorina suurepärane võimalus selles meeskonnas kaasa lüüa, seda enam, et projekt sai alguse juba 2020. aastal minu kaitstud magistriõppe arendusprojektist.

Kõige enam vajatakse korduvat ämmaemanda koduvisiiti seoses kõrgenenud psühhosotsiaalsete riskide, lapse vähese kaalu-iibe (sh imetamise) ning ema ebakindluse tõttu.

Projekti „Ämmaemanda koduvisiidid esimestel eluaastatel“ tulemustest selgus, et iga kolmas pere vajab kodus täiendavat professionaalset toetust ja nõuandeid pärast lapse sündi. Haiglast lahkumisel, st olukorras, kus kõik vajalik info oli igati kättesaadav, ei oska pere olukorra muutust ette näha. Koduses keskkonnas tekivad teistmoodi väljakutsed. Kohanemist toetavad nõuanded nagu igapäevane elukorraldus, turvalisuse ja päevarütmi kavandamine, vaimne ja füüsiline taastumine ning enesehooldus, vajavad lahti rääkimist. Sellel muutusterohkel perioodil peab olema tagatud mitmekülgne vajaduspõhine toetusteekond igale vanemale, et uued teadmised ja oskused oleksid neile kättesaadavad ning tervise ja kohanemisega seotud ärevus saaks maandatud.

Projekt „Ämmaemanda koduvisiidid esimestel eluaastatel“

• Projekti „Ämmaemanda koduvisiidid esimestel eluaastatel” eesmärk oli võimalike ema, lapse ja pere heaolu mõjutavate tegurite varajane märkamine ja toetuse pakkumine. Sooviti arendada olemasoleva teenuse sisu naise- ja perekesksemaks, tugevdada koostööd erinevate spetsialistide vahel, et muuta naisele ja perele pakutav toetus hõlpsalt kättesaadavaks ning säilitada selle järjepidevus. Projekt viidi läbi perioodil 01.03.2022–31.08.2023.
• Kahe küsimustiku abil hinnati lapse ja pere heaolu mõjutavaid tegureid ning lähtuvalt tulemustest pakuti toetavaid teenuseid. Projekti käigus läbiviidav uuring koosnes kahest osast: naise heaolu hindamisest raseduse ajal ning ämmaemanda koduvisiitidest pärast lapse sündi.
• Sünnitusjärgselt tegid ämmaemandad kõigile projektis osalevatele naistele koduvisiidi, mille eesmärk oli pakkuda tuge vaimse ja füüsilise tervise, imetamise ja lapse eest hoolitsemise, koduse keskkonna kohandamise ning peret toetava võrgustiku loomiseks ja kaasamiseks.
• Pilootprojekti lõpuks valmib lõpphinnang ämmaemandate koduvisiitide tegevusmudeli sobivuse kohta Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi osana.
• Projekti algatas Sotsiaalministeerium. Projekti viib ellu Lapse Heaolu Arengukeskus koostöös Eesti Ämmaemandate Ühinguga. Küsimuste korral saab ühendust võtta e-posti teel: info@lapseheaolu.ee.

Koduvisiitide eesmärk on toetada lapse arengut, ennetada väärkohtlemist ja hooletusse jätmist ning toetada vanemaharidust ja vanemlikke oskusi, abistada naist sünnitusjärgse perioodiga kohanemisel ja anda soovitusi toimetulekuks nii füüsilise kui ka vaimse tervisega. Ämmaemandate koduvisiidid esimestel sünnitusjärgsetel päevadel pakuvad võimaluse ema ja vastsündinu seisundi hindamiseks, tervisekasvatuseks, imiku toitmise toetamiseks, emotsionaalseks või praktiliseks toeks ning vajadusel suunamiseks teiste spetsialistide juurde. Samuti toetavad need oluliselt emade tervist ja heaolu ning aitavad lahendada vastsündinu hooldusega seotud murekohti nagu vannitamine, hügieeniõpetus, nabaköndi ja naha hooldus. Lisaks on võimalik koduvisiitide käigus tuvastada sotsiaalse heaolu ja olukorraga seotud tingimusi, mis nõuavad täiendavat toetust, hooldust või kontrolli, nõustamist ema võimestamiseks ja informeerimiseks, millal ema ja vastsündinu peaksid tervishoiuasutusse pöörduma. Koduvisiit ei hõlma mitte ainult füüsiliste probleemidega tegelemist, vaid ka ema vaimse tervise jälgimist, perekondlike asjaolude läbirääkimist või koduse keskkonna hindamist.

Sünnitusjärgselt vajab naine mitte ainult ämmaemandat ja professionaalset võrgustikku, vaid tema jaoks on olulisel kohal ka lähedased. Liiga vähene või ebajärjekindel toetus on seotud sünnitusjärgse rahulolematusega. Naised ootavad partnerite ja perede tuge ning leiavad, et seda toetust peab pakkuma ise, ilma küsimata. Suurimate väljakutsetena tuuakse välja isikliku hooldusega seotud põhivajaduste täitmist, majapidamistöid ja uneprobleeme. Keeruliseks võib osutuda ka teiste laste eest hoolitsemine ja iseenda füüsiline tervis nagu sünnitusjärgne valu või ebamugavustunne rinnaga toitmise ajal. Madal sotsiaalne toetus suurendab lisaks ka sünnitusjärgse depressiooni sümptomeid. Nende põhivajaduste täitmine on naiste jaoks esmatähtis, sest alles seejärel suudavad nad olla enesekindlamad, tulemaks toime sünnitusjärgsele perioodile omaste füüsiliste ja emotsionaalsete stressi tekitajatega.

Ämmaemanda sünnitusjärgne koduvisiit ei ole mitte luksusteenus, vaid inimõigus ja peab seetõttu olema kättesaadav igale sünnitanud
naisele üle riigi.

Projekti käigus töötasime välja tegevusmudeli, mis aitab hinnata ja leevendada lapseootel ja lapse saanud pere heaolu mõjutavaid riske ämmaemanda sünnitusjärgsete koduvisiitide kaudu. Koolitasime välja 42 ämmaemandat, sh läbisid täiendkoolituse ka mõned V kursuse ämmaemandustudengid, kes olid valmis tööturule suundudes juba koduvisiite läbi viima. Ämmaemandad külastasid 327 perekonda üle Eesti ja käisid kodudes 486 korral. Koduvisiite saime kahe aasta jooksul katsetada seitsmes maakonnas (Tartu, Valga, Võru, Ida-Viru, Lääne-Viru, Harju ja Saare maakond). Koduvisiidi keskmine kestus oli 73 minutit. 100% koduvisiitidele tagasisidet andnud naistest tõdesid, et neil oli ämmaemanda koduvisiidist abi ja tuge.

Ämmaemandate koduvisiitide projekti käigus testiti naise toetusteekonda lapseootuse ajal ning peale lapse sündi. Tõhus ennetustegevus ja varajane märkamine algab juba raseduse ajal ning jätkub pärast sünnitusosakonnast lahkumist siis, kui ämmaemand teeb esmase sünnitusjärgse koduvisiidi. Vajadusel kavandab ämmaemand toetusteekonna, kaasates ka teisi spetsialiste. Nii on perele tagatud järjepidev tugi, mis aitab ennetada võimalikke probleeme ja lihtsustada pere toimetulekut.
Nagu alguses mainitud, ei ole ämmaemanda sünnitusjärgne koduvisiit mitte luksusteenus, vaid inimõigus ning peab seetõttu olema kättesaadav igale sünnitanud naisele üle terve riigi. Veidi on selleni veel minna!