Jaga
Trine Puolokkainen, bioanalüütiku õppekava 1. kursuse üliõpilane
Lühike vastus – see aasta on olnud üsnagi kohutav. Võiks ju mõelda ja loota, et selle küsimuse vastus pole nii masendav. Loogiliselt võttes oli see aasta nagu iga teine, ainus vahe oli see, et paljud 2020. aastal ülikooli alustanud tudengid ei ole kuigi palju oma koolimaja näinud. Ja isegi kui on näinud, siis pooli ruume ja inimesi ei tunta. Täpselt see muudabki vastuse nii masendavaks. Pikem vastus on aga juba keerulisem.
Ausalt öeldes on see aasta olnud raske ja väga väsitav. Üks Zoomi loeng ajab teist taga, ühele tööle järgneb teine iseseisev töö ja peaaegu kogu materjal tuleb läbida iseseisvalt. Võiks ju arvata, et kodus istumine ja loengute vaatamine on mugavam ja mõnusam kui füüsiliselt koolis kohal käimine, aga nii see päriselt ei ole. Jah, kodus on tore olla. Ei, üsna tihti me tegelikult ei kuula kodus loenguid, sest alati on midagi „huvitavamat” teha või vaadata.
Mina olen tudeng, kes üldjuhul konspekteerib ja kuulab loenguid, aga ikka juhtub, et kätte satub telefon, kus sotsiaalmeedia on ju palju huvitavam. Päriselt kohal olles saaksime õppejõult tähelepanematuse eest manitseda ja kuigi oleme kõik täiskasvanud inimesed, vajame ka meie „õigele teele“ suunamist, mis siin kontekstis tähendabki tähelepanu juhtimist õigele ekraanile. Kodus kahjuks ongi see iga tudengi enda asi, kas ta kuulab või ei, kas ta konspekteerib või ei. Suures osas oleme meie tudengitena ise vastutavad oma hariduse eest ja nagu ikka kehtib ütlus: „Sa õpid iseendale, mitte koolile või teistele“. Tegelikkuses on meie õppejõud andnud endast kõik, et meie haridus oleks koroonast olenemata täisväärtuslik.
Ja siiski siin ma olen ja mõtlen, et järgmine aasta ei mäleta ma pooltki sellest, mida me õppisime, olgugi et õppejõud andsid endast kõik ja rohkemgi veel ning ega ka meie tudengitena ei puhanud ja mänginud niisama. Rohkem, kui kunagi varem eelneva 12 aastase õppimise jooksul tunnen, et õppisin teemad selgeks täpselt selleks üheks tööks ja seegi õppimine polnud kuigi korralik. Aga see on vaid minu olukord, kindlasti leidub neid, kes vaidleksid mulle vastu ja sama kindlalt on neid, kes minuga nõustuvad. Asi ei ole selles, et tudengid järsku otsustasid, et õppimine ei ole oluline või et koroona-aasta vabastab nad õppimisest. Oma tuttavate põhjal võin öelda, et mõnele inimesele sobibki kodus õppimine ja nemad ei tahagi kooli tagasi. Samas on alati ka inimesed, kes tunnevad, et kodune õpe ei ole õige ja nende haridusse tekivad distantsõppe tõttu lüngad.
Paljudel meist ei ole enam lihtsalt motivatsiooni, et õppimisega tegeleda. Nüüd võiks muidugi vastu öelda, et ega kellelgi polnud ülikooli ajal motivatsiooni, aga asjad tuli ära teha ja need saidki tehtud. Uskuge mind, pilt ei ole päris nii must-valge. Kõik varasemad aastad on õppurid vähemalt üksteist ja oma õppejõude päriselt näinud. Ütlen ausalt – kui mulle tuleks mu kursusekaaslane tänaval vastu, siis saaksin aru, et ma tunnen teda, aga ma pole kindel, kas ma teaksin, et ta on mu kursusel ja veel vähem suudaksin ma kohe ta nime välja mõelda.
Isegi, kui me ei taha seda endale tunnistada, siis pidevalt oma kursuse nägemine aitab kaasa motivatsiooni leidmisele. Lisandub ka puhas sotsiaalsete vajaduste pool – iga inimene vajab oma ellu sõpru ja mõttekaaslasi. Kust oleks neid lihtsam leida kui oma kursuselt? Kuna me kõik oleme juba selle eriala valinud, siis võiks eeldada, et meil on nende inimestega rohkem ühist kui suvaliste inimestega tänavalt.
Rääkides enda tuttavatega, kes on juba bakalaureuse taseme lõpetanud või seda lõpetamas, siis kuulen kõigilt, et sõpradeta, eelkõige kursuselt leitud sõpradeta, poleks nad isegi esimest aastat üle elanud. Nagu kõigega siin elus, on lihtsam asju teha koos, sama kehtib õppimise puhul. Meil puudub koos olemise kogemus peaaegu täielikult. Kuigi jah, vähemalt saime esimesed paar kuud käia koolis ja omavahel suhelda. Aga see pole kindlasti piisav aeg, et tundma õppida peaaegu 30 inimest. Enne kui kõik täielikult lukku läks, saime vähemalt rebaste ristimise, mis kahjuks või õnneks polnud päris selline nagu varasemalt.
Meie kõrgkooli suur pluss on kindlasti see, et leiti viis, kuidas praktikume õppehoones läbi viia ja tänu sellele tunnen ma lausa viit inimest oma kursuselt. Minu silmis puudub meie kursusel kahjuks hetkel ühtsus, me suhtleme kõik peamiselt oma viie praktikumirühmas oleva inimesega ja teeme oma grupitöid pigem nendega koos. Paar kuud tagasi rääkides oma nüüdseks endise kursusekaaslasega, ütles ka tema, et puudub see tunne, et ta kuulub meie erialale ja meie kursusele. Ka tema tõi välja motivatsioonipuuduse, lihtsalt ei ole aega ja/või tahtmist tegeleda kõikide nende tööde ja loengutega. Tasuks välja tuua, et loengud ja seminarid on kohustuslikud, aga paljud tudengid töötavad kooli kõrvalt, sest teisiti ei ole võimalik ellu jääda. Sel hetkel, kui kõik distantsile läks, nägid nii mõnedki võimalust loengute asemel raha teenida. Ja ega neile ei saa seda pahaks panna, loengutes läbitu tuli meil endil hiljem iseseisvalt päriselt selgeks õppida. Tulles tagasi eelmainitud vestluse juurde, kahtlen ma sügavalt, et too kursusekaaslane on ainus, kes nii tunneb/tundis. Ka minu peast on läbi käinud mõte, et äkki see pole õige koht ja aeg. Ja juba see näitab, kuivõrd raske on olnud läbida distantsilt peaaegu kogu esimene õppeaasta ülikoolis.
Distantsõppe juures tuleb kindlasti tähelepanu pöörata faktile, et kõikide inimeste vaimne tervis kannatab. On lõputuid artikleid sellest, kuidas järjest nooremad vajavad psühholoogi/psühhiaatri abi. Hetkel on spetsialistide ootejärjekorrad meeletult pikad ja paljud abipakkujad vastavadki, et hetkel ei ole võimalik esmast aega saada. Ma arvan, et see näitab juba väga hästi distantsõppe ja üleüldise suletuse mõju ühiskonnale. Kui juba lapsed vajavad abi, sest nad ei suuda enam, siis miks peaksid täiskasvanud ja noored end kuidagi teisiti tundma. Võib-olla meid, noori, aitab natukenegi pikem elukogemus ja võib-olla aitab see täiskasvanuid veelgi enam. Aga siiski on olukord, kus korraga tuleb hakkama saada nii paljude asjadega, frustreeriv.
Tudengite puhul on oluline kool, paljudel töö ja seeläbi rahaline situatsioon, perekond, sõbrad, vaba aja veetmine jne. Mingil põhjusel arvan ma, et vanematel kursustel on lihtsam selle kõigega hakkama saada. Nende jaoks on õpitavad teemad mingilgi määral tuttavad, vähemalt meie eriala puhul on järgnevad aastad süvenemine esimesel aastal õpitusse. Mõeldes sellele, et süveneme sel aastal õpitusse, olen ma üsna hirmul. Mul on tõesti tunne, et sellest aastast jäid õppesse suured lüngad ja selle baasilt edasiminek ei tundu lihtne. Korraga tegeleda töö otsimise või töötamisega, distantsõppel reaalselt õppimise, kooliellu sisseelamisega, enda elatamisega ja veel 1000 muu asjaga oli ikka väga raske, seega ei imesta ma absoluutselt, et nii paljudel on ilmnenud vaimse tervise probleemid, mida tihti kahjuks juuakse väiksemaks. See juba mõjutab omakorda õppimisvõimet ja kõike muud. Põhimõtteliselt on sel aastal õppimine ja ka lihtsalt elamine olnud üks suur surnud ring, millest väljapääs tundub nüüd olevat juba käega katsutav.
Pealkirjas olevale küsimusele on raske vastata. Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mõtteid mul tuleb ja sel teemal võikski jääda diskuteerima. Tuleb lihtsalt loota, et edasi läheb elu avatumaks ja ka õppurid saavad jäädavalt kooli tagasi. Õppesse tekkinud lüngad on juba niigi suured, seda eelkõige laste puhul, aga võib-olla ka ülikoolis. See selgub hiljem.
