Iga-aastane tüütus – peatäid pole aastatega kuskile kadunud

Ave Kutman, õppejõud

Peatäitõppe ehk pedikuloosi haigestumist ei registreerita Eestis enam 2004. aastast, mistõttu täide leviku kohta puudub ülevaatlik statistika. Sellegipoolest on parasiidi esinemine jätkuvalt süvenev probleem – seda kinnitavad murelikud lapsevanemad ning koolide ja lasteaedade personal.

Värsked uurimistööd kinnitavad jätkuvat levikut

2019. aastal teostati Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis uuring, et selgitada peatäide levikut eelkooliealiste laste seas Eestis. Uuringus osales 1141 lapsevanemat, kellest ligi 30% kinnitas, et vähemalt ühel lapsel peres on esinenud pedikuloos. 2021. aasta juunikuus tuleb kaitsmisele veel üks uurimistöö, mis samuti selgitab peatäide levikut, kuid seda esimeses kooliastmes (1.- 3. klass). Ehkki antud uuringu valim oli väiksem, kinnitasid 45% uuringus osalenud lapsevanematest, et nende peres on kasvaval koolilapsel olnud peatäid. Saame väita, et peatäid ei ole tõepoolest kuskile kadunud ning on jätkuvalt ebameeldivaks probleemiks nii lastele kui nende vanematele.

Pea igas maailma piirkonnas esineb lastel pedikuloosi. Erinevad uuringud maailmas näitavad, et täitõvesse nakatumise määr on laste seas kõrge, jäädes vahemikku 5%- 75%, Euroopas hinnatakse peatäide leviku protsendiks elanikkonna hulgas sõltuvalt piirkonnast 0,48%–22,4%, Aasias ja Türgis jääb täitõve levik koolilaste seas vahemikku 0,7–59%. Kõige enam on ohustatud lapsed vanuses 3–12 eluaastat. Selles vanuses lapsed käivad kollektiivides (lasteaias, lastehoius või koolis), trennides ja on rohkem sotsiaalsed ka väljaspool kodu. Samas on laste hügieenist kinnipidamine kindlasti madalam kui täiskasvanutel. Enamik lapsevanemaid, kelle lapsel on esinenud pedikuloos, väidavad, et nakkus saadi just lasteasutusest.

Ehkki lasteasutused on peamised kohad, kus täide nakkuskoldeid on uuritud, saab esile tuua veel hooldekodud ja varjupaigad. Uuringud on kirjeldanud ka suuremat täidega nakatumist just riikides, kus on suur rahvaarv ja tihe asustus. Paljud uuringud kinnitavad ka asjaolu, et tüdrukud nakatuvad pedikuloosi rohkem kui poisid ning seda just pikkade juuste tõttu. Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli koolilaste uuringust nähtus, et nakatunutest enamik olid tüdrukud.

Lapsevanemal tasub olla valvas

Peatäi on lähikontaktil kergesti nakkav parasiit, mistõttu on peresisene nakatumine potentsiaalselt kõrgendatud. Peatäi võib edasi levida nii täiskasvanule kui ka lapsele.

Nakatumise vältimiseks tuleks vanematel oma laste päid regulaarselt kontrollida. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uuringutes selgus, et paljud lapsevanemad teevad seda ka profülaktika mõttes. Kuna pedikuloos võib esineda ka sümptomiteta, on leviku vältimiseks regulaarne kontrollimine väga oluline. Paljudel juhtudel põevad lapsed või ka täiskasvanud pedikuloosi läbi mitmeid kordi. Peatäide mitteravimine kollektiivis (ravida tuleks kõiki nakatunuid) võib tekitada nö nõiaringi, kus parasiidist on väga raske vabaneda. Seetõttu on oluline teavitustöö jätkamine – kõik lapsevanemad peaksid olema teadlikud ennetusest, ravist ja täi elutsüklist. Vale või puudulik ravi võib olla peamiseks põhjuseks, miks ei saada täidest lahti. Põhjusel, et täisid on raske tuvastada ja tülikas juustest eemaldada, võivad lapsevanemad olla lohakad täide täielikus eemaldamises.

Kuidas parasiiti ära tunda ja ravida

Peatäi ehk Pediculus humanus capitis on lame, seesamiseemne suu rune verd imev parasiit, kellel on kolm paari jalgu ja kes elab inimese peas juustega kaetud alal. Tema keha on pruunikas, tingud valkjad ning täist kolm korda pisemad. Parasiit toitub inimese verest, tehes seda iga 3–6 tunni järel. Peatäi ei hüppa ega lenda, kuid on võimeline väga kiiresti roomama, mistõttu levib otsese või kaudse kontaktiga.

Peatäid tuleb välja ravida, kuna need ei kao iseeneslikult ja ravita jätmise korral probleem vaid süveneb. Ravimata jätmine võib põhjustada infektsioone, äärmuslikel juhtudel võib välja kujuneda ka kehvveresus ehk aneemia. Ilma ravita ja oskusliku tegutsemiseta on täidest keeruline vabaneda.

Apteekides müüdavaid täiravimeid ehk pedikulitsiite on erinevaid. Mõned tapavad vaid munad, teised munad ja peatäid, kuid enne igat ravimit peab konsulteerima arstiga ja lugema infolehte kasutamise kohta.

Kui leiad enda või lapse juustest hoolimata ravist elusaid täisid, tuleb tõrjet korrata ja teostada peakontroll kord nädalas. Täivastase vahendiga töötlemine on vajalik üksnes siis, kui tuvastatakse aktiivne täidega nakatumine. Kõiki selliseid isikuid tuleks töödelda ühel ja samal päeval, et vältida uuesti nakatumist.

Väga oluline on juuste kammimine spetsiaalse täikammiga, mis on tavalisest kammist oluliselt tihedam. Kammida tuleb kindlasti ka pärast pedikuloosivastaste vahendite kasutamist, kuna juuste külge kinnitunud tingud on juuksekarva küljes reeglina nii tugevasti, et nendest lõplik vabanemine on võimalik vaid mehaanilisel teel.

Allikad ütlevad, et peatäide edasikandumise peamine viis on kontakt juba nakatunud inimesega, pea-pea kontakt lastel toimub enamasti mängimisel, sporditegevuste ajal, pidžaamapidudel, laagrites või mänguväljakutel. Selleks, et pidurdada peatäide levikut, tuleks teavitada kõiki, kes lapsega kokku on puutunud, lisaks koolile ja lasteaiale peaks teavitama nakkuse esinemisest ka trenne ja kogu lapse suhtlusringi.

Jaanika Niinepuu, kommunikatsioonijuht