Vaktsineerima, bussita ja bussiga

Selle aasta märtsis sain oma esimese COVID-19 vaktsiini ning aprilli lõpus teise. „No ja siis, mina sain ka,“ tahad Sa mulle ilmselt öelda! Erinevus seisneb selles, et enamus meist, kes vastavatud vaktsineerimiskeskuses ennast vaktsineerimas käisid, ei läinud sinna tagasi, aga mina läksin. Sel samal päeval, kui olin oma teise doosi kätte saanud ja kõndisin väljapääsu poole, kohtusin oma hea kolleegi Tiina Tederiga, kellele sai öeldud, et kui vajate vaktsineerijaid, tulen appi. Mõttes lisasin, et süsti ma ju ikka teha oskan! Tegin oma niigi tihedas ajakavas ruumi ühele vaktsineerimise koolitusele, läbisin selle ning jäin ootele.

Suvekuud A. Le Coqi keskuses

Juunis, kui väljas oli juba suur suvi, alustasin mina Tartu A. Le Coqi spordihoonesse rajatud vaktsineerimiskeskuses tööd. Mäletan, et esimesel päeval oli ikka ärevus sees. Hommikul, lühikesel motiveerival töökoosolekul, korrati kiirelt kõik oluline üle. Nõusolekulehed, allkirjad, templid, kõrvaltoimed jne. Räägiti ka võimalikust klientide arvust, aga „rohelisele“ vaktsineerijale ei öelnud see suurt midagi.

Õnneks ei saanud minu ärevus kaua kesta, sest hakkasime tööd tegema. Kui küsid, mitu vaktsiinisüsti ma päevas keskmiselt tegin, ma vastan, ei tea, polnud aega lugeda. Küll aga kogu meeskonnaga tegime juunis-juulis päevas üle 1000 doosi, minu rekordpäev oli üle 1500 doosi. Mäletate, päris mitmeid kordi sattusime ka ajakirjanduse hammaste vahele, sest vaktsiini tahtjatest olid tekkinud pikad järjekorrad ja süsti tuli oodata.

Augustis hakkasime lisaks tegema mobiilseid väljasõite Tartu linna ja maakonda, lihtsamalt öeldes sõitsime bussiga klientidele lähemale. Bussiga maakonda vaktsineerima sõita oli hoopis teistmoodi. Alati oli sees väike ärevus, iial ei teadnud, milline on ilm, milline vastuvõtt, millised inimesed ees ootavad. Aga oma meeskonna toele sai alati kindel olla.

Läbilõige Eesti ühiskonnast

Nendel kuudel, mil ma olen käinud vaktsineerimas, olen näinud läbilõiget Eesti ühiskonnast. Enamus inimesi on meeldivad ja tänulikud ning kiidavad, kui hästi on kõik korraldatud. Muidugi on tunda ka natuke ärevust, sest kes see ikka süsti saamist naudib ja eks vaktsiinidest on kuuldud ka nii mõndagi: kõrvaltoimeid ning lisaks ka seda jälitamise ja helendamise teemat. Aga pärast süsti ollakse rahul.

Sekka satub ka inimesi, kes on kurjad, et neid on sunnitud süsti tegema. Ja kelle peal sa ennast ikka välja elad kui õe peal, kes vaktsineerib. Algatuseks lausutakse paarkümmend kurja sõna, kas enda rahustuseks või õigustuseks ja siis nõustutakse süstiga. Nii mõnigi ähvardas, et kui temaga peaks midagi halba juhtuma, siis jääb see minu hingele. Lisaks tuli ette „huvitavaid“ ettepanekuid, millest ilmselt üks sagedasemaid oli, et ärme süsti tee, aga paneme doosi kirja. Vaktsineerimisbussis töötades puutusin inimeste ebameeldiva käitumisega rohkem kokku.

Siinkohal tuleb mainida, et ebameeldivad olid need, kes ise vaktsineerida ei soovinud, vaid hõikusid inetusi anonüümselt ja kaugelt. Kostitati erinevate tiitlitega, mõni leidis, et oleme saatana käsilased, teised jälle, et mõrtsukad ja inimkatsete tegijad. Mobiilsetel väljasõitudel tuli ette ka kliente, kes olid liialt vägijooki tarbinud. Enamasti olid nad lihtsalt nagu purjus inimesed ikka, tüütud ja ei saanud aru, miks neile ei taheta süsti teha. Nemad on rõõmsalt ja vabatahtlikult kohale tulnud ning naps on julgustuseks, sest kardetakse hirmsasti süsti.

Korra pidin kutsuma ka politsei. Seisime peatuses ja tõstsime väljasõidu jaoks asju bussi, kui üks vanem härrasmees samuti bussi tuli ning keeldus kategooriliselt maha minemast. Tema tahtis sõita „vsjoravno kuda“. Selgitasime, palusime ja keelitasime, vanahärra keeldus bussist maha minemast. Kui politsei saabus, lahkus ta bussist kohe ja vabatahtlikult. Lõpp hea, kõik hea, meie jõudsime napilt, aga õigeaegselt maakonda vaktsineerima ning meeskonna tuju see vahejuhtum kuidagi ei mõjutanud.

Täna teeme lisaks esimesele ja teisele doosile ka kolmandat, tõhustusdoosi. Tartus on vaktsineerimine väga hästi kättesaadavaks tehtud, isegi aega ei pea broneerima. Lisaks kutsuvad erinevad asutused kohapeale töötajaid vaktsineerima. Mina tänan ja kiidan meie imevahvat vaktsineerimise meeskonda, kes vaatamata pingelisele tööle on jäänud heatahtlikuks ja professionaalseks: kliendid on nõustatud, süstitud ja head soovid kaasa antud.

Olge kõik hoitud ja terved!