Ulla Preeden: loov nii maali- kui juhtimiskunstis
Jaga
Räpina servas sinine maja, mida ümbritseb kõik, mida üks nelja-aastane võib elult tahta: lustakas piraadilaev, teepervel sõitu ootav jalgratas, aia taga tiigike ning ohtralt puhkenurki, värsket õhku ja ehedat loodust. Suvi hoiab küll veel kümne küünega aiailust kinni, kuigi kalender hakkab tasapisi novembrit ette keerama. „See on esimene aasta, kui saan oma aiast lilled tuppa vaasi tuua,“ selgitab perenaine, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden (41) aias ringi vaadates, samal ajal, kui Gregor (4) päevast sammunormi täis silkab.
Toas ootavad meid varahommikul küpsetatud kringli hõng ja inglid: sinised ja roosad, kuldsete täppide ja südametega. Igaüks eriilme ja -palgeline – neid maalivad ema ja poeg, koos. 2022. aasta kevadel on neil plaanis avada ka ühine kunstinäitus.
Ulla, miks te Gregoriga olete otsustanud just ingleid maalida?
Kui Gregor oli väiksem ja ma maalisin, tahtis temagi värvida. Ehk umbes natuke rohkem kui aasta tagasi hakkasimegi siis koos just maale tegema. Tema teeb värvilised põhjad, või siis teeme koos, ja mina täiendan hiljem detailidega. See on lihtsalt minu lemmikhobi ja tundub, et talle ka värvid meeldivad.
Inglite värvimise juurde jõudsime me nüüd, kevadisel koroonaperioodil. Mulle endale meeldivad peamiselt kaks motiivi, mida ma olen joonistanud ja maalinud – nendeks on inglid ja linnud. Teen mõnikord ise sünnipäevadeks ja jõuludeks kingitusi, enamasti küll kõige lähedasematele inimestele. Nii olen kinkinud teistele enda maale, aga juba aastaid tagasi tegin ka paar väikest inglit kingituseks.
Aasta alguses oli mul põhjust külastada Timo-Keraamika lehte. Nägin seal valgeid, suuri ja väikseid küünlaalusega ingleid. Mulle tundus seda nähes, et saan hobi ja hea funktsiooni ühendada. Väga paljudele meeldib pimedal perioodil küünlaid põletada. Mina aga saan teha koos Gregoriga midagi, saame värvida, olla loovad ning samal ajal – need inglid on dekoratiivsed. Kui sinna õhtusel ajal teeküünlad sisse panna, siis nad on väga armsad. Igal inglil on justkui oma iseloom, igaüks on eri värvi. Enamasti teeme ingleid minu lemmikvärvi, sinisega, aga kui me oleme teinud neid mõeldes, kellele see kingiks läheb, siis on tulnud ka rohelist, roosat jne.
Mulle tegelikult väga meeldib neid ingleid teistele kinkida. Maale kinkides on kingi saajal neid teinekord väga raske interjööri sobitada. Ega endalgi seinaruumi nii palju pole, kui on neid maale seismas seina ääres…
Kuidas näituse planeerimise juurde jõudsite?
Kui ma kord tegin postituse Facebooki meie ühisest hobist, siis minu hea tuttav Leo Kütt Räpina Loomemajast märkas seda ja tegi kohe ettepaneku, et me võiksime Gregoriga koos ühisnäituse teha. Nüüd on aeg kokku lepitud: näitus on seal üleval 16. märts kuni 30. aprill. Ma olen ühe korra varem Loomemajas oma maalide näitusega olnud ning mitmetes teisteski kohtades. Nüüd siis saame nii maalid kui inglid välja panna.
Milline on üleüldse sinu suhe kunstiga?
Ma ise hakkasin natuke teadlikumalt oma joonistusi alles hoidma Räpina Ühisgümnaasiumis õppides põhikooli lõpus ja peamiselt gümnaasiumi ajal, siis olid mu joonistused tehtud küll pliiatsi või tindipliiatsiga. Kui ma nüüd neid joonistusi vaatan, siis mulle tundub, et see oli üks viis ennast välja elada või oma emotsioone lahjendada. Hiljem juba ülikoolis olles hakkasin ka värve kasutama ning sealt jõudsingi just akrüülvärvideni. Olen ka ühe kursuse ülikooli ajal läbi teinud, mis oli kindlasti oluline kogemus mulle, kuid kuna mulle meeldib rohkem selline abstraktne, värvide või kujunditega väljendusviis, siis selline inimeste maalimine ja reaalsete asjade komponeerimine mulle väga ei sobinud. Seega, täna meeldibki mulle kombineerida nii maalimise tehnikaid kui joonistamist.
Kuidas pojal on kunstihuvi tekkinud?
Gregor kindlasti tuleb kaasa siis, kui ma ise aega selleks võtan ja teinekord ka avastan ta oma laua taga joonistamas või värvidega mängimas, aga ma ei tea, kas see ükspäev ka alles jääb. Eks näha ole. Mina kindlasti pigem lasen tal värvida üle joonte, ei sunni tegema mingeid kindlaid kujundeid, julgustan ise värve valima, erinevaid tehnikaid ja pintsleid kasutama, et näha, milline see joon või muster tuleb.
Me teeme kindlasti väga palju rohkem kui tegelikult kasvõi tegevustoetusest tulenev eelarveline ressurss üheski teises koolis võimaldaks.
Mitu kunstinäitust ja kus sul on olnud?
Ma arvan, et näitusi on seitse-kaheksa. Kunagi ülikooli ajal oli Tartu Linnaraamatukogus esimest korda – siis just need joonistused või pigem graafika. Hilisematel näitustel olid juba maalid. Põlva maavalitsuses töötamise ajal tegime näitused koos Andres Lehestikuga (kaguelu.blogspot.com/2013/09/raamatukogus-kohtusid-maalid-ja-luule.html), kes valis oma kirjutatud luuletused või siis kirjutas need spetsiaalselt mõne mu maali juurde.
See oli selline põnev projekt, kuna mind kutsuti näituseid tegema erinevatesse Põlvamaa raamatukogudesse, aga ka Võrumaale. Toona mulle tundus, et ma pole ju mingi kunstnik – miks ma seda teen. Aga meid viis Andres Lehestikuga kokku tore juhus. Nimelt, kui ma läksin Põlva maavanemaks, siis intervjuudes küsiti minu hobide kohta ning kuuldes minu kunstilembuse kohta, tuli Andres kord minu juurde palvega, et ma teeks ühe maali tema vennale kingituseks, kes elab välismaal. Ma tegingi ja tema kinkis mulle tänutäheks oma luuletuse.
Milline näitustest on sinu jaoks olnud kõige meeldejäävam või olulisem?
Kindlasti on mulle eredalt meelde jäänud näitus Tartu Linnaraamatukogus, sest see oli esimene. Tegelikult on väga palju häid emotsioone kõikidelt näitustelt, kuna tavapäraselt kaasneb näituse ülespanemisega ka väike avamisüritus, siis need on olnud sellised soojad ja väga lahedate inimestega kohtumised.
Samas, kui tuua välja just olulisuse poole pealt, siis eelmine näitus Räpina Loomemajas nüüd juba aastaid tagasi oli seotud ka väikese heategevusliku oksjoniga, kus ma selle raha andsin sealsamas Loomemajas lastele kunstiringi eestvedavale juhendajale, et ta saaks vajalikke materjale ja vahendeid osta lastele ja noortele.
Millised kunstinäitused sulle endale meeldivad?
Ma ei saa öelda, et ma olen suur näituste külastaja. Aga näiteks, kui mul on valida, millisesse muuseumi ma lähen, kui külastan uusi linnu või riike, siis kindlasti eelistan just kunstimuuseume. Ajaga on neid külastusi ikka kogunenud ka. Viimane elamus oli kahtlemata Eestis Fotografiska külastusega seotud.
Mida soovitad algajale kunstihuvilisele, millest alustada?
Ma arvan, et oluline on lihtsalt võtta see pliiats või värvid. Vahendid ongi ehk siinkohal need, mis soodustavad alustamist, sest kui neid käeulatuses pole, siis on lihtne ka edasi lükata seda proovimist ja katsetamist. Mina näiteks praegugi koosolekutel või ka koolitustel osaledes sirgeldan aeg-ajalt oma kaustikusse. Kui ma muidugi ise just seda koosolekut või koolitust ei juhi – siis paraku ei saa.
Mul oli alles hiljuti ka üks kogemus, kus mind kutsuti juhendajaks, et üks juba aastakümneid koos olnud abielupaar saaks aastapäevaks midagi erilist ja oma kätega teha: maalid. Nad polnud sellega kunagi tegelenud ja tundus, et neis oli palju ebakindlust selle suhtes, kas saab hästi või õigesti, aga mina ei arva, et kui sul on hobi, siis seal on õiget või valet lahendust. See on eneseväljenduse viis ja kui sa vähemalt alustad, siis lõpptulemus on ka tegelikult väga äge. Kindlasti on värvidega alustada lihtsam – siis saab alustada nii, et valid oma lemmikvärvid ja teed kujundeid, mis sulle meeldivad.
Mulle endale meeldivad peamiselt kaks motiivi, mida ma olen joonistanud ja maalinud – nendeks on inglid ja linnud.
Millised hobid sul veel on ja kui tihti jõuad nendega tegeleda?
Mul on juba kooliajast olnud üks sportlik hobi: korvpall. Seda on pärast ülikooli olnud järjepidevalt keerulisem harrastada, aga olgu siis meie kõrgkooli esindades või muidu suvel niisama palli viskamas käies – ikka saab! Nüüd on õnneks juba enam kui aasta minu kodukohas, Räpinas väike naiskond – kõik sellised harrastajad ja huvilised, mina tõenäoliselt siis kõige eakam hetkel nende hulgas. Meil on äge ning kord nädalas käin mängimas.
Niisamuti meeldib mulle päris raamatuid lugeda, kuigi tööga seoses tuleb ka erialast kirjandust üsna palju veebis lugeda. Hetkel saab igapäevaselt päris raamatuid lugeda lapsele ja neid lasteraamatuid on ka juba üksjagu kogunenud. Minu arvates peab kodus olema raamaturiiul, kus on lemmikud aastate tagant, kohustuslikku kirjandust, aastate jooksul kingitud raamatuid või muid toredaid mälestusi. See riiul ei peaks olema seal mitte ilu pärast, vaid ikka selleks, et aeg-ajalt mõni raamat jälle kätte võtta, sest kui raamatud on käeulatuses, siis on ikka lihtsam neid ka kätte võtta. Samas, kui vaja ja aega, olen olnud ka usin raamatukogu kasutaja.
Oled olnud nüüdseks rektor Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis viis aastat. Mida pead enda suuremaks õnnestumiseks ja ebaõnnestumiseks?
Suurimad õnnestumised pole minu õnnestumised, need on alati koos meeskonnaga, kus ma olen saanud olla lihtsalt toeks. Kindlasti viieaastase perioodi sisse jääb magistriõppekavade välja töötamine ja elluviimine meie kõrgkoolis – see, et nad üleüldse tervishoiukõrgkoolis ja rakenduskõrgkoolis on! Ma väga eredalt mäletan esimesi kohtumisi haridus- ja teadusministeeriumis või ka tegelikult tööandjatest partneritega. See polnud sugugi iseenesestmõistetav, miks me seda teeme ja kas on ikka vaja või kellele.
Isiklikult olen ma tahtnud olla nii palju toeks ja eestvedajaks teemadel, kus minu roll on just vajalik.
Eelmise perioodi lõppu jäi kõrgkooli uue arengukava loomine ja kui need seatud sihid saavad teoks, siis olen teise perioodiga oma ametiajast rahul.
Õnnestumiste ja ebaõnnestumiste hulka saan paraku liigitada konsensusleppe. Sellega kaasnes palju positiivset nii ühiskondlikus plaanis kui ka koostöös praktikabaasidega, aga paraku ka küllaga neid aspekte, mis jätsid kõrgkooli n-ö võitlema ja oma igapäevast tegevust justkui õigustama. Ehk on selles olnud ka õppetund, et kui pole mustvalgelt kirjas, siis häid sõnu alati uskuda ei tasu.
Ma olen ääretult tänulik, et meie kõrgkoolis on nii pühendunud, väga suure missioonitundega inimesed – me teeme kindlasti väga palju rohkem kui tegelikult kasvõi tegevustoetusest tulenev eelarveline ressurss üheski teises koolis võimaldaks. Me ise teame, et tervishoiusüsteemis on meie panus asendamatu, seetõttu pingutame ka rohkem, aga lihtsalt tunnen, et nii iseenesest mõistetav pole see väljaspool kõrgkooli ning minu missioon on seda arusaadavaks teha ametnikele ja poliitikutele, olgu tervishoiu valdkonnas või kõrghariduses laiemalt. See on omaette kunst kindlasti.
Millisena kirjeldad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja siinseid inimesi – millised on meie tugevused ja nõrgad kohad? Mis sa arvad, kas me ka väljapoole sellised paistame?
Meie tugevus on meie inimeste tahe, kollegiaalne toetus. Teadmine, miks me oleme ja tegutseme, kõrge missioonitunne. Nii meie töötajad, aga ka laiemalt õppurid ja vilistlased on valdkonnas tuntud ja hinnatud. Meil on tõenäoliselt vaja rohkem väljapoole kuvada meie tegemisi, kuid samas lähiaastate valguses – väljakutseid ja muudatusi on nii palju, et aeg-ajalt tahaks lihtsalt rahu ja kohanemiseks rohkem aega. Ka see ootus on mõistetav, samas tuleb teadvustada, et kui me väljapoole ei tegutse, siis meid pole laiemalt ühiskonnas justkui olemas. Siinkohal tooksin välja just otsustajate tasandi ja poliitikute kujundatavate otsuste vaates: me peame olema nähtavad.
Tervishoiu valdkonnas kitsamalt ma tean ja usun, et paistame väga hästi silma, meie vilistlased on oodatud ja tööturul väga hinnatud. Mina ise kindlasti olen nende aastatega näinud, et väga palju tuleb tööd teha tervikuna selles osas, et kuna me oleme riigi rakenduskõrgkool, siis laiemalt rakenduskõrgkoole väärtustataks ja hinnataks rohkem. Meil on näiteks tegelikkuses rohkemgi anda kui Eestile vajalike spetsialistide koolitamine, meil on kindlasti suurem potentsiaal ja võimekus teadus- ja arendustegevuses, aga ka rahvusvahelistumises.
Meie inimesed ei tee tööd töö pärast, vaid meile tõesti läheb väga korda, mis toimub meie kõrgkoolis, meie ümber.
Millisena näed kõrgkooli rolli Eesti tervishoiu- ja haridusmaastikul?
Meie kõrgkoolil on väga oluline roll. Ühelt poolt me oleme riigi rakenduskõrgkool, kus koolitatakse Eesti riigile vajalikke enamuses elutähtsa teenusega seotud valdkondades – tervishoiuspetsialiste.
Niisamuti on erialad, kus just meie kõrgkooli kompetentsi toel toimub ka nende arendamine. Selle kõige kõrval on aga ka ühiskondlik roll, me saame oma teadmiste ja kogemustega – neid siis jagades ja kogukonda teenides – mõjutada sõna otseses mõttes iga eestimaalast. Nii väikeste kui suurte inimeste elusid, parandades terviseteadlikkust, kujundades hoiakuid või õpetades vajalikke oskusi.
Kus võiks kõrgkool olla viie aasta pärast?
Viie aasta pärast on kõrgkool kindlamas positsioonis, seda eriti Eesti haridusmaastikul, aga ka palju olulisem partner tervishoiu valdkonnas. Oleme suutnud murda mõtteviisi, et tervishoiukõrgkoolid vastutavad Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse eest spetsialistide koolitamisel – et me ei saa tegelikkuses seda teha ilma partneriteta. Meie inimesed ei tee tööd töö pärast, vaid meile tõesti läheb väga korda, mis toimub meie kõrgkoolis, meie ümber ning me saame olla siinkohal oma pädevusvaldkonnas liidrid.
Loomulikult on mitmed eesmärgid palju detailsemad, eriti süsteemide ülesehitamisel või kvaliteedi tagamisel protsessides, aga ma ise arvan, et meie kõrgkooli arengukavasse (nooruse.ee/kvaliteet) on need hästi kirja saanud ning kui keegi loeb seda artiklit, aga samas pole veel lugenud kõrgkooli arengukava, siis soovitan väga seda teha. See annab üsna hea ülevaate, aga ka teadmise ja tunnetuse, kuhu kõrgkool lähiaastatel liigub.
Minu isiklik eesmärk on see, et kõrgkoolis toimetavad inimesed oleksid rohkem rahul sellega, et nad tegutsevad just Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ning et nad tunnevad seejuures, et nad on hinnatud ning väärtustatud.
