Jaga
Vilistlaste lood: Robert Trink
Velskri eriala lõpetaja aastast 1950
Robert Trink (03. juuni 1929 – 30. juuni 2019) sündis Venemaal Vjatka kubermangus eestlaste külas, kuhu tema vanavanemad 1907. aastal olid elama asunud. Algkooli (neli klassi) lõpetas 1940. aastal. Kooli lõpetamisel soovitas õpetaja Roberti vanematele, et poiss peab kindlasti edasi õppima. Siis tulid vahele sõja-aastad ja õpingutega sai jätkata alles 1944. aastal Gordinos. Kool oli kodust kaugel ja õppetöö toimus vene keeles. Gordino koolis õppis Robert kaks aastat. Pärast sõja lõppu koliti Eestisse ja 7. klassi lõpetas ta juba eestikeelses koolis Tabiveres. Robert oli terane ja taibukas ja tahtis väga edasi õppida.
Lisaraskusi valmistas, et alghariduse oli Robert saanud vene keeles ja eestikeelsed terminid olid kõik uued. Hea vene keele oskus andis siiski edaspidiseks teadustööks suure eelise, sest sel ajal oli peamiseks teaduskeeleks Eestis vene keel.
Õpingud jätkusid Tartu Meditsiini Keskkoolis velskri erialal. Kooli lõpetas Robert 1950. aastal kiitusega. Edasi õppima läks ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1956. aastal. Pärast ülikooli pidi Robert jääma Tartusse teadustööle, aga parasjagu kohta ei olnud ja läks ajutiselt Rakverre. Töötas seal jaoskonnaarstina ja sisearstina. Asjaolud muutusid ja teadustööd hakkas ta tegema hoopis Pärnus. Aastast 1961 oli Robert Trink Pärnus Eesti Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi kurortoloogia osakonna teadur ja 1968. aastast vanemteadur.
Tema peamine uurimisvaldkond oli erinevate ravimudade uurimine ja nendest valmistatud preparaatide toime ja efektiivsuse selgitamine reumaatiliste haiguste korral. Töös kasutati meremuda Haapsalu ja Mullutu Suurlahest, järvemuda Värska ja Ermistu järvest. Ta oli Füsioteraapia ja Kurortoloogia Teadusliku Seltsi sekretär ja Vabariikliku Ravimudade Ekspertkomisjoni liige.
Kaitses väitekirja teemal: „Haigusprotsessi aktiivsuse ja neerupealiste koore talitluse muutused reuma- ja reumatoidartriidihaigetel kompleksse kuurortravi toimel Haapsalu meremuda kasutamise korral”.
Miks just meditsiinikool? Roberti vanem poeg vastas järgnevalt. Peres oli viis last ja majanduslik olukord keeruline. Eks algkooli lõpus oli kodus peamurdmist, kuidas edasi. Raha ju ei olnud. Üks variant oli merekool, et riie, toit ja öömaja riigi poolt. Sattus aga kellegagi kaasa „medkooli” ühikasse. Kaarte mängima. Ja nii ta läks…. Bridži mängis hiljem ka.
Vilistlaste lood: Tähti Kips (Kolk)
Velsker-laborandi eriala lõpetaja aastast 1962
Minu kooliaeg meditsiinikoolis algas 1960. aasta septembris ja lõppes 1962. aasta kevadel. Õppisin velsker-laborandi erialal keskkooli baasil. Nii alustasime teiselt kursuselt, kuna keskkool oli meil läbitud. Sisseastumiseksamiteks olid eesti keeles kirjand ja NSV Liidu ajalugu. Kirjand sai paljudele komistuskiviks ja ajalooeksamile nad enam ei pääsenud.
Ühiselamukohti oli väga vähe ja nii tuli ise elupaik otsida. Asusime ühe teise neiuga otsima ja paari päevaga leidsime elujärje ühe toreda memme kööginurgas kardina taga. Üks öö tuli siiski tukkuda rongijaamas.
Kooli direktoriks oli tol ajal rõõmsameelne ja sõbralik dr. Villu Parvet. Meile ta tunde ei andnud. Tema toimetas rohkem õdedega. Meie kursuse juhataja oli dr. Talussaar, tema õpetas meile mikrobioloogiat, mis oli üheks põhiaineks. Meisse suhtus ta väga osavõtlikult, aitas meie muresid lahendada.
Kõige värvikam õppejõud laborantidele oli dr. Eugen Allik. Temale võlgnesime oma õpihimu ja distsipliinitunde ning seda alates esimesest loengust, kuigi seal ainult konspekteerisime. Järgmisel tunnil asus dr. Allik küsima, mida oleme esimesest loengust omandanud. Keegi ei osanud midagi karta enne, kui hakkasid „lendama“ ühed ja kahed. Kas keegi positiivset hinnet sai, seda ma ei tea, aga kahe sai, kes mõne sõnagi julges öelda, ühe sai kohe see, kellel püsti tõusmisega aega läks. Edaspidi jalad värisesid juba enne tundi, hiljem harjusime ära. Ainult need vaesekesed, kes esimesel korral halvad hinded said – neid küsiti rohkem. Meie hirmud tegid õpetajale nalja. Kui üleminekueksamil öeldi esimese punkti vastamise ajal „kaks“, siis tähendas see, et tuleb teist punkti vastama hakata, aga mitte ära ehmatada… Riigieksamil enam nalja ei tehtud, seal oli kohal riiklik komisjon eesotsas Tartu Sanitaarepidemioloogia Jaama juhataja dr. Tammega. Tookord vastasid kõik hästi ja väga hästi.
Kliiniliste uuringute praktikumi õpetas meile õpetaja Kottisse, kes oli ise noor ja armas inimene. Temaga käisime kuu aega Laeva sovhoosis kartuleid noppimas.
Õpetaja, kes meile kõik keemiatarkused selgeks tegi, oli õpetaja Kuiv. Keemiat oli meil päris palju: anorgaaniline, orgaaniline, analüütiline ja biokeemia. Õpetaja Kuiv oli range, kuid õiglane.
Üks meeldejäävam õpetaja oli õpetaja Korb. Tema võttis meid vastu sisseastumiseksamil ajaloos. Korb õpetas meile ladina keelt ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu. Tema tunnid olid väga huvitavad. Õpetaja Korb võis aeg-ajalt tunniteema unustada ja rääkida meiega igal teemal, need võisid olla kasvõi linnauudised. Õpetaja oskas kõik nii huvitavaks teha ja nii läks vahel terve tund, nii et lõpuks ütles õpetaja, et loeksime ise edasi. Õppeaine ise oli väga tähtis, sest lõppes eksamiga.
Õppetöö koolis toimus kahes majas. Meie klassi loengud olid Pälsoni tänava koolimajas. Praktikumid aga Burdenko tänava koolimajas. Ma arvan, et see võis olla ajalooline Baeri maja, väga huvitava arhitektuuriga. Tol ajal oli see maja rohelise hoovi sees. Allkorrusel olid klassid õdedele, teisel korrusel ärklikambris asusid meie laborid kliiniliste uuringute, mikrobioloogia ja hügieeni laboratoorseteks töödeks. Samuti toimusid seal histoloogia ja parasitoloogia praktikumid. Ainet õpetas meile kooli õppealajuhataja. Kutsusime teda papa Horniks, tema proua õpetas meile sisehaiguste praktikumi Maarjamõisas. Õppepraktika toimus meil samuti Maarjamõisas, veterinaarinstituudis, Tartu leiva-, liha- ja kalakombinaadis. Esimest korda nägime Maarjamõisas FEK-i (foto elektri kolorimeetrit) ja meile väga meeldis, et see „imemasin“ luges nii kiiresti kokku erütrotsüüdid, mis oli väga aeganõudev töö mikroskoobiga Gorjajevi kambris. Haiglatel läks veel kaua aega, kui saadi muretseda FEK-id.
Tootmispraktika, nagu sel ajal nimetati enne riigieksameid toimuvat praktikat, läbisime linnades üle Eesti – kuhu meist keegi sattus. Mina olin Tallinna Vabariiklikus Keskhaiglas ja Tallinnas Sanitaarepidemioloogia Jaamas. Pärast riigieksameid olime valmis tööle asuma. Mina läksin tööle Saaremaa Haiglasse, kus töötasin kümme aastat. Elukoha muutmisel sain tööd Paide Haiglas, sealt jäin pensionile.
Koolist saime kaasa hindamatu pagasi, mida jätkus kogu eluks. Ei saa unustada, et käed tuleb pesta alati enne laborist lahkumist. Praktikumi ajal olla ikka esireas, et näha, mida õpetatakse ja ise ka ära proovida, kui võimalik.
Mälestused Meditsiinikoolist ja õpetajatest on mind saatnud kogu elu ja kui kursusekaaslastega kokku juhtume, alati meenutame kooliaega.
Vilistlaste lood: Helvi Avans
Akušööri eriala lõpetaja aastast 1962
Olen juba varasest lapsepõlvest teadlik, et minu vanaema Helvi Avans (snd. Helemets) on me- ditsiinilise haridusega. Ka minu mänguasjade hulka kuulusid igasugused meditisiinivahendid – stetoskoop, süstlad, vereülekande kott jne.
Minu enda esimeseks kõrghariduseks sai hoopis prantsuse keel ja kirjandus Tartu Ülikoolist. Nüüd aga olen leidnud tee Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) füsioterapeudi erialale. Sellega seoses tekkis mul veelgi suurem huvi oma samas koolis õppinud vanaema õpingute ja kogemuste vastu.
Kui palun oma vanaemal meenutada, mis ja kuidas tollal kooliõpingud ja elu Tartus oli, jääb ta mõttesse. Esialgu tundub, nagu polekski niiväga millestki erilisest rääkida. Jutu arenedes mõistan, et tegelikult on seal minu jaoks ikka väga palju huvitavat.
Kuidas tollal õpingud välja nägid
Praegu peab TTHKK-sse sisseastumiseks sooritama üldteadmiste testi, lisaks on mõnel erialal vestlus (nt ämmaemandad) ja füsioterapeudi erialale soovijad pidid sellel aastal läbima ka kehalised katsed. Minu vanaema alustas meditsiinikooli õpinguid sügaval nõukogude ajal, peale keskkooli lõpetamist 1959. aastal akušööri ehk tänapäevase nimetusega ämmaemanda erialal. Kool kandis sel ajal Tartu Meditsiinilise Kooli nime. Sisseastumiseks tuli teha eksamid ajaloos, keemias ja eesti keeles ning lisaks viidi isiklikult kõigiga läbi vestlus. Kokku alustas sel erialal õpinguid umbes 25 inimest.
Koolimaja asus siis Burdenko tänaval, mis oli nime saanud arst Nikolai Burdenko järgi. Praegu on see Veski tänav. Meditsiinikooli ühiselamu oli aga Ülikooli tänaval.
Nagu praegugi, oli ka siis kindel tunniplaan, mida pidi järgima. Kui praegu on üliõpilastel võimalus oma soovi kohaselt siiski lisaks valik- ja vabaained võtta, siis tollal mingeid valikaineid polnud, täita tuli täpselt etteantud õppeainetega õppekava.
Tunnid kestsid kella kaheksast kuni kolme-neljani. Vanaema diplomist näen, et õppekava on aja jooksul mõningal määral muutunud, kahe ja poole aastane õpe on pikenenud nelja ja poole aasta peale. Samuti on erinevusi õppeainetes. Sarnasustena võib välja tuua nt ladina keele ning erialased ained anatoomia ja füsioloogia, günekoloogia ja farmakoloogia. Veel oli õppekavas nt kirurgia, füsioteraapia, silmahaigused jne. Vastavalt ajastule tuli siis õppida ka NLKP ajalugu, samuti oli tunniplaanis kehaline kasvatus. Lõpetamiseks tuli sooritada neli riigieksamit: sisehaigused, kirurgia, lastehaigused ja sünnitusabi-günekoloogia.
Praeguse ajaga võrreldes erinesid ka nende praktikumid, kus käidi näiteks lahanguid vaatamas. Vanaema mäletab, kuidas seal võeti kulbiga verd nagu mustikakisselli. Anatoomia klassides olid purkides igasugused prepareeritud elundid ja looted, mõned neist väärarenguga. Farmakoloogia tunnis purustasid õpilased ise uhmriga ravimeid. Neile õpetati ka, kuidas pulbreid pakendada ja muid vajalikke oskusi.
Vormiriided pidi ise tegema
Praegu saavad esimese kursuse tudengid praktikariided kooli tellimusena. Tollel ajal pidid kõik kandma koolivormi, milleks oli tumesinine valge kraega kleit ning praktikariieteks valge kittel, mis nägi pisut teistsugune välja, kui praegu – eestpoolt kinnine ja tagantpoolt lahtine, peal vöö. Vormiriideid polnud kuskilt saada, need tuli õpilastel ise valmis õmmelda. Õnneks oskas minu vanaema ema väga hästi õmmelda, nii valmistas ta mõnele teiselegi vajalikud riided.
Praktikad toimusid peamiselt Tartus
Kui praegused tudengid saadetakse praktikale üle Eesti laiali, siis tollel ajal toimusid praktikad enamasti Tartus. Minu vanaema käis praktikal Toomemäel, kus asus siis sünnitusmaja. Kuid diplomieelse praktika sooritasid õpilased erinevates haiglates üle Eesti. Alguses tegid praktikandid sanitaritööd, hiljem patsiendi läbivaatust ning anamneesi ehk patsiendi kü- sitlust. Minu jaoks tundub hirmutav, et teisel kursusel hakkasid meditsiinikooli õpilased haiglates tegema öövalveid. Kindlasti on päris karm päeval õppida ja öösel valves olla. Aga saadi hakkama ja praktilistest kogemustest õpiti palju.
Diplomieelse praktika tegi minu vanaema kodukohas Võrus. Kuna õpingud lähenesid lõpule ning teadmisi ja praktilisi kogemusi omandatud piisavalt, siis juhendaja jälgimise all pidi praktikant nüüd tegema kõike, mida ämmaemand oma töös tegema peab.
Kuigi suurem osa minu vanaema ajast kulus õppimisele, siis vahetevahel oli siiski vaja endale ka pisut puhkust lubada. Minu vanaema on alati olnud suur kultuurihuviline ning tihti käis ta vaatamas teatrietendusi, samuti käis ta palju kinos.
Et Tartu Meditsiinilise Kooli õpilased olid eelkõige neiud, korraldati vahetevahel koos mõne teise kooliga tantsuõhtuid, ämmaemandatel oli näiteks kohtumisõhtu Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikaosakonnaga, kus õppis palju noormehi.
Üks huvitavamatest mälestustest on seotud stipendiumipäevadega. Nimelt oli nende kursusel traditsiooniks käia selle puhul Riiamäel Rahvaköögis söömas ning sel päeval võis endale lubada ka paremaid palasid. Kui tavaliselt istusid kõik alati sõbralikult koos ühe söögilaua taga, siis igal stipipäeval tellis üks nende kursusekaaslane oma lemmiktoiduna looma ajusid. Teised ei suutnud sellist vaatepilti välja kannatada ja sel päeval saadeti erilise hõrgutise tellija alati eraldi lauda.
Tööle sai suunamisega
Nõukogude ajal suunati kooli lõpetajad kohustuslikult minimaalselt kolmeks aastaks tööle. Paremate õpitulemustega lõpetajatel oli eelis – nemad said valida endale sobiva pakutava töökoha üle Eesti esmajärjekorras, teistele jäi valikuvõimalusi mõnevõrra vähem.
Minu vanaema lõpetas Tartu Meditsiinilise Kooli 1962. aastal ja sai keskerihariduse. Meie same lõpetamisel rakenduskõrghariduse, sest kooli staatuse muutumisega kutseõppeasutusest rakenduskõrgkooliks nimetati Tartu Meditsiinikool 2005. aastast ümber Tartu Tervishoiu Kõrgkooliks.
Töökohaks valis vanaema kodukohale lähima variandi, milleks oli Võru tervishoiu osakond Antslas. Seal haiglas töötas ta alates meditsiinikooli lõpetamisest 1962. aastal kuni pensionini 2000. aastal. 1970. aastast töötas ta ka naiste nõuandlas. Toreda üllatusena sain teada, et 90ndatel läbis vanaema füsioteraapia täiendõppe kursused ning paralleelselt ämmaemanda tööga pakkus ka füsioteraapiat.
Oma lapsepõlvest on mul ähmaselt meeles arsti vastuvõtukabinet, kus minu vanaema töötas ning kus minagi vahetevahel ringi jooksin. Eriti on meeles üks füsioteraapias kasutatav masin – kvartslamp, millega soojendati kurku ja nina.
Võin endalt küsida, kas vanaema kaudu meditsiiniga lapsepõlves kokku puutumine suunas alateadlikult minu valikuid või on tegemist lihtsalt kokkusattumusega. Vanaema kiitis minu otsuse igatahes heaks ja lõpetas oma meenutused lausega: “Tartu Meditsiinilisest Koolist sai hea hariduse, et igal pool elus läbi lüüa”.
Vilistlaste lood: Annely Hordo (Kalvik)
Õe eriala lõpetaja aastast 1988
Asusin õppima Tartu Meditsiinikooli aastal 1986 üsna juhuslikult: pärast keskkooli lõpetamist üritasin sisse astuda Tartu Ülikooli hoopis eesti keelt ja kirjandust õppima. Sinna ma sisse ei saanud. Sugulaste mahitusel ja soovitusel, et minust võiks saada kosmeetik või grimeerija, asusin õppima medkooli õe erialale, kus lisaks lubati anda ka kosmeetiku ja massööri oskusi. Need jäid küll paraku väga tagasihoidlikeks, sest olid lihtsalt fakultatiivsed ained, ei räägitud nagu väga millestki…
Alustas meid üsna palju, kuna mitmed olid sellised, kes ülikooli arsti erialale sisse ei saanud. Veetsid aasta medkoolis ja proovisid siis uuesti.
Keskkooli baasil mindi kohe 2. kursusele. Meie kursuse juhendaja oli Riina Pulges, oftalmoloog, andis meile kirurgia loenguid. Meil oli ka üks medvend, tema vist kadus juba pärast esimest semestrit ära.
Kitlid ja mütsid pidime ise hankima. Kitli saamist ma ei mäleta, kuid mütsi õmblesin ise. Samuti soovitati endile osta stetoskoobid. Tartus oli üks meditsiinitarvete pood, aga saada polnud sealt suurt midagi, kõik oli defitsiit.
Põetamise tunnis õppisime süsti tegema, algul mulaažile, siis üksteisele. Õpetajaks Juta Oja, legendaarne õpetaja oma nõudlikkuse ja ka ärrituvuse poolest. Kordasime nagu mantrat: „Pesen käed, panen ette maski, …”. Liigutused süstekoha puhastamiseks olid ka täpselt välja mõõdetud, eksida liigutuste arvus või vales suunas pühkida ei tohtinud. Aga süstisime vist novokaiini, mitte füsioloogilist lahust, ja sellest tekkis mõningaid taluvuse probleeme, õnneks väga halvasti ei läinud meist kellelgi.
Farmakoloogia õppejõud Edgar Madis oli paljude lemmikõpetaja. Väga rahulik ja väga mõistlik – tegi igavast kuivast ainest üsna huvitavad tunnid. Kui nägi, et kellegi mõte läheb uitama ja tunni jälgimine teeb raskusi, virgutas meid mõne nalja või tõestisündinud looga. Õpetas meid koostama eriti häid ja süstemaatilisi konspekte.
Elasime Nooruse 5 ühikas. Sealne kord oli range – sissepääs vaid ühikapiletiga, all istusid kurjad valvurionud. See ei takistanud 8. klassi baasil tulnud kodust pääsenud lõbusatel tüdrukutel poistega kohtumast, sest olid ju olemas rõdud. Nägin ise ka 7. korrusel elades rõdult laskumist. Vilekoor või nimepidi kutsumine rõdu all toimis samuti.
Ülemistele korrustele ei jätkunud alati vett, eriti kitsas oli sooja veega. Õnneks oli all korrusel üks duširuum, mida lubati kasutada. Pesuvahetus oli kindlatel aegadel, intervalli ei mäleta. Lift ei pruukinud ka alati töökorras olla.
Korruse peale oli kaks kööki, need väga ei toiminud. Süüa tehti ühikatoas väikesel elektripliidil või käidi koolisööklas. See oli üsna taskukohane. Paraku sai sealt liiga tihti saiakesi või magustoitu ostetud. Lemmikud olid muna majoneesiga ja kakaotarretis.
Vabal ajal käidi üksteise tubades lobisemas ja linna peal, näiteks kinos. Ei tea, et oleks olnud mingeid huviringe. Populaarne koht oli EPA klubi, kuhu õnnestus mõnikord sisse pääseda, kuigi nõuti üliõpilaspiletit.
Esimene haiglapraktika oli mul Vallikraavi tänava vähikliinikus. Juhendas keegi venekeelne proua, kes ei saanud vist päris hästi aru, et meil on vaja tutvuda põetamisega ja pani mind keset talve aknaid pesema. Või siis tegema protseduuri, millest meil veel aimugi polnud. Seal nägin ka esimest operatsiooni, pilt kippus taskusse minema ja selle vaatamine jäi pooleli… Ka sidumised jätsid kustumatuid pilte mällu.
Pikem õe praktika 3. kursuse lõpus oli gastroenteroloogia osakonnas. Seal „õnnestus” mul tekitada korralik majanduslik põnts, nimelt tõmbasin kuumkapi uksega maha klaasist süstlaid täis sterilisaatori – süstlad katki, nõelad kõverad. Muidu protseduuridega sain hästi hakkama.
Lõpetamisele eelnes suunamine. Olin kokku leppinud ühe maa-arstiga, et lähen tema juurde õeks, tegelema piirkonna lastega. Kuid suunamiskomisjon jättis meid pika ninaga ja mind suunati hoopis Viljandi haiglasse. Kuna kodu jäi lähemale kui 25 km, siis ei pakutud ka korterit. Maalt bussidega õigeks ajaks vahetustesse jõuda ei olnud võimalik. Nii ma siis vaatasin seda punast ehk kiitusega diplomit eest ja tagant ning otsustasin, et tuleb minna edasi õppima. Sel ajal sai kiitusega diplomiga ülikooli sisse vaid ühe eksamiga. Pidasin arsti eriala siiski liialt keeruliseks ja kuna kätt ning silma ka oli, valisin stomatoloogia. Siin ma olen – hambaarst juba 28 aastat…
