Jaga
Kelly Kurs, õe õppekava 3. kursuse üliõpilane
Sain Eramus+ programmide ja võimalustega tuttavaks umbes kuus aastat tagasi. Siiani olen tänu sellele võrgustikule osalenud erinevates projektides enam kui kümnes Euroopa Liidu riigis, lisaks Türgis ja Keenias. Iga reis õpetas mind tohutult ning kuna hindan selliseid võimalusi väga, oli järgmiseks loogiliseks sammuks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli astudes põimida õpingud sobival hetkel just Erasmus+ programmiga.
Nii leidsin end õenduse 2. kursusel esimese õpilasena, kes meie koolist sellelt õppekavalt soovis minna Hispaaniasse terveks aastaks – ehk siis mitte vaid praktikat tegema, vaid ka õppima. Kogu õpe on Madriidis asuvas koolis Universidad Pontificia Comillas hispaania keeles, mis muutis kogu ettevõtmise minu jaoks nii põnevaks.
Esimesed koolipäevad olid päris naljakad, kuna mu hispaania keele oskus piirdus “Tere, kuidas läheb?” taoliste lausetega ja kogu õppimine seisnes esialgu slaididelt sõnade maha kirjutamises ja nende tõlkimises. Hiljem kulus hulganisti aega, et esimestel nädalatel läbi võetud teemad järele õppida, aga armastus uue keskkonna, keele ja inimeste vastu utsitas mind aina keeleoskust täiendama ning nõnda väga intensiivselt igapäevaselt hispaania keelega kokku puutudes, saingi selle keele umbes 2-3 kuuga suhu. Õnneks selline “mul pole nagunii valikut” reaalsus minu jaoks keeleõpet kuidagi vastumeelseks ei muutnud ja motivatsioon püsis kõrge lõpuni välja.
Miks ma siis otsustasin minna just Hispaaniasse, hüpata tundmatusse vette ning avastada end inimeste keskelt, kellega mul polnud ühist keeleruumi ning kes olid peaaegu täielikud vastandid neile, kes olid mind ümbritsenud sünnist saati?
Igav, aga aus vastus on, et sisetunne! Raske on kirjeldada armastust maa või riigi vastu, mis pole su kodumaa. See on selline teistmoodi armastus ja igatsus. End kahe riigi vahel jagada on sageli keeruline ja südantlõhestav, samas leida end kodust täiesti erinevas kohas, teises riigis, on ka midagi hämmastavat ja ilusat. See avab su silmad, südame ja hinge ning loob võimalusi õppimiseks, uute kogemuste saamiseks ja enda arendamiseks.
Rääkides vastanditest kahe rahvuse, kultuuri ja kõige muu vahel, mis kaasneb uude riiki kolimisega, ei ole mul kordagi käinud peast läbi mõtet, et üks neist kahest on üdini parem kui teine. Kindlasti olen aja jooksul märganud plusse ja miinuseid mõlemas kohas, kuid Hispaanias olles köitis mind just sealsete inimeste soojus ja avatus, nende võime muuta peaaegu iga teema personaalseks ning kulgeda rahulikult läbi kõige. Nende keevaverelisus ja temperamentsus muutis mu kogemuse palju elavamaks ning nende heatahtlikkus ja abivalmidus omakorda kodusemaks ja armsamaks.
Hispaaniasse kolisin ma koos oma koeraga, sest temata minek ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Koeraga Madriidis korteri leidmine oli pigem keeruline, kuid koos korterikaaslastega elades oli alati koerahoidja õnneks olemas. Elasin korteris koos viie inimesega, kes kõik olid pärit erinevatest riikidest: Marokost, Argentiinast, Taanist, Leedust ja Kolumbiast. Olime üksteisele alati toeks ja Eestisse tagasi kolides oli hüvastijätt nendega just kõige kurvem. Seda enam, et olen juba 7 aastat üksinda elanud ja nautisin sellist keskkonda täiel rinnal.
“Kokkuvõtvalt – kas ma soovitaksin minna õppima ja praktikale Erasmus+ kaudu? Mõtlesin, kuidas sellele küsimusele veenvalt vastata, et tõesti ka teised niisuguse seikluse ette võtaksid, aga otsustasin värvikate sõnade asemel valida hoopis aususe.”
K. Kurs
Õpingute ja praktikate vahel leidsin Madriidist tohutult palju uusi sõpru, kellega suhtleme ka nüüd – aasta hiljem – igapäevaselt. Leidsin sõpru maailma eri paigust, mistõttu on mul väga head sõbrad näiteks Floridas, Vietnamis, Kolumbias, Ukrainas ja mujalgi. Selline mitmekesisus laiendab tohutult silmaringi, peaaegu märkamatult ja iseenesest. Lisaks käisime palju väljaspool Madriidi ning tegime reise ka muudesse riikidesse. Näiteks Portugal on Madriidist vaid bussisõidu kaugusel ning Madriidis asub üks paremini ühendatud lennujaamu Euroopas.
Ise aktiivne olles kohtud justkui iseenesest imeliste inimestega maailma eri paigust. Võõrasse riiki kolides on väga kasulik liituda erinevate kohalike Erasmus+ gruppidega Facebookis, Instagramis ja WhatsAppis, sest see on peamine viis, kuidas üritusi ja kokkusaamisi korraldatakse.
Mina olin umbes kümnes erinevas grupis, mille teemad olid väga erinevad, näiteks poksimine, ratsutamine, võrkpall jpm. See on suurepärane viis, kuidas proovida uusi asju ning sõprussidemeid luua.
Võin öelda, et ma pole kunagi elus millegagi nii palju vaeva näinud, aga läksin Hispaaniasse kindla sihiga, et õppeaastat Eestis ma vahele ei taha jätta ning kuidagi teen kõik vajalikud ained ja eksamid ära. Tegingi ja seda suuresti tänu oma mentorile mu sealses koolis, Maria Galan Lominchar’ile, ning mentorile praktikabaasis, Oscar Gimeno’le. Olen veel väga tänulik kõrgkoolipoolsele mentorile, Kalmer Marimaale, kes hoidis alati asjad mõlemas koolis minu jaoks korras ning aitas mul oma eesmärke teostada.
Muidugi peab selleks olema endal initsiatiivi ja motivatsiooni, soovi ja tahet teha ning kogeda alati rohkem, kui sulle ette on antud. Hirmude ja takistuste ületamisest kujunes minu jaoks regulaarne adrenaliini “laksu” saamine ja pidev enese ületamine oli kõige paremas mõttes sõltuvust tekitav. Kahes koolis korraga õppimine on aeg-ajalt peavalu tekitav, kuid õnneks vaheldus sealne õppetöö praktikatega tihedamini kui Eestis. Seega polnud pikka üksluist õppeperioodi ning praktikal käimine tundus vähemalt välisõppurile peaaegu puhkusena.
Kokkuvõtvalt – kas ma soovitaksin minna õppima ja praktikale Erasmus+ kaudu?
Mõtlesin, kuidas sellele küsimusele veenvalt vastata, et tõesti ka teised niisuguse seikluse ette võtaksid, aga otsustasin värvikate sõnade asemel valida hoopis aususe.
Mine! Kindlalt ja 100% ausalt! Võimalusi ja variante see kogemus enda soovide ja vajaduste järgi vormida on tohutult. On võimalik valida riik, aeg, õppeained ja kool. Vali minek, vali see seiklus! Midagi sellist koged väga suure tõenäosusega ainult korra elus ning seda läbi tehes ei jää sul õnneks mitte midagi muud üle, kui lihtsalt oma hirmudest ja kõhklustest üle astuda. See oli tohutult õpetlik ja (kahjuks) ka väga kiiresti möödunud aasta, mis jättis mu elukaarde tugeva jälje – ilmselt sellise, mille sügavust ja olulisust ma alles tulevikus vaikselt taipama hakkan.
Nagu artiklist selgus, algavad imelised asjad otsusest, sihist ja eesmärgist, millest koorub motivatsiooni ja tahte abil välja teostus.
