Jätkuvalt: COVID-19 vastasest vaktsineerimisest

Inimestele, kes on sündinud 20. sajandi teisel poolel, on olnud rängim inimelude kaotusega (75 miljonit) sündmus Teine maailmasõda. Aastatel 1918-1919 nelja lainena kulgenud Hispaania gripp, põhjustatuna gripiviiruse A alatüübist H1N1, on olnud surmavaim (hinnanguliselt 50 miljonit) pandeemia inimajaloos. Kuigi maailmas manustati esimene gripivastane vaktsiin 1930. aastatel, algas vaktsineerimise ajalugu juba 1796. aastal Inglismaal, kui Edward Jenner alustas rõugete vastase kaitsepookimisega. Rahvatervise seisukohast on parim meede võitluses vaktsiinvälditavate nakkushaigustega vaktsineerimine.

Näide epideemiast Eestis. Terviseameti avaldatud ülevaate „Nakkushaiguste tõrje tulemusi Eestis“ alusel registreeriti aastail 1954-1958 Eestis 1657 poliomüeliidi haigusjuhtu ning märkimisväärne osa neist lõppes paralüüsiga: ainuüksi 1958. aastal oli see 462 patsiendil poliomüeliidi tüsistuseks. Vaktsiini manustati lausimmuniseerimisena aastail 1958-1961, saavutades 70% hõlmatuse elanike seas vanuses 3 kuud kuni 45 aastat, sealhulgas oli revaktsineerituid 75%. Kaks viimast poliomüeliidi haigusjuhtu Eestis registreeriti 1961. aastal. Vaatamata vaktsineerimisega saavutatud heale epidemioloogilisele olukorrale on poliomüeliidivastane vaktsiin Eesti immuniseerimiskavas tänaseni, seda manustatakse lapseeas ja vaktsineerimine on taganud elanikkonna pikaajalise kaitse poliomüeliidi suhtes.

COVID-19 kui raskekujuline haigus

2019. aasta 31. detsembril Wuhanis tuvastatud COVID-19 iseloomustab vireemia, erinevaid organeid haarav põletik, suurenenud vere hüübimisvõime ja hulgiorganite düsfunktsioon. Erinevates teadusuuringutes on kirjeldatud mikrovaskulaarset tromboosi isegi kuni 80% haigusjuhtudest. Lähtudes Johns Hopkinsi Ülikooli andmetest seisuga 25.10.21 on maailmas diagnoositud enam kui 243 miljonit COVID-19 juhtu, registreeritud enam kui 4,9 miljonit surma ning manustatud veidi enam kui 6,8 miljardit vaktsiinidoosi. Vastavalt Terviseameti statistikale seisuga 25.10.21 on Eestis registreeritud 183 320 haigusjuhtu, surnud 1469 koroonaviirusega nakatunud inimest ning elanikkonna hõlmatus vaktsineerimisega on 58,8%, seahulgas täiskasvanute seas 68,6% ja 65+ vanusgrupis 71,8%.

Ehkki COVID-19 vastased vaktsiinid on kättesaadavad, on Eestis suhtumine vaktsineerimisse ambivalentne. Pandeemia vastu võitlemisel on ainsaks efektiivseks meetmeks laialdane elanikkonna vaktsineerimine, et tekiks kogukonna immuunsus – nii saame vältida haiguse levikut, sealhulgas haiglate ülekoormust COVID-19 haigetega ja hoida meie kõigi elu võimalikult tavapärasena. Ka täisskeemiga (kaks doosi, v.a. Jansseni vaktsiini puhul üks doos) vaktsineeritud inimene võib nakatuda COVID-19-sse (tuntakse kui läbimurdeinfektsioon), kuid nakatumine on kordades madalam ja haiguse kulg kergem, mida on näidanud Eesti statistilised andmed. Läbimurdeinfektsiooni soodustavaks teguriks on vanus (65+), kaasuvad kroonilised haigused ja töötamine eesliinil, kus on tööalane kokkupuude paljude võõraste inimestega. Tähelepanuta ei saa jätta elustiilist tulenevaid COVID-19 raskekujulise põdemise riskitegureid, nagu suitsetamine ja rasvumus.

mRNA vaktsiinidel on hea ohutusprofiil

Teatud hulk inimesi populatsioonist ei saa vaktsiini kindlatel meditsiinilistel näidustustel, kuigi vastunäidustusi COVID-19 vaktsiinide manustamiseks on vähe. Hetkel puudub teadmine, kui kõrge peaks olema kogukonna immuunsuse tase COVID-19 suhtes, et populatsioon oleks kaitstud. See sõltub nakatumiskordajast R – mitu inimest nakatab keskmiselt üks nakatunu -, mida omakorda mõjutab koroonaviiruse uute tüvede nakkavus ja uute nakkusjuhtude arv riigis. Rahvusvahelised eksperdid on pakkunud võimaliku kogukonna immuunsuse tasemeks 80-95%. Mõned riigid Euroopas on selle lävendi alumisele tasemele suhteliselt lähedal (andmed 19.10.21 seisuga), näiteks Taani (77%), Soome (76%), Ühendkuningriik (73%). Kuigi tõhustusdoosi saamise võimalus on vajalik (2. doos Jansseni vaktsiini korral ja 3. doos teiste vaktsiinide puhul), ei lahenda see ainuüksi madala hõlmatusega seotud probleemi, sest olulisim on, et võimalikult suur hulk inimesi oleks vaktsineeritud esmaste vaktsiinidoosiga.

Rahvusvahelistes uuringutes on eristunud seisukohad ja põhjused, miks kardetakse olla vaktsineeritud COVID-19 suhtes. Enim tekitab kõhklejates muret see, kuidas oli vaktsiine võimalik nii kiirelt välja töötada ning samuti on osadel kahtlus vaktsiinide vajalikkuses, nende ohutuses ja efektiivsuses. mRNA vaktsiini platvormi on maailmas arendatud alates 1990. aastatest ning viirus-vektor vaktsiini (Janssen ja Vaxzervia) platvorm on kasutusel olnud Ebola viiruse vastase vaktsiini välja töötamisel. Seega ei olnud vajalik COVID-19 vaktsiini arendamist alustada laboritingimustest. Eestis on kõige enam manustatud mRNA vaktsiine (Comirnaty ja Spikevax), sealhulgas manustatakse ka tõhustusdoos mRNA vaktsiiniga sõltumata sellest, millist vaktsiini on inimene saanud esmas(t)e doosi(de)na. mRNA vaktsiini platvormi eeliseks on heal tasemel ohutusprofiil, mis ei sisalda haiguste endotoksiine, ei tekita genoomset integratsiooni ja võimalikku muutust rakus, vaktsiini kõrge efektiivsus ja standardiseeritud tootmise protsess.

Euroopas, sealhulgas Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on kõik läbinud kolm kliiniliste katsetuste faasi, mis on kinnitanud nende ohutust inimestel. Kiirendatud vaktsiiniarenduse korras (nt. pandeemia) lubatakse vaktsiinid turule paralleelselt müügiloa järgsete uuringute läbiviimisega. Rahvusvahelised müügiloajärgsed uuringud on tõestanud Euroopas tingimusliku müügiloa saanud vaktsiinide ohutust ja efektiivust, sealhulgas ka deltatüve (India tüve) suhtes. Ükski vaktsiin ei saa tagada 100% kaitset spetsiifilise nakkushaiguse suhtes, ka COVID-19 vaktsiinide eesmärk on ära hoida ennekõike raskekujulise haigusjuhu teke.

Tee tõenduspõhisel teabel põhinev otsus!

Vaktsiin on ravim ja igal ravimil on kõrvaltoimed. Siinkohal on asjakohane hinnata, kas võimalikud kõrvaltoimed vaktsiini manustamisest kaaluvad üles COVID-19 läbipõdemisest tekkida võivad tüsistused. Lisaks tuleb eristada ühelt poolt vaktsiinist tekkinud niinimetatud lubatud (sagedasi) kõrvaltoimeid, mis leevenduvad 24-48 tunni jooksul peale vaktsiinidoosi manustamist ning teiselt poolt tõsiseid kõrvaltoimed: näiteks surmajuhtumid, eluohtlikud reaktsioonid, püsivad tervisehäired vms. Perioodil 27.12.20-17.10.21 on Ravimiamet saanud kokku 5357 teatist Eestis tehtud COVID-19 vaktsiinide osas (0,38% kõikidest manustatud vaktsiinidoosidest), sealhulgas on Ravimiametile saadetud 206 teatist (0,01% kõikidest manustatud vaktsiini doosidest), milles kirjeldati vähemalt ühte tõsist kõrvaltoimet, mille puhul esines ajaline seos vaktsiini manustamisega. Enim esines allergilisi reaktsioone.

Igal inimesel on õigus autonoomiale, isiklikule otsusele teha nii, nagu ta hetkel paremaks peab. Samas, olles tervishoiutöötaja või õppides selleks, kehtib printsiip: „mitte kahjustada“. Juhul kui enda tõekspidamistest lähtuv otsus läheb vastuollu meditsiini põhiprintsiibiga „mitte kahjustada“, siis on tegemist meditsiinieetika valdkonda kuuluva probleemiga, mis nõuab paremat lahendust, et ennetada ohtu patsiendile ja kaastöötajatele kliinilises praktikas. Šotimaal teostatud esindusliku valimiga uuring 194 362 tervishoiutöötaja pereliikme hulgas näitas, et tervishoiutöötaja enda vaktsineeritus oli seotud vähenenud dokumenteeritud COVID-19 haigusjuhtudega tervishoiutöötaja pereliikmete hulgas ehk vähenenud oli peresisene transmissioon¹.

Vaktsiinide väljatöötamine on olnud üks suurematest meditsiinilistest saavutustest ja rahvatervise nurgakividest vaktsineerimise 223-aastase ajaloo jooksul. COVID-19 haiguse läbipõdemine võib olla raskekujuline, tüsistused võivad häirida tervisega seotud elukvaliteeti. Tõenduspõhistel andmetel on COVID-19 vaktsiinid ohutud, seega on iga kodaniku kohus teha õige valik, mõeldes iseenda kõrval ka pereliikmete, kaaskodanike, patsientide ja töökaaslaste ohutusele. Kriitilist ja tõenduspõhisel teabel põhinevat otsust kõigile!

¹ Shah, A.S.V., Gribben, C., Hanlon, P., Caldwell, D., Wood, R. (2021). Effect of Vaccination on Transmission of SARS-CoV-2. The New England Journal of Medicine,8