Jaga
Toomas Mitt, õe õppekava 2. kursuse üliõpilane
Kui ma 25. augustil Berliinis lennukilt maha astusin, ei olnud mulle veel täielikult kohale jõudnud, et mitu kuud planeerimist, kirjavahetust haigla ja kooliga ning suurel hulgal dokumentide täitmist on päriselt läbi ja lõpuks on käes aeg alustada seda kauaoodatud praktikat Saksamaal. Läksin välismaale sooritama enda II kursuse kliinilise õenduse ja geriaatrilise õendusabi õpperaktikaid. Planeerisin saabumise nii, et mul oleks paar päeva aega Berliinis ringi vaadata ja ennast ka uues kodus rahulikult sisse seada enne, kui praktikad pihta hakkavad.
Enda praktika sooritamiseks valisin ma väikese linnakese nimega Greifswald Saksamaa põhjaosas. Väike on see muidugi ainult Saksa mõistes, sest Eestis oleks niisuguse rahvaarvuga linn suuruselt kolmas. See Läänemere (nende jaoks Ostsee ehk otsetõlkes Idameri) ääres asuv hansa- ja ülikoolilinn, mida läbib väike armas jõeke, on oma olemuselt üsna sarnane meie Tartuga. Olles õppimise paigaks üliõpilastele kaugelt ja lähedalt, pakub Greifswald palju tegevust ja üritusi, mistõttu igav ei hakanud seal kunagi.
Võimalused ja takistused
Kuna mul oli kindel soov sooritada enda praktika Greifswaldis, tuli mul praktikakoht endale seal ise otsida. Tegin internetis natuke eeltööd haigla ja sealsete nõuete kohta ning kirjutasin nende kodulehelt leitud kontaktisikule. Kirjavahetus praktikabaasiga oli kohati väga aeglane ja tuli ette ka ootamatuid takistusi.
Näiteks avastasin ma, et mu põhikooli ajal saadud B-hepatiidi süst ei kajastu elektrooniliselt ja mul pole õrna aimugi, kus mu kollane vaktsiinipass on. Õnneks leidsin selle peale paarinädalast otsimist üles ja sain vajalikud andmed praktikabaasile õigeaegselt edastatud. See on vaid üks näide võimalikest ootamatutest üllatusest, mis võivad ette tulla, mistõttu üks mu soovitustest kõigile, kes soovivad välismaale praktikat minna tegema olekski see, et kirjavahetusi ja praktikakoha kindlustamist tuleks juba varakult alustada.
Soe ja sõbralik vastuvõtt
Greifswaldi ülikooli kliinikum oli väga uudne ja ilus. Kolm ja pool kuud kestnud praktika vältel oli mul võimalus töötada kolmes erinevas osakonnas. Kuigi algus oli väga raske, sest kõik oli võõras ja inglise keelt räägiti oodatust palju vähem, võeti mind osakondades väga soojalt ja sõbralikult vastu.
Tuli vägagi kasuks, et otsustasin juba kevadel hakata aastaid tagasi gümnaasiumis õpitud saksa keele oskusi lihvima ja end selliseks juhuseks ette valmistama. Julgust andis ka teiste praktikantide ja kaastöötajate olemasolu, kellest paljud ei rääkinud saksa keelt emakeelena. Kuigi Saksamaal üldiselt on inglise keel väga levinud, asub Greifswald näiteks endisel Saksa Demokraatliku Vabariigi alal, kus inimesed õppisid koolides vene keelt ja oskavad ka tänapäeval pigem vene kui inglise keelt. Teine soovitus õpiränduritele olekski enne kuhugi minekut tutvuda keeleoludega ja arvestada sellega, et inglise keelest ei pruugi alati piisata.
Õdede tööpäevad haiglas olid jagatud kolmeks kaheksatunniseks vahetuseks. Rangete tööseaduste tõttu on üle 10 tunni töötamine täielikult keelatud, mis oli minu jaoks üsna üllatav, arvestades seda, kuidas Eestis ei ole ka ebatavaline teha 24-tunniseid valveid. Kaastöötajatel jäid suud lahti juba selle peale, kui ma neile selgitasin, kuidas meil on enamasti tööpäevad jaotatud kaheks vahetuseks ööpäevas.
Tööülesanded minu kogemuse põhjal riikide vahel väga suurel määral ei erinenud. Suurim erinevus oli see, et invasiivseid protseduure, nagu näiteks veenikanüüli paigaldamist ja verevõtmist teostasid õed pigem harva. Vähemalt nendes osakondades, kus ma olin, kuid seda tuli siiski ette. Enamasti oli see arstide ja arstitudengite ülesandeks.
Samuti oli minu jaoks huvitav teada saada, et Saksamaal on võimalik õeks õppida nii kutsehariduskeskuses kui ka ülikoolis. Ametialaselt suurt vahet neil variantidel ei esine – kutsehariduse kaudu õppides on näiteks kõik praktikad üsna hästi tasustatud ning ülikooli lõpetajad asuvad tööle pigem juhtivatel ametikohtadel või teevad teadustööd (kui ma õigesti aru sain).
Praktikagraafik oli üsna tihe ja hommikul kell 6 algavad vahetused tahtsid veidi harjumist. Kui sellise elurütmiga kohanesin, leidsin, et oli tore, kui peale vahetust veel kogu pärastlõuna ja õhtu enda päralt muudeks tegevusteks jäi. Sisustasin aega käies jõusaalis, üritasin võtta osa võimalikult paljudest üritustest ja avastada nii oma lähiümbrust kui ka oma kodukohast kaugemale jõuda.
“Üks mu soovitustest kõigile, kes soovivad välismaale praktikat minna tegema olekski see, et kirjavahetusi ja praktikakoha kindlustamist tuleks juba varakult alustada.”
T. Mitt
Mulle väga meeldis Saksamaa rongiliiklus, kuna tänu sellele tundusid kõik lähemal asuvad suuremad linnad alati käeulatuses olevat. Arvan, et sattusin Saksamaa külastamiseks ideaalsele ajale, jõudes sinna siis, kui suvi ja suveüritused olid veel täies hoos ja Balti meri sillerdas parajal temperatuuril mõnusaks supluseks. Sain näha, kuidas puud värvi muutsid ja kuidas inimesed tähistasid sügisperioodi saabumist, riputades igale poole üles sügiseteemalisi kaunistusi. Enne tagasitulekut jõudsin ka külastada mitmeid imelisi ja meeleolukaid jõululaatasid, mida jään järgmistel talvedel Eestis kindlasti taga igatsema.
Kokkuvõtteks võin öelda, et mina jäin oma Erasmus+ kogemusega välismaal väga rahule. Arvan, et suutsin kasutada Saksamaal oldud aega väga otstarbekalt ja sisukalt, kogudes palju olulisi ja uusi oskusi haiglakeskkonnas, arenedes väga palju keeleliselt ja jõudes tutvuda paljude erinevate inimeste ja paikadega üle kogu Saksamaa. Minu viimane soovitus olekski kõigile, kes on huvitatud õppimisest välismaal ja soovivad end uues ja võõras keskkonnas proovile panna, kasutada seda võimalust ja teha need unistused teoks.
