Jaga
Kasvades muutub laps nii füüsiliselt kui ka kognitiivselt, see on nagu ühe medali kaks poolt. Kui soovime, et laps areneks ühtlaselt, omandades samaaegselt vaimseid teadmisi ja füüsilisi oskusi, peame arvestama tema vanusega, millele on omased teatud aju ja keha arenguetapid. Kuidas saab õpetaja toetada arenevat last?
Õppimist võib võrrelda plastikakirurgiaga. Ainuke vahe on selles, et pole vaja midagi lõigata, vaid mõjutada aju leebemate meetoditega. “Plastikos” tähendab kreeka keeles “looma (kuju)”. Õpetaja on nagu kirurg, kes ülekantud tähenduses muudab õpilase aju struktuuri ja kuju, eesmärgiga lihtsustada tal uute teadmise omandamist.
Olen vene, eesti ja ladina keele õppejõud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ja ütlen alati üliõpilastele, et kuuldes uut võõrkeelt, isegi kui sa sellest absoluutselt aru ei saa, toimub su ajus aktiivne neuronite töö, mis loob omakorda uusi ühenduste mustreid, mis vastutavad selle võõrkeele õppimise eest – aju muutub vastuvõtlikumaks tänu tööle erinevatel tasemetel.
Olulised on variatiivusus ja tähelepanu
Meil kõigil on kaks mälutüüpi: töö- ehk lühiajaline mälu ja pikaajaline mälu. Kui soovime, et õppimine oleks maksimaalselt tõhus, peame valdama mõnd nippi. Näiteks üksluine ja seepärast igavavõitu tund ei soodusta kiiret meeldejätmist, kuid õpetlik nali (kasvõi õpetaja enda elust) või õigeaegne kiitus kuuluvad positiivsete emotsioonide hulka, mis ajuteadlase Jaan Aru (2018) väitel aitab saata ajju signaali ja soodustab õpitu salvestumist mustriteks. Kuid pole võimalik terve tunni vältel nalju visata ja kiita kõiki ilma põhjuseta. Emotsioonidest tugevam tööriist on tähelepanu. Peab olema üsna nutikas, et õpilased säilitaksid oma tähelepanu tunni lõpuni ega läheks mõtetes rändama. Nii lapsed kui ka täiskasvanud ei suuda keskenduda uue materjali omandamisele liiga kaua, seega tuleb tunni jooksul kasutada erinevaid õppemeetodeid, et õppurite tähelepanu köita. Mina õppejõuna hoian eesti ja vene keele tundides nende meeli erguna niiviisi: dialoogide ettelugemise järel tuleb meil paaristöö või ühine arutelu, siis rollimäng või hoopis testimine, millest tuleb juttu allpool.
Õpetan keeli ja mul on olnud erinevaid rühmi: päris algajad, kes pole kunagi varem vene keelt õppinud ja vilunud keelekasutajad. Viimasesse rühma kuulujatel on juba olemas eelteadmised selle keele õppimisest ning need on head abilised võõrkeele omandamisel. Isegi ühes (edasijõudnute) rühmas olles on igaühel oma eelteadmised ja seepärast saab üks üliõpilane teemast aru paremini kui teine või jätab uued sõnad kiiremini meelde.
Nagu väidab Jaan Aru (2018): “Uus teadmine haakub omandatud teadmisega”. Õpetades vene keelt tervishoiuvaldkonnas (anatoomia terminoloogiat) küsin tudengite käest: “Kuidas on küpsis, külaline ja helistama vene keeles?” Kuna nad on õppinud põhikoolis või gümnaasiumis üldkeelt, vastavad nad sellele küsimusele: “Печенье, кость, позвонить”. Mina siis jätkan: “Õige! Nüüd jätke meelde, et maks on печень, luu on кость ja lülisammas позвоночник.“
Mida ma tegin? Ma lõin nende peas seosed varasemate teadmistega, mis lihtsustab ka nende uute sõnade õppimist. Samas peab ka tunni planeerimisel võtma arvesse õppurite eelnevaid teadmisi. Ladina keele kursuse edukalt läbinud üliõpilane peab oskama käänata kahe ja enama sõnalisi meditsiinitermineid. Eesmärgi saavutamiseks alustame nimisõnast, järgmises tunnis käsitleme omadussõna käänamist ja alles kolmandas seminaris proovivad üliõpilased käänata sõnaühendeid. Kuna töömälu võimekus on igaühel erinev, peab õpetades arvestama sedagi.
“Võõrkeel on kindlus, mida peab ründama igalt poolt: ajalehtede lugemine, raadio kuulamine, filmide vaatamine, loengute külastamine, kirjavahetuse pidamine, suhtlemine sõpradega, kelle jaoks on see keel emakeel” (Lomb, 2016:106). Need kõik on ühe keti lülid, mida võib nimetada ka erinevateks tajuviisideks. Maria Tamm (2017) rõhutab, et õppimise tõhusus sõltub sellest, kuidas me tajume uut informatsiooni – seda, mida juba teame, tajume hõlpsamini. Sellepärast on võõrkeele õpetamine nullist palju keerulisem kui töö edasijõudnutega.
Individuaalne lähenemine
Iga õpetaja peab olema teatud määral ka psühholoog ja lähenema igale õpilasele individuaalselt. Kõigepealt peab uue materjali esitlemise kiirus olema kooskõlas õppurite õppematerjali omandamise kiirusega. Lisaks peab ta võimaldama õppuritel rakendada saadud teadmisi praktikas. Grete Arro nimetab seda tavamõisteks ja teadusmõisteks. Sellest lähtuvalt väidan, et tuupimine (näiteks luuletuste võõrkeeles pähe õppimine) ei too endaga midagi head kaasa. Palju efektiivsem on kui õpilane saab kasutada uusi sõnu dialoogi koostamisel.
Tunni lõpus on hea teha läbi töötatud teemast testi vormis kokkuvõte. Tööjuhiseid peab sõnastama selgelt ja võimalikult arusaadavalt, et mitte koormata töömälu (Uusberg, s.a.). Pakun üliõpilastele mängimiseks Kahoot’i (valikvastustega mäng veebis), mille abil saavad nad kohe teada, kui palju õpitust meelde jäi. Peale väsitavat õppetundi soovitatakse ka puhata, kuna just une ajal (Aru, 2018) teeb aju restardi ja uuel päeval ärkab inimene väljapuhanu ja targana, sest une ajal korrastab aju teadmisi ja seostab uusi asju vanadega. Kinnistumiseks vajab meie aju pausi. Sellepärast ei ole tõhus teha näiteks kuus eesti või vene keele tundi järjest. Tajumine vajab rahu ja aega. Kahjuks suure osa õpitust me unustame. Selleks, et seda meeles pidada, tuleb teha läbivõetud teemal tunnikontroll, sest just ühele konkreetsele teemale pühendatud sõnavara (nt “Kehaosad”) jääb paremini meelde, kui õppida sõnu, mis ei ole omavahel seotud. Kasvades suureneb lapsel ka töömälu maht, mis võimaldab panna ta meelde jätma rohkem uut infot ja teha keerulisemaid harjutusi. Füüsiline areng käib oma teed pidi.
Kasutatud kirjandus
- Arro, G. (s.a). Mõtlemine ja mõisted. . https://vimeo.com/250227625
- Aru, J. (2018). Kuidas aju õpib. . https://vimeo.com/user8298326
- Lomb, K. (2016). Kuidas ma keeli õpin ehk kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed. Kirjastus Verb.
- Tamm, M. (2017). Taju ja õppimine. . https://vimeo.com/250181754
- Uusberg, A. (s.a). Õpetamine töömälule. . https://vimeo.com/145611050
