Kõrgkooli viimase kursuse tudengid: distantsõpe vs lähiõpe
Jaga
“Hambad ristis läbi tule, vee ja vasktorude”. Kas tõesti nii raske see distantsõpe ongi? Lähi- ja distantsõpet võrdlevad omavahel kolm viimase kursuse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengit. Loe ja saa teada, kuidas on nad tulnud toime lähiõppelt üleminekuga distantsõppele. Küsimuste vastustest järeldub, millise õppega soovivad mõlemat õpet kogenud noored tegelikult eriala omandada.
Gerda Frederike Enok
Gerda on kogenud kontaktõpet pool aastat enne, kui ta suundus peamiselt digiõppele.
Tutvusta ennast, palun.
Olen 22-aastane ja õpin kolmandat ehk viimast aastat tervisekaitse spetsialistiks – olin lähiõppel pool aastat enne, kui suundusime distantsõppele. Olen koolis üliõpilasesinduse aseesimees. Samuti olen koroonadetektiiv: käin esmaspäevast kolmapäevani koolis ja neljapäevast pühapäevani töötan Terviseametis. Vabal ajal olen liikuva eluviisiga ja tegelen spordiga, mille jaoks on mul hetkel õppimise kõrvalt väga raske aega leida.
Kuidas leidsid tee erialani?
Kõigepealt läksin õppima Tallinna Tehnikakõrgkooli hoonete ehitust, kuid üsna pea sain aru, et ma ei sobi inseneride keskele ja tundsin end olevat liiga võõras seltskonnas. Ma arvan, et see ei olnud isegi võib-olla niivõrd eriala, vaid linna probleem. Ma olen küll Tallinna külje all üles kasvanud, kuid Tallinn tundus minu jaoks siiski liiga rohmakas linn olevat ja otsustasin, et tahan minna teise linna õppima ja selleks linnaks osutus Tartu. Kandideerisin põhiliselt kõikidesse koolidesse, aga Tervishoiu Kõrgkool oli kõige südamelähedasem, sest mu ema on olnud varasemalt tervishoiutöötaja ning tundsin, et see pisik on ka mul küljes. Teadsin, et õeks saada ma ei taha. Bioanalüütikutest ja radioloogiatehnikutest ei teadnud ma too hetk midagi ja tervisekaitse spetsialist tundus minu jaoks täpselt õige, sest ta puudutab nii keskkonda kui ka inimest ennast.
Kas Sa oled siiani erialaga rahule jäänud?
Mulle väga meeldib mu eriala, sest see on laialdane.
Millised olid Sinu esmased emotsioonid, kui toimus üleminek lähiõppelt distantsõppele?
Alguses ma sain selle vajalikkusest sajaprotsendiliselt aru. See ei hirmutanud mind. See oli harjumatu, aga see ei olnud ka tüütu. Eks me kõik olime n-ö samas paadis, nii õppejõud kui ka tudengid, ning me pidime üheskoos ja üpris kiiresti sellega ära harjuma.
Kui kaua võttis aega, et harjuda uue elukorraldusega?
Tol hetkel see harjumine ei võtnud väga kaua aega ja suhteliselt hästi harjusin uue olukorraga. Nüüd on lihtsalt läinud natukene keerulisemaks.
Praegustele emotsioonidele tuginedes, kas Sa igatsed lähiõpet?
Absoluutselt. Sada protsenti.
Mida Sa lähiõppe juures täpsemalt igatsed?
Vahetut suhtlust õppejõududega. Seda, et saaks talle silma sisse vaadata ja küsida küsimusi. Seda, et ma saaks täielikult kaasa arutada. Ma saan netis ka kaasa arutada, aga see ei ole see – ei tea, millal õppejõud lause lõpetab, millal vahele segada. Õppejõud annavad küll veebis tundi, aga seal vahel tundub, et puuduvad emotsioonid. Ma näen ka seda, et meie eriala õppejõud pingutavad meeletult selle nimel, et anda meile võimalikult kontaktilähedane õpe, aga me ei saa ikkagi seda maksimaalselt nautida, sest ekraan on vahel. Ma igatsen koolielu. Ma igatsen seda, et ma kõnnin õppejõule vastu ja ütlen talle tere. Nüüd, kui ma olen üle pika aja paari õppejõudu näost näkku näinud, läheb lausa süda seest soojaks, sest me oleme tervisekaitsega nagu üks suur pere koos õppejõududega.
Mis on Sinu jaoks peamised plussid ja miinused lähi- ja distantsõppe vahel?
Mu elu käib kolme linna vahel ja distantsõppega pole vahet, kus linnas sa asud. Peaasi et ekraani taha tundi õigeks ajaks jõuad. Kui sa oled sama aktiivse elustiiliga inimene nagu mina, siis distantsõpe on hea, sest ma saan näiteks vahepeal minna vanaema juurde külla, keda ma pole pikka aega näinud. Lähiõppe puhul ma ei saanud alati minna koju või vanavanemate juurde, kui ma pidin olema koolis. See on võib-olla ainuke puudus lähiõppel, aga ma ei nimetaks seda otseseks puuduseks, sest ma saan alati vajadusel ka enda elu muud moodi organiseerida. Lähiõppel rohkem miinuseid ei olegi. Lähiõppel on ülejäänud kõik plussid: et ma näen õppejõudu vahetult, ma saan tundides väga aktiivselt osaleda, ma näen enda kursusekaaslasi ja kui meil tekib kursusega ühine olemine ja ühtsustunne. Distantsõppega seda tihti ei pruugi tekkida. Distantsõppe miinuseks on see, et tehnoloogia ei pruugi vastu pidada. Teiseks, minu puhul täielikult kaob ära tähelepanu. Esimesed viis minutit ma kuulan ja siis ma enam ei suuda.
Kas suhted kursusekaaslastega on jäänud kaugemaks?
Võib-olla vähekene, aga mitte märgatavalt palju. Näha tahaks ikka neid rohkem, see on fakt, aga ka tegelikult see aasta, kuna meid on vähe ja ma olen kursusevanem, siis ma isegi korraldasin kursuse kokku saamise ja läksime piljardit mängima. Seda me ikka teha saime ja selles mõttes on kõik hästi. Kui me seda teha ei oleks saanud või meil ei oleks olnud võimalust kohtuda, siis võib-olla selle õppeaasta jooksul polekski me veel teineteist näinud. Kui nüüd mõelda, siis tegelikult oleme ka kahel õpperännakul käinud ja oleme ka seal üksteist näinud. Seal sa küll väga ei suhtle. Pigem käid õpperännakul ära ja siis ütled kõigile “Tsau!”, aga ikka on hea meel kõiki enda kursusekaaslasi näha. Me saame tegelikult kõik väga hästi läbi ja meil on meeletult kokkuhoidev kursus. Me kõik toetame üksteist ja ma usun, et mu kursusekaaslased teavad ka, et kui kellelgi mingi mure on, siis me alati saame üksteise poole pöörduda.
Kuidas on lood vaimse tervisega?
See on olnud vaimse tervise poolest tegelikult allakäigu trepp. Ükskõik, kui palju ma sellest üritan täna aru saada, et meie koolis on distantsõpe, ma ei saa sellest aru, sajaprotsendiliselt kindlasti mitte ja ma tean, et ma ei ole üksi, kes sellest aru ei saa.
Minu vaimse tervisega on täpselt niimoodi, et kui ma istun arvuti taha ja ma tean hommikul juba, et mind on ootamas pikad ja mitmetunnised loengud, siis ma tunnen, et ma ei taha seda ja kuna ma juba olen sellise tundega, siis vahepeal tekib mul mõte, et kas see eriala on ikkagi minu jaoks. Sellises olukorras pean endale tihti meelde tuletama, et Gerda, see on see, mida sa tegelikult tahad ja mis sulle väga meeldib. Et see on lihtsalt periood, mis ei kesta igavesti. Täna ma olen väga väsinud ja mul on väga kahju, et ma ei saa kolmandat õppeaastat niimoodi nautida nagu teised tudengid teistes koolides saavad. Vaimse tervise poole pealt veel seda, et arvuti taga istumine kaotab mu tähelepanuvõime ja ma ei jaksa seal olla. Täna olen olukorras, kus ma olen pidanud alternatiivina muid lahendusi enda jaoks välja mõtlema. Ma kuidagi ei suuda oma närvisüsteemi tasakaalus hoida, sest mul on nii meeletult ebamugav istuda arvuti taga terve päev. Lisaks töö, mida ma veel kooli kõrvalt teen, on ka arvuti taga. Ma istun päevas umbes 12-14 tundi arvuti taga.
Kas kannatada on saanud ka füüsiline tervis?
Kindlasti need sammud, mida ma koolis teeksin klassist klassi kõndides, jäävad täna tegemata. Kohe, kui koroona tekkis ja arvutis istumist oli rohkem, siis ühel hetkel ma pidin kasutama pöidlaortoosi, mis hoiaks mu pöialt paigal. Arvutis klõbistamine tekitas mu pöidlasse ja kahte näppu valu ja õlavöötmes on pinged, mis on tänaseks päevaks päris suureks probleemiks saanud. Mul ei ole kunagi neid probleeme olnud. Tervisekaitse spetsialistina ma ju tean päris hästi, mida tuleb teha, et arvuti taga istumine oleks võimalikult ergonoomiline ja minimaalse tervisekahjuga. Sellegi poolest mul on tunne, et kui istuda päevas keskmiselt kuus tundi arvuti taga, siis tervisekahjud on vältimatud. Silmanägemisega seonduvalt tegin enne pandeemiat endale prillid ja täna on mul vaja kõvasti kangemaid prille.
Kas Sa tunned, et koolielu oli lähiõppe ajal elavam?
Distantsõppe ajal on see kindlasti jäänud soiku, sest me ei saa ju kooli. Praegu on tegelikult päris paljud üritused ära jäänud ära, kas või meie enda üliõpilasesinduse filmiõhtud, mida kõrgkoolis varasemalt korraldasime, sest praegu neid ei tohi ju korraldada. Need tegelikult tooksid kogu koolirahva kokku. Tänu sellele, et me ei saa neid üritusi koolis korraldada, on ka näiteks üliõpilasesinduse tegevus jäänud soiku. Me oleme küll kokku hoidnud, aga me ei ole jällegi üksteist näinud. Aga me ei ole alla andnud ja anname endast parima. Rebaste ristimist oleme korraldanud nii palju ja nii vingelt, kui me oleme saanud. Siis, kui kõik kevadel netis istusid, korraldasime ühel kuul viktoriini ja teisel kuul sammude võistluse. Need sujusid väga hästi.
Mida Sa teed selleks, et motivatsiooni hoida?
Väga palju. Ma lähen hästi kriitiliseks enda osas, kui ma tunnen, et ma ei tee midagi hingega või kui motivatsioon hakkab langema. Siis ma üritan olukorda päästma hakata. Ma näiteks loen eneseabi raamatuid väga palju. Praegu on mul käsil Jay Shetti “Mõtle nagu munk”. See aitab keskenduda iseenda mõttemaailmale. Siis olen teinud hommikuti viit tiibetlast. See turgutab keha ja vaimu.
Ühel hetkel, kui tundsin kogu õppetöö koormuse tõttu pinget, hakkasin õhtuti jooksmas käima, et seda füüsiliselt vabaneda. Lisaks ostsin tuppa õlilambi, mis peaks kaasa aitama iseenda ja toa aura parandamiseks. Ma ei tea, kui hästi see toimib, aga ma tunnen, et sellel on mingisugune hea mõju. Üleüldiselt saan öelda, et ma pole paigal istunud, vaid olen proovinud mitmel viisil enda vaimset tervist hoida.
Kas Sul on praegu vaba aega rohkem või vähem?
Lähiõppe ajal oli mul seda rohkem. Võib-olla mõjutab hetkel vaba aja olemasolu tööl käimine või see, et distantsõppest tingitult on mul väsimus nii suur, et kui ma päeva lõpuks olen arvuti kinni pannud, ei jaksa ma enam midagi teha.
Kas muudaksid midagi praeguse distantsõppe juures? Mida?
Ma arvan, et siiani, mis on tehtud, on tehtud hästi. Ma vähemalt loodan, et kõik, kes on panustanud, on panustanud võimalikult hästi. Muidugi, kui ma käisin koolis, võtsin kaasa vihiku ja kirjutasin sinna märkmeid ülesse. Täna ma seda ei tee. Ma lihtsalt vaatan ekraani. Seega, mingil määral märkmete tegemine ja konspekteerimine on jäänud ära, millest ma tegelikult tunnen puudust. Aga samuti tegin ka lähiõppe ajal märkmeid rohkem arvutisse, sest ka praegu, samal ajal, kui õppejõud räägib, on suhteliselt keeruline samal ajal konspekteerida, sest neid kahte tegevust korraga tehes ma ei näe nende slaide hästi, näen väiksemalt või ei näe neid üldse ja see informatsioon läheb kergelt kaduma.
Kui Sa peaksid lühidalt võtma kokku enda õpingud, siis mis on kõige olulisem teadmine või oskus, mis Sa kõrgkoolist kaasa võtad?
Ma arvan, et mul on kui mitte Eesti, siis maailma parimad õppejõud. Tervisekaitse õppejõud on nii lahked ja kindlasti oskan nimetada iga õppejõu kohta mitu olulist omadust/oskust, mille ma oma ellu kaasa haaran. Nad on targad ja toredad, suhtlus nendega on olnud meeletult hea. Meil on üksteise mõistmine ja ma saan nendega mõnusalt suhelda, mida ma arvan, et iga tudeng peaks õpingutest kaasa võtma. Oma kogemuste põhjal tean, et selline mõnus ja vahetu suhtlus õppejõududega ei ole iseenesestmõistetav ja see on pigem haruldasem nähtus. Seega olen tänulik, et ma olen siit koolist sellisel määral tuge leidnud. Õppejõud on andnud mulle enesekindluse, mille ma võtan endaga edaspidisesse ellu kaasa.
Kuidas Sa näed enda elu viie aasta pärast?
Ma olen lihtsalt õnnelik. Mul on oma kodu ja mul on magistriõpingud lõpetatud. Ükskõik, mis tööd teen, ma olen suhteliselt kindel, et see meeldib mulle – olen võtnud enda elus sellise eesmärgi, et ma ei tee asju, mida ma teha ei taha. Ma arvan, et mulle endale tuleb see nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga palju kasuks.
Mul on valik, kas minna Tartu Ülikooli rahvatervisesse või Maaülikooli ergonoomikasse. Tahaksin minna ergonoomikasse, aga ma ei taha ergonoomikat õppida nii, et ma pean seda läbi ekraani tegema. See on minu üks kriteeriume. Siis tuleb lihtsalt elu natuke edasi lükata. Samuti on mind terve elu ka huvitanud ökoloogiline seis ja keskkond ja nüüd ma tunnen, et tegelikult tahaksin ma ikkagi seda ka õppida. Võib-olla ei saa minust kunagi mingit tervise valdkonna inimest ja võib-olla lähen õppima hoopis midagi, mis puudutab keskkonda ja looduse säilimist.
Milliseid soovitusi jagaksid neile, kellele käib distantsõpe üle jõu?
Hambad ristis läbi tule, vee ja vasktorude. See on tegelikult väga hea point, mida tuleks ka omal kuklas hoida. Kui sa tunned ennast halvasti, siis mõtle selle peale, kas sa saad seda muuta. Kui ei saa, siis proovi kuidagi leppida sellega või teha nii, et võtaksid sellest oma maksimumi, mis võtta annab. Kui me ei saa seda muuta ja see pole meie võimuses, siis me peame sellega leppima. Kui sa saad seda muuta, siis loomulikult muuda. See on asi, mida mina proovin ka praegu teha – iseasi, kui hästi see mul välja tuleb. Näiteks ka praegu olen ma üliõpilasesinduses ja koosolekutel tudengite eest rääkinud, et me tahaksime kõik rohkem kooli kohapeale tulla. Nii palju, kui ma olen teha suutnud, siis on minu töö tehtud ja kui muutust ei ole, siis see tähendab seda, et ma pean sellega leppima.
Oksana Lõssenko
Oksana oli lähiõppes 1,5 aastat enne, kui ta suundus peamiselt digiõppele.
Tutvusta ennast, palun.
Olen neljanda kursuse tudeng õe erialal ja töötan juba koheselt aasta aega kardioloogia osakonnas. Teen lisavalveid ka Covid osakonnas ja teen massaaži ka veel nii palju, kui mul aega on. Tantsin ja käin esinemas ja teen lihtsalt jõusaalitrenni.
Kuidas leidsid tee enda erialani?
Kui aus olla, siis terve koolitee oli mu unistus, et ma tahan saada juristiks. Ma olin täiesti kindel, et minust saab advokaat. Kõige huvitavam oli see, et kui ma gümnaasiumi lõpetasin, kadus mul igasugune huvi selle vastu. Ma isegi ei proovinud sellega seonduvalt kuskile sisse saada. Mu pere ei saanud samuti aru, kuidas see võimalik on. Ma ei teadnudki, mida ma üldse teha tahan. Hakkasin vaatama erinevaid erialasid ja siis sattusin kodulehekülje nooruse.ee peale, lugesin ja see tekitas huvi. Põhimõtteliselt – miks ma tegelikult seda eriala läksin õppima, on see, et lõpetajana ma tahaks tegeleda esteetilise kirurgiaga, kus ma saan tegeleda näo modelleerimistega ja teha täitesüste jne. Mulle muidu meeldib Kliinikumis ka töötada. Ilmselt ma kombineeringi seda kuidagi.
Kas Sa oled siiani oma erialaga rahule jäänud?
Jaa, väga rahul. Ilmselgelt iga aastaga on huvi suurenenud selle vastu. See, kui sa õpid midagi juurde, hakkab järjest rohkem huvi tekitama, sest hakkad asjadest paremini aru saama. Ma olen isiklikult selline inimene, et kui ma millestki aru ei saa, siis ma pean selle endale selgeks tegema.
Millised olid esmased emotsioonid distantsõppele asumisel?
See oli huvitav, teistmoodi. Teistmoodi oli see, et hommikul ärgates ei pea kuskile kaugele minema ja sättima hakkama. Sa võid panna näiteks loengu käima ja rahulikult hommikusööki süüa. Saad kombineerida mitut tegevust korraga, aga eks nii lähiõppes kui ka Zoomi vahendusel õppides on omad plussid ja miinused.
Kui kaua võttis aega, et harjuda uue elukorraldusega?
Tegelikult ma ei ütleks, et see oli midagi väga keerulist. Ma kohanesin kuidagi maru kiiresti sellega. Ma praegu tagantjärele mõeldes ei ütleks küll, et “Issand, kui nõme see oli!”. Vahepeal oli ikka selliseid hetki, kus mõtlesin, et hommikul hakkavad vara tunnid, siis ärkad ülesse, oled uimane ja oled ikkagi koduses keskkonnas, kust tahaks samas kuidagi välja saada. Vahepeal tekitas see tunde, et enam ei jõua.
Kas Sa igatsed lähiõpet?
Ma ütleks praegu vist, et ei, sest ma olen niivõrd sellega ära harjunud. Mul on hetkel palju kergem oma aega planeerida. Näiteks, kui ma olen kodus ja mul loeng lõpeb, siis ma saan kodust kohe edasi minna, kuhu mul vaja on. Muidu üldjuhul, ajalist faktorit arvestades, oli elu üsna samasugune. Erinev oli see, et järsku pidi hästi palju iseseisvalt õppima. Loengus kohapeal seletatakse uut teemat lahti ja praktiseeritakse see koos läbi, kuid järsku tuli väga palju ise teha: kõike ise otsida, materjali ise õppida, ise vaadata. Siis oli küll niisugune tunne, et ma pigem oleks koolis, kus õppejõud seletavad ja näitavad, kuidas mingid asjad käivad selle asemel, et ma teen seda iseseisvalt kodus.
Millised on Sinu jaoks plussid ja miinused nii distantsõppel kui ka lähiõppel?
Lähiõppel kindlasti keskkond: sa tead, et oled koolis, tulid siia õppima, keskendud, oled oma sõpradega. Samal ajal tegelikult sõpradega olemine on ka miinus, sest kui te olete näiteks loengus ja istute koos, siis äkki tuleb mingi hea idee ja hakkate rääkima ja juba lähebki õppejõu jutt kõrvust kaduma. Kindlasti distantsõppe plussiks on, et sa saad ajaliselt mitut tegevust korraga teha. Mul on hästi raske distantsõppe puhul see, et istun laua taga ja kuulan loengut, kus ei pea midagi kirja panema ja niimoodi lihtsalt istudes avastad järsku, et sul on igav ja ei teagi, millest räägitakse. Olen tähele pannud, et kui selle kuuldud sõnumiga tuleb midagi teha, siis see kinnistub paremini.
Kas suhted kursusekaaslastega on jäänud kaugemaks?
Kindlasti on. Muidu sõime pauside ajal koos, käisime poes või rääkisime, mis vahepeal toimunud on. Distantsõppel see suhtlus kaob ikkagi mingil moel ära. Need, kes kõige lähedasemad kursusekaaslased on, nendega olen ikka alternatiive leidnud, et kohtuda, aga need, kellega lihtsalt koolisiseselt suhtlen, siis nendega tegelikult väga mitte.
Kuidas on lood vaimse tervisega?
Ma arvan, et olen pigem niisugune inimene, kes kuidagi ei süvenda endale midagi halba. Kui midagi ka halba on, siis ma ei mõtle seda veel hullemaks endale. Kindlasti tekitavad pikad päevad arvuti taga väsimust ja siis ma ei taha seal üldse olla. Eriti veel siis, kui pärast tuleb ekraani taga ka iseseisvaid töid teha. Üldiselt ei ole viga ja võin öelda, et see ei ole kuidagi mu vaimset tervist mõjutanud.
Kuidas on Sul lood füüsilise tervisega?
Sellega ka ei ole probleeme. Trennis olen alati käinud. Asi on ajaplaneerimises pigem. Trennis saab käia ka pärast loenguid või kahe loengu vahel.
Kas Sa tunned, et koolielu oli lähiõppe ajal elavam kui praegu?
Ma ei oska selle koha pealt väga kaasa rääkida, sest ma ei osalenud ka esimestel kursustel väga nendel üritustel. Mul on niivõrd aktiivne elutempo, et kahjuks või õnneks igale poole ei jõua. Tegelikult ei peagi, sest tähtis on enda jaoks prioriteetsemate tegevustega tegeleda.
Kas Sul on praegu vaba aega rohkem või vähem?
Praegu on natuke teistmoodi, sest et on käimas neljas kursus ja tegelikult ega väga ei olegi mingeid tunde enam. Mul on põhimõtteliselt kõik läbi. Teen üksikuid valikaineid ja neid on ka nädala sees võib-olla et üks kord ja sellega väga probleemi ei ole. Ma ei tunne küll, et distantsõpe rõhuks mind või et mul oleks raske. Eks ongi rohkem aega tegeleda enda lõputööga.
Kuidas Sa hoiad enda motivatsiooni üleval, kui see hakkab langema?
Tegelikult ikkagi päris nii ei ole, et mul on motivatsioon kogu aeg ülimalt laes ja ma olen alati positiivne. On ette tulnud selliseid hetki, kus ma seisan silmitsi raske kodutööga või hetkel lõputööga seoses, näiteks artiklid ja nende otsimised, mis mulle üldse ei sobi, sest see on nii keeruline mu jaoks – siis küll tekib selline tunne, et ma ei jaksa enam, miks ma ei saa sellega hakkama ja kuidas see küll nii keeruline on. Samal ajal – kui see tehtud saab, siis see isegi tõstab motivatsiooni mitmekordselt. See ei tundu enam nii raske ja teeb tugevamaks. Ma arvan, et tahe õppida on kindlasti langenud, aga kuna ma tean, et mul on viimane kursus ja mul on viimane panustamine, siis ma pean tubli olema.
Kas Sa muudaksid praegu midagi praeguse distantsõppe korralduse juures? Mida?
Ma ei ütleks küll, et tegelikult midagi väga halvasti oleks. Väikesed tehnilised viperused käivad asja juurde, sest ei saagi olla nii, et kõik töötab alati ideaalselt. Ma mõistan ka õppejõude, sest nende jaoks on samuti kõik nii uus ja sellega kohanemine võib olla keeruline: et kuidas planeerida Zoomi tundi, kui varasemalt on olnud kõik lähiõppes. Ei saa alati enda seisukohast mõelda – et mul on nii raske ja kuidas nad niimoodi teha saavad. Mõnikord tuleb ennast ka teise olukorda panna.
Kui Sa peaksid lühidalt kokku võtma enda õpingud, siis mis on kõige olulisem teadmine või oskus, mis Sa kõrgkoolist kaasa võtad edaspidiseks eluks?
Ma ei oska siinkohal konkreetset aspekti välja tuua. Kliinikumis töötades ja praktikalt praktikale käies on neid teadmisi nii palju, ma olen kindlasti palju targemaks saanud.
Kuidas Sa näed enda elu viie aasta pärast?
Ma arvan, et viie aasta pärast võiks mul olla oma väike ettevõte, kus ma tegelen kõikide iluprotseduuridega. Ma pole üldse kindel, et ma ei taha enam selleks ajaks Kliinikumis töötada. Ma arvan, et ikka tahan. Võib-olla lihtsalt kombineerin kuidagi.
Milliseid soovitusi jagaksid neile, kellele käib distantsõpe üle jõu?
Ma arvan, et tuleb leida enda sees sisemine tasakaal ja tegeleda selliste tegevustega, mis kindlasti meeldivad. Kui sul on näiteks terve päev loengud ja nende vahel pausid, siis mine välja – see reaalselt aitab! Ma tegin ise samamoodi ja see päriselt aitas. Ma arvan, et väga palju on mõtlemises kinni. Kui sa mõtledki, et “Issand kui raske ja keeruline, ma pean jälle siin ekraani ees terve päeva istuma!”, siis see teeb iseenesest juba õppimise palju keerulisemaks, aga kui sa mõtled, et “Loengud ja pikk päev – peame vastu ja saame juurde uusi teadmisi!”, siis see mõtteviis on ju hoopiski väga tore.
Anna-Britt Kivimägi
Anna-Britt osales lähiõppes ühe aasta enne, kui ta suundus peamiselt distantsõppele.
Tutvusta ennast, palun.
Olen 21 aastat vana. Õpin füsioteraapia erialal kolmandal kursusel Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Samuti olen ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli spordiesinduse liige ja eelmisel aastal aitasin ka füsioteraapia magistriõpet ette valmistada ehk olen hetkeseisuga füsioteraapia õppekava nõukogus. Muidu olen sportlik, aktiivne ja energiline neiu.
Kuidas leidsid tee enda erialani?
Minu mõte hakkas füsioteraapiale suunduma juba 8. klassist saati ehk siis, kui ma olin 14. Mäletan väga täpselt, et õppisin Laagri põhikoolis, meile tuli külla Rajaleidja ja mul oli teadmine, et ma ei tea, mida ja kuidas ma tahan õppida, aga ma tean, et see võiks spordiga seotud olla. Siis jäigi nimekirjast silma füsioteraapia ja ma teadsin, et see on mu unistus: õppida füsioteraapiat. Tegin kõike, et olla füsioteraapia maailmaga seotud – olin tudengi- ja töövari, kirjutasin gümnaasiumis uurimistöö füsioteraapiaga seonduvalt ja võtsin valikaineid bioloogia ja keemia teemadel ning siia ma saingi. Alguses ma küll ei saanud füsioteraapiasse sisse, sain bioanalüütikuks, aga siis ma sain ikkagi füsioteraapiasse ka. Ma teadsin kohe, et ma tahan just siia kooli tulla just selle pärast, et siin on praktiline õpe. Sain oma eluunistuse täide viidud.
Kas oled siiani rahule jäänud?
Ma ei kujutaks end üldse ette kellegi teisena kui füsioterapeudina. Pärast esimest aastat mul oli juba üks klient, kelle juures ma kodus käisin. Kaks korda nädalas tegime temaga füsioteraapiat. Pärast teise aasta lõppu ma läksin täiskohaga Tallinnasse Medicumi tööle, olin noorem-füsioterapeut seal ja samaaegselt oli mul kaks klienti, kelle juures pakkusin kodus füsioteraapia teenust.
Millised olid esimesed emotsioonid distantsõppele asudes?
Mäletan seda, et meil pidi olema Merle Kolga eksam esmaspäeval ja reedel tuli eriolukord, nii et mingil määral oli see kergendus, et ei pea seda tegema. Aga siis see venis, venis ja venis ja lõpuks oli ikkagi Moodle’is see eksam.
See oli väga järsk ja muidugi väga ootamatu kõigile ja samuti proovin sellega endiselt adapteeruda. Siiamaani pole päris kohale jõudnud või harjunud sellega, nii et uus olukord oli pigem ränk üleminek minu jaoks. Alles sügisel käisime kursusekaaslastega küsimas, et kas ikka kooli ei oleks võimalik saada. Sellega seonduvalt olen muutunud ka palju mugavamaks õppimise osas, millega kaasnes ka motivatsiooni langus.
Kas Sa igatsed lähiõpet?
Väga.
Mida Sa lähiõppe juures kõige rohkem igatsed?
Seda vestlust õppejõu ja üliõpilase vahel, sest läbi Zoomi sul ei ole endal tahtmist vahepeal rääkida või on lihtsalt vaikus ja see on alati selline piinlik vaikus. Mingil määral igatsen ka argumenteerimist või arutlemist õppejõu ja üliõpilase vahel. Näiteks, kui on mingisugune erialaspetsiifiline küsimus, siis seda oleks palju loomulikum teha näost näkku kui läbi Zoomi. Ma arvan, et see on see, mida ma hetkel kõige rohkem igatsen.
Millised on peamised erinevused digi- ja lähiõppe vahel Sinu jaoks?
Kui ma tavaliselt kooli kohapeale läksin, tuli veidi varem ärgata, rahulikult hommikust süüa, ennast valmis panna, kooli liikuda, aga nüüd ma ärkan viimasel minutil, lähen tundi ja võib-olla söön keset tundi, mis on väga ebaviisakas, aga kui mulle juba selline võimalus antakse, siis ma kasutan seda mugavalt ära. Mul on tegelikult nii meeletult kahju sellest. Pigem tundsin koheselt motivatsiooni langust, kui kõik muutus distantsõppeks, sest ma ei naudi õppimist enam nii palju, kui ma seda esimesel aastal tegin. Kuna ma olen terve elu tahtnud füsioteraapiat Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppida ja nüüd olen distantsõppes, siis ma ei saaks öelda, et see oleks pettumust valmistav, vaid lihtsalt kurb minu jaoks.
Mida Sa teed selleks, et mugavustsoonist välja tulla?
Ma olen hakanud viimasel ajal leidma sellist alternatiivi, et ma ei õpi kodus, vaid kusagil mujal, näiteks raamatukogus. Ma tean, et mul on palju teha ja ma seda kindlasti kodus ei tee, seetõttu pigem vahetan keskkonda või õpin kursusekaaslastega koos, et oleks natukenegi kursuse tunne. Peamiselt õpime koos tööde jaoks. See on ka justkui tunne, et käid koolis. Muidu on oma kodutoolil istumine ja passiivne olek.
Millised on plussid ja miinused nii distants- kui ka lähiõppel?
Distantsõppe üks pluss ongi see, et saab veidi hiljem ärgata ja tegelikult on mõne jaoks pluss see, et ei pea kodust lahkuma. Mingil määral on suurem võimalus oma aega planeerida õppe ja vaba aja jaoks. Kui sa pead olema kahes kohas korraga, näiteks tööl ja kui sul on natukenegi rahulikum töö, siis sa saad samal ajal kuulata seminari või loengut. Miinuseid on jällegi väga palju. Näiteks motivatsiooni täielik kadu ja see, et muutud hästi mugavaks. Kui sulle on antud võimalus tunda ennast mugavamalt, siis sa arvatavasti teed seda, sest inimene on loomult väga mugav. Lähiõppe pluss on, mida ma ise tundsin, kui ma kontaktis õppisin, et ma õpin eriala kohta palju rohkem, kui ma õpin seda digitaalselt. Ma isegi ei oska lähiõppe miinuseid öelda, sest ma väga-väga igatsen seda.
Kas suhted kursusekaaslastega on jäänud kaugemaks?
Meil on üpriski suur kursus. Suhtlen oma kursuselt mõne inimesega rohkem ning nad on minu jaoks väga lähedaseks saanud. Teiste kursusekaaslastega pole kahjuks seda sidet tekkinud. Esimesel aastal õppisime üksteist tundma, käisime paar korda väljas, aga nüüd tuli distantsõpe ja see lõi mingil määral kõik sassi. Enamus on hoopiski kusagil oma kodulinnas oma kodus. Pigem on jäänud suhtlusringkond ikkagi väiksemaks, aga meie kursuse grupp, kellega me kõige rohkem viiekesi suhtleme, on ajaga muutunud aina tugevamaks jällegi, sest me oleme alati üksteisele toeks. Ma olen ülitänulik nende üle, kuna nemad alati oskavad aidata motivatsioonilanguse perioodis või kodutöödega või näiteks mingite artiklite otsimisega.
Kuidas Sul on lood vaimse tervisega?
Kui koroona tuli ja algas eriolukord, siis vaimne tervis sai päris palju kannatada. Sellega kaasnesid ka mingil määral füüsilised terviserikked. Ma vähemalt tunnen nii. 2021 suvi suutsin ennast uuesti viia endisesse mentaalsesse heaollu. Kooli tagasi tulles ootas aga jällegi peamiselt digitaalne õpe, on viimane aasta ja ärevus suurem, mis on natuke nagu ups and downs ehk mõjub kerge lainetusena. Võib öelda, et koroona ja üldine karantiini minek lõi sellise olukorra, kus kõik oli väga paigast ära.
Kuidas on lood füüsilise tervisega?
Õnneks teise aasta alguses hakkasin tegelema sellise spordialaga nagu CrossFit, millega ma olen nüüd aasta aega tegelenud ja see pani mind nii heasse olukorda jällegi, sest ma leidsin sellise spordiala endale, mida ma tõsiselt naudin. See on hästi väljakutsuv, hästi intensiivne ja just see, mida ma oma ellu vajasin. Muidu olen viieaastasest peale ratsutamisega tegelenud. Ma arvan, et see jääbki läbi elu minu üheks spordialaks, aga CrossFit lisaks tugevdas kindlasti minu füüsilist vormi ja siiamaani ma tunnen peale trenni, et see on tõusuteel. Alguses oli natuke raske, kuna see treening kasutab nii palju erinevaid lihaseid ja seal on vaja kiirust, vastupidavust, jõudu ja lihtsalt võimu, aga iga kord ma lähen trennist ära hea tundega, et “Oh, jälle ületasin ennast!”.
Võib-olla ka selle pärast on mentaalne pool mul hetkel paranenud, sest iga kord, kui ma olen trennist tulnud, siis ma tunnen, et mu keha on tegelikult palju võimekam, kui olen ise arvanud.
Kas Sa tunned, et koolielu oli lähiõppe ajal elavam?
Jah, kindlasti. Esimesel aastal ehk siis lähiõppe aastal ma ise olin hästi passiivne, sest ma teadsin, et alles järgnevatel aastatel ma tahan olla koolielus aktiivsem. Siis oli uus kool, uus eriala, uued inimesed, uus keskkond, et pigem võtsin endale selle aja, et harjuda.
Teisel aastal ja nüüd kolmandal aastal, nii palju kui seda olnud on, olen tundnud, et kõik on veebi viidud, aga jällegi need üritused, mis on kohapeal, need on heal tasemel. Ma saan väga palju paralleele tuua Ylispordiüritustega. Näiteks, iga kord, kui sa lähed Ylispordi meeskonna korraldatud üritusele, siis kõik nii väga naudivad seda, sest nad näevad uuesti üksteist ja lasevad ennast vabaks.
Kuidas Sa hoiad enda motivatsiooni kõrgel, kui see hakkab langema?
Kuna ma olen üliaktiivne isik, siis ma tavaliselt teen trenni: jalutan veidi, lähen CrossFiti või hoopis ujuma, et hoida ennast mingil määral tegevuses. Siis lähen koju ja mõtlen, et nüüd on aeg õppimisega tegeleda. Ma pole üldse hommikuinimene, vaid täiesti ööloom. Mulle meeldib õppida õhtupoolikul: nii umbes kaheksast kuni kaheteistkümneni. See on perfektne aeg, mil õppida, sest siis ma olen juba natuke väsinud ka, aga samas midagi muud teha ei taha ning just sellistel hetkedel tuleb jällegi inspiratsioon või motivatsioon.
Ütlen ausalt, et motivatsiooni hoida on hetkel üpriski raske ja selle jaoks proovingi lihtsalt teistmoodi end tegevuses hoida. Õppimise jaoks on olulised keskkonnavahetused.
Kas Sul on praegu vaba aega rohkem või vähem?
Võib-olla isegi, et vaba aega on tõesti rohkem. On rohkem võimalust leida aega endale ja on aega teiste tegevustega tegeleda peale kooli, aga ma tahaks, et seda vaba aega oleks veidi vähem, sest ma olen suur ülemõtleja ja vabal ajal tekib ülemõtlemist liiga tihti. Jällegi koolis on koolitöid alati palju ja suur osa vabast ajast ikkagi keskendun nendele.
Kas Sa muudaksid midagi praeguse distantsõppe juures? Mida?
Hetkel on meie ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ainukesed, mis on mingil määral rohkem distantsõppes kui teised. Ma tunnen, et meie kool võiks anda natuke rohkem võimalust lähiõppeks.
Kui Sa peaksid lühidalt kokku võtma enda õpingud, siis mis on kõige olulisem teadmine või oskus, mis Sa siit koolist endale kaasa võtad?
Ma arvan, et kogu see ülikooliaeg on minu jaoks olnud iseenda otsimine ja iseenda leidmine. Ma olen ülitänulik, et ma just siia kooli tulin, sest ma olen nii palju rohkem füsioteraapia ja enda kohta õppinud. Ma tunnen, et ma olen heas kohas võrreldes sellega, kus ma olin gümnaasiumis või põhikoolis.
Kuidas Sa enda elu viie aasta pärast näed?
Mõtteid on palju, mida ma tahaks teha. Tahaks loota, et mul on hea töökoht oma kodulinnas Tallinnas. Võib-olla isegi kaks töökohta, kuna mul on nii palju mõtteid, kus ma tahaks tööl olla: kas erapraksis või siis sporditiim. Mingi hetk tahaks teha magistrikraadi. Mõtteid on kindlasti palju rohkemgi, aga siht on üks: tulevikus avada erapraksis. Enamasti huvitab mind sport või traumatoloogia-ortopeedia. Need huvitavad mind kõige rohkem, sest nendega oli mul ka suvel kõige rohkem kokkupuudet.
Milliseid soovitusi jagaksid neile, kellele käib distantsõpe üle jõu?
Kodu ei võrdu kool ehk siis vaheta keskkonda! See on ülioluline, sest siis sul ei kaldu tähelepanu kõrvale. Kodus ongi nii, et vahepeal läheb kõht tühjaks, lähed külmkapi juurde, siis võtad telefoni kätte ja jälle unustad end sinna. Kui sa vahetad keskkonda, siis tule näiteks kooliraamatukokku või -sööklasse. Või siis mine kuskile mujale raamatukokku või kohvikusse. Nii palju võimalusi on hetkel veel õnneks avatud, proovi sellega alustada.
DISTANTSÕPE JA LÄHIÕPE
• Lähiõpe /face to face learning/: õppevorm, kus õpe toimub ühises füüsilises ruumis: kõrgharidusasutuses üldjuhul auditooriumis.
• Distantsõpe ehk kaugõpe /distance learning/: õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud.
• Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on 2020. aasta kevadisest eriolukorrast alates teoreetiline õpe olnud veebis, et maandada riske ja võimaldada prakilist õpet läbi viia lähiõppena.
Allikad: digipadevus.ee/sonastik, nooruse.ee/ohutus
