Õppehoone esimene naerusuine „Tere!“ tuleb garderoobitöötajalt

Ave-Ingrid Veskimägi, radioloogiatehniku õppekava 1. kursuse üliõpilane

Esimene inimene, kellega kohtud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisenedes, on garderoobitöötaja. Mõnel päeval tervitab sooja naeratusega sind Kersti Reinson, teisel Sirje Kuivalainen.

---

---

Sirje Kuivalainen: igast halvast asjast tuleb leida midagi head

Kust oled Sa pärit ja milline lapsepõlv Sul oli?

Olen sündinud Tartumaal Käreveres. Meil oli maakodu koos loomadega ja põllumaa. Tööd ja tegemist oli palju. Lapsed pidid ikka lihtsamates töödes vanemaid aitama. Üheks laste tööks oli väikeste noorloomade eest hoolitsemine. Kui armsad on tillukesed lambatalled, põrsad, vasikad ja tibupojad! Positiivseid emotsioone sain küllaga. Ilmselt tööarmastuse ja kohusetunde olen küll oma lapsepõlvekodust saanud.

Suved veetsin koos õdede ja vennaga, tädi- ning naabrilastega. Suveöödel oli põnev küünilakas värsketel heintel magada ja tondijutte rääkida või öösel peitust mängida. Lapsepõlv oli mul väga tore, rõõmus ja vaheldusrikas.

Kelleks Sa lapsena tahtsid saada?

Unistusi oli palju. Algul tahtsin saada tantsijaks. Hiljem meeldis olla mannekeen või modell. Mu ema tegi õmblustööd. Seetõttu oli meil kodus palju ilusaid kangaid. Sellest tööst jäi alles palju riidelapikesi. Nukke meil polnud, need tegime ise näiteks hundinuiadest. Nendele sättisimegi riidelapikesi ümber ja tegime moedemonstratsiooni. Sealt võiski tulla minu unistus saada mannekeeniks. Nii nagu paljud väikesed tüdrukud, tahtsin minagi saada veel poemüüjaks, õpetajaks, arstiks, raamatupidajaks jne.

Põhikooli lõpus oleksin tahtnud õppida farmaatsiat, kuid kuna teised sõbrannad läksid edasi keskkooli ning hirmujutud vanast anatoomikumist said minust võitu, siis sellest soovist ma loobusin. Praeguseni tunnen huvi ravimtaimede ja rahvameditsiini vastu. Arvan, et see eriala oleks mulle sobinud.

Milline õpilane olid koolis?

Keskmine, õppimisega ma suurt vaeva ei näinud. Võtsin osa paljudest huviringidest ja olin muidu tegus.

Millistes koolides käisid?

Alustasin kooliteed Kärevere seitsmeklassilises koolis. See kool likvideeriti. Perekondlikel põhjustel tulin Tartusse kooli ja lõpetasin seejärel Tartu 1. keskkooli. Pärast seda käisin Tartu Pedagoogilises koolis. Õppisin algklasside õpetajaks ja vanempioneerijuhiks. Mulle meeldib organiseerimise töö. Selles koolis õppimisest oli mulle kasu ka minu edaspidises töös. Ülikooli läksin õppima ajaloo-keeleteaduskonda defektoloogiat ning sealt sain logopeedi ja eripedagoogi kutse. 

Kellena oled töötanud enne praegust töökohta?

Algklasside õpetajana, Põlva maakonna logopeedina ning pikka aega Põlva Põhikooli õppealajuhatajana.

Kas Johannes Käisi preemiat võib pidada Sinu suurimaks tunnustuseks?

Jah. Johannes Käis on Põlvamaa hariduses täitnud tähtsat rolli. Tema südameasjaks oli looduse kaasamine haridusse. Meie kool läks üle „Hea alguse” süsteemile. See põhineb Johannes Käisi õpetustel ning selle töö eest, mida me organiseerisime ja tegime, mind tunnustati. Kuid ma olen saanud ka teisi tunnustavaid preemiaid, mille üle olen uhke.

Räägi enda rahvusliku liikumise vaimuhiiglase Jakob Hurda tänukirjast.

Hurt on teine tähtis mees Põlvamaal. Meie koolis oli Jakob Hurda liikumise juht Sirje Vill. Ta oli emakeeleõpetaja. Seekord tegime „Hea alguse” raames koostööd ka Jakob Hurda seltsiga. See kujutas endast oma kodukoha hoidmist, väärtuste hindamist ja Põlva murdekeele õpetamist. Arvan, et see on lihtsalt minu tööga seotud olnud. Nende kuulsate meeste õpetust olen oma töös järginud.

Milliste hobidega meeldib Sulle tegeleda?

Mulle meeldib ujuda, rattaga sõita, tantsida, vahel süüa teha ning tegutseda aias. Suureks rohenäpuks ma end aga ei pea. Mulle meeldivad lilled, neid on mul maakodus palju. Mulle meeldib reisida, mere ääres puhata, sõpradega olla, kohvikus ning linna peal käia. Hetkel elan nii linnas kui ka maal.

Kas Sul on lemmikkirjanik?

Mulle meeldib vahetevahel luuletusi lugeda. Hetkel loen Kristiina Ehini viimast luuleraamatut.

Milline on Sinu arvates õnnestunud päev?

Ikka see päev, kus on rõõmu, heatahtlikkust, hoolivust, sõbralikkust. Igast halvast asjast tuleb leida ka midagi head. Siis on päev korda läinud.

Mis on Sinu elu suurim saavutus?

Kogu minu elu. See on olnud mitmekesine ja huvitav. Ma ei kahetse elatud elu.

Kas Sulle meenub midagi toredat, mis on siin garderoobis juhtunud?

Hetkel ei meenu ühtki põnevat juhtumit, aga mulle meeldivad need motiveeritud, asjalikud, sõbralikud, viisakad tudengid ja kolleegid. Keskkond on väga meeldiv. Võtan pakikesi vastu, edastan infot ja teen seda, mida mulle ülesandeks antakse. Mõnel hommikul istun siin, tudengid kõnnivad mööda, naeratavad, räägivad ning teevad tuju heaks.

Mida ootad eelolevalt suvelt?

Ootan päikest, et saaks minna ujuma ja randa. Tahan minna teatrisse ja kontsertidele. Soovin veeta suve koos sõprade ja perega.

---

---

Kersti Reinson: õnnestunud on päev siis, kui saab nalja!

Kust oled Sa pärit ja milline oli Su lapsepõlv?

Minu lapsepõlv möödus Tartus, Supilinnas ja Ropka linnaosas, suvevaheaegadel vahel ka maal vanatädi juures. Maal käies taheti, et ma jooksin sooja lehmapiima, kuid mina pole kunagi olnud piimavasikas. Tartus mängisime naabermajade lastega rahvastepalli ning ronisime puude otsas. Peres olin ma ainus laps. Ma oleksin tahtnud endale õdesid-vendi, kuid kahjuks nii ei läinud.

Linnakodus olid mul kassid ja koerad. Kassipojad tulid meie õue lähedalasuva mööblikombinaadi hoovilt, kuhu nad sattusid, sest peremehed ei soovinud neid enam ja oli lootust, et keegi sealt ikka nad endale võtab. Nii ka enamasti läks, sest ka mina meelitasin neid enda juurde koju. Ma armastan vist kõiki loomi, kodus aga on olnud ainult koerad ja kassid. Mõtlesin, et kui pensionile jään, siis võtan endale varjupaigast koera. Pensionile ma jäin, kuid poole aasta pärast läksin uuesti tööle. Õnneks ei jõudnud ma endale veel koera võtta.

Ma olen südames maainimene. Mitte selline, kes maad künnab, aga loomi ma peaksin hea meelega. Maal elamise vastu mul ei ole midagi. Selleks peaks olemas olema peres auto, sest bussiliiklus on suhtelisest hõredaks jäänud.

Lapsena unistasin ma, et ühel päeval saab minust bussijuht, sekretär või raadiodiktor.

Milline õpilane Sa olid koolis?

Koolis olin ma keskmine nelja-viieline õpilane. Käisin Tartu 7. Keskkoolis. Lisaks õppisin pagar-kondiitriks. Pagar-kondiitri eriala õpe toimus pagaritöökojas ning tordivalmistamine jäi rohkem teooriaks. Seega kooki või torti oskan ma teoreetiliselt teha.

Kus oled õppinud ja millega tegelenud enne Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis töötamist?

Enne ülikooli olin ma mõnda aega kaupluses müüja. Ülikoolis õppisin inglise filoloogiat. See valik tuli sellest, et matemaatikat ma ei jaganud, ajalugu ei huvitanud ning keel tundus lihtne valik. Inglise keel läks mul koolis väga hästi ning seetõttu otsustasingi inglise filoloogia kasuks.

Ülikoolis töötasin ma esmalt foneetika laboris, kus laenutasime linte ja lindistasime ümber tekste. Olen õpetanud ülikoolis inglise keelt mitme teaduskonna tudengitele. Kui arstitudengitega jäin jänni terminoloogiaga, siis palusin tudengid appi. Nad selgitasid hea meelega. Õppisid nii nemad kui ka mina. Ma ei läinud tundi kunagi halva tujuga ning isegi kui mingid muremõtted olid peas, siis tunni lõpuks oli tuju alati hea. Olen töötanud ka sekretärina Elvi-Aquas ning autorendi firmas. Ringiga tagasi ülikoolis olles töötasin keelekeskuses koordinaatorina ning peale pensionile jäämist jõudsingi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli.

Milline on Sinu arvates õnnestunud päev?

Õnnestunud on päev siis, kui saab nalja, naerda ning sõpradega koos olla. Mul on alati hea meel, kui telefoni teel kellegagi rääkides tunnen, et ta lõpus naeratab. Mulle ei meeldi tülitseda. Nagu Ita Ever ütles: “Mitte vihastuda, vaid üllatuda!”. Korda läinud päev on ka see, kui saab kellelegi midagi ilusat öelda.

Mida pead enda elu kõige suuremaks saavutuseks?

Seda, et olen vanavanaema. Mul on kaks poega ja tütar, seitse lapselast ja üks lapselapselaps, Kristofer, kes sai 12. mail 7-kuuseks. Koroona tõttu olen näinud teda ainult paar korda, millest on väga kahju. Väga suur vahe on emaks ja vanaemaks olemisel. Kui ema olin, siis loomulikult jälgisin enda lapsi. Aga lapselapsi hoides on vastutus kordades suurem. Kõige pisemat ilmselt hoian veelgi rohkem.

Kõrgkoolis on päris mitu Kersti-nimelist töötajat, kes on Sinu arvates kõige rohkem Sinu moodi?

Võib-olla Kaldoja. Kõiki ma kahjuks ei tea, aga kui inimene on minu moodi, siis ta peaks olema rõõmsameelne. Kaldoja ja Viitkar on siit mööda minnes alati rõõmsad. Neljandat Kerstit tean ma ainult nimepidi.

Millised on suurimad väljakutsed ja rõõmud Sinu töös?

Väljakutse on mitte reageerida asjadele üle, isegi kui leian, et midagi on nihusti läinud. Rõõmud on need, kui kõik külastajad saavad oma joped ja mantlid tagasi.

Kas Sulle meenub mõni juhtum, mis on siin garderoobis juhtunud?

Mõnikord on juhtunud, et tudeng tuleb ja ei leia jopet. Lasen tudengil jopet kirjeldada ning otsime edasi. Kuid siis tudeng hüüatab üllatunult: “Oh, ma unustasin ära, et ma täna tulin teise jopega kooli!”. Soovin mainida ka seda, et kui tudengil midagi läheb kaduma, siis tulgu ta siia. Meil on siin nii palju kulda ja karda. Siia tuuakse kõik asjad ning siit saab ka kadunud asjad kätte.

Milline on Sinu suhe korvpalliga?

Ma olen väga suur korvpallifänn. Kahjuks Rocki enam ei ole, aga nüüd on TÜMM. See on tõesti kurb, et praegu ei saa käia mängudel kaasa elamas. Euroopas on minu lemmik Real Madrid. Ma olen pigem meeste korvpalli fänn. Minu jaoks on nii võimas emotsioon, kui mängija viskab ühest platsi otsast teise platsi otsa korvi. Teatris on samuti võimalik kaasa elada, aga vaoshoitult. Korvpallis tribüünil istudes on võimalik hüpata ja hõisata. Tartu Rock ja TÜMM ehk Tartu Ülikool Maks & Moorits erinevad teineteisest palju. Nime oli ka palju uhkem ja lihtsam hüüda. Hetkel on meil noored mängijad, aga nad on samuti väga tublid. Minu lemmikkorvpallur läbi aegade on Vallo Allingu. Ta ei läinud närvi ning tegi rahulikult oma tööd.

Kas Sul on teisi hobisid?

Ei ole väga. Lihtsalt ristsõnad ja lugemine. Ristsõnadest lemmikud on Super Kuma ja Suured Ruudud. Mul on tegemise, mitte võitmise rõõm. Loen krimkasid, Nora Robertsit ja Agatha Christiet. Vana Baskini teatri etendused meeldivad mulle ka, eelistan komöödiaid. Kui on võimalus, siis telekast vaatan midagi huvitavat, millest on võimalik midagi õppida. Praegustest lauljatest kuulan ma Taukarit, Ott Leplandit ning Uku Suvistet.

Tegelikult võib reisimist nimetada minu hobiks. Eelmisel aastal käisin näiteks Horvaatias Makarska lähedal Biokovo Skywalk’il. See on selline klaaskaar, mis algab kaljuservast. Mulle meeldib reisida pigem välismaal. Eestis reisimiseks peaks oma auto olema. Reisidel käin põhiliselt oma sõbrannaga, keda tean juba alates 1. klassist.

Mida ootad eelolevalt suvelt?

Ma ootan puhkust ja seda, et saaksin lõpuks ära käia Portugalis. Juulikuus on mul plaanis minna Horvaatiasse. Tahaksin need reisid ära käia ning väga loodan, et Eestis oleks ilus ilm. Tahan laste ja nende peredega koos olla.

Jaanika Niinepuu, kommunikatsioonijuht