Jaga
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppekavadel on suur rõhk kõrgkoolivälistel praktikatel. Nõnda seisavad ka esimese kursuse õdede jaoks kevadel ees esimesed praktikad seoses laste tervise ja eakate hooldusega.
Loodetavasti on praktikale suundumine elevust tekitav ja ootusrikas. Seda soodustab ka asjaolu, et esimesel aastal saavad õe õppekava üliõpilased ise valida endale meelepärased ja sobiva asukohaga praktikabaasid. Soovitan juba aegsasti eeltööd teha ja selekteerida välja potentsiaalsed praktikakohad. Samuti võtta võimalikult varakult välja valitutega ühendust ja kindlustada endale praktikakoht. Niiviisi saab ära hoida vähemalt poole õppepraktikale minekuga tekkivast pingest ja stressist, mis käib paratamatult paljudel üliõpilastel ootuse ja elevusega käsikäes.
Esimene, lapse tervise praktika tekitas minus vaieldamatult ainult põnevust, sest olin lastega palju kokku puutunud ja tundsin ennast selles valdkonnas tunduvalt kindlamini. Sooritasin selle praktika kooliõe juures, mis samuti oli minu jaoks vahva, kuna sain esimest korda ennast tunda natuke nagu “päris õena”. Eaka hoolduse praktika seevastu tekitas mitmesuguseid emotsioone ja kahtlust, kas õppetöö käigus saadud teadmised ja oskused on praktika jaoks piisavad. Kindlasti oli kõhkluste põhjuseks ka see, et igapäevast abi vajavate eakatega oli minu varasem kokkupuude olnud nullilähedane. Kui suurt hulka üliõpilasi hirmutab enamasti just kõik hooldustoimingutega kaasnev – mähkmete vahetus, hügieenitoimingud, söötmine jm – siis mina kartsin kõige rohkem, et ei leia eakatega ühist keelt ja sobivat suhtlusviisi. Kuigi oma seisundi tõttu võivad olla eakad väga väetid ja esmareaktsioonina tahaks hakata nende eest hoolitsema nagu laste eest, teadsin, et tuleb meeles hoida, et neil on suur hulk elukogemust ning ülemäärase poputamise ja nunnutamisega kaugele ei jõua. Pigem tuleb neisse suhtuda aupaklikult ning nõnda nagu hoolitseksid oma vanaema-vanaisa eest.
Miks ma valisin Eluringi?
Mõlema praktikabaasi valikul oli esimeseks kriteeriumiks asukoht. Kooliõe juures sooritasin praktika oma varasemas kodulinnas Viljandis ja eaka hoolduse praktika Tartu Eluringikeskuses. Viimane eristus teistest ja osutus valituks just seetõttu, et nende koduleht näitas hoopis teistsugust suhtumist eakatesse: suurel määral inimese väärtustamist. See peegeldus vastvalminud majast, kus on elanikele loodud hubane ja kodune keskkond, rohketest eakatele suunatud vaba aja veetmise võimalustest ja hoolimises oma meeskonnast ning elanikest.
Tartu Eluringikeskuses kutsutakse seal viibivaid eakaid elanikeks – mitte patsientideks ega hooldatavateks nagu teistes asutustes sageli võib kohata – just seetõttu, et tegemist on sinna saabunud inimeste uue koduga. Inglasest õde ja sotsiaaltöötaja Ciceli Saunders on öelnud, et isegi kui me ei saa lisada inimese elule päevi, saame lisada päevadele elu. See mõte on minu arvates Eluringikeskuse üks olulisemaid sihte.
Sageli on eakate igapäevaelu nii vanusest kui ka haigustest tingituna raskendatud ja kurnav, mis võib kaasa tuua tegutsemise languse ja soovi, et päev saaks kiiremini hommikust õhtusse. Eluringikeskuse töötajad proovivad endast anda kõik tekitamas eakates tunnet, et iga päev on väärtuslik.
Eakate kodu järgib oma töös CARe metoodikat, mis tähendab kõikehõlmavat rehabilitatsiooni, eesmärgiga toetada inimest nii, et igaüks oleks oma eluga võimalikult rahul. See metoodika annab hea suunitluse, kuidas oma ala spetsialist saab haavatavas situatsioonis olevate inimestega luua toimiva koostöösuhte ning kuidas võimalikult terviklikult mõista inimese elu ja vajadusi ning pakkuda tuge taastumisel ja parema elukvaliteedi saavutamisel. Eakates püütakse heade omavaheliste suhetega tekitada kuuluvustunnet. Lisaks hooldustöötajatele, keda seal majas kutsutakse hellitavalt juhendajateks, aitavad lootust ja elurõõmu säilitada hingehoidjad.
Elanikes suurema kodutunde loomiseks on igale korrusele pandud Tartu linnaosade nimed. Eluringikeskusest võib leida nii Annelinna, Karlova, Supilinna kui ka Kassitoome. Nõnda saab elanik endiselt öelda, et elab Karlovas, kus ta võib-olla on terve oma elu elanud, lihtsalt Karlova asukoht on nüüd veidi muutunud. Karlovas toimub iga päev eakatele ka mitmeid tegevusringe: igahommikune võimlemine, palvused, lauluring, meisterdamine, bingo mängimine, küpsetamine ja palju muud põnevat, mis soodustab elanikel end taas väärtuslikuna ja vajalikuna tunda ning toob päevadesse palju rõõmu.
Minu praktikakogemus Tartu Eluringikeskuses
Praktika esimesel päeval kogunesid kõik praktikandid Eluringikeskuse talveaeda, kus ootas Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud ja praktikabaasi poolne juhendaja Kristiina-Maria Lorenz, kes tutvustas maja, praktika teostamist ja asutuse reegleid ning töötajaid. Hiljem andis Eluringikeskuse personalijuht Jana meile ülevaate majas kasutatavast CARe meetodist ja sellest, kuidas seda oma praktikas järgida.
Seejärel jaotati üliõpilased korruste vahel ja saimegi asuda kiirelt õppima ning uue olukorraga kohanema. Hirmu ja ärevust leevendas asjaolu, et saime olla ühes osakonnas mitmekesi ning tekkis külg-külje kõrval olemise tunne ja üksteise toetamine. Kõige raskem oli esimestel päevadel saada päevakava selgeks ja hakata ise märkama, kuhu on vaja oma abi suunata.
Kuna olen iseloomult julge ja pealehakkaja, siis soovisin juba esimestel päevadel paljudes tegevustes käed külge panna, kuigi oli võimalus ka tasapisi kohaneda ja esialgu vaatleja rollis olla. Tundsin siiski, et kohanen kiiremini ja minust on rohkem kasu, kui proovin abistada kõigis päevakavas olevates tegevustes, isegi kui teostan neid esmakordselt ja abivajaja aitab mind nõuga rohkem, kui mina teda oma tegevusega. Iseseisvalt tegutsemise osas tekitas turvatunde ka see, et Eluringikeskuse hooldustöötajad olid väga abivalmid nii nõu ja jõuga kui ka nippide ja soovitustega, kuidas tööd efektiivsemalt teha ja elanikke ning nende harjumusi paremini tundma õppida. Lisaks julgustasid nad praktikante proovimise käigus õppima.
Tavaline praktikapäev algas sellega, et teostasime hommikutualeti ja panime elanikud hommikusöögiks valmis, seejärel aitasime liikumisraskustega eakaid söögisaali transportida. Seal katsime lauad ja serveerisime toidud, samuti tuli selgeks õppida ja meeles hoida erisused söömisel – kes vajas söömist lihtsustavaid nõusid, kes pudipõlle ja kes söötmist. Peale hommikusööki toimus hommikuvõimlemine ja palvus, kuhu aitasime eakaid viia. Jaotasime teiste töötajatega suuremad päevaülesanded ning asusime tegutsema.
Enamasti meeldis mulle teostada hügieenitoiminguid, sest nii sai duši all pestes eakatega lähemalt tuttavaks ja pikemalt vestelda. Samuti saab niiviisi ka uus praktikant neile tuttavamaks, mistõttu usaldati teda ka teistes abistavates tegevustes rohkem. Aeg läks pidevalt töötades märgatava kiirusega ning sageli lahendasime tekkinud probleeme ja vajadusi jooksvalt. Peale õhtusööki oli tavaliselt rohkem aega elanikega elust-olust vestelda, koos toredaid vaba aega sisustavaid tegevusi teha, kolleegidega tuttavaks saada ja nende muljeid ning kogemusi kuulata. Õhtuti valmistusime magamaminekuks, teostades eakatele õhtust tualetti ja abistades neid ravimite manustamisel. Muidugi aitasime ravimeid anda ka teistel aegadel.
Eriti meeldis see, et nii elanikud kui ka töötajad on üks meeskond ja toetavad teineteist. Samuti oli äärmiselt tore see, et hoolimata kiirest töötempost püüti elanikega lähemalt tuttavamaks saada ja nende rõõme või muresid kuulata ning vaba aega nende jaoks mitmekülgsemaks muuta kas siis arendavaid mänge mängides, raamatuid ette lugedes või teisi toredaid tegevusi tehes. Soovitan väga hooldustöösse suhtuda nii, et lähed lihtsalt elanikega päeva veetma ja neid igapäeva tegevustes aitama, et tõsta nende elukvaliteeti.
Tunnen, et kõige rohkem arenes praktikal olles minu empaatiavõime ja tänulikkus enda võimekuse ja terviseseisundi eest. Hooldekodus töötades saavad ka kõige väiksemad elanike mured töötaja muredeks ja lähevad väga tugevalt südamesse. Samamoodi on ka rõõmudega. See panebki eakate hea seisundi eest igapäevaselt nii püüdlikult tegutsema, nagu oleks tegemist enda või oma lähedase heaoluga.
Tahan julgustada kõiki tulevasi praktikante, et esmalt ebamugavana tunduv mähkmevahetus on vaid väike osa kogu tööst ning kui teostada kõiki tegevusi nii nagu soovid, et seda sulle endale tehtaks, siis on keeruline ebaõnnestuda või midagi valesti teha.
Minu suvi Eluringikeskuses
Praktikat sooritades jättis Eluringikeskus meeskonna ja elanikega väga sümpaatse mulje. Õppepraktika teisel nädalal teadsin, et tahan seal ka oma suve veeta. Kui praktikat sooritasin Supilinna korrusel, siis tööle suunati mind Annelinna. Teise meeskonnaga ja minu jaoks uute elanikega töötamine algul hirmutas, kuid üsna peatselt kasvasin Annelinna hooldustöötajatega ning õdede ja juhtkonnaga samuti kokku.
Mind võeti kiiresti omaks ja tekitati tunne nagu oleksin oma ala spetsialist, mitte kuidagi teistest kehvem või alles “noor ja roheline”. Kui juba praktikal olles oli minu süda eakate poolt võetud, siis suvel tekkinud side oli veelgi tugevam, samuti elanike pereliikmetega ja minu võrratu Annelinna tiimiga. Kõige rohkem erines suvine töö praktikast vastutuse muutumise tõttu, sest kui praktikal olid juhendajad, kes suunasid ka ise õigesse kohta abistama, siis nüüd pidin oskama päeva planeerida ja tegutseda nii, et elanikel oleks kõik hästi ning minu töö samuti efektiivne. Seda enam, et suvel oli ka töötajaid vähem kui praktikaperioodil.
Väga meeldis see, et Eluringikeskuse üheks eesmärgiks on uute töötajate koolitamine. Õppida sai suvel töö kõrvalt palju ning see aitas mul kinnistada ja täiendada juba kõrgkoolis omandatud teadmisi. Lisaks toimusid igakuiselt meeskonna koosolekud, kus kõik said jagada vahepeal tekkinud rõõme ja muresid, arutada, kuidas eakatekodu veelgi paremaks ning kodusemaks muuta. Olen varasemalt töötanud teistes valdkondades, kuid Eluringikeskus tõestas, et meeskond saab olla igakülgselt toetav, töö rõõmupakkuv ning tööleminek suurt elevust tekitav.
Kristiina-Maria Lorenzi mitu rolli
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud ning Tartu Eluringikeskuse õenduse koordinaator ja praktika juhendaja Kristiina-Maria Lorenz, kuidas jõudsid Elurigikeskusesse?
Eluringikeskusesse jõudmine oli minu jaoks ootamatu, kuid kummalisel kombel ka justkui ennustuse täideminek, mida olin terve elu ette teadnud. Terve oma lapsepõlve unistasin saada vanadekodu juhatajaks. Noore inimese kohta pisut imelik unistus ju küll, kuid mulle on alati eakad inimesed südamelähedased olnud ning eriti on paelunud nende elukogemus ning küps maailma tunnetamise võime.
Pärast õeks õppimist sain töökoha Tartu Silmakliinikus ning rõõmustasin, et unistuse realiseerumine hakkab ilmet võtma, sest sealsed patsiendid olid enamjaolt vanemapoolsed. Oli huvitav õppida tundma eakate eripärasid ning suhtumist tervise hoidmisesse ja säilitamisse.
Vahepeal sain endale pere ja lapsed ning aastad möödusid kiiresti. Olin sel ajal asunud tööle Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (tookordne Tartu Meditsiinikool) ning pühendasin end tudengite juhendamisele, mida teen siiani suurima rahuldustunde ja pühendumisega. Kui aga tagasivaatavalt meenutan esimest õppeainet, mida ise õpetasin, oli see – üllatus-üllatus – gerontoloogia ehk vananemisteadus.
Seetõttu ei pannud mind sugugi imestama eelmisel aastal internetist leitud info, et Tartus avatakse uus hooldekodu, kuhu otsitakse töötajaid. Ja ehkki Eluringikeskuse juhataja juurde töövestlusele minnes mainisin naljatledes, et kuigi juhataja koht on juba hõivatud, oleksin rõõmus, kui saaksin aidata sellega, milles tunnen end tõeliselt hästi tundvat –õendusega. Nii saigi minust hoopis hooldekodu õendusteenuse koordinaator. Ühtlasi tunnen, et olen leidnud oma õige koha ja minu unistus on tervenisti täitunud: kuigi minust ei saanud hooldekodu juhatajat, sai minust õenduse eestvedaja hooldekodus, mis on parim, mida oleks kunagi lootnud. Seega, soovitan alati suurelt unistada, sest unistustel on imeline komme täituda!
Mis Sind Eluringikeskuse juures paelub?
Mulle meeldib enim see, et Eluringikekuse elanikel on mitmekülgsete võimalustega kodu, kus nendest päriselt hoolitakse. See tähendab, et kogu Eluringikeskuse kollektiiv on justkui üks pere, mis üheskoos panustab elanike soovidele, vajadustele ja lootusele elada täisväärtuslikku elu. Hooldekodus on kasutusel CARe metoodika, kus igaühest hoolitakse, lähtudes terviklikult tema ihu, hinge ja vaimu vajadustest.
Hoolduse ja hoolitsuse kõrval on inimese isiklikuks taastumiseks oluline ka lootuse ja elurõõmu säilitamine, oma elule ja elusündmustele tähenduse andmine, samuti elujõu leidmine. Tore on näha, et Eluringikeskus on päev-päevalt rõõmu täis ning iga seal viibitud hetk ja päev on tähenduslik. Rõõmu teevad igal ajal külla oodatud lähedased, sõbrad, külalised ja vabatahtlikud. Südame teeb soojaks, kui praktikat sooritanud tudengid külastavad ka hiljem oma hoolealuseid või otsustavad kooli kõrvalt Eluringikeskuses tööle hakata – Eluringikeskuses on tõesti iga päev tähenduslik.
Mis on Sinu ülesanne Eluringikeskuses?
Eluringikeskuses on minu peamine ülesanne tagada infektsioonikontrolli alane puhas ja turvaline keskkond nii elanike kui ka töötajate heaks. Sellest lähtuvalt koolitan töötajaid, tegemaks õigeid valikuid a- ja antiseptika valdkonna ning hooldustoimingute tegemise osas. Samuti juhendan praktikantide tööd, varustan keskust käsimüügiravimite ja meditsiinitarvikutega ning nõustan elanikke tervisealastes küsimustes. Lisaks olen töökeskkonnaspetsialisti ametis ning tegelen tööohutusalaste ülesannetega.
Kuidas erineb Eluringikeskus Sinu meelest teistest eakatekodudest?
Olen Covidi-ajal infektsioonivolinikuna erinevates hooldekodudes käinud ning seetõttu arvan teadvat, et Eluringikeskus erineb paljuski teistest hooldekodudest. Kõige olulisem erinevus on see, et Eluringikeskus on Eesti esimene kristlikel põhiväärtustel põhinev hooldekodu. Majas töötab igapäevaselt kaks teoloogiharidusega hingehoidjat ning igal hommikul on hommikupalvus. Pühapäeviti käib Eluringikeskuses Annelinna baptistikogudus ning toimuvad jumalateenistused koos Eluringikeskuse elanikega. Lisaks käib majas hulganisti teiste konfessioonide pastoreid, nii et iga Eluringikeskuse elanik, kes soovib, saaks aktiivselt usuelu elada.
Erinevusi on teisigi. Näiteks ei tea ma ühtegi teist hooldekodu, kus samas hoones asuks lasteaed. Eluringikeskus on niiviisi projekteeritud, et õueala on ühine ja mõlemad osapooled – lapsed ja eakad – saavad teha endale meelepäraseid tegevusi. Aias, kus eakad saavad kasvatada kasvuhoonetes aedvilja ja peenardes lilli või lihtsalt istuda ning kohvi juua, on samaaegselt lapsed mängimas või uudistamas eakatega kaasnevat põnevat inventari, nagu näiteks rulaator ja ratastool. Rõõmu toob see igal juhul kõikidele.
Eluringikeskuses on ellu viidud ka spetsiaalne CARe programm, mis on oma olemuselt kõikehõlmav rehabilitatsioon, mis võimaldab hooldekodusse elama asunud elaniku jaoks jätkata endisega ligilähedast elu uues keskkonnas. Seetõttu selgitatakse välja elaniku ootused ja vajadused, varasema elu vabaaja tegevused ja unistused ning proovitakse neid realiseerida. Nii on Eluringikeskuses iganädalased küpsetus- ja laulutunnid, käsitöö- ja raamatu lugemise tunnid, soodustatakse sõprade leidmist, liikumist, aiatöid ja külaliste võõrustamist.
Kuidas on Eluringikeskusel ja ka Sinul sujunud koostöö praktikantidega ja mida soovitaksid tulevasele Eluringikeskuse praktikandile?
Koostöö on siiani sujunud kenasti, sest noored, kes praktikale tulevad, on aktiivsed ning julged. Praktikale tulemist ei peaks kuidagi pelgama. Vastupidi – tule kohale rõõmsalt ja uudishimulikult. Vanemad inimesed ootavad eelkõige vestluskaaslast ja seltsilist, kellega oleks hea juttu ajada. Ehkki eakal inimesel võib mõnikord olla ulatuslik hooldusvajadus, siis koostöös Eluringkeskuse töötajatega saavad keerulisemadki tegevused selgeks ning kõrgkoolis õpitu kinnistub.
