Füsioterapeudi õppekava tudengite maskiball

Marit Salus, õppejõud

Tervelt aasta on möödas, kui Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis suundus harjumuspärane õpe COVID-19 pandeemia tõttu päeva pealt distantsõppele. Tervelt aasta jagu on kogu koolipere olnud vastakuti uute väljakutsetega, mida selline nn uus normaalsus on endaga kaasa toonud. Sõna ‘’normaalsus’’ alla kuulub nüüdsest ka regulaarne maski kandmine. Maskid, mis varem on olnud tavapäraseks töövahendiks eelkõige õdede-ämmaemanda eriala tudengite seas, on muutunud nüüd lemmiktöövahendiks ka füsioteraapia tudengite hulgas.

Kui maski ees pole, siis võimlemissaali ei saa!

Ajale tagasi vaadates saame tõdeda, kui hea on ikka inimese adaptatsioonivõime. Kui pandeemia algas ja kõrgkooli nõudeks oli kohustuslik maski kandmine avalikus ruumis, siis ikka ja jälle tuli mõni tudeng maskita praktikumi uksest sisse ja vabandas, et unustas maski maha. Praegu on maski kandmine juba iseenesestmõistetav. Rõõm on tervitada tudengeid võimlemissaali ukse ees, kõigil erivärvide ja mustritega maskid ees. Jah, me suu on maski taga varjus, kuid naeratus on siiski alati tuntav!

Maskiball õppetöö ajal

Loimurid on maailma kõige vastupidavamad loomad, kes taluvad ülikuumust ja -külmust, suudavad ellu jääda näiteks keevas alkoholis või teistes äärmuslikes keskkonnaoludes (2). Võib julgelt väita, et lisaks loimurile, on ka füsioteraapia tudeng väga vastupidav. Õppetöö on justkui maskiball, kus praktikumist praktikumi siirdudes pannakse ette uus mask, iga järgmine uhkem kui eelmine. Vaadeldes maskidega tudengeid, kes sooritavad hantlitega jõuharjutusi või seavad aeroobikasamme ritta… taban end mõttest: „vaat nendest tulevad sitked ja väga vastupidavad erialaspetsialistid!“ Siinkohal on tunnustust väärt kõik kõrgkooli tudengid, kes õppetööl vastutustundlikult käituvad ja on eeskujulikud maskikandjad ka väljaspool õppehoonet.

Kui küsida, kas õppetöö sellises maskiballi formaadis kannab üldse vilja? Siis vastuseks on jah. Aastaga on kohanenud nii tudengid kui õppejõud. Lisaks distantsõppele on juurde tulnud hübriidõpe, hüppeliselt on kasvanud erinevate digikeskkondade kasutamine (Zoom, Moodle’i põhine Big Blue Button, Skype jne). Näiteks, füsioteraapia tudengid, kes sooritavad oma lõpupraktikat kõrgkooli kompetentsikeskuses, viisid sel kevadel läbi füsioteraapia kaugteenust*.

Tudengid on olnud väga vastutulelikud ning kõik on andnud suure omapoolse panuse praktikumide toimumiseks. Kevadel oli 25% ruumi täituvuse nõude tagamiseks kord osa tudengitest kodus Zoomi-tunnis ja ülejäänud 25% tudengeid võimlemissaalis; vahel oli paralleelselt kasutusel kaks võimlemissaali ning õppejõud jooksis praktikumi ajal kahe õpperuumi vahet; mõnikord tuli rühma veel omakorda poolitada ning sooritada teemakohane praktikum 45 minutit ühe rühmaosaga ning ülejäänud 45 minutit teise rühmaosaga jne.

Kahjuks ei saa mitte märkimata ega märkamata jätta, et on hetki, kus sel raskel ajal tekib tunne, et enam ei jaksa ja et kõike on korraga liiga palju. Siinkohal tuleb leida endas tasakaal – puhata pead, korrastada mõtted ja küll siis jaksab taas.

Maskitagused mõtted COVID-19 ajastu tudengitelt

Kuidas ennast toetada, missugused on vaimse tervise vitamiinid ning teisi väärt mõtteid saab lugeda peaasi.ee kodulehelt. Samas, „jagatud mure on pool muret“ või nagu öeldakse inglise keeles „sharing is caring!“ Järgnevalt saab lugeda, kuidas füsioterapeudi 1. kursuse tudengid jagavad oma maskitaguseid mõtteid ja kogemusi sellest, mida tähendab nende jaoks praktilise eriala õppimine distantsilt.

“Alustasime füsioteraapia õpingutega 2020. aasta sügisel ning täna võime öelda, et suurema aja kogu oma õpinguperioodist oleme olnud distantsõppel. Tänavu kevadel, 2021. aasta märtsikuus otsustas valitsus COVID-19 piiranguid karmistada, mis tähendas meie jaoks, et senini kehtinud piirangud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppetöös muutusid veelgi rangemaks. Siiski oleme tänulikud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli juhtkonna otsustele, mis raskele olukorrale vaatamata võimaldas meil vajadusel väikestes gruppides koolis praktikume teha.

Füsioteraapia, nagu öeldakse, on ikkagi hands-on eriala. See tähendab seda, et teadmisi kinnistatakse kõige paremini just füüsiliselt ise asju läbi tehes ja kursusekaaslaste peal katsetades. Samuti on oluline õppejõult saadud vahetu tagasiside tegevuse käigus. Ausalt öeldes on olnud keeruline aeg. Paljud kursusekaaslased ja ilmselt kõik õppurid üle Eesti tunnevad end sellest olukorrast kurnatuna. Iseenesest on e-õpe paindlik, sest õppetööle kuluvat aega saab igaüks planeerida vastavalt oma graafikule. Siiski võib mõnede jaoks kodus õppimine tekitada raskusi just keskendumise osas, sest kodukeskkonnas on ilmselt palju muudki, mis võib tähelepanu kõrvale juhtida. Infoküllus võib vahetevahel frustratsiooni tekitada, sest meile saade takse suurel hulgal e-kirju õppetööd puudutavate asjaoludega. Kursuse rühmavanem kiidab siinkohal kalendermärkmiku vajalikkust ja kasulikkust – see aitab silma peal hoida erinevatel kodutöödel ja tähtaegadel. Muidu ilmselt läheks osa asju meelest ära! Kursus nendib, et kaaslastega suhtlemine näost näkku ja õppejõududega reaalselt kohtumine motiveerib ja annab jõudu õppetööga tegelemiseks. Samuti tunnustavad ja tänavad nad kõiki õppejõude, kes olukorrast hoolimata neid innustavad ning distantsõppel tuju üleval hoiavad.”

Tänapäeva noored õpivad ja koguvad teadmisi juba uues normaalsuses – distantsõppes. Kui tudeng on motiveeritud, tubli ja süda on õige koha peal, siis õpitakse ka maskiballil.

Kaugteenus* – telemeditsiini üks alaliike, kus füsioteraapia teenust pakutakse distantsilt sünkroonse suhtlusena informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil (1).

Kasutatud kirjandus:

1. Tamm, P. (2020). Kaugfüsioteraapia rakendamine Eestis ja näited rahvusvahelisest praktikast. Eesti Füsioterapeutide Liit.

2. https://serc.carleton.edu/microbelife/topics/tardigrade/index.html

Jaanika Niinepuu, kommunikatsioonijuht