Jaga
Vähidiagnoosi mõju vaimsele tervisele on mitmekülgne ja võib erineda sõltuvalt inimese individuaalsetest omadustest, haiguse tüübist, raskusastmest ja raviprotsessist.
Olen onkoloogia osakonnas töötades näinud, et vähidiagnoos toob kaasa intensiivseid emotsioone. Patsiendid võivad kogeda šokki, hirmu, ärevust ja kurbust. Vähi diagnoosiga kaasneb sageli segadus ja teadmatus raviga seotud võimaluste ja prognooside osas, mis võib põhjustada emotsionaalset stressi. Patsiendid võitlevad tulevikuhirmudega, muretsevad oma lähedaste pärast ning otsivad vastuseid elu ja surma küsimustele. Emotsionaalsete väljakutsetega toimetulek on vähihaiguse lahutamatu osa.
Ärevus ja depressioon on sageli vähidiagnoosiga seotud inimeste vaimse tervise probleemiks. Pidev mure haiguse arengu, ravi tulemuste ebakindluse ja võimalike kõrvaltoimete pärast võib suurendada ärevustunnet. Patsiendid võivad end leida ärevate mõtete lõksus, mis on raskesti kontrollitavad ja võivad tunda raskusi meelerahu leidmisel. Depressioon võib ilmneda kurbuse, lootusetuse tunde ja huvi kadumisena. Ärevus ja depressioon võivad oluliselt mõjutada patsientide elukvaliteeti ja nende võimet tulla toime vähiraviga seotud väljakutsetega.
Vähk ja selle ravi võivad kaasa tuua füüsilisi muutusi, mis mõjutavad patsientide kehapilti ja enesehinnangut. Näiteks võib juuste väljalangemine, kaalukõikumised, armid ja muud muutused välimuses põhjustada enesehinnangu langust ja tekitada ebakindlust. Patsiendid võivad tunda end omaenda kehas võõrana ning olla mures, kuidas need muutused neid mõjutavad. Sellel teekonnal on oluline toetada patsiente enese aktsepteerimisel ja positiivse kehapildi arendamisel. Ravi käigus võib patsientidel tekkida ka kõrvaltoimeid, mis võivad samuti mõjutada nende vaimset tervist. Näiteks keemiaravi võib põhjustada iiveldust, väsimust ja nõrkust, mis võib mõjutada patsiendi meeleolu ja enesetunnet. Kõrvaltoimete tõttu võib patsient mõelda, kas üldse peaks raviga jätkama.
Lisaks ravi ajal esinevatele väljakutsetele võib vähidiagnoos mõjutada ka patsiendi elukvaliteeti ja sotsiaalset elu. Patsiendid võivad kogeda isolatsiooni, piiratud füüsilist aktiivsust ning muutust oma igapäevaelu rutiinis. See võib omakorda mõjutada nende vaimset heaolu ja enesetunnet. Sotsiaalne toetus ja võimalus teiste inimestega suhelda võivad aga olla olulised tegurid patsientide vaimse tervise toetamisel.
Lisaks eelnevalt mainitud emotsionaalsetele väljakutsetele võivad vähidiagnoosiga patsiendid kogeda ka unehäireid, keskendumisprobleeme ja väsimust. Nende sümptomite tagajärjel võib vaimne heaolu veelgi halveneda.
Vähi mõju vaimsele tervisele kestab ka pärast ravi lõppu. Patsiendid peavad toime tulema hirmu ja ärevusega vähi taas ilmnemise võimaluse ees, kohanema eluga pärast ravi ning hakkama saama pikaajaliste füüsiliste ja emotsionaalsete väljakutsetega. Selles etapis on oluline pakkuda toetust ja juhendamist, et aidata patsientidel leida tasakaal ja arendada oma vastupidavust ning õppida elama pärast vähidiagnoosi.
Lisaks patsiendile võib vähidiagnoos mõjutada ka tema lähedasi ja peret. Lähedased võivad kogeda stressi, ärevust ja hirmu seoses patsiendi tervisega ning võivad end samuti emotsionaalselt kurnatuna tunda. Seetõttu on oluline pakkuda tuge mitte ainult patsiendile, vaid ka tema lähedastele, et nad saaksid oma emotsioonidega toime tulla ja olla patsiendile toeks.
Toetuse pakkumine kriisiolukorras
Mistahes viisil inimene kriisiolukorras ka ei reageeriks, on turvaliste ja tuge pakkuvate omaste või sõpradega rääkimise võimalus tavaliselt suureks toeks. Mitte alati ei ole selliseid inimesi läheduses siis, kui neid vajatakse. Sel juhul on hea, kui saaks pöörduda kas vabatahtlike abistajate või vastava ala professionaalide poole. Hästi võib mõjuda ka samasuguseid kogemusi omavatest inimestest moodustatud rühmade koosviibimistel osalemine. Tõsise haiguse tõttu võib kriisi sattuda nii haigestunud inimene kui ka tema lähedased. Kui soovitakse olla toeks kriisis olevale inimesele, peab pidama meeles, et toetada saab inimest ainult temale sobivatel tingimustel ja temale sobivas rütmis. Kriisist väljatulek vajab aega. Parim viis aitamiseks on olla inimese jaoks olemas, olla valmis teda kuulama. Asjadest peaks rääkima võimalikult ausalt, kuid siiski mõistes kui õrnade ja valusate teemadega on tegemist. Jutuajamiste olemus ja keskkond peab olema turvaline ja toetav. Selles peab olema ruumi paljudele erinevatele tunnetele ahistusest, hirmust ja vihast kuni lähedustunde, lootuse ja armastuseni. On parem julgustada kriisi läbivat inimest rääkima oma tunnetest korduvalt, kui püüda panna teda unustama raske olukord ja mõtlema millelegi muule. Nutminegi ei ole ohtlik, vaid kergendust pakkuv ja kriisi lahenemist soodustav.
Asjade aus käsitlemine nõuab ka kuulajalt vaprust, et omaenda tunnetega silmitsi olla. Kui mõned asjad tunduvad liiga rasked, on hea seda ka avameelselt tunnistada.
Vahel ollakse pettunud kui haigestunud inimene ei suhtugi pakutavasse abisse oodatud viisil, vaid tõrjub abi või tõmbub omaetteolemisse, kuigi lähedased üritavad teda parimal moel toetada, kuulata ja aidata. Hoolimine ja toetus ei lähe sellegipoolest raisku. Paljud oma kriisist väljatulnud inimesed räägivad hiljem, et mäletavad tänulikult neid, kes suutsid pakkuda oma armastust ka siis, kui nemad ise jaksasid armastuseks kõige vähem põhjust anda.
Allikas: kasvaja.net
Vähk Eestis: haigestumus 2020, elulemus 2016–2020 ja hematoloogilised kasvajad 2011–2020
Aja jooksul on diagnoositud vähijuhtude arv märgatavalt kasvanud. 2020. aastal registreeriti Eestis kokku 8342 vähi esmasjuhtu, millest 4236 diagnoositi meestel ja 4106 naistel. Jättes välja naha mittemelanoomi, oli juhtude koguarv 7128.
Kõige sagedamad pahaloomulised kasvajad meeste hulgas olid eesnäärme- ja kopsuvähk, mis moodustasid vastavalt 25% ning 14% kõigist vähi esmasjuhtudest meestel. Naiste hulgas diagnoositi kõige sagedamini rinnavähki ja naha mittemelanoomi, mis moodustasid vastavalt 19% ja 18% esmasjuhtudest. 2020. aastal registreeriti ligi 7% võrra vähem vähijuhte kui 2019. aastal – selle peamiseks põhjuseks võib esialgu pidada alanud COVID-19 pandeemiat, mille tõttu olid mitmed plaanilised tervishoiuteenused ja sõeluuringud piiratud.
Pikaajalises vaates on pahaloomuliste kasvajate esmasjuhtude absoluutarvu suurenemine seotud eeskätt rahvastiku vananemisega: rohkem kui kolmandik kõigist juhtudest diagnoositi üle 75aastastel inimestel. Kuni 54-aasta vanuste naiste seas olid haigestumuskordajad veidi suuremad kui meestel, ent alates 55. eluaastast ületab meeste haigestumuskordaja märgatavalt naiste oma.
Vähipaikmed varieerusid vanuserühmiti. Lastel vanuses 0–14 diagnoositi 2020. aastal 26 pahaloomulise kasvaja esmasjuhtu, neist kõige sagedam oli nii poiste kui tüdrukute seas leukeemia. 15–34-aastastel meestel diagnoositi 2020. aastal kõige sagedamini Hodgkini lümfoomi, munandivähki, naha mittemelanoomi ja peaaju kasvajaid, naistel aga naha mittemelanoomi, rinnavähki, emakakaelavähki ja nahamelanoomi. Noorte keskealiste ehk 35–54-aastaste vanuserühmas leiti meestel kõige sagedamini naha mittemelanoomi ning eesnäärme- ja kopsuvähki, naistel oli esikohal rinnavähk. 55–74-aastaste ja üle 75-aastaste vanuserühmas domineerisid mõlema soo puhul samad vähipaikmed, mis üldrahvastikuski – meestel eesnäärme- ja kopsuvähk ning naha mittemelanoom, naistel rinnavähk ja naha mittemelanoom.
2020. aastal kinnitus pahaloomulise kasvaja diagnoos mikroskoopilise uuringu põhjal 90% patsientidel, mis peegeldab diagnoosimise head taset. Ainult surmatunnistuse alusel registreeriti 2% kõigist vähijuhtudest. Ligi pooltel patsientidel diagnoositi lokaalne kasvaja, ent umbes 20% mees- ja 15% naissoost patsientidel leiti kaugmetastaasid juba haiguse diagnoosimise ajal. Kõige murettekitavamaks paikmeks võib pidada kõhunäärmevähki, kuna ligi pooltel nii mees- kui naissoost patsientidel oli see diagnoosimise hetkeks andnud kaugmetastaase teistesse organitesse. Meeste seas oli sama olukord ka sapipõievähi puhul. Positiivse leiuna on 2019. aastaga võrreldes veidi suurenenud I staadiumis diagnoositud kopsuvähi ja nahamelanoomi juhtude osakaal ning IV staadiumis diagnoositud käär- ja pärasoolevähi juhtude osakaal on mõnevõrra vähenenud.
Viimasel aastakümnel on vanusestandarditud koguvähihaigestumus Eestis stabiliseerunud nii meeste kui ka naiste seas. Meeste seas on juba alates 1990. aastate lõpust vähenenud kopsuvähi haigestumus, naiste seas näitab see alles praegu stabiliseerumise märke, olles siiski meeste haigestumusest endiselt oluliselt madalam. Maovähi haigestumus vähenes mõlema soo hulgas.
Eelmise aastaga võrreldes vähenes 2020. aastal kõige rohkem ehk 20% nahamelanoomi juhtude arv. Rinna- ja jämesoolevähi juhtude arv vähenes ligi 8%, eesnäärmevähi puhul oli näha 7% langust. Emakakaelavähi juhtude arv vähenes lausa kolmandiku võrra, ent vajab täpsemat analüüsi ja pikaajalisemat jälgimist, kuivõrd see oli seotud pandeemiast tingitud diagnoosimata jäämise või ennetustegevusest tuleneva haigestumuse vähenemisega.
2020. aasta 31. detsembri seisuga elas Eestis 67 683 inimest, nende seas 27 502 meest ja 40 181 naist, kellel oli kunagi elu jooksul diagnoositud pahaloomuline kasvaja. Kõige levinumad kasvajad olid sarnaselt varasematele aastatele eesnäärme- ja rinnavähk. Kõigi Eestis diagnoositud vähijuhtude ühe, viie ja kümne aasta suhteline elulemus oli 2016–2020 vastavalt 78%, 65% ja 61%. Enamiku paikmete puhul olid naiste elulemusnäitajad suuremad kui meestel. Võrdluses
Põhjamaadega ilmneb Eesti vähipatsientide elulemuse mahajäämus eriti pea- ja kaelapiirkonna vähi (mehed), aga ka käär- ja pärasoolevähi, nahamelanoomi, rinnavähi ja mitte-Hodgkini lümfoomi puhul.
Hematoloogilistest kasvajatest diagnoositi aastatel 2011–2015 ja 2016–2020 nii meeste kui naiste seas kõige sagedamini B-rakulist kroonilist lümfotsüütleukeemiat/väikerakklümfoomi ja difuusset B-suurrakklümfoomi. Nii meeste kui naiste seas oli viie aasta suhteline elulemus 2016–2020 aastatel kõrgeim Hodgkini lümfoomi (89%) ja krooniliste müeloproliferatiivsete haiguste puhul (meestel 74%, naistel 87%). Viie aasta suhteline elulemus oli nii meestel kui naistel madalaim ägedate müeloidleukeemiate puhul (vastavalt 10% ja 15%).
Allikas: Zimmermann M-L, Innos K, Paapsi K, Härmaorg P, Mägi M. (2023). Vähk Eestis: haigestumus 2020, elulemus 2016–2020 ja hematoloogilised kasvajad 2011–2020. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.
