31. mail toimus Räpina lasteaias Vikerkaar perepäev, millest võtsid otsa ka meie kõrgkooli lapsehoidjad. Miks? Sest juba aastaid korraldavad lapsehoidja õppekava õppurid kogukonnateenustena erinevaid lasteüritusi, kuid tavaliselt on need pigem grupitasandil nagu näiteks mõni vahva tervisedenduslik tegevus lasteaia- või hoiurühmas, tore meisterdustöötuba jõululinnas või sportlik pühapäev asenduskodu lastele. Seekord sai tavapärasest suuremalt ette võetud ja peale pooleaastast ettevalmistustööd see vahva üritus ka teostus.
Idee algatajaks oli rühmavanem Liisi Pikki, kes ise Räpina lasteaias tööl oli. Eeltööga abistas õpetaja Liana Kurg. Tõesti, aega kulus omajagu nii planeerimisele kui ka ettevalmistamisele – kõigepealt selgitati ajurünnaku käigus välja, millised tegevused kõige vahvamad oleksid ning seejärel sorteeriti välja, millised neist sobiksid lasteaias läbiviimiseks. Arvestama pidi päris paljude oluliste punktidega:
Seejärel tuli ülesanded ära jagada: kes millega tegelema hakkab – proovile sai pandud meeskonnatöö oskused. Samuti tuli korralikult läbi mõelda mängu- ja abivahendite küsimus, kuna osa vahendeid tuli lasteaiast ning ülejäänud hankisid (sh meisterdasid) lapsehoidjad.
Samuti aitasid lapsehoidjad kaasa iga-loos-võidab-loterii auhinnafondi loomisele, kus koguti annetustena kokku erinevaid mängu-, joonistus- ja meisterdustarbeid. Et see kõik lõpuks ka jäädvustada, kaasati fotograaf – ei keegi muu, kui meie enda fotohuviline lapsehoidja Anastassia.
Kõrgkool korraldas õppurite transpordi Räpinasse ja tagasi, abiks oli seejuures ABuss OÜ. Perepäeva hommik tõotas ilusat päikeselist ilma ja nii ka läks. Kohapeal oli õpilastega kaasas õpetaja Riin Tamm, kes kirjutas: „Õhtupoolik Räpinas oli täis lusti, mänge ja tantsu. Õpilaste planeeritud mängud olid kaasahaaravad nii lastele kui ka nende vanematele. Õu oli täis rõõmsate nägudega peresid, kes ühest tegevuspunktist teise käisid. Vanematel oli kohati keeruline lastega sammu pidada, sest väikesed mudilased ei jõudnud ära oodata, mis tegevus neid järgmisena ees ootab.“
Õpilased said lisaks mängude planeerimisele edukalt hakkama ka mängude jõukohastamisega: viskemängudes tehti väiksematele reegleid lihtsamaks, suuremate laste jaoks nihutati piire kaugemale; meisterdamise nurgas anti lastele ideid, milliseid vahendeid oma kaartide valmistamisel kasutada ja kuidas need kartongi peale saada. Mänguasju lasteaia territooriumilt otsides oli võimalik juhiseid küsida – näiteks üks karu oli ennast eriti osavalt ära peitnud. Tulevased lapsehoidjad olid oma tegevused hästi läbi mõelnud ning tegid kõik endast oleneva, et iga osaleja tegevustest rõõmu ja eduelamuse saaks.
Võtsin perepäevale kaasa oma 9-aastase tütre, kes kõik tegevused koos minuga järgi proovis. Lustisime mõlemad mõnuga ja tagasiside oli hea: “Emme, millal järgmine selline päev tuleb?”
Positiivse tagasiside saime ka lasteaia meeskonnalt ning rahule jäid ka õppurid ise, mis sest et närv oli sees ja päeva lõpuks võttis maad väsimus. Mõned nopped õppurite tagasiside aruannetest:
Kohtumiseni uutel üritustel!