Jaga
Pole üllatav, et tänapäeval kuulub ülikooliõpingute juurde ühe või kahe semestri veetmine välismaal. Minnakse kas õppima, praktikale või kombineeritakse mõlemat. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid käivad enamasti just välispraktikal. See võib nii mõneski tekitada palju küsimusi ning pisut hirmu. Intervjuus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õpirände koordinaator Krista Staškevitšiga arutleme murede ja rõõmude üle, mis vahetusüliõpilaseks olemisega kaasnevad.
Krista Staškevitš, mis on Teie meelest välismaale vahetusüliõpilaseks minemise juures kolm kõige positiivsemat aspekti?
Need on mõnes mõttes sellised klišeelikud vastused, aga ma tegelikult usun neid. Esiteks võimalus kogeda teist kultuuri ja riiki nii, et sa ei ole päris turist. Teiseks kindlasti erialased kogemused. Isegi kui me mõnes osas arvame, et oleme Eestis teistest riikidest eespool, siis sa ikkagi näed midagi teistsugust ja saad tulevasest tööelust vahetult osa. Kolmandana tooksin välja isikliku arengu aspekti, sest enamasti oled kusagil mujal ju ikkagi ise enda eest vastutav ja pead oma murede ja rõõmudega suuresti ise hakkama saama. Ma arvan, et seegi on väga oluline osa.
Millised on erinevate erialade tudengite võimalused välismaale õppima või praktikale minna?
Võime öelda, et meil on olemas partnerid iga eriala jaoks ja tõesti on iga eriala üliõpilasel võimalus minna välispraktikale. Õpingute osas on asi keerulisem, sest kuigi partnerid meil ju on, oleneb õppetöö puhul ikkagi palju keeleoskusest ja meil tahetakse ikkagi minna pigem praktikale.
Millistesse riikidesse tahetakse enim minna ja millised on pigem ebapopulaarsed? Miks see nii võib olla?
Ma ütleks, et populaarsed on mõnes mõttes ootuspärased riigid nagu Itaalia, Hispaania ja Portugal. Mitte vaid seepärast, et seal on soe ja tore, vaid just et minna ja kogeda midagi Eestist erinevat. Sama on öelnud ka sealtpoolt meile tulevad tudengid – kui küsida, miks nad tulevad just Eestisse, siis selleks, et kultuuri ja igapäevaelu aspektist midagi teistsugust kogeda.
Mis ei ole populaarne, on juba raskem öelda. Meil tegelikult päris nii ei ole, et ei tahetaks kuhugi minna, aga põhjamaadesse lihtsalt on viimasel ajal väga raske midagi korraldada. Sinna minemise vastu on üle Euroopa suur huvi ning seetõttu neil lihtsalt ei jagu praktikakohti.
Kui palju on Erasmus+ programmiga välismaale õppima või praktikale suundujate arv ajaga muutunud?
Mis meie kõrgkooli väga mõjutas, oli Covid. Kui muudes õppeasutustes mindi õppima, siis õppetöö ikkagi sai toimuda. Sa võisid vahetusüliõpilasena õppimist jätkata ka isolatsioonis olles, samamoodi nagu koolitöö Eestiski jätkus. Kuna meie õppurid soovivad ikkagi enamasti praktikale minna, siis välispraktikaid pandeemia ajal sisuliselt ei toimunud ja minu arvates selle mõju kestab siiamaani. See, et osad asjad kas jäid ära või edasi lükkusid, on entusiasmi kindlasti kahandanud. Korralduslikus mõttes mõjutab see meid samuti praeguseni ja proovime jõuda arvuliselt endisele tasemele.
Kui palju on praegu Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis välistudengeid ja paljud on siit välispraktikale läinud?
Hetkel ehk siis selle õppeaasta sügissemestril on meil praktikal viis õenduse ja viis bioanalüütika õppekava tudengit. Kaks bioanalüütika tudengit Kreekast on tulnud meile õppima ning proovime nende õppetööd kuidagi korraldada. Mõned valikained meil neile ikkagi pakkuda on.
Meie enda õppuritest on praegu välja läinud kuus õenduse ja üks füsioteraapia õppekava üliõpilane.
Sügisel on tulemas veel üks intensiivkursus Kaunases (WellTour – Promotion of wellness tourism – T.A.) ja kolm hooldustöötajat lähevad välispraktikale Jenasse (Saksamaal – T.A.). Niisiis üldiselt liigub meil õppureid nii sisse kui ka välja semestri jooksul suhteliselt võrdne arv.
Mis valmistab Erasmus+ koordineerimise juures enim raskusi? Missuguste probleemidega on üliõpilased Teie poole enim pöördunud?
See on tingitud eelkõige meie kõrgkooli eripärast, et kuna meilt minnaksegi peamiselt praktikale, on selle korraldamine nii sissetulevate kui väljaminevate õppurite puhul suuresti selline rätsepatöö. Ei ole nii, et kui otsustan minna kolmandal aastal teiseks semestriks välismaale, siis lihtsalt lähen ja olen seal, teen neid asju, mida seal sellel semestril teha saab, ja tulen tagasi. Ma ütleks, et praktikate puhul on korraldamine märksa nüansirohkem, kuna meil on küll palju partnereid kõrgkoolide hulgas, aga praktikakoht on enamasti ikkagi kusagil mujal – kas mõnes vastuvõtvas haiglas või teises asutuses.
Selline osapoolte rohkus toob rohkem sisse ka muutujaid – mida, kus ja millal saab teha, kas need vastastikku sobivad nii vastuvõtjale kui ka üliõpilasele ning kas see omakorda sobib meie õppekava vajadustega ja kas asjadest saadakse ühtemoodi aru. Selliseid nüansse tekib nii palju juurde ja seetõttu jõuamegi tihti praktikaalase kokkuleppeni kõikide osapoolte vahel viimasel momendil, mis omakorda hakkab pidurdama igapäevaeluga seotud asjaajamisi. Puhtalt korralduslikult ei saa sõlmida rahastuslepingut enne õppelepingu allkirjastamist ja kui üliõpilasel rahastuslepingut ei ole, siis on riskantne hakata tegelema igasuguste rahalist poolt puudutavate küsimustega, nagu majutus, lennupiletid ja kõik muu taoline.
Teine keeruline nüanss, mitte ainult meie kõrgkoolis, vaid üldiselt, on see, et pidevalt tõusva elukalliduse tõttu on järjest raskem Erasmuse toetusega toime tulla ka hästi majandades. Kui varem tuli endal minimaalselt juurde panustada, siis praegu on ikkagi pigem juba ette teada, et need kulud lähevad suuremaks. See on aga midagi niisugust, millele mina koordinaatorina otseselt midagi parata ei saa.
Ka minu enda hiljutine kogemus Hispaanias oli teatud hetkedel pigem keeruline. Natuke oli abi sealsest Buddy System mentorlussüsteemist. Mida Teie soovitaksite keerulistes olukordades teha ja kelle poole pöörduda?
Eks see natuke oleneb probleemi laadist – kui ei ole tegemist mõne erakorralise meditsiinilise küsimusega, vaid õppimist ja olmet puudutavaga, võiks esimene kontakt meilt väljaläinud üliõpilase jaoks ikkagi olla meie kooli koordinaator ehk siis tuleks pöörduda minu või vastuvõtvas organisatsioonis oleva koordinaatori poole. Ja see on kindlasti ka osalt kultuuriline küsimus, kuna mõnes vastuvõtvas riigis saad väga täpse nimekirja, kuidas asjad toimivad ja millal on vaja midagi teha ning teises kohas tulebki kaasa minna suhtumisega, et küll kõik laheneb. Seda on väga raske taluda ka koordinaatorina, et mõnel juhul ootadki vastuseid viimse hetkeni, kuid see on üks neist aspektidest, millega tuleb juba eelnevalt arvestada.
Mentorlus ongi üks teema, millest meil vastuvõtjana on natuke puudu. Just sellepärast, et kui õppurid tulevad meile, siis kõiki neid me Tartus võõrustada ei saa. Samamoodi nagu meie enda õppurid lähevad praktikale erinevatesse paikadesse Eestis, on samamoodi ka välistudengitega, mistõttu on neile mentorsüsteemi veidi keeruline korraldada. Püüame selles osas samuti pidevalt paremaid lahendusi leida ja edasi areneda.
On Teil endal välisüliõpilaseks olemise kogemusi?
Minul kahjuks ei ole kogemust välisüliõpilasena. Olen küll juba 15 aastat tegelenud erinevas vanuses ja erineva tasemega õppijate välismobiilsusega erinevate projektide raames. Olen olnud koordinaatorina täiskasvanud kutseõppurite saatjaks, aga endal jah kogemus õppijana puudub ning sellest on väga kahju. Usun, et koordinaatori töös oleks sellest väga palju kasu. Südames olen ikkagi õpirändur ja püüan selles osas innustada nii meie õppureid kui ka oma lähikondseid. Kui mina olin üliõpilane, siis oli niisuguseid võimalusi veel lihtsalt nii vähe, et ma kahjuks ei jõudnud selleni.
Olen kuulnud, et paljud on mures keelebarjääri pärast omast kogemusest võin öelda, et alati ainult inglise keelest ei piisa. Kas Teie meelest oleks võimalik selles osas midagi ette võtta, et tudengeid aidata ja julgustada neid siiski välismaale minema?
Üks asi, mida ma kindlasti soovitan, on see, et kui oled üliõpilasena natukenegi mõelnud, et tahaksid välispraktikale või -õpingutele minna, siis võiks juba hakata keelt õppima. Kui sul on mingi plaan, kuhu tahaksid minna, siis saad ju keelt õppima hakata ka varem.
Teine asi on see, et kui lähed välisõpilaseks, siis Erasmus ise pakub keeleõppetuge veebikoolistusena ning sealt saad valida keele, mida vajad. Kui juhtub nii, et praktikat saab ka inglise keeles teha, on võimalus täiendada ka oma inglise keelt. Suurem osa meie partneritest on väidetavalt ikkagi valmis praktikat korraldama inglise keelse juhendamisega, kuid neid kohti on ilmselt lihtsalt vähem. Tean näiteks, et
Austrias ollakse valmis võtma vastu inglise keele baasil, kuid nad soovivad siiski teada, kas üliõpilasel on või ei ole saksa keele oskus. Siis võib ollagi nii, et neid juhendajaid lihtsalt pole enam saadaval. See on üsna keeruline koht, et meie väikese riigina ju tegelikult võtame kõik vastu ainult inglise keele baasil. Me ju ei ütle, et õppuril peab olema eesti keele oskus B2 tasemel, kuid sinna ei ole midagi teha.
Mis on Teie jaoks õpirände koordinaatori töös kõige toredam ja kuidas siis ikkagi üliõpilasi julgustada seda teekonda ette võtma?
Kõige toredam on see, kui õpirändur/üliõpilane tuleb õpirändelt tagasi ja on rahulolev. Igakord ei pruugi asjad minna 100% plaanitult ja ikka tuleb raskusi ette, aga see on nagu Tartu maratoniga – kui oled väikese puhkepausi võtnud, mõtled, et läheks jälle, on mul hea meel. Muidugi on hästi oluline seegi, kui palju saad sealt oma õppekava õpiväljundeid ja kas planeeritud praktika saab tehtud nii nagu vaja. Elukogemusena on suurem osa õpirännetest loodetavasti ikkagi väärtuslikud.
Minu juurde polegi keegi tulnud ja öelnud, et tahaks nagu minna, aga ei tea ka. Olen alati julgustanud võtma kontakti nendega, kes on õpirändes juba käinud. Arvan, et see on kõige vahetum, kuna siis saad ikkagi oma kaaslastelt otsest ja ausat tagasisidet, et mis läks hästi, mis mitte. Mina saan küll innustada, kuid tõenäoliselt on kasulikum, kui jagatakse enda kogemust sarnase probleemi lahendamisest, olgu siis positiivselt või negatiivselt. See on parem kui lihtsalt öelda inimestele, et nad ei peaks muretsema ja kõik läheb hästi. Kuigi see ei pruugi alati juhtuda, saame sellega siiski toime tulla.
Minu kogemused Hispaanias
Välismaaga on mul isiklikult palju kogemusi. Peale selle, et olen aasta aega elanud Itaalias, käisin varasemate magistriõpingute ajal aasta aega Prantsusmaal vahetusüliõpilasena õppimas ning praeguste füsioteraapia õpingute ajal sattusin kolmeks kuuks Hispaaniasse Málaga Ülikooli. Esimese praktika tegin ülikooli juures, ülejäänud kaks ülikooli haiglas. Meditsiiniasutusse saamine läks aga väga raskelt ja käänulist rada mööda. Nimelt ei tahetud mind alguses haiglasse üldse lasta, kuna seal nõuti hispaania keele oskust vähemalt B1 tasemel. Lõuna-eurooplastega asjade ajamine on üldse paras peavalu, kuna bürokraatia on tihti keeruline ja asjad võtavad väga kaua aega. Eriti välismaalane peab ise olema järjekindel ja neid isegi pisut tagant utsitama. Paljudes ülikoolides pakutakse mentorlust (Buddy System/Program), mille kohta tasub kindlasti uurida. Kohalik tudeng võib paljuski toeks olla ning annab võimaluse ka võõras kohas esimene tuttav leida.
Hispaania haiglas praktikal olles läks aga kõik üsna sujuvalt. Inimesed olid sõbralikud ja saadud kogemus positiivne. Olin vahepeal ka hispaania keelega juba niipalju harjunud, et kogu ülejäänud praktika toimuski täielikult hispaania keeles. Keeleõppeks soovitaksin mina kasutada tuntud Duolingo nimelist äppi ja suurepärane avastus minu jaoks oli ka äpp Tandem, kus saab vestelda inimestega üle kogu maailma.
Välispraktikale soovijatel oleks mõistlik mõelda ka, millist erialast kogemust nad soovivad ja mida erinevad riigid potentsiaalselt pakkuda saavad. Füsioteraapia õppekava tudengina võin öelda, et mida rohkem lõuna poole Euroopas liikuda, seda passiivsem on teraapia käsitlus. Võrreldes Eestiga on nende lähenemine kindlasti teistsugune ja tingimused samuti mõnevõrra erinevad.
Mina soovitan kindlasti kõigil välisüliõpilase elu järgi proovida. Kuigi vahel võivad lõunamaa inimesed suurt stressi tekitada, on nad siiski toredad ja avatud ning see kogemus on kindlasti seiklust väärt.
