Õppejõudude meenutused
Jaga
Ühel päeval tööle tulles ootas mind kabinetis üks ajalooline pilt. Mingil põhjusel paelus see mu tähelepanu – ühelt poolt tundus see päris vana, samas oli pildil päris mitu tuttavat nägu.
Tuvastasin kolleegide abiga pildilt ka praegu meil töötavad õppejõud: Kristiina-Maria Lorenz, Inga Ploomipuu, Piret Simm-Pärle, Ülle Parm, Kristi Vahur, Mare Remm, Anne Vahtramäe, Aivar Orav, Terje Arula, Erle Remmelgas, Evelin Gross, Inge Paju, Liana Kurg, Siret Läänelaid, Janika Pael, Maiken Jaanisk, Reet Urban, Merle Varik ja Merle Kolga. Kirjutasin neile palvega meenutada, mis ajast pilt pärit on ja kas neil on sellest ajast ka muid mälestusi.
Piret Simm-Pärlelt sain vastuseks, et tema oli oma kabinetti koristanud, leidnud foto ja minu ruumi too- nud. Pildil kevadsuvine lõpetamine kõrgkoolis 2005. aastal – siis, kui õpiti veel Nooruse 9 õppehoones.
Kristiina-Maria Lorenz
Selle pildi tegemise ajal (2005. aasta) andsin tunde tervislikust toitumisest. Tervisliku toitumise algtõed hõlmavad taldrikureeglit, toidupüramiidi, toitainete õiget tasakaalustamist oma toitumises, mõõdukust jne. Analüüsisime tudengitega tundides muuhulgas ka enda isiklikku toidusedelit ja püüdsime leida lahendusi tervislikuma valiku poole. Toonitasin alati tervisliku toitumise suurt rolli inimese hea käekäigu ja tervislikuma elu suunas.
Selle kõige taustal olen aga ise olnud läbi aegade väga suur (loe: liiga suur) magusasõber, kes vahetunni lõpul hiilis sööklasse ja sõi alati suure kiiruga (et tudengid ei näeks) hulga magusaid saiakesi ja šokolaadi. Eks mul oli vahest piinlik ka ja mõtlesin ikka, et kui keegi peaks seda saiahulka nägema, siis peaks ütlema: „Käige ikka minu sõnade, mitte tegude järgi!”
Liana Kurg
Pildil peaks olema minu kõige esimene tööaasta tollases Tartu Meditsiinikoolis. Olen seal 25-aastane. Kirgastuvad sellised emotsioonid nagu aukartus, ühtekuuluvustunne, ägedad kolleegid ja minu sügavat austust pälvinud rektor.
Kerge kramp oli sees, et kuidas ma tulevikus ikka hakkama saan, kas olen piisavalt tubli. Kuid ind oli suur, tegutsemistahe meeletu ja nüüd ma siin siis olen, 15 aastat hiljem tõdemas, et olingi õigel ajal õiges kohas ja ilmselt jään siia veel pikaks ajaks.
Kristi Vahur
Mina tulin Tartu Meditsiinikooli õppima 1999. aastal. Majja sisenedes oli kohe tunne, et oleks nagu koju tulnud. Hiljem emaga arutades leidsime, et see võis olla seotud sellega, et ema, kes samuti on lõpetanud Tartu Meditsiinikooli, oli viimase kursuse tudeng, kui ta rasedaks jäi. Nii et juba kõhubeebina käisin ma nii tundides kui laboris õppepraktikal.
Õpetaja ametist ma lapsena ei unistanud, see mõte ja äratundmine tekkis bioanalüütikuks õppimise ajal. Lisaks soovitas mul hakata õpetama ka minu juhendaja, mentor Mai Treial. Ja oma esimesed tunnid andsin juba viimasel kursusel olles ja peale lõpetamist 2003. aasta talvel, asusin sama aasta sügisel tööle nooremõpetajana. Bioanalüütiku ja tervisekaitse spetsialisti õppekava meeskond võttis mind hästi vastu, kõik olid sõbralikud ja abivalmid. Nii tööruum kui õppelaborid asusid tollel ajal Nooruse 9 neljandal korrusel. Olime n-ö omaette, teistest eraldi, hästi kokkuhoidev meeskond või õigem oleks öelda naiskond. Sellest ajast on mul lisaks toredatele kolleegidele ka juures kaks väga head sõbrannat: Inga Ploomipuu ja Mai Treial, kellega koos oleme käinud jalgrattamatkadel ja teinud ühteteist toredat siis ja teeme ka praegugi.
Pildil on üks esimesi aktusi, kus ma osalesin õppejõuna. Sellest ajast on meeles üks lause, mida üks kursus ütles: „Pole vahet, kas Vahur või Ploomipuu“. Ilmselt see ei saanud puudutada välimust, sest olgem ausad, me ei ole sarnased (vaadake pilti ja muid parameetreid). Äkki siis hoopis õpetamist? Võta sa nüüd kinni, ilmselt oskasid kõige paremini kommenteerida seda need, kes selle lause ütlesid. Aeg, mille ma olen veetnud tudengina Tartu Meditsiinikoolis ja õppejõuna Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, on olnud tore ja mulle väga meeldib.
Merle Varik
Minu esimene aasta siin koolis oli aastal 2001, andsin õendustoiminguid, sotsioloogiat ning tollastele sotsiaalhooldajatele sotsiaalaineid. Mäletan, et sain iga aine ettevalmistamiseks jaopärast lüümikuid ehk siis kilesid, kuhu sai markeriga kirjutada-joonistada ning kujutist näidati grafoprojektoriga seinale. Mis tähendas seda, et kirjutamisel eksida ei tohtinud. Esimesteks tundideks kirjutasin lüümikuid öösel, et järgmisel hommikul oleks õpilastel lihtsam teemat jälgida. Mäletan ka oma esimest kohtumist valge tahvliga, kuhu olid võimalus kirjutada markeriga. Tunni teema oli furunkul ehk siis rasu-, higinäärme või karvajuuretupe bakteriaalsest põletikust tekkiv mädakolle ning illustreerisin tahvlil oma juttu mitmete joonistega. Tunni lõppedes oli tahvel täis igasuguseid läbilõikeid.
Õpilaste lahkudes alustasin tahvlil kustutustöödega ning selgus, et laualt haaratud markeril oli tähis „permanent“ ehk siis ei švammiga nühkimine ega vee lisamine ei andnud loomulikult mingit tulemust. Lahenduse sain lõpuks laborist, kus siis piirituse ja eetri seguga oma teose sain likvideeritud. Järgmisesse tundi tulevad õpilased said imestada, miks küll laborist on aurud sellesse klassiruumi nii võimsalt ülekandunud. Sellest alates viskan aga ka praegu pilgu kirjutusvahendile, kui tahvlile midagi kirjutan – et veenduda kirja „board marker“ olemasolus.
Anne Vahtramäe
Olin noor õpetaja, tööl alles esimest aastat. Teiste kursuste kõrval olid mul üldpatoloogia tunnid ka velskrite kursusele. Velskreid ei koolitata enam ammu, kuid toona olid need inimesed, kes seisid otsekui arsti ja õe vahepeal – õest suuremate pädevuste ja õigustega võisid nad iseseisvalt patsiente vastu võtta, haigusi diagnoosida ja teatud ulatuses ka ravi määrata. See konkreetne kursus oli eriline – see oli väga ühtehoidev kursus ja seal oli mitu noormeest, kes moodustasid omaette meeskonna. Nüüd olid nad otsustanud mind täiesti siira silmavaate ja sõbraliku naeratusega proovile panna. Ja nii algaski esimene tund elava vestlusega päevakajalistel teemadel, mille need noored mehed olid selleks otstarbeks välja valinud. Ja neid tundus vägagi huvitavat, mida õpetaja Vahtramäe asjast arvab. Rääkisime eetikast, liikluse korraldusest, filmidest, raamatutest, ajaleheartiklitest jne. Ja siis, kui ma avastasin, et tunni ajast oluline osa oli ei-tea-kuhu kadunud, sain kiiruga ka veidi patoloogiat käsitleda. Sama juhtus teises tunnis. Kui tegin suu lahti, et teemat alustada, tuli kuskilt küsi- mus: “Aga õpetaja Vahtramäe, mida te sellest arvate, et…?” No ja seletasingi siis püüdliku noore pedagoogina, mida arvan ühest… ja siis teisest… ja siis kolmandast… kuni tund oli märkamatult raisatud. Kui ka kolmanda tunni algus samasse ratta kiskus, sain aru. Vaatasin neile otsa ja teatasin: “See on libe tee ja ma ei lähe enam sellele!” Nägin siis ühe noormehe noogutust teisele ja kuulsin ta pisut rahulolematut pominat: “Aru sai!”
Kui see kursus edaspidi mind “libedale teele” meelitas, andsin sellest neile otsesõnu teada. Nii jäigi meie omavahelise suhtluse üheks väljendiks “libe tee”, mida nad isegi pärast lõpetamist mulle meelde tuletasid.
Olin pälvinud kooli juhtkonna usalduse ja mulle oli antud oma kursus. Päris oma. Seni olin kursusejuhendajana kolleege asendanud või töölt lahkunud kolleegi kursuse üle võtnud, aga mitte kunagi koos kursusega algusest lõpuni kaasas käinud. Nüüd siis oma. Meil oli tore koostöö, sest tegemist oli vahvate noorte inimestega, kel keskkool selja taga ning parasjagu täiskasvanulikkust ja vastutust juba olemas.
Ühel varahommikul tuli aga kolleeg õpetajate tuppa ning teatas mulle tõsisel näol ja häälel, et direktor tahab mind kohe näha. “Kohe!” lisas ta igaks juhuks veel otsa.
Läksingi siis. Süda sees ärevil, sest oli selge – kuskil on mingi jama, millest mul pole õrna aimugi. Oligi jama. Ühiselamu kasvataja oli ühest tütarlaste toast tabanud magava noormehe. Vara hommikul. Tütarlapse voodist. Tüdruk ise oli täisriides rõdul juukseid kamminud. Nüüd küsiski direktor minult: “Mida tegi noormees tüdruku voodis?!?!?”
Põrnitsesin direktorit. “Kuidas saan mina seda teada?”
“Aga see on sinu kursuse tüdruk!!!”
“Nii? Aga ikkagi – ma ei tea. Ma olen õpetaja ja õpetan aineid ja ei käi ühiselamus hiilimas, kes kelle voodis magab.” Asi hakkas muutuma halenaljakaks. Mult oodati vastust millelegi, millele ma esiteks vastust ei teadnud, aga teiseks – ei tahtnudki teada. Täiskasvanud inimesed teavad ise, mida teevad. Loodetavasti.
Siis sain direktorilt teada, et kursusejuhataja vastutab nõukogude noorte moraalse palge eest isegi siis, kui nad on 20 aastat vanad, ja et ma peaksin neiu vääritu käitumise pärast tema koolist väljaviskamise taotluse esitama. Ma keeldusin. Nii mõnedki kolleegid seisid minuga samale poolele ja lõpuks, pärast pikki arutelusid ja mitmeid suuri koosolekuid, piirdus asi kirjaliku noomitusega. Vahel mõtlen sellele tagasi ja olen südamest topeltrõõmus. Rõõmus, et neiu koolis edasi sai õppida, et hiljem õena töötada. Rõõmus, et sellisel moel enam kellegi moraalse palge eest vastutama ei pea. See ei tähenda, et üldse ei vastuta.
Pidin vormistama lõputunnistused. Neile oli vaja üliõpilase nimi kaunilt peale kirjutada ja selleks oli hea kasutada viltpliiatsit. Viltpliiatsid olid aga tol ajal haruldus ja defitsiit. Aga me kõik teadsime, et direktoril on selliseid. Läksingi siis direktori käest pliiatsit küsima. Ta uuris mind pika pilguga, otsekui mu usaldusväärsust kontrollides, keeras siis oma tooli kõrval seisva šeifi lahti ja võttis sealt vajaliku viltpliiatsi. Veidi justkui kahetsust tundes uuris ta pliiatsit pikalt, ulatas selle siis ohates mulle ja ütles: “Aga pärast too tagasi!”.
Mõtlen sellele juhtumile iga kord, kui oma kiipkaardiga meie töövahendite ruumi lähen ja riiulite vahel seistes endale pastakat, vildikat või kiirköitjat valin. Vahetevahel isegi pomisen endamisi: “Aga pärast too tagasi!”
Meil oli ees suur arvestus – teooria ja praktiline osa koos. Ja hindamas kaks õppejõudu – mina ja kolleeg Ülle Pruks. Kursus oli nii närvis, et juba konsultatsioonil olid mõnel silmad vees ja käsi värises. Meie ei saanud aru, miks see neile nii hirmutav tundus. Olime ju kõvasti õppinud ja harjutanud, kordamisküsimused ammu kätte jaganud ja teemagi polnud mingi tuumateadus. Äkki tuli kolleegile mõte, et üllatame neid – ehk maandab veidigi pinget. Ta tuligi järgmisel päeval kooli, kotis kaks parukat – üks sinine ja teine oranž.
Eksamiruumi sisenedes vajus õpilastel suu lahti, kui õpetajad neid pikkade, pisut sorus sini-oranžide juustega vastu võtsid. Eksam läks hästi, keegi ei kukkunud läbi ja häid hindeid oli palju.
Hilisemas tagasisides ütles üks õpilastest, et need parukad asja tegelikult paremaks ei teinud. Tema esimene mõte oli hoopis, et ah, siis nii hullusti on asjad. Aga pärast oli kõigil naljakas küll. Rohkem me eksamil parukaid kasutanud ei ole. Igaks juhuks.
