Jaga
Kõrgkoolis on kogu tegevuse põhialuseks õppekava ja konkreetse aine õpetamise juhiseks ainekava. Mõlemad on ametlikud, kinnitatud ja korduvalt kontrollitud dokumendid, kus eesmärk ja teemad lahti kirjutatud ning tegevusplaan “puust ja punaseks” joonistatud. Kui õppehoonesse tulevad ministeeriumi ametnikud või akrediteerijad, siis on õppekavad ja ainekavad need, mida kõigepealt näha küsitakse. Õppekavast ja ainekavast saab õppima tulija teada, mida ja kuidas õpetatakse ning õpetaja saab näpuga järge pidada, et kui kaugel juba ollakse. Igati vajalikud dokumendid mõlemad.
Aga siis õpitakse koolis veel asju, mida ei saa eriti aine- ega õppekavasse kirjutada. Neid on raske planeerida ja keeruline hinnata. Neid valdkondi ei saa enamasti kodus konspekte lugedes õppida ning nende õppimisest ei anta aru, ei kirjutata referaate, ei väljastata tunnistusi. Peenemas keeles on selle nimi mitteformaalne õppimine.
Mida saab kõrgkoolis niimoodi õppida? Mida sellest väärtuslikuks pidada? Sest ega’s kõik, mida on võimalik õppida, pole väärtuslik – näiteks viilimine, vastutustundetu laisklemine, reeglite ja kokkulepete mittetäitmine on ju ka õpitavad. Aga pole seda väärt. Samas on väärtuslikku, eluks vajalikku ja rõõmupakkuvat tunduvalt rohkem.
Võtan mõned asjad ette. Need pole järjestatud tähtsuse, vaid pähetulemise järgi.
Esmalt tuleb pähe ühtekuulumine ja aktsepteerimine. Kui tahan töötada inimestega, ja seda tervishoiutöötaja ju teeb, peab see pakkuma mulle endale ja ka teistele rõõmu. Seega pean omaks võtma hoiaku, et me kuulume kokku – kui sõbrad, kui kursusekaaslased, kui tartlased, kui eestimaalased, kui eurooplased, kui inimesed. Kõlab suureliselt? Ehk jah, aga nii on. Me inimestena kuulume kokku ja vastutame mitte üksnes enese ees, vaid kaudselt kõikide ees. Meil tuleb läbi saada ja üksteist aktsepteerida ilma viha ja kurjade sõnadeta, ilma vihkamise ja vaenuta. Enamgi veel, meil peaks olema siht elu tervemaks ja rõõmsamaks muuta.
Et pole just kerge ülesanne? Aga kes ütles, et peab kerge olema? Peab olema huvitav, põnev, vahel ka raske ja ennast ületav, et tulemus saaks siirast rõõmu pakkuda: ma suutsin agressiivse inimesega hästi toime tulla, pahura pahast meelt jahutada, vaktsineerimisvastase vaktsiiniusku veenda, lootusetule lootust pakkuda, tõrksa koostööle meelitada… See on rõõm – olen saanud maailma pisut paremaks teha. Ja seda õpitakse läbi elu. Ka meie kõrgkoolis.
Kohtudes siin õppetöö käigus kaaslaste, õppejõudude, juhendajate või patsientidega, saan harjutada leppimist erinevate seisukohtade ja maailmavaadetega, erinevate suhtlusviiside ja koostöövalmidusega ja ikkagi säilitada endas soovi olla parem, teha parimat.
Või võtame hoolimise ja empaatia teema. Seda ei saa kuidagi loengus õpetada, vaid saab suheldes avastada ja harjutada. Pannes tähele nõrgemat, abitumat, haigemat, oskamatumat ja pakkudes oma abi, märkan järgmisel korral abivajajat varem ja hooman sekkumisvõimalusi olukordades, kus enamus inimesi mööda astub. Mitte et nad halvad oleksid, vaid nad pole õppinud märkama ja reageerima. Teooria on samuti vajalik, kuid ilma praktikas rakendamata on see tühine.
Või hoopis vabaduse ja vastutuse teema. Kui palju olen ma vaba tegema, mida tahan? Kas minu vabadused on ainult minu enda asi või puudutavad need ka kedagi teist? Kuidas puudutavad? Mille eest ma vastutan ja kelle ees ma vastutan? Kas eksamil spikerdades petan ma üksnes õppejõudu? Ennast? Või ka seda patsienti, kes vaadates mu vormirõiva nimesildil olevat “õde”, bioanalüütik”, “füsioterapeut”, loeb sealt välja ka garantii abi kvaliteedi osas. Ta usaldab kutseala esindajat, teadmata tegelikult, milline on konkreetse inimese ettevalmistus.
Ehk on sellega seotud kogu meie väärtussüsteem ja hoiakud, harjumused, kombed, tavad? Ehk siit saabki alguse arusaam, kes me päriselt oleme? Mis on meie võimalused elu paremaks muuta ja miks me seda teeme?
Et selle kõigega lisaks õppeainetele tegeleda, on vaja paras ports eneseusaldust, enesejuhtimist ja proovimisjulgust. Ka julgust eksida. Ja seejärel uuesti proovida. Ikka nii, et lõpuks ka ise rahule jääksime ja teiste usaldust ei reedaks. Vahetevahel on vaja enesekindlust ja vahel enesekriitikat. Aga alati on vaja sihti silme ees ja usku, et püüdes need sihid ka saavutan.
No kuidas saab kirjutada õppekavasse, et tagame meie lõpetajate ideaalseks inimeseks, kodanikuks, kaaslaseks olemise? Ei saa ju! Aga õpetatakse ja õpitakse seda meie koolis sellegipoolest. Läbi õppeprotsessi, läbi ühiste tegemiste, läbi vabatahtlikutöö, läbi linnakodanikele teenuste pakkumise, läbi vabaajategevuste, läbi arutelude ja probleemide lahendamise õpivad seda nii meie kõrgkooli õppurid kui ka õppejõud. Vähemalt mina olen neid asju õppida saanud.
Mida see meile lisaväärtusena annab? Sõbrasuhteid, tuttavaid ja häid kolleege kogu eluks. Selgema arusaamise oma kohast maailmas ja oma piiramatutest võimalustest olla hea südamega inimene. See on – lisaks õppekavas pakutavale – väärt õppimine.
Anne Vahtramäe, lõputult tänulik õppija, juhtivlektor
