Muutudes keset muutumisi

Anne Vahtramäe, õppejõud

Küllap olete kuulnud ütlemist, et siin maailmas on vaid üks asi, mis ei muutu – see on see, et kõik pidevalt muutub. Vast on ikka püsivaid asju ka, neid väärtusi, mida tahame hoida just sellisena, nagu need algselt olid, ent õppekavad nende hulka ei kuulu. Õppekava muutub ja peabki muutuma. Ja koos sellega ka kõik see, mida õppekava endas sisaldab. Seda seepärast, et õppekava peab vastama nendele ootustele, mida mingi kutseala lõpetajalt oodatakse. Kirjeldagu seda siis kutsestandard või baaspädevused, pole vahet – õppekava peab tagama just neile dokumentidele vastava väljaõppe. See on kooli kohustus, vastutus ja missioon.

Selge on see, et tervishoiu valdkonnas muutub kõik kogu aeg. Uued teadmised, uued lähenemised, uued uurimistööde tulemused, uus aparatuur, uued ravimid, uued kohustused ja tööülesanded. Kes oleks veel 15 aastat tagasi arvanud, et normaalsuseks muutub õdede iseseisev vastuvõtt või ämmaemandate pädevus välja kirjutada ravimiretsepte ja võtta vastu kodusünnitusi? Ometi on see kõik tänane argipäev. Kõrgkool peab vaatama veelgi kaugemale – ette valmistama spetsialiste mitte üksnes tänase, vaid ka homse päeva jaoks.

Meie kõrgkooli õppekavadesse on vastavalt Euroopa Liidu kokkulepetele sisse kirjutatud väga suur maht õppepraktikat – seda, mis toimub väljaspool õppehoonet, väljaspool praktikaruume. Järelikult peab ka see koos kõige muuga muutuma. Muutuvad praktika nimetused, kohad, kestused ja loomulikult sisu. Need muutused vajavad hoolikat planeerimist, teoreetilise õppega kokkusobitamist, igale õppetasemele jõukohaseks muutmist ja palju muudki. Just nende asjadega tegeleb õppepraktika arendamise meeskond. See on suur grupp inimesi erinevatelt õppekavadelt, kes püüavad kogu keerukat protsessi – alates koostööst praktikabaasidega ja praktikajuhendajate ettevalmistusest kuni õppepraktika tulemuslikkuse hindamiseni ja tagasiside andmiseni välja – kuidagi hallata ja muutused läbi mõelda.

Et protsessi keerukus oleks piltlikum, olgu siinkohal ka toodud üks üsnagi üldistav skeem (all).

Midagi on ju kogu aeg tehtud. Nii oleme kõrgkoolis välja töötanud mitu juhendajatele mõeldud koolitust – baaskoolitus, jätkukoolitus, digikeskkonnas toimetamise koolitus, multikultuurse teadlikkuse koolitus ja sündimas on neid veelgi. Eelmise aasta lõpuks sai koostöös praktikabaaside esindajatega valmis praktikabaasi enesehindamise dokument, kus on sõnastanud hinnatavad valdkonnad ja kriteeriumid. Ideaalvariandis peaks see dokument kuuluma koostöölepingu juurde ja saama uuenduse iga viie aasta tagant. Praktikabaas ise saab kirjeldada ja analüüsida oma valmisolekut praktikakeskkonnana.

Kuidas aga saaksime selgemaks kogu terviku? Kuidas kirja panna praktika väljundid selliselt, et need oleksid lihtsalt ja mõistetavalt sõnastatud nii üliõpilase kui juhendaja jaoks? Kuidas leida parimad hindamise kriteeriumid ja tagasiside andmise mudelid? Kuidas planeerida üliõpilase iseseisvat tööd praktika ajaks nii, et kogu aeg ei peaks ühte ja sama ülesannet täitma ning et sellest oleks ka päriselt kasu? Milline peaks välja nägema praktika dokumentatsioon ja milline vorm oleks parim? Paberil? Moodle`i keskkonnas? Kuidas muuta see atraktiivseks ja lihtsalt kasutatavaks ilma kvaliteeti kaotamata? Küsimusi on rohkem, kui küsida ja vastata jõuab.

Kõrgkooliperel ja teistelgi on ehk hea teada, et selle kõigega püütakse tasapisi toimetada ja uute ning paremate lahendusteni jõuda. Kui kellelgi on häid mõtteid, mida meeskond kasutada saaks, andke julgesti e-kirjaga (aadressil annevahtramae@nooruse.ee) teada.