Ulla Preeden: kõrgkoolil läheb täpselt nii hästi või halvasti kui läheb meie inimestel
Jaga
Tartu Tervishoiu Kõrgkool on äsja väga edukalt läbinud institutsionaalse akrediteerimise kõrvaltingimuse hindamise, õpinguid on alustanud rekordarv mikrokraadiõppureid, õppegrupid tegutsevad üle Eesti ja õige pea, 15. novembril, tähistame kõrgkooli 212. aastapäeva.
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden, kuidas läheb Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil 2023. aasta sügisel?
Lühidalt võiks seda kirjeldada nii, et kõrgkool on pidevas liikumises ja arengus ning kindlasti suunanäitaja ja liidri rollis, mitte sabassörkija. Käimas on õppetöö kuuel kutseõppekaval, kuuel rakenduskõrghariduse ja kahel magistritaseme õppekaval. Õppureid on enam kui 1500 ja töötajaid ligi 160. Lähiaastatel oleme teinud rekordeid nii aegade suurimais vastuvõtuarvudes, töötajate arvestuses kui ka regionaalsete õppekohtade rohkuses Ida-Virumaast Võrumaani.
Kindlasti on selle aasta üks eredamaid sündmusi olnud institutsionaalse akrediteerimise kõrvaltingimuse protsessi edukas läbimine, mis tegelikkuses nõudis väga paljude inimeste tööd ja pingutust. Oleme uhked Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (HAKA) kvaliteedimärgi omanikud aastani 2027.
Kõrgkoolil läheb aga täpselt nii hästi või halvasti kui läheb meie inimestel – ennekõike minu kolleegidel. See on väga oluline, kuidas nemad ennast tunnevad ja kas nad on rahul sellega, mida teevad või saavad teha – kas pakume piisavalt tuge, aga ka väljakutseid ja arenguvõimalusi. Samamoodi ka meie õppurite ja vilistlaste puhul.
Aga kuidas kõrgkooli rektoril läheb?
Alustasin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 1. juulil 2016. Vahepeal kandideerisin uuesti 2021. aastal, sest tegemist on viieaastase perioodiga ametikohaga ning nüüd on ka teine nn. valitsemisperiood saamas poole peale. Seega väga õige küsimus.
Üks märksõna nii eelmisse kui sellesse aastasse oleks, et selline võitleja tunne on. Minu eelduseks oli, et valdkonnad haridus+tervishoid=mõistlik tegutsemine ning et oleks igakülgne toetus nendeks tegevusteks. Möödunud periood on aga olnud pigem ootamatu: näiteks eelmisel aastal tuli koos rektoraadiga üsna jõuliselt võidelda, et tõestada tervishoiukõrgkoolide ja laiemalt kõrghariduse rahastamise teemade olulisust; sel aastal aga üsna ootamatult selle üle, milline sisu ja roll on rahvusvahelistel õppekavadel ja kui suurelt ning kuhu me oma õppekavade arendustes just rahvusvahelises plaanis üleüldse liikuda saame. Missugune on meie omaniku, Haridus- ja Teadusministeeriumi usaldus meie tegevuste ja plaanide suhtes? Viimase küsimusega seoses pean ennekõike silmas ootusärevust füsioteraapia magistriõppe avamise võimaluste osas.
Kuna maailmas on samuti toimumas väga palju – tulime alles üsna väljakutsete rohkest koroonapandeemia perioodist ja tundub, et oleme nüüdseks sisenenud väga võigaste sõdade perioodi – seab selline ebastabiilsus kahtlemata suurema vastutuse meie kõigi igapäevasele ning ka töö- ja õpikeskkonna heaolule. Seejuures eriti ka vaimse tervise hoidmise ning toetamise vajalikkusele. Tervishoiuvaldkonna kõrgkoolina on meil siingi nii eeskuju andmise kui ka tegutsemise vastutus.
Isiklikumas plaanis on tõenäoliselt hetkel õlgadele võetud päris mahukas koorem, sest olgu see Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu (RKRN) juhtimine käesoleval õppeaastal, suvest alates rahvusvahelisel tasandil Euroopa rakenduskõrgkoolide võrgustiku EURASHE juhatuse liikme kaheaastane ametiperiood või siis Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (HAKA) kuratooriumi esimehe roll – kõik need vajavad tähelepanu ning laiemat strateegilist vaadet. Tõenäoliselt jätab see natuke vähem võimalusi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli asja ajamiseks otseses mõttes, kuid mul on väga suur usk meie kõrgkooli inimestesse. Näen olulist tuge meie juhtide meeskonnast ning loodan väga, et selline sümbioos loob lõpuks ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile paremad tingimused ja tugevama positsiooni nii haridus- kui tervishoiumaastikul.
Tõid välja, et oled juhtimas Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu (RKRN), olulisel kohal EURASHEs ning Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri Kuratooriumi (HAKA) esimees. Kuidas need rollid toetavad kõrgkooli eesmärkide saavutamist?
Tartu Tervishoiu Kõrgkool on rakenduskõrgkool. Meie kõrgkool on küll pika ajalooga ja Eesti haridusmaastikul teada-tuntud tervishoiuvaldkonnas vajalike ametite koolitajana, kuid mulle tundub, et mitte piisavalt hinnatud potentsiaaliga nii haridus- kui ka tervishoiuvaldkonna tulevikule mõeldes.
Kõik need loetletud rollid on otseselt seotud kas rakenduskõrghariduse ja rakenduskõrgkoolide positsiooni ning mõjukuse parendamisega ühiskonnas ja Euroopas laiemalt või siis hariduse kvaliteedi kasvatamise ning tagamise protsessidega. Selleks, et paremini mõista nende rollide suhet kõrgkooliga, proovin lühidalt selgitada tagamaid, miks on olnud oluline neid positsioone omada.
RKRNi kuulub kaheksa erineva kõrgkooli rektorit ning meie tegevuse eesmärgiks on nii ühistegevuse arendamine, ühiste seisukohtade kujundamine kui ka ühishuvide esindamine rakenduskõrghariduse edendamisel ning hariduspoliitika kujundamisel. RKRNi juhtimine on üheaastane periood selleks, et igal rektoril oleks jaksu ja indu aktiivselt tegutseda, sest just sel ajal saab iga esimehe positsiooni omav rektor suunata enam kas aegkriitilisi või sisult olulisi ühistegevusi ning kahtlemata parandada rakenduskõrgkoolide mainet. Näiteks on juba toimunud ja toimumas kohtumised haridus- ja teadusministri ning teiste ministeeriumi juhtivametnikega, niisamuti Riigikogu kultuurikomisjoniga. Lisaks ootavad veel ees kohtumised Tööandjate Keskliidu tegevjuhi ja ka ülikoolide rektorite nõukoguga.
Sarnased põhimõtted ja eesmärgid ühistegevuses kehtivad ka Euroopa rakenduskõrgkoolide võrgustiku EURASHE juhatusse kuulumisel. Seda siis lihtsalt samm laiemal, rahvusvahelisel tasandil. Kolmas, ehk minu roll HAKAs, on küll võrreldes EURASHEga justkui lokaalsem, kuid hariduse kvaliteedi edendamise mõistes terviklikum, kuna me ei räägi ainult kõrghariduse kvaliteedist, vaid ka kutsehariduse, täienduskoolituste ja alates käesolevast aastast ka üldhariduse kvaliteedist. Kõrgkooli strateegiliste eesmärkide seas on käimasoleva arengukava perioodi tegevustel üks ühine nimetaja: kvaliteet. Kvaliteedi edendamine igas meie tegevuses – õppetegevuses, teadus- ja arendustegevuses kuni kõrgkooli juhtimiseni välja – on igati toetatud läbi kõigi nende rollide. Eriti rahvusvahelises koostöös osalemine avardab meie maailmavaadet ja võimalusi rahvusvahelisel areenil, teisalt saame Eesti siseselt ise jõulisemalt protsesse suunata: olgu selleks siis kõrghariduse ja ka kutsehariduse jätkusuutlik rahastamine, koostöö väga erinevate partneritega või juba varasemalt mainitud hariduse kvaliteet.
Rakenduskõrgkoolid on Eestis ja ka Euroopas täitmas üha olulisemaid rolle – nende tihe side töömaailmaga või kiire valmidus muutusteks ja innovatsiooniks on eeskujuks mitmetes valdkondades. Niisamuti regionaalsus ehk piirkonnale olulisus – meiegi oma kõrgkoolis väärtustame seda ja teeme koostööd erinevates Eestimaa piirkondades Võrust Narvani.
Teise märksõnana tooksin lauale süsteemsuse. Veel viis aastat tagasi sai öelda, et oleme rakenduskõrgkoolidena rajamas teed uude maailma – magistriõpe ja teadustegevuse roll olid siis võõrad ja vähem rakenduskõrgkoolidega seostatavad mõisted ning tegevused. Siingi on olnud väga palju abi rahvusvahelisest kogemusest ja koostööst. Üheltpoolt peame kindlasti säilitama seda, mis on meile omane ja mis on meie eripära, kuid teisalt olen veendunud, et kui ka uuendusi targalt ära kasutada, saame olla kõigis oma igapäevategevustes tõhusamad ning kvaliteetsemad. Kapseldumine on kõige hullem, mistõttu kogemuste vahetus ja teadmiste ning oskuste jagamine on meie valdkonna ja ka haridusmaailma suur vastutus.
Miks on oluline regionaalne õpe ja selle arendamine? Miks meil on õpe just näiteks Narvas?
Regionaalsed õpped olid siis, kui ma 2016. aastal alustasin, peamiselt kutseõppe pärusmaa. Näiteks hooldustöötajate ja tegevusjuhendajate koolitamisel tehti väga aktiivselt koostööd lähiregioonide tööandjatega ning seda toetas ka eraldi rahastusmeede: töökohapõhine õpe. Nüüdseks on regionaalne õpe juba aastaid kõrgkooli argipäevane tegevus väga mitmel kõrghariduse õppekaval – radioloogiatehnikud, õed, bioanalüütikud ja füsioterapeudid – ja seda nii Tallinnas, Viljandis, Kohtla-Järvel kui ka Narvas.
Regionaalsel õppekorraldusel on mitu põhjust. Esiteks on selle taga alati olnud tööandja huvi ja soov ning seetõttu on pöördunud meie poole kas mõni haigla või kohaliku omavalitsuse esindaja. Teiseks on kõrgkooli huviks toetada piirkonda, sest kui me koolitaksime ainult Tartus, siis tõenäoliselt jääksid ka vilistlased suuremas mahus vaid siiakanti püsima. Kolmandaks on terve hulk õppureid, kes muidu õppima tulla ei saakski. Seda siis kas perekondlikel või muudel põhjustel, kui õpe just selles regioonis ei toimuks. Kõige selle juures on kõrgkooli jaoks alati olnud väga tähtis hea koostöö meie tööandjatest partnerite ja praktikabaasidega.
Narva minekul ja seal õppekohtade avamisel oli kõige olulisem Narva Haigla juhatuse liikme Ago Kõrgvee ja sel ajal linnapeaks olnud Katri Raigi pöördumine. Nad soovisid, et meie kõrgkool tuleks Narva, et pakkuda kvaliteetset eestikeelset õpet tervishoiuvaldkonnas. Seetõttu alustas kõrgkool seal eelmisel aastal kahe kutseõppekavaga, tegevusjuhendajad ja hooldustöötajad, ning käesoleval sügisel õe õppega. Narva on linnana Eesti piiri majakas ning kui meie suudame seal koostöös eestikeelse õppega parandada kvaliteetse tervis- ja sotsiaalvaldkonna teenuse pakkumist, oleme andnud suure panuse nii valdkonna kui ka kogukonna ja terve riigi arengusse. See missioon ja väga soe vastuvõtt olid need, mis tõenäoliselt meie inimesi veensid, et seda on päriselt vaja teha, sest oleme ausad – see pole olnud lihtne.
Millised on kõrgkooli suurimad väljakutsed lähiaastateks?
Kindlasti on tervikuna suurimaks väljakutseks tasakaalu hoidmine, et mida ja kui palju uuendusi vajame ja kasutusele suudame võtta. Olgu need meie uute õppekavade arendused, sh mikrokraadiõpped, regionaalsed õppekohad, rahvusvahelised õpped ning õppimised või siis uue, jõuliselt saabunud ning lõpmatuna näivad tehisintellekti eetilised ja sobivad kasutusvõimalused.
Teisalt, kui mõtlen kõrgkooli igapäevasele eluolule, mõtlen ennekõike meie inimestele. Siinkohal on suurimaks väljakutseks, et kuidas hoida olemasolevaid ja kuidas leida uusi inimesi, kes sobiksid nii olemasolevasse meeskonda kui valdkonniti innustunult tegutsema kutsuvad. See väljakutse kehtib nii töötajaskonna kui ka meie olemasolevate ja tulevaste õppurite seas. Minu soov või siis ka idealistlik lähenemine on, et iga inimene, kes mõtleb küsimusele: Miks ma seda teen? – teaks enda jaoks vastust, mis teda motiveerib ja pühendunult tegutsema paneb.
Protsessidest on kõrgkooli vaates lähiajal oluline, et oleme uuendamas kõrgkooli arengukava. Senine arengukava kinnitati 2020. aasta lõpus kehtivusega 2021 kuni 2025. Oleme enam-vähem poole peal ning oluline on üle vaadata nii seatud eesmärgid kui ka mõõdikud ehk siis arengu võtmenäitajad ja nende sihttasemed. Niisamuti on sooviks arengukava uuendamise protsessis muuta senise arengukava kehtivusaega aastani 2026. Selle põhjuseks on ennekõike rektori ametiaja kestus, sest kui mina ametisse asusin oli äsja uus kõrgkooli arengukava kinnitatud, kuid nii strateegiliselt kui ka sisuliselt on oluline, et kõrgkooli rektor saaks sihtide seadmisel ise kaasa rääkida.
Mis peaks sinu ametiaja lõpuks, 2026. aastaks, kindlasti tehtud saama? 2026. aasta novembris tähistab Tartu Tervishoiu Kõrgkool ka 215. aastapäeva – milline võiks kõrgkool siis olla?
Kui ma teist korda kandideerisin, oli see üks töömaailma esindajate küsimusi vestlusvoorus, et kuidas ma mõõdan seda, mis on tehtud ametiaja lõpuks. Minu jaoks on kõige olulisem see, et ennekõike meie inimestel oleks hea, arendav, inspireeriv ja mis kõige olulisem: tahe töötada ja õppida just siin, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Mina saan kaasa aidata nii vaimse kui ka füüsilise keskkonna loomisel, saan panustada koos rektoraadi liikmete ja teiste rakenduskõrgkoolide kolleegidega sellesse, et kõigeks oleks piisavalt ressursse. Saan juhtida tähelepanu muudatuste vajadusele ja tervishoiuspetsialistide kasvavale rollile poliitilisel tasandil, kuid mu süda on ikkagi kõige enam rahul siis, kui enamik minu kolleegidest tahab päriselt töötada ja südamega panustada meie tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna tuleviku heaks läbi spetsilistide koolitamise, teadus- ja arendustegevuse ning ühiskonna teenimise.
Niisamuti tundub mulle oluline, et iga kolleegi väärtustataks enam. Näiteks oli ühel lähiaja arutelul meie juhtide meeskonnas jutuks see, et kuna kõrgkoolis on akadeemilised ja mitteakadeemilised töötajad – kas keegi neist on tähtsam või tunneb ennast tähtsamana. Samuti tean, et tervishoiumaailmas kohtab paraku ikkagi veel erialati nn vahetegemist. Minu kindel seisukoht on, et kõrgkooli sisenemisel algab meie maine ja heaolu rõivistust ja kannab välja rektori kabinetini või algab vastuvõtust ja kannab välja eduka ning hinnatud vilistlaseni. Meil on erinevad rollid ja vastutused, aga me kõik anname nendes rollides oma parima, sest me teame, miks me seda teeme.
Saavutatud tegevuste ulatuse poolelt võiks aasta 2026 olla kindlasti ka veel selline, et rakenduskõrgkoolide eripäradega arvestatakse enam, kui täna nii kõrg- kui ka kutsehariduse kvaliteedi hindamisel. Samuti, et kõrg- ja kutsehariduse rahastamisel oleks suurem selgus ja toetus, et elutähtsa teenuse tagamisega seotud ametid ja nendeks vajalike spetsialistide koolitamine oleks riigi vastutusel jätkusuutlikult rahastatud. Et meil oleks edukalt toimivad nii eestikeelsed kui ingliskeelsed õppekavad ning lisaks Eesti siseselt hinnatud rollile, oleksime ka rahvusvahelisel tasandil oluliselt silmapaistvamal positsioonil.
Samuti peaks olema selleks ajaks selge, kuidas parandada rakendusuuringute toetamist rakenduskõrgkoolides ning loodan, et kõrgkooli sees on õppetöö raames kogukonna teenimine saanud täiesti loomulikuks ja orgaaniliseks osaks meie igapäevategevustest.
Selline väike unistus on ka, et meie inimesed kohaneksid uuendustega võib-olla veidi kiiremini ja paremini kui seni – et iga uus programm ja tehniline võimalus ei tekitaks kõigepealt tormi, vaid me ise altpoolt üles suuname hoopis juhtkonda uuenduste teekonnal ja oleme nõudlikumad, kuid samas ka toetavamad.
