Vihmasel ja pimedal 1. aprilli hommikul lendasin ma Erasmus+ programmiga praktikale Austriasse, Mittersilli. Pandeemia tõttu ei uskunud, et päriselt ka minna saan, kuni olin päriselt lennujaamas kohal. Öö enne väljalendu ma magama ei läinudki, pakki – sin ja veetsin viimased tunnid oma poiss-sõbraga.
Kui ma lõpuks Mittersilli jõudsin, olin juba 36 tundi järjest üleval olnud. Kohalejõudmine tundus kõik nagu üks unenägu. Või aprillinali. Tulin kogemata rongist vales peatuses maha ja järsku olin oma kompsudega kuskil imedemaal, kus päike säras eredalt, umbes 30 ⁰C sooja ning hiiglaslikud mäed igal pool. Lõpuks võttis mind üks koordinaatoritest auto peale ja viis mind sihtkohta. Sinna sõitsime elektrisinises Mini Cooper Cabrios orus oleval maanteel, suurimad mäed, mida minu silmad kunagi näinud on, igal pool meie ümber, tuul sasis juukseid ja päike küttis soojaks. Terve selle sõidu olin ma enam kui kindel, et see ei ole päris ja küll ma varsti üles ärkan.
Omanäoline praktikabaas mägede vahel
Ma läksin Austriasse karantiinikohustuse tõttu kümme päeva enne, kui mu praktika tegelikult algama pidi. Viini lennujaamas aga öeldi, et karantiin pole kohustuslik, kuna praktika loetakse tööreisi alla. Seega, nüüd oli mul kümme päeva täielikku vabadust.
Esimestel päevadel käisin ma igal võimalusel kuskil matkamas. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldib matkata, aga Alpide vahel matkamist ei anna Eesti rabades jalutamisega siiski võrrelda. Eesti kõrgeimaks tipuks loetakse Suurt Munamäge oma 318 meetriga merepinnast ja nüüd ma elasin linnas, mis on juba niisama peaaegu kolm korda kõrgemal. Esimese kuu jooksul oli mul raskusi isegi tasasel pinnal mõne kilomeetri jooksmisega, kuigi ometi olen Eestis isegi maratoni ära jooksnud.
Kuna ilmad läksid üsna pea pärast mu saabumist halvaks ja koroonatesti tulemuse sain negatiivse, siis lasti mul praktikaga varem alustada. Minu suureks üllatuseks osutus mu eelnev uurimistöö Vikipeedias, mis väitis, et Austria on Euroopas top 6 riik oma inglise keelt kõneleva populatsiooni poolest, valeks. Vähemalt ei kehtinud see väide väikelinnade kohta. Haiglas rääkisid inglise keelt vaid nooremad füsioterapeudid ja teised praktikandid. Pärast esimest päeva haiglas, olin ma otsuses seal praktikat teha väga pettunud. Arvasin, et ma ei saa seal piisavalt kogemust ja kõik on vaid ajaraisk. Õnneks sai üsna kiirelt selgeks, et asi oli vaid esimeses päevas.
Praktikabaasiks oli üks väike haigla, mis kuulub ühe suurema haigla alla – näiteks nagu Rapla Haigla, mis kuulub tegelikult Põhja-Eesti Regionaalhaiglale. Seal olid lihtsamad haigusjuhtumid ja tehti vaid kindlaid nii-öelda „rutiinseid“ operatsioone – proteesimised, luumurdude fikseerimised jne. Enamus patsiendid olid eakad, vahel harva sattus sinna ka mõni noorem inimene, kuid nemad olid seal üldjuhul vaid paar päeva, kui sedagi. Suuremate traumadega patsiendid (kukkumised, õnnetused) läksid kõik suuremasse haiglasse, seega mina neid lõpuks näha ei saanudki. Küll aga oli mul väga palju patsiente, kelle hobiks oli mägedes matkamine, mäesuusatamine või mägirattaga allamäge sõitmine (downhill mountain biking). Need viimased kaks olid muidugi kaasa toonud omajagu vigastusi ja arme.
Õnnelikud kolleegid
Kõige enam meeldis mulle seal haiglas see, kui õnnelikud ja toredad kõik töötajad olid. Absoluutselt iga töötaja, kes koridori peal vastu tuli, ütles „Guten Morgen“ või „Grüß dich“ (eesti keeles – „tervitused sulle“) või lihtsalt naeratas. Selline sõbralikkus ilmnes tegelikult ka väljaspool haiglat, kuid kahjuks piirdus vaid selle linnaga. Suuremates linnades ikka igaühte ei tereta. Alguses oli see kõigi teretamine väga võõras ja mul võttis paar nädalat aega, et üldse aru saada, millised tervitused on sobilikud ja kuidas neid hääldada.
Kõige raskemad olid minu jaoks esimesed kolm nädalat. Koduigatsus oli suur ja tundsin end väga kohatult, kuna enamus ajast ei saanud ma mitte midagi aru, mis toimub ja mida kõik räägivad. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin sisse elama. Mul vedas tohutult sellega ka, et mu juhendajad olid noored ning veetsime koos aega ka väljaspool tööd. Need töövälised tegevused aitasid meil lähedaseks saada ja see omakorda aitas mul paremini sisse elada. Ma matkasin igal võimalusel, otsisin uusi kohti ja küsisin teistelt ka soovitusi ehk tegemist jagus. Koos juhendajate ja teiste praktikantidega tekkis meil ka oma väike punt, kellega olid meil vahel ka lauamängude ja kokkamise õhtud. Need olid väga lõbusad.
Umbes pärast 5-6 nädalat ei tundnud enam üldse nii väga koduigatsust. Tundsin, et olen tõesti sisse elanud – mul oli oma rutiin ja mitte millestki arusaamine sai ka juba harjumuseks. Teadsin alati, et saan ükskõik kellelt küsida nõu või abi, kui milleski päris kindel pole.
Väärtuslik kogemus
Üks patsient oli itaalia keele õpetaja ja tema ütles mulle „Language is speaking“ („Keel on rääkimine“) ja see kummitab mind veel pool aastat hiljemgi. Retrospektiivselt soovin, et oleksin rohkem üritanud keelt rääkida. Eelviimasel praktikanädalal olid mõlemad mu juhendajad puhkusel ja pidin põhimõtteliselt üksinda tegutsema. Pidin tegelema kindlate patsientidega, kellest mõned ei osanud sõnagi inglise keelt ja selle ühe nädalaga ma õppisin lõpuks rohkem saksa keelt kui kõigi eelmistega kokku. Olin lihtsalt sunnitud päriselt sõnu kasutama ja seeläbi õppima.
Igaühe Erasmuse kogemus on täiesti erinev ja ma usun, et kõige õigem olekski minna avatud meelega ja ootusteta. Miski ei lähe seal nagunii nagu planeeritud. Kindlasti ei tasuks sealset praktikat liiga tõsiselt võtta – ei ole vaja kaheksatunniseid tööpäevi teha, kui on ettenähtud vaid neli. Peaaegu meditsiinitudengina on ka mulle sisse jäänud vajadus ülepingutada, aga Erasmusega Alpide vahel olles seda tegema ei peaks. Sain peaaegu iga päev kell 14 juba vabaks ja käisin siis kuskil matkamas, kui ilm seda lubas. Usun, et üksinda võõras kohas toimetulek andis palju rohkem kogemust, kui haiglas rutiinselt ületundide tegemine seda oleks andnud.
Praktika Austrias oli minu jaoks kindlasti siiani üks kõige mõjukamaid kogemusi mu elus. See ei olnud küll pikk aeg, aga see oli äärmiselt kvaliteetne. Ma sain kogeda elamist teises kultuuris ja õppida nii palju rohkem, kui ma seda kodumaa mugavuses oleks saanud. Ma sain endale sõbrad, kes mind igas mõttes inspireerisid ning nagu öeldakse, siis iga inimene, keda kohtad, jätab tükikese endast ka sinule, mis teeb sinust justkui mosaiigi kõikidest, kellega kohtunud oled. Minu mosaiigile lisasid nad küll omajagu vürtsi juurde. Mu aeg seal juhtus olema viimase 25 aasta kõige külmemal ja vihmasemal kevadel ja ülemaailmse pandeemia ajal, aga sellegipoolest tunnen, et sain teha kõike, mis tahtsin ja rohkemgi veel.
Kui ma peaksin tooma välja viis kõige tähtsamat mõttetera, mida ühele Erasmusega välismaale minev tudeng võiks kaasa võtta, siis need oleks järgmised:
Hoia meel avatud, ole ootusteta ja lihtsalt mine vooluga.
Loo suhteid eakaaslastega, võta osa sotsiaalsetest tegevustest.
Avasta selle riigi loodust ja käi teistes linnades ka.
Ära tööta üle, naudi seda kogemust täiega!
Keelt õpib keelt rääkides.